Euroopan nuorisoportaali
Tietoa nuorille eurooppalaisille

EVS vabatahtlike lood: paljud asjad siin elus algavad rongijaamast

2. septembril astusin raudteejaama platvormile salativärviline kohver käes ning kasvav tundmatuse tunne hinges. Vaadates uue elu dekoratsioone, sosistasin endamisi: “Pole teada mis saab, aga ma saan hakkama”.

Sügav hingetõmme ja esimene samm kaasasid mind Tapa elukeerisesse.

 

Juba järgmisel hommikul läksime koos teise vabatahtlikuga Poolast Imastu koolkodu personali ja klientidega tutvuma. Just sellel sügise komandal päeval algas suur depressioon, mis kestis täpselt 72 tundi. Saatuse ebaõiglus tundus nii nähtav, kahetsesin oma mõtetes, et miks need “lapsed” pidid sündima kannatama ning algul ei pannudki tähele, kui õnnelikuna need inimesed ennast tunnevad.

 

Imastu võidab mitte suuruse, vaid kvaliteedi poolest. Iga inimene siin omab vastutustunnet ja oma kohustusi, mida täidetakse tublisti – see puudutab mitte ainult personali, vaid ka kliente. Siin on alati puhas, kõik on korras ja valmis külaliste vastuvõtuks. Töötajad näitavad oma siirast rõõmu nii teineteisele kui ka klientidele, kohtudes koridorides. Siin valitsevad kord ja vabadus, eluolu ja looming, hoolitsus ja armastus. Olen vaimustuses kolleegide tööst, eriti kasvajate tööst gruppides, mida siin kutsutakse armsalt “peredeks”.

 

Uskuge mind, vahepeal siin tõesti pole lihtne. Meie lapsed reageerivad ilma ja kella muutustele, täiskuule, neid ümbritsevatele biorütmidele ja iseenda sisemaailmale. Sellepärast ongi raske ennustada nende käitumist. Aga kasvatajad on alati kannatlikud, hoolivad ja lahke huumorimeelega – isegi jonnipunnide vastu. Meie hoolealused armastavad kõige rohkem kolme asja: süüa, jalutada ja tantsida. Kui ilm lubab, püüame veeta õues võimalikult palju aega tehes pause ainult söömiseks ja tantsimiseks. Minu roll siin on lubada neil piisavalt jalutada, mängida ja tantsida ning kallistada neid nii palju, kui nad tahavad.

 

Tapale tulek polnud minu jaoks kultuurišokk. Ma uurisin eelnevalt linna ja selle võimaluste kohta, suhtlesin eelmiste vabatahtlikega ja projekti koordinaatoritega. Teadsin täpselt, kuhu sõidan ja kus pean elama terve aasta vältel.

Vera ShaulinaPärast elu Sankt-Peterburis valmistusin halvemaks, kuid sain meeldiva üllatuse. Tapal on elu vaikne ja mõõdukas, annab rohkelt võimalusi õues aega veeta ja tervislikku eluviisi järgida. Alati vaiksed ja puhtad tänavakesed kergliiklusteedega. Talvel tegelesin aktiivselt suusatamisega ja uisutasin gümnaasiumi lähedal, nüüd avasin taas jooksuhooaja.

 

Peab märkima, et juhtiv roll inimese elus on motivatsioonil. Linna suurus ja selle infrastruktuuri rikkus pole olulised. Praegu on minu elu palju aktiivsem, kui oli Peterburis, vaatamata sellele, et elan siin pereta, sõpradeta ja palgata.

Lisaks vabatahtliku tööle Imastus tegelen inglise keele õppimisega, kirjutan EVS raames projekti, pühendan aega pilatesele ja trennidele. Igal esmaspäeval käime koos mentoriga matkal Rakveres, teisipäeviti kinos, kolmapäeviti või neljapäeviti külastan raamatukogu.

Meie korteris on hästi väike külmkapp, kuhu mahub vaid üks pott ning meil pole mikrolaineahju. Õhtuti peame leiutama kasuliku ja odava õhtusöögi retsepti ning pärast jagame seda kulinaaria teemalises blogis, et ka teised vabatahtlikud (kellel on samuti piiratud vahendid) saaksid tervisele ja rahakotile kahju tegemata hästi toituda.

 

Tapast rääkides pean mainima oma lemmikkohta – see on jaam. Just siin algavad ja lõpevad kõik nädalavahetuste seiklused. Mulle meeldib ärevil kõndida platvormil, püüdes ette kujutada tulevat sõitu ja veelgi rohkem meeldib mulle tulla pühapäeva õhtul tagasi tundega, et lõpuks ometi olen kodus.

 

Autor Vera Shaulina on Venemaalt pärit EVT vabatahtlik, kes töötab hetkel Imastu koolkodus. 

 

Julkaistu: to:, 30/06/2016 - 11:47


Tweet Button: 

New!


Info for young people in the western balkans

Tarvitsetko apua tai neuvoja?

Ota yhteyttä