Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon - Kõne - [Kõnes võimalikud muudatused]

Euroopa Liidu olukord 2015: aeg aususeks, ühtsuseks ja solidaarsuseks

Strasbourg, 9. september 2015

Jean-Claude JUNCKER
Euroopa Komisjoni president

 

Härra president,

lugupeetavad Euroopa Parlamendi liikmed!

Täna on mul esimest korda oma ametiaja jooksul au seista Euroopa Komisjoni presidendina Euroopa Parlamendi ees ja pidada ettekanne olukorrast Euroopa Liidus.

Seepärast tahaksin alustuseks meelde tuletada selle institutsioonide jaoks väga erilise hetke poliitilist tähtsust.

Ettekande pidamine liidu olukorra kohta on selgelt ette nähtud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahelisi suhteid reguleerivas raamkokkuleppes, kus öeldakse järgmist: „[i]ga aasta septembri esimese osaistungjärgu ajal viiakse läbi liidu olukorda käsitlev arutelu, mille käigus teeb komisjoni president ettekande, hinnates käesolevat aastat ja vaadeldes järgnevate aastate prioriteete. Selleks esitab komisjoni president samal ajal parlamendile kirjalikult peamised elemendid, millest juhindutakse komisjoni järgmise aasta tööprogrammi ettevalmistamisel.”

Selle ettekande pidamiseks peab komisjoni president analüüsima praegust olukorda Euroopa Liidus ja panema paika edasise tegevuse prioriteedid.

Ettekande pidamine on esimene samm institutsioonidevahelises protsessis, mille tulemusena koostatakse Euroopa Komisjoni järgmise aasta tööprogramm.

Täna hommikul saatsin koos komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansiga kirja liidu mõlema seadusandja juhile, parlamendi presidendile Martin Schulzile ja ELi Nõukogu praeguse eesistujariigi Luksemburgi peaministrile Xavier Bettelile. Kiri sisaldab üksikasjalikku ülevaadet tegevustest, mida komisjon kavatseb õigusaktide või muude vahenditega kuni 2016. aasta lõpuni ette võtta. Teeme ettepaneku põhjaliku, sihipärase ja intensiivse õigusloomekava kohta, mis eeldab komisjoni, parlamendi ja nõukogu tihedat ja tulemuslikku koostööd.

Praegu ma õigusloomekavast üksikasjalikumalt ei räägiks, sest lähinädalatel alustame me parlamendi ja nõukoguga selles küsimuses struktureeritud dialoogi.

Pealegi on mul tunne, et täna ei ole sellest rääkimiseks õige aeg.

Ma olen esimene Euroopa Komisjoni president, kelle ametissenimetamine ja valimine tulenesid otseselt 2014. aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi valimiste tulemustest.

Tänu kampaaniale, mille ma esikandidaadina enne valimisi läbi tegin, on mul olnud võimalus olla presidendina poliitilisem.

Selle ametikoha poliitiline olemus on ette nähtud aluslepingutega, milles liikmesriigid on määranud komisjoni liidu üldiste huvide edendajaks, kuid kriisiaastatel on see arusaam kippunud kaduma.

Seepärast ütlesingi möödunud aasta septembris parlamendi ees kõneldes, et ma tahan juhtida poliitilist komisjoni. Väga poliitilist komisjoni.

Ma ei öelnud nii mitte sellepärast, et minu arvates saab ja tuleb kõike politiseerida.

Ma ütlesin nii selle pärast, et minu arvates ei jäta Euroopa praegused hiiglaslikud probleemid (nii sisemised kui ka välised) muud võimalust: me peame nende lahendamisel lähtuma väga poliitilistest seisukohtadest, tegema seda väga poliitilisel moel, unustamata seejuures oma otsuste poliitilisi tagajärgi.

Hiljutised sündmused on taas kord näidanud, et Euroopa Liidus on sellist poliitilist lähenemist hädasti vaja.

Praegu ei ole aeg, mil saaks tegutseda nii nagu ikka.

Praegu ei ole õige aeg selleks, et loeteludesse linnukesi teha või kontrollida, kas liidu olukorda kirjeldavas kõnes ikka nimetatakse ühe või teise sektori algatusi.

Praegu ei ole õige aeg selleks, et loendada, mitu korda kasutatakse liidu olukorda kirjeldavas kõnes selliseid sõnu nagu „ühiskondlik”, „majanduslik” või „jätkusuutlik”.

