Täna sündivate laste koduks on Euroopa Liit. Kuid see ei olnud nii nende vanematel ja teistel vanema põlvkonna eurooplastel, kes on elanud kaasa Euroopa ülesehitamisele viimase 50 aasta jooksul. Kuidas Te kirjeldaksite noortele eurooplastele igapäevast elu minevikus – piiridega Euroopas?
1957. aastal, kui sõlmiti Rooma leping, olid praegusest 27 liikmesriigist ainult 10 demokraatlikud riigid. Ülejäänud 17 riigis demokraatiat ei olnud. Euroopa Liidus peame rahu, vabadust ja demokraatiat igaühe jaoks iseenesestmõistetavaks põhiõiguseks, et inimesed saaksid elada iseseisvalt, ilma diskrimineerimise ja sallimatuseta. Kõigile võrdsete võimaluste pakkumiseks on vajalik edukas majandus ja tugevatel alustel seisev heaoluriik. Kahjuks on nende tingimuste eiramisel tegelik elu väga erinev.
Kui me võrdleme elu tänases Euroopas sellega, milline see oli 50 aastat tagasi, siis ei ole jutt ainult füüsilistest piiridest ja nendest tulenevatest piirangutest, vaid ka piiratud võimalustest seoses sellega, mida sa võid öelda, mõelda ja lugeda või kuhu minna. Jutt on ka vähestest tööväljavaadetest ning piiratud juurdepääsust kultuurile ja teadmistele. Euroopa Liit on paljud sellised piirangud kaotanud ning pakub noortele praegu palju rohkem võimalusi, kui oli kättesaadav või lubatud eelmistele põlvkondadele.
Noored peaksid tundma Euroopa minevikku ja seda väärtuslikku tööd, mida on parema oleviku loomisel Euroopa ühendamiseks tehtud, kuid Euroopa Liidu ülesandeks on veenda oma kodanikke selles, et ta suudab tulla toime tänaste väljakutsetega. Viimase 50 aasta jooksul on Euroopas paljud asjad paremaks muutunud, kuid me ei saa tehtud töö järel loorberitele puhkama jääda. Muutused on meie ajale omased ning iga päev pakub uusi väljakutseid. Tänased noored on homsed juhid ning nad vajavad oma ülesannetega toime tulemiseks institutsioone ja struktuuri. ELil on tõepoolest vahendeid tegelemaks 21. sajandi selliste probleemidega, nagu üleilmastumine, kliimamuutus, julgeolekuriskid või ekstremismi kasv.
Viimase 50 aasta jooksul on liikmesriigid pidanud loobuma teatavast otsustusõigusest, mõnikord ka vastumeelselt, ning delegeerima selle ELile. Seejuures tundub sageli olevat vastuolu kahe veendumuse vahel: "rohkem Euroopat" ja "vähem Euroopat". Milline on Teie arvates tulevikus Euroopa suveräänsusküsimuste puhul see tasakaal?
Suveräänsusest rääkides peab tegema vahet vormilisel ja tõelisel suveräänsusel. Kas see meile meeldib või mitte, kuid vormiliselt on liikmesriikide suveräänsus paljuski illusoorne – näiteks valdkondades nagu kapitaliturud, terrorism, organiseeritud kuritegevus ja tarbijakaitse, mis on oma olemuselt rahvusülesed, üleilmsed nähtused. Üleilmsel areenil ei ole üksikutel riikidel vahendeid oma jõudu tõhusalt rakendada.
Isegi ELi kõige suurem riik Saksamaa esindab ainult 1,3% maailma elanikkonnast. Ning Prantsusmaa SKT on väiksem, kui maailma rahaturgude ühe päeva käive.
Seega loobumine teatud osast vormilisest riiklikust suveräänsusest selleks, et jagada võimu ELi tasandil ning saavutada tõeline suveräänsus, annab Euroopa käsutusse kõige tõhusamad vahendid oma kodanike ja tarbijate kaitsmiseks. Sellistel juhtudel ei saagi sageli rääkida suveräänsuse loovutamisest, vaid pigem omavahelisest koostööst kõigi huvides toimiva suveräänsuse saavutamiseks.
Euro on parim näide, kus summa on suurem, kui liidetavad. Hiljutised kogemused on selgelt näidanud, et euro kaitseb meid finantsturu häirete vastu. Euroala majandused on välistele mõjudele vähem vastuvõtlikud. Mitte nii kauges minevikus olid liikmesriikide vääringud avatud spekulatsioonidele. Selle tagajärjel pidid paljud kodanikud kannatama viletsust ja tööpuudust. Ühisraha kasutavad euroala riigid on küll loovutanud veidi kontrolliõigusi, kuid nad on saanud ka hulga eeliseid. Selge näide on siin pikaajalist majanduskasvu toetavad madalad ja stabiilsed intressimäärad ning makromajanduslik stabiilsus.
(väljavõte ajakirjas European Economy News
ilmunud intervjuust)
