European Union website, the official EU website

Euroopa Liidu ajalugu

Euroopa Liidu ajalugu

ELi rajajad

ELi rajajad olid tulevikuvisiooniga juhid, kes panid aluse sellisele Euroopa Liidule, milles me täna elame. Ilma nende jõu ja innuta ei elaks me praegu sellistes rahu ja stabiilsuse tingimustes, mida oleme harjunud enesestmõistetavaks pidama. ELi rajajate hulka kuulus väga mitmesuguseid inimesi vastupanuvõitlejatest advokaatideni, kuid neid ühendasid ühised ideaalid: rahulik, ühtne ja jõukas Euroopa. Lisaks allpool nimetatud ELi rajajatele on ka paljud teised teinud väsimatult tööd Euroopa ühendamise nimel. Seepärast pole siinne nimekiri kaugeltki lõplik.

1945–1959

Rahu Euroopas – koostöö algus

Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada naaberriikide vahelised sagedased ja verised sõjad, mis tipnesid Teise maailmasõjaga. 1950. aastal algas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisega Euroopa riikide majanduslik ja poliitiline lõimimine, et saavutada kestev rahu. Ühenduse kuus asutajaliiget olid Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1950ndaid iseloomustas külm sõda Ida ja Lääne vahel. 1956 surusid Nõukogude tankid maha kommunismivastased meeleavaldused Ungaris. 1957 sõlmiti Rooma leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ehk ühisturg.

1960–1969

Majanduskasvu periood

1960ndad olid majandusele hea aeg, osalt seetõttu, et kaotati tollid ELi riikide vahelises kaubanduses. Lepiti kokku ka toiduainetetootmise ühises korraldamises – nüüd oli kõigil piisavalt süüa ning põllumajanduses ilmneb pigem ületoodangu oht. 1968. aasta mai läks ajalukku Pariisi üliõpilasrahutustega ning mitmeid muutusi ühiskonnas ja käitumises hakati seostama nn 68. aasta põlvkonnaga.

1970–1979

Liit kasvab – esimene laienemine

Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemine Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1973 suurendas liikmesriikide arvu üheksani. Lühike, kuid jõhker Araabia-Iisraeli sõda oktoobris 1973 tõi Euroopale kaasa energiakriisi ja majandusprobleemid. Viimased Euroopa parempoolsed diktaatorlikud režiimid leidsid oma lõpu, kui Portugalis kukutati 1974. aastal Salazari režiim ja Hispaanias suri 1975 kindral Franco. ELi regionaalpoliitika raames asuti eraldama suuri summasid, et luua vaestes piirkondades töökohti ja arendada infrastruktuuri. Euroopa Parlament suurendas oma mõju liidu poliitikale ning 1979. aastal said kõik kodanikud selle liikmeid esmakordselt otse valida. 1970ndatel hoogustub võitlus keskkonnasaastega. EL võtab vastu keskkonnakaitseseadused, esmakordselt tuleb käibele põhimõte „saastaja maksab“.

1980–1989

Euroopa nägu muutub – Berliini müüri langemine

Poola ametühing Solidarność ning selle juht Lech Walesa said pärast 1980. aasta suvel toimunud streike Gdanski dokkides üldiselt tuntuks nii Euroopas kui ka maailmas. 1981 võeti Kreeka kümnenda riigina ELi liikmeks ning viis aastat hiljem järgnesid Hispaania ja Portugal. 1986 allkirjastati ühtne Euroopa akt. See leping oli vundamendiks suurejoonelisele kuue aasta pikkusele programmile, mille raames kaotati ELi sisepiiridel kaubandustõkked ning loodi „ühtne turg“. Suur poliitiline murrang toimus 9. novembril 1989, mil lõhuti Berliini müür ning Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir avati esimest korda pärast 28 aastat. Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinesid 1990. aasta oktoobris taas üheks riigiks.

1990–1999

Piirideta Euroopa

Pärast seda, kui kommunism kogu Kesk- ja Ida-Euroopas kokku varises, tihenesid eurooplaste vahelised suhted. 1993. aastal loodi ühtne turg, millega kaasnes neli vabadust: kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine. 1990ndel sõlmiti ka kaks lepingut: 1993. aastal Maastrichti ehk Euroopa Liidu leping ning 1999. aastal Amsterdami leping. Inimesed olid mures, kuidas kaitsta keskkonda ning arendada koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes. 1995 ühines ELiga kolm uut liiget: Austria, Rootsi ja Soome. Väikese Luksemburgi linna järgi said nime Schengeni lepingud, mis võimaldasid inimestel edaspidi ilma passikontrollita riigipiire ületada. Miljonid noored said ELi toel õppida välismaal. Ühendusepidamine muutus lihtsamaks, sest üha rohkem inimesi hakkas kasutama mobiiltelefoni ja internetti.

2000š–2009

Edasine laienemine

Paljude eurooplaste uus raha on nüüd euro. Kümnendi jooksul võtab euro kasutusele üha rohkem riike. 11. september 2001, mil kaaperdatud lennukitega rünnatakse ehitisi nii New Yorgis kui ka Washingtonis, märgib terrorivastase sõja algust. ELi liikmesriigid hakkavad kuritegevusega võitlemiseks rohkem koostööd tegema. Koguni 10 uue riigi ühinemine ELiga 2004. aastal ja seejärel ka Bulgaaria ja Rumeenia liitumine 2007. aastal teeb lõpu Euroopa poliitilisele jagunemisele Idaks ja Lääneks. Septembris 2008 tabab maailma majandust rahanduskriis. Kõik ELi riigid ratifitseerivad Lissaboni lepingu ning see jõustub 2009. aastal. Selle tulemusel saab EL ajakohased institutsioonid ja tõhusamad töömeetodid.

2010 – praegu

Raske aastakümme

Ülemaailmne majanduskriis tabab Euroopat rängalt. EL aitab mitmel riigil raskustega toime tulla ja loob pangandusliidu, et muuta pangandus ohutumaks ja usaldusväärsemaks. 2012 antakse Euroopa Liidule Nobeli rahupreemia. 2013 saab Horvaatiast ELi 28. liikmesriik. Kliimamuutused on jätkuvalt päevakorras ja riigijuhid lepivad kokku kahjulike heitkoguste vähendamises. 2014 toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ning selle liikmete hulgas on nüüd rohkem euroskeptikuid. Pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt luuakse uus julgeolekupoliitika. Lähis-Idas ning muudes riikides ja piirkondades üle maailma suureneb usuäärmuslus, tuues kaasa rahutused ja sõjad, mille tõttu peavad paljud inimesed oma kodudest põgenema ja otsima varjupaika Euroopas. EL on silmitsi probleemiga, kuidas nende eest hoolt kanda, samas aga ise toime tulla mitme terrorirünnakuga.