Praegu on aeg olla aus.

On aeg rääkida Euroopa Liidu ees olevatest suurtest probleemidest otse ja keerutamata.

 

Sest Euroopa Liidu olukord ei ole hea.

 

Selles liidus pole piisavalt Euroopat.

Ja selles liidus pole piisavalt liitu.

 

Me peame seda muutma ja peame seda tegema kohe.

 

Pagulaskriis: liiduna tegutsemine on hädavajalik

Ükskõik, mis on kirjas tööprogrammides või õigusloomekavades, praegusel hetkel on olulisim teema, millega peame tegelema, pagulaskriis.

Aasta algusest saati on Euroopasse saabunud peaaegu 500 000 inimest. Suur osa neist põgeneb Süürias käiva sõja eest, Islamiriigi hirmuvalitsuse eest Liibüas või Eritrea diktatuuri eest. Liikmesriikidest on see kõige rohkem mõjutanud Kreekat, kus on üle 213 000 pagulase, Ungarit (üle 145 000 pagulase) ja Itaaliat (üle 115 000 pagulase).

Need arvud on muljetavaldavad. Mõnede jaoks on nad kohutavad.

Ent praegu ei ole kohkumiseks sobilik aeg. Praegune aeg eeldab julget, otsusekindlat ja kooskõlastatud tegutsemist Euroopa Liidult, selle institutsioonidelt ja kõigilt liikmesriikidelt.

Eeskätt on küsimus inimlikkuses ja inimväärikuses. Euroopa jaoks on küsimus ka ajaloolises õigluses.

Meie kui eurooplased peaksime mäletama, et Euroopa on maailmajagu, kus kunagi on peaaegu kõik olnud pagulased. Meie ühise ajaloo jooksul on miljonid eurooplased põgenenud usulise või poliitilise tagakiusamise, sõja, diktatuuri või rõhumise eest.

17. sajandil põgenesid hugenotid Prantsusmaalt.

1930. ja 1940. aastatel põgenesid juudid, romad, sintid ja paljud teised Saksamaalt natside vägivalla eest.

1930. aastate lõpus põgenesid Hispaania vabariiklased pärast kodusõjas lüüasaamist Lõuna-Prantsusmaa pagulaslaagritesse.

Kui Nõukogude armee tankid surusid 1956. aastal maha kommunismivastase ülestõusu, põgenesid Ungari revolutsionäärid Austriasse.

Kui 1968. aastal suruti maha Praha kevad, läksid Tšehhi ja Slovakkia kodanikud teistesse Euroopa riikidesse maapakku.

Pärast Jugoslaavia sõdu pidid oma kodudest põgenema sajad ja tuhanded inimesed.

Kas oleme unustanud, miks elab USAs rohkem McDonaldeid kui Šotimaal? Miks on USAs rohkem O'Neille ja Murphysid kui neid elab Iirimaal?

Kas oleme unustanud, et 20 miljonit Poola päritolu inimest elab väljaspool Poolat poliitilise ja majandusliku väljarände tõttu, mis on kaasnenud Poola valusa ajaloo jooksul aset leidnud riigipiiride muutmiste, sunniviisiliste väljasaatmiste ja ümberasustamistega?

Kas me oleme tõesti unustanud, et pärast Teise maailmasõja hävitustööd oli Euroopas 60 miljonit pagulast? Et selle Euroopa kohutava kogemuse põhjal koostati ülemaailmne kaitserežiim – 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon, et pakkuda varjupaika neile Euroopa põgenikele, kes jooksid pakku sõja ja totalitaarse režiimi eest?

Meie, eurooplased, peaksime teadma, miks on nii oluline pakkuda varjupaika ja tagada põhiõigus varjupaigale, ning me ei tohiks seda mitte kunagi unustada.

Olen varem öelnud, et tunneme liiga harva uhkust Euroopa pärandi ja Euroopa projekti üle.

Vaatamata meie haprusele ja nõrkadele külgedele, mida me ise endas näeme, on praegu just Euroopa see koht, kust otsitakse pelgu- ja varjupaika.

Tänapäeva maailmas on just Euroopa Lähis-Ida ja Aafrika inimeste jaoks lootuskiir, stabiilsust pakkuv pelgupaik.

See peaks meis tekitama uhkust, mitte hirmu.

Hoolimata paljudest erinevustest liikmesriikide vahel on Euroopa siiski selgelt kõige rikkam ja stabiilsem maailmajagu kogu maailmas.

Meil on vahendid, mida kasutada sõja, hirmuvalitsuse ja rõhumise eest põgenejate abistamiseks.

Ma tean, et nüüd tahaksid paljud öelda, et see on ju tore küll, aga Euroopa ei saa kõiki vastu võtta.

On tõsi, et Euroopa ei saa pakkuda varju kogu maailma hädade eest. Aga olgem ausad ja säilitagem perspektiivitunne.

On selge, et praegu saabub Euroopasse ennenägematult palju põgenikke. Samas moodustab nende arv vaid 0,11% kogu ELi rahvaarvust. Liibanonis on pagulasi 25% kogu rahvastikust. Ja Liibanoni rahva jõukus moodustab vaid viiendiku sellest, mis on meil Euroopa Liidus.

Olgem ausad ja öelgem oma muretsevatele kodanikele selgelt: seni, kuni kestab sõda Süürias ja jätkuvad õudused Liibüas, ei kao pagulaskriis kuhugi.

Me võime ehitada müüre ja püstitada tarasid. Aga kujutage hetkeks ette, et need olete teie, lapsed süles, ja kogu senine maailm teie ümber on kokku kukkunud. Te oleksite valmis maksma kuitahes kõrget hinda, ronima üle kõige kõrgemate müüride, purjetama üle ükskõik millise mere ja ületama iga riigipiiri, kui peaksite põgenema sõja või niinimetatud Islamiriigi barbaarsuse eest.

See tähendab, et on viimane aeg hakata põgenikekriisi juhtima. Muid võimalusi ei ole.

Möödunud nädalate jooksul on pillutud ohtralt süüdistusi. Liikmesriigid heidavad üksteisele ette ebapiisavaid meetmeid või vales suunas tegutsemist. Ning liigagi sageli on liikmesriikide pealinnad vaadanud süüdistavalt Brüsseli poole.

Me kõik võiksime selle patuoina otsimise mängu peale pahased olla. Aga keda see aitaks? Tigedus ei aita kedagi ja püüd süü teiste kaela veeretada annab sageli märku sellest, et ootamatud sündmused on poliitikutel üle pea kasvanud.

Selle asemel peaksime pigem meelde tuletama varasemaid kokkuleppeid, millest võiks praeguses olukorras kasu olla. On aeg hinnata olukorda ja kiirelt edasi liikuda.

Me ei alusta ju tühjalt kohalt. Alates 2000. aastate algusest on komisjon esitanud ühe õigusakti teise järel, et luua Euroopa ühine varjupaigasüsteem, ning parlament ja nõukogu on need õigusaktid üksteise järel jõustanud. Viimane õigusakt jõustus alles äsja, selle aasta juulis.

Kogu Euroopas kehtivad nüüd ühised normid selle kohta, kuidas varjupaigataotlejaid nende inimväärikust austades vastu võtta ja kuidas varjupaigataotlusi läbi vaadata, ning lisaks on meil ühised kriteeriumid, mille põhjal sõltumatud kohtusüsteemid otsustavad, kas inimesel on õigus rahvusvahelisele kaitsele või ei.

Need normid tuleb rakendada ja neist tuleb reaalselt kinni pidada, aga nagu me iga päev televiisorist näeme, ei ole seda seni veel tehtud. Enne suve algust pidi komisjon algatama esimesed 32 rikkumismenetlust, et meenutada liikmesriikidele nende varasemaid kokkuleppeid. Lähipäevil algatatakse teine rikkumismenetluste laine. Euroopa õigusakte tuleb kohaldada kõigis liikmesriikides – õigusriigi põhimõtetele rajatud liidus peab see olema enesestmõistetav.

Ühised varjupaiganormid on olulised, kuid praeguse pagulaskriisiga toimetulemiseks neist ei piisa. Komisjon, parlament ja nõukogu ütlesid seda juba kevadel. Mais esitas komisjon põhjaliku Euroopa rände tegevuskava. Oleks vale öelda, et sellest ajast saati ei ole midagi tehtud.

Meie kohalolek merel on kolmekordistunud. Sellest ajast on päästetud üle 122 000 inimelu. Iga kaotatud elu on liiast, kuid praeguse seisuga on päästetud paljud, kes oleksid muidu hukkunud – päästetuid on 250% rohkem. Itaalias, Kreekas ja Ungaris osaleb Frontexi juhitavates ühisoperatsioonides 29 liikmesriiki ja Schengeniga ühinenud riiki. Sinna on lähetatud tööle 102 inimest 20 riigist; seal tegutseb 31 laeva, 3 helikopterit, 4 püsitiivalist õhusõidukit, 8 patrullautot, 6 soojuskaameraga sõidukit ja 4 transpordisõidukit – see on Euroopa reaalse solidaarsuse esimene näitaja, kuid teha on veel palju.

Oleme kahekordistanud jõupingutusi inimkaubitsejate tabamiseks ja inimesi salaja üle piiri toimetavate rühmituste laialiajamiseks. Odavate laevade leidmine on nüüd keerulisem ja see tähendab, et vähem inimesi seab meresõiduks kõlbmatutes paatides oma elu ohtu. Selle tulemusena on olukord Vahemere keskosa marsruudil stabiliseerunud: augustis saabus 115 000 pagulast ehk sama palju kui eelmisel aastal. Nüüd peame olukorra samamoodi stabiliseerima ka Balkani marsruudil, millele poliitikakujundajad ei ole seni piisavalt tähelepanu pööranud.

Euroopa Liit on samas pagulaskriisi leevendamiseks tehtavate üleilmsete jõupingutuste puhul doonor number üks. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid on mobiliseerinud ligikaudu 4 miljardit eurot humanitaar-, arengu-, majandus- ja stabilisatsiooniabi, mis on mõeldud süürlastele nende riigis ning pagulastele ja neid vastu võtvatele kogukondadele naaberriikides Liibanonis, Jordaanias, Iraagis, Türgis ja Egiptuses. Täna näiteks käivitasime kaks uut projekti, et 240 000 Süüria pagulast Türgis saaksid käia koolis ja et nad oleksid toiduga kindlustatud.

Oleme koos lubanud asustada järgmise aasta jooksul ümber üle 22 000 väljastpoolt Euroopat pärit inimese, olles solidaarsed oma naabritega. See arv on muidugi väga tagasihoidlik võrreldes ränga tööga, mida teevad Türgi, Jordaania ja Liibanon, kus on üle 4 miljoni Süüria pagulase. Mulle annab kindlust asjaolu, et mõned liikmesriigid näitavad, et nad on valmis ümberasustamispingutusi Euroopas märkimisväärselt suurendama. See võimaldab meil pakkuda lähiajal välja struktureeritud süsteemi Euroopa ümberasustamismeetmete süstemaatilisemaks koondamiseks.

Valdkond, kus Euroopa on oodatust selgelt vähem teinud, on omavaheline solidaarsus seoses meie territooriumile saabunud pagulastega.

Mulle on selge, et neid liikmesriike, kuhu enamik pagulasi esimesena saabuvad – praegu Itaalia, Kreeka ja Ungari – ei tohi jätta selle probleemi lahendamisel üksi.

Seetõttu pakkus komisjon juba mais välja hädaabimehhanismi, et asustada Itaaliast ja Kreekast ümber esialgu 40 000 rahvusvahelist kaitset taotlevat inimest.

Selsamal põhjusel teeme täna ettepaneku teise hädaabimehhanismi kohta, et asustada Itaaliast, Kreekast ja Ungarist ümber veel 120 000 inimest.

See nõuab Euroopalt tõsist pingutust olla solidaarne. Enne suve algust ei saanud me liikmesriikidelt sellist toetust, mida ma olin lootnud. Kuid näen, et suhtumine on muutumas. Usun, et selleks on ka viimane aeg.

Kutsun liikmesriike üles võtma siseministrite nõukogu erakorralisel istungil 14. septembril vastu komisjoni ettepanekud kokku 160 000 pagulase kiire ümberasustamise kohta. Nüüd tuleb meil tegutseda viivitamata. Me ei saa jätta Itaaliat, Kreekat ja Ungarit üksi. Me ei jätaks üksi ka ühtki teist ELi liikmesriiki. Täna põgenevad inimesed Süüriast ja Liibüast, kuid homme võidakse põgeneda hoopis Ukrainast.

Euroopa on minevikus teinud vea ning suhtunud juutidesse, kristlastesse ja islamiusulistesse erinevalt. Aga põgenike puhul pole oluline ei nende usk, veendumused ega filosoofia.

Ärge alahinnake olukorra pakilisust. Ärge alahinnake seda, kui tungivalt on meil vaja tegutseda. Talv on tulemas; mõelge peredele, kes magavad Budapestis parkides ja raudteejaamades, Traiskirchenis telkides või Kosi saarel rannas. Mis saab neist külmadel talveöödel?

Loomulikult ei lahenda seda probleemi ümberasustamine üksi. On tõsi, et peame eristama paremini neid, kes vajavad selgelt rahvusvahelist kaitset ja kelle varjupaigataotlus seetõttu suure tõenäosusega rahuldatakse, ning neid, kes lahkuvad oma riigist muudel põhjustel, mida varjupaigaõigus ei hõlma. Seepärast teeb komisjon täna ettepaneku ELi ühise turvaliste päritoluriikide loetelu kohta. See loetelu võimaldab liikmesriikidel menetleda kiiresti selliste riikide kodanike varjupaigataotlusi, kus on eeldatavasti turvaline elada. Niisugune turvalisuse eeldus peaks meie arvates kindlasti kehtima kõigi riikide puhul, mis vastavad Euroopa Ülemkogu ühehäälse otsuse kohaselt peamistele Kopenhaageni kriteeriumidele, mis on ELi liikmesuse kriteeriumid, seda eelkõige demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste osas. See peaks kehtima ka potentsiaalsete kandidaatriikide puhul Lääne-Balkanil, kandidaatriigi staatuse suunas liikumisel tehtavate edusammude valguses.

Olen muidugi teadlik sellest, et turvaliste riikide loetelu ei ole muud kui lihtsustamine. See ei võta ära Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Kosovo, Montenegro, Serbia ja Türgi varjupaigataotlejate põhiõigust varjupaigale. Kuid see võimaldab riiklikel ametiasutustel keskenduda pagulastele, kelle varjupaigataotlus rahuldatakse palju suurema tõenäosusega, eelkõige Süüria pagulastele. Praeguses olukorras on sellist keskendumist väga vaja.

Usun ka seda, et lisaks praeguse hädaolukorra lahendamiseks vajalikele kohestele sammudele on aeg hakata ette valmistama põhimõttelist muutust varjupaigataotluste menetlemises: eelkõige tuleks muuta Dublini süsteemi, mille kohaselt peab varjupaigataotlustega tegelema esmase vastuvõtu riik.

Meie rändepoliitikas peab olema rohkem Euroopat. Meie pagulaspoliitikas peab olema rohkem liitu.

Tõeline Euroopa pagulas- ja varjupaigapoliitika eeldab, et meie poliitilises lähenemisviisis ja normides on solidaarsus püsivalt kinnistunud. Seepärast teeb komisjon täna ka ettepaneku luua alaline ümberasustamismehhanism, mis võimaldab meil tulevikus kriisiolukordadega kiiremini tegeleda.

Ühine pagulas- ja varjupaigapoliitika eeldab, et riigid lähendavad oma varjupaigapoliitikat selles osas, mis järgneb pagulase staatuse andmisele. Liikmesriigid peavad oma toetus-, integratsiooni- ja kaasamismeetmed veelkord läbi vaatama. Komisjon on valmis uurima, kuidas neid jõupingutusi ELi fondidest toetada. Ja ma pooldan kindlalt seda, et varjupaigataotlejatel oleks luba taotluse läbivaatamise jooksul töötada ja raha teenida.

Ühine pagulas- ja varjupaigapoliitika eeldab ka suuremaid ühiseid jõupingutusi välispiiride julgeoleku kindlustamisel. Õnneks oleme loobunud piirikontrollist Schengeni ala riikide vahel, et tagada inimeste vaba liikumine, mis on Euroopa integratsiooni ainulaadne sümbol. Kuid vaba liikumise teine külg on asjaolu, et peame oma välispiiride kontrollimiseks tihedamalt koostööd tegema. Seda ootavad meilt ELi kodanikud. Komisjon ütles juba mais ja mina oma valimiskampaanias, et meil tuleb Frontexit märkimisväärselt tugevdada ja kujundada sellest täielikult toimiv üleeuroopaline piiri- ja rannavalvesüsteem. See on kindlasti teostatav. Kuid selleks on vaja raha. Komisjon usub, et see oleks hea investeering. Seepärast teeme enne aasta lõppu ettepaneku, mis näeb ette ambitsioonikad sammud Euroopa piiri- ja rannavalve loomiseks.

