Milline sündmus alates Euroopa Liidu asutamisest 1957. aastal on jätnud teisse kõige sügavama jälje?
Raymond Barre, Euroopa Komisjoni asepresident (1967–1973) ning majandus- ja rahaküsimuste volinik
Raymond Barre: Alates 1960. aastast Euroopa arengu vältel olen olnud tunnistajaks paljudele sündmustele, mis olid sageli ootamatud, kuid alati kasulikud meie suurele ettevõtmisele. Te kindlasti ei üllatu, kui ütlen, et Euroopa Liidu loomisest alates mõjutas mind kõige rohkem majandus- ja rahaliit. 1969. aastal esitasin esimesed asjakohased ettepanekud ning need võeti sama aasta detsembris Euroopa Liidu riigijuhtide tippkohtumisel tulevase tegevuskava aluseks. Seejärel tegelesin Pariisis peaministrina Euroopa valuutasüsteemi rakendamise ja järelvalvega. Paljude jõupingutuste ja Prantsusmaa ja Saksamaa poliitilise tahte tulemusena loodi 1999. aastal majandus- ja rahaliit. Euroopa Ühenduse tegevuses on oluline koht kannatlikkusel ja ajakulul.
Siseturu volinik (1995–1999) ja konkurentsivolinik (1999–2004) Mario Monti.
Mario Monti: Ühendatud Euroopa ei ole riik, see on pigem dünaamiline protsess, mis toimub saavutuste ja tagasilanguste kaudu, millel on oluline osa kõnealuses pretsedenditus ajaloolises sündmuses. Ka mittetoimunud sündmustel on oluline roll. Eelnevat arvesse võttes kerkivad minu jaoks esile kolm sündmust:
– kõige olulisem positiivne sündmus on Euroopa taasühendamine 1. mail 2004. aastal. 50 aastat tagasi loodud mudel tõestas oma toimimisvõimelisust äärmiselt rasketes ja täiesti etteaimamatutes tingimustes, et täita riikide ja inimeste püüdlusi saavutada demokraatia, majandus- ja sotsiaalne edu.
– kõige olulisem negatiivne sündmus on põhiseaduse lepingu tagasilükkamine prantslaste hääletusel 30. mail 2005 ja mõned päevad hiljem hollandlaste poolt. Sellega aeglustati Euroopa võimekust täita tõhusamalt oma eesmärke ning ühtlasi ilmnes suur lõhe üksteise mõistmises Euroopa kodanike ja neid teenivate ELi institutsioonide vahel. Väga ebameeldivalt ilmnes ka, kui kaugele mõnede riikide poliitilised juhid läksid oma küünilise mänguga, süüdistades Euroopat, et varjata oma vastutusvaldkondi. Siiski võib see suur tagasiminek osutuda hädavajalikuks tõehetkeks, et mõtiskleda sügavamalt, kuidas poliitiliste otsuste tegijad Euroopa liikmesriikide tasandil saaksid liikuda küpsema käitumisviisi poole.
– 50 aasta ja loodetavast ka järgmiste aastate kõige olulisem mittetoimunud sündmus on Euroopa Liidu liikmete vaheline rahu. Kui viimaseid ei oleks õhutatud ühenduse raames koostööle, oleksid asutajariigid, eriti kaks suuremat, võinud pöörduda tagasi oma harjumusliku, sõdiva rahvuse oleku juurde.
Mida loodate Euroopale järgmise 50 aasta jooksul?
Raymond Barre: Ma ei jaga kartusi, et Euroopa Liit hakkab pärast laienemist lagunema. Ma arvan, et nii uued kui vanad liikmesriigid on veendunud, et nende huvides on tugevdada ja arendada Euroopa Liitu. Tulemusi saab sel juhul ainult jätkuvate jõupingutustega. Seoses Euroopa arenguga järgmisel 50 aastal näivad kaks valdkonda mulle olulisemana: välispoliitika rakendamine, mis võimaldaks ELil rahvusvahelisel areenil oma vaateid ja huve väljendada, ning kaitsevaldkonnas peaks Euroopa Liidul, kui ta soovib, et teda tõsiselt võetaks, olema vahendid enda kaitsmiseks. Riikide suveräänsust hõlmavas nimetatud kahes valdkonnas, nagu ka rahaliidu puhul, on vaja teha tahtekindlaid ja pidevaid jõupingutusi, mis aitavad saavutada põhieesmärke. Nii on võimalik luua tugev Euroopa, mis on minu tõeline soov.
Mario Monti: Arvan, et mu visioon ilmnes selgelt juba esimesele küsimusele vastates. Tahaks lisada veel ühe asja, mitte niivõrd Euroopa Komisjoni volinikuna, kes on tööd teinud 10 aastat (ning kolm kuud praktikandina, kui EL tähistas 7. aastapäeva), kuivõrd Euroopa kodanikuna. See on: SUUR TÄNU! Tänan ELi institutsioonide töötajaid ja nende eelkäijaid. Loomulikult saavad nad paremini teha ja peavadki nagu kõik teised seda tegema. Kuid me kõik võlgneme neile Euroopa teenimise eest.
