Mõned aastad pärast Rooma lepingu allkirjastamist tutvustas Walter Hallstein Teddy Kennedyle David Reinertit „tõlkide ässana”.David asus komisjoni tööle pärast töötamist itaalia keeletõlgina lepingule alla kirjutamise ajal. Olles enne töötanud Konrad Adenaueriga, helistati Davidile kaks päeva enne lepingu allkirjastamist, et saada teada, kas ta saaks abistada. Ta läks meeledi Rooma, teades, et see on eriline juhtum, kuid endale aru andmata, et kogu ta tulevik sõltub sellest.
David mäletab seda päeva hästi: Roomas sadas vihma ning Campidoglio palee ette oli vihmavarjudega kogunenud suur rahvahulk, et jälgida ajaloolise sündmuse kulgu. Rahval oli valjuhääldi kaudu võimalik kõike kuulda. „Rahvas ei kuulnud mitte valitsusjuhtide ja Rooma linnapea kõnesid, vaid itaaliakeelset tõlget, s.t mind, kuna ma olin ainus itaalia keele tõlk.”
Tõlge kanti üle ka Itaalia raadio kaudu ning kogu Itaalia elanikkond võis seda kuulda. Tuleb välja, et ühes Lõuna-Itaalia sünnitusmajas kuulasid mõned inimesed seda ajal, kui tuli ilmale väike tüdruk. Lapsukese nimeks pandi Europa ja ta ristiti tõlkija häälega. „Mul ei ole aimugi, mis lapsukesest hiljem sai, ma võin seda ainult ette kujutada: täna on ta 50-aastane naine, kelle laste nimedeks on… ei teagi,” ütles David.
Pärast läks David suurele vastuvõtule, kuid tal on meeles, et tal ei olnud musta ülikonda. Ta ostis selle lähedusest. Ülikond kulus 30-aastase karjääri jooksul marjaks ära, kui David saatis volinikke ja ministreid kogu maailmas.
Saades 1959. aastal ametlikuks tõlgiks, tõlkis ta komisjoni iganädalastel koosolekutel, komisjoni presidentide G7 ja G8 ning ELi-USA kohtumistel. David meenutab president Nixoni kohtumist Franco Malfattiga. „Peatusime Valge Maja vastas asuvas Blair House'is, mis tavaliselt oli ette nähtud presidendi külalistele. Nad saatsid meile kohtumisele minekuks suure musta limusiini järele, sõitsime sellega umbes sada meetrit. Tundsin end filmistaarina!”
David nautis tööd komisjoni tõlgina . Ta oli hakkaja inimene, eelistades pigem tõlkida koosolekutel kui töötada administraatorina. Siiski sekkus haldusosakond ja David lõpetas oma karjääri konverentsikeskuse direktori kohusetäitjana. „Kui ma tööd alustasin, siis oli iga nädal üks või kaks kohtumist või konverentsi. 1989. aastaks oli neid 50 päevas. Tööga seotud väljakutsed olid muutunud. Ma nautisin siiski tööd tõlgikabiinis. Ma olin väga sügavalt liigutatud, kui president Delors tänas mind mu viimase ülesande täitmise ajal avalikult komisjoni nädalaste koosolekute tõlkimise eest. Meie tööd peetakse iseenesest mõistetavaks, kuid president demonstreeris oma tänulikkust isiklikult”.
Kuna Davidile ei meeldi kodus istuda, siis töötab ta isegi praegu veel vabakutselise tõlgina ja aitab välja hädaolukordadest. Isegi 50 aastat hiljem osaleb ta Rooma lepingu töös.