Tõeliselt üksmeelne ja üleeuroopaline rändepoliitika tähendab ka seda, et peame kaaluma seaduslike rändevõimaluste pakkumist. On selge, et see ei aita lahendada praegust pagulaskriisi. Kui aga avatakse rohkem turvalisi ja kontrollitavaid võimalusi Euroopasse tulemiseks, saame rännet paremini hallata ja muuta inimkaubitsejate ebaseadusliku tegevuse vähem atraktiivseks. Ei tohi unustada, et meie maailmajaos rahvastik vananeb ja väheneb. Me vajame talente. Ränne peab aja jooksul muutuma lahendamist vajavast probleemist hästi hallatud ressursiks. Seepärast esitab komisjon 2016. aasta alguses hoolikalt läbimõeldud seadusliku rände paketi.

Püsiva lahenduse leiame ainult siis, kui tegeleme algpõhjustega – sellega, miks meil on praegu niisugune suur pagulaskriis. Euroopa välispoliitika peab ennast tugevamalt maksma panema. Me ei saa endale enam lubada ignorantsust või killustatust oma vahetus naabruses toimuva sõja ja seal esineva ebastabiilsuse suhtes.

EL ja selle liikmesriigid peavad pingutama Liibüas rohkem, et teha koostööd piirkondlike partneritega ja tagada, et varsti oleks olemas rahvusliku ühtsuse valitsus. Peaksime olema valmis aitama seda valitsust kõigi ELi vahenditega, et ta saaks kohe pärast loomist tagada oma rahvale turvalisuse ja teenused. ELi arengu- ja humanitaarabi tuleb anda kohe ja see peab olema ulatuslik.

Soovin juhtida tähelepanu ka sellele, et algamas on Süüria kriisi viies aasta ja lahendust ei paista ikka veel. Rahvusvaheline üldsus on seni Süüria elanikke alt vedanud. Euroopa on Süüria elanikke alt vedanud.

Täna kutsun üles Euroopa diplomaatilisele rünnakule, et lahendada kriis Süürias ja Liibüas. Välispoliitikas on meil vaja tugevamat Euroopat. Mul on väga hea meel, et meie kindlameelne kõrge esindaja Federica Mogherini on aidanud seda algatust ette valmistada oma diplomaatilise eduga tuumakõnelustel Iraaniga. Ja et ta on valmis tegema tihedat koostööd liikmesriikidega, et tuua Süüriasse ja Liibüasse rahu ja stabiilsus.

Federica töö hõlbustamiseks teeb komisjon täna ettepaneku luua hädaolukorra sihtfond, mille algne maht oleks 1,8 miljardit eurot, mis eraldataks ELi ühistest rahalistest vahenditest Saheli ja Tšaadi järve piirkonna, Aafrika Sarve ja Põhja-Aafrika kriiside lahendamiseks. Tahame aidata luua püsivat stabiilsust, luues näiteks töövõimalusi kohalikes kogukondades, ja tegeleda seeläbi ebastabiilsuse, sundümberasustamise ja ebaseadusliku rände algpõhjustega. Ootan, et kõik ELi riigid võtavad sellest osa ja jagavad meie ambitsioone.

Ma ei taha luua illusiooni, et pagulaskriis saab varsti läbi. Seda ei juhtu. Kuid paatide kaist eemale lükkamine, pagulaslaagrite süütamine või vaeste ja abitute inimeste ignoreerimine ei ole Euroopa.

Euroopa on pagar Kosi saarel, kes annab oma leiva näljastele ja kurnatud hingedele. Euroopa on need Müncheni ja Passau tudengid, kes toovad äsja rongijaama saabunutele riideid. Euroopa on see Austria politseinik, kes tervitab kurnatud pagulasi piiri ületamisel. See on Euroopa, kus mina tahan elada.

Kriis on ränk ja meil on ees pikk tee. Loodan teie peale, kes te siin majas olete, ja