Euroopa Noorteportaal
Teave ja võimalused noortele kogu Euroopas.

Reisimine

Reisikogemus :)
Reisikogemus.

Reisikogemus.

Kirjutan viimati ette võetud reisist, et mälupetteist hoiduda. Oli juba ammu plaanitud minna klassiga lõpureisile Horvaatiasse, Split'i. Meie sõbrannaga aga otsustasime lennata kodumaalt teistest nädal varem. Sihtkohaks sai hoopiski Budapest. Olime otsustanud ööbida kasutades diivanimajutust (couchsurfing). Kohale jõudes ei saanud me aga kontakti oma majutajaga ja nii hakkas pihta uute majutajate jaht. Käisime ühest wifi-punktist teise otsides mõnd lahket võõrustajat, samaaegselt mõeldes plaane, kust leida mõni hostel või kuis öömajata läbi ajada. Õhtu aina lähenes, meie väsisime üha enam ja enam, linn ärkas ikka enam ja enam... Kõige selle keskel ei lasknud me tänu teineteise seltsile tujul langeda. Lõppude lõpuks lahenes kõik hästi ja leidsime endale võõrustaja.
Hüpates kolm ööd edasi jõuame hommikuni, mil alustasime liikumist Zagrebi poole. Saanud umbkaudsed juhised hea hääletuspaiga kohta, asusime kesklinnast teele. Sõitsime metrooga nii kaugele kui võimalik ning otsisime bussi, mis pidi meid viima õigesse punkti. Küsides inimestelt bussipeatuse kohta, saime kuulda lugusid salapärasest bussist. Ühed ütlesid, et buss läheb siitsamast, tuleb lihtsalt oodata, teised ütlesid, et sellist bussi ei sõidagi, kolmandad, et sõidab küll, kuid hoopis teise metroopeatuse juurest. Olime juba lootust kaotamas, astusime ühe teise bussi peale, mis pidi meid mõnede juttude järgi sihtkohale lähemale aitama. Igaks juhuks küsisime veel bussis seisvalt noorelt neiult, kas buss sõidab kaardil asetsevale kohale lähemale. Neiu taipas jalamaid meie eesmärki ja sõnas, et kui me tahame hääletada, siis on see vaid kilomeeter jala minna ja bussiga pole meil üldse mõtet sõita. Tänasime ja asusime kõndima.
Vaatamata headele juhistele läks küllaltki kaua õige paiga leidmiseks. Kuid jõudsime pärale! Rõõm, kuid siis, oh õnnetust, kolm noormeest hääletavad meist veidi eespool, kõvasti paremas kohas. Otsustame vaadata, kas saame bensiinijaamale lähemale seista, et kergemini autot leida. Kuid noormehed seisid otseloomulikult täpselt pärast bensiinijaama. Meile seal ruumi ei jagunud. Otsustasime bensiinijaamale oma sildikesega ring peale teha. Keegi ei reageeri, hakkame ära kõndima, kui äkki - kellegi käsi viipab meid enda poole. Sattusime argentiinlase ja tema tütre autole, saime küll nendega vaid poolele teele, kuid nii toreda seltskonna eest oleks võinud ka sihtkohast hoopis eemale sõita. Pealegi oleme selle tänul supluse võrra Balatoni järves rikkamad.

Nende pisi-seikade abil proovisin edasi anda meie reisi habrast struktuuri - me ei teadnud iial ette, kuhu võisime jõuda. Ühelt poolt oli see hirmutav ja väsitav, teisalt aga huvitav. Suutsime meele ikka rõõmsa hoida ja nüüd võin öelda, et iga viperus oli vaid ettevalmistus uueks seikluseks. Jõudsime reisides paigusse, kuhu ei plaaninudki minna, kuid just need kohad on jätnud sügavaimad muljed. Tundsin, et iga tagasilöök lunastati heldelt ja olen tänulik, et sain osaks säärastest lugudest! Nüüd jääb üle vaid järgmisi seiklusi otsida!

Margaret Sarv, EVT vabatahtlik Makedoonias, september 2016. Margaret saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü - Estonia

 

Avaldatud: Neljap, 01/12/2016 - 15:36


Tweet Button: 

New!


Info for young people in the western balkans

Vajad eksperdi abi või nõuannet?

Küsi meilt!