„Meil oli ainult paar päeva aega kõige korraldamiseks: toimikute Rooma saatmine, lepingu trükkimine, üksikasjalik korraldustöö.
Paar päeva enne 25. märtsi saadeti üks rongivagun Brüsselist läbi Luxembourgi Rooma. Vagunis oli kogu tõlke- ja paljundamismaterjal ning kõik kõnealuse kohtumise korraldamiseks vajalik. Sõitsin ka ise rongis, et kindlustada saadetise kohalesaabumine. Baselis, Šveitsis, otsutasid šveitslased vaguni edasisõitu takistada. Telefonikõned, närvitsemine, miski ei aidanud, ning ma sõitsin edasi Milanosse, kus pidin saadetise kätte saama. Kohale saabunud, hakkasin ma „oma“ vagunit otsima… See oli kadunud kogu saadetisega! Pärast mõningaid otsinguid ja külma higi leiti vagun… mõned kilomeetrid eemal asuvalt depoosse viivalt raudteelt, ning vagun võis asuda teele Rooma.
Roomas jätkasime lepingu daktülograafiaga, mis ei olnud veel valmis. Olime Roomasse kaasa võtnud mustandite koopiad, mille pidi trükkima üks Rooma trükikoda.
Val-Duchesse'is vaidlesid eksperdid ööl ja päeval iga sõna ja lause üle (nagu näete, ei ole miski muutunud!) ning kui nad leidsid ühiselt mingi sõnastuse, siis helistasid nad meile Roomasse ning palusid vajalikud muudatused dokumentidesse sisse viia.
Põrand oli sõna otseses mõttes paberite ja trükiks ettevalmistatud plaatidega üle külvatud. Õhtul viskasid koristajad kõik põrandalt leitu minema! Midagi ei olnud enam võimalik kätte saada, kõik oli läinud avalikule prügimäele! Suures meeleheites helistasime Val-Duchesse'i, et paluda lisarühma saatmist daktülografeerimiseks, niiviisi saime endale uued plaadid.
Kuid meil oli vaja ka dokumendid kokku koguda. Rooma ülikool saatis meile üliõpilasi, kelle ülesanne oli mõne liiri eest see töö ära teha, aga rahu kestis vaid veidi aega: juba järgmnisel päeval algas streik, „sciopero“! Üliõpilased nõudsid tunnis 200 liiri juurde.
Logistikaga seotud takistuste tõttu ei olnud tekst veel korralikult laotud ning ministrid ja delegatsioonijuhid andsid allkirja valgetele paberilehtedele. Täpsemalt öeldes olid kahest köitest valmis trükitud ainult esimene ja viimane lehekülg. Nende kahe vahel olid ainult valged lehed. Peale kitsa ringi inimeste, kes asjaga kursis olid, ei kahtlustanud keegi midagi… Suurim probleem oli ajakirjanike eemalhoidmine. Au oli päästetud! Õnneks oli kõik pitseerimise ajaks jälle õigetesse rööbastesse sujunud.
Jätkasin karjääri Euroopas, korraldasin üle 20 EURATOMi koosoleku Brüsselis ja välismaal ning osalesin umbes kümnel Ülemkogu kohtumisel.
Need mälestused on mul pärast kõiki aastaid ikka veel elavalt silme ees ning mu usk Euroopasse sama tugev kui päeval, mil Euroopa Ühendus asutati.“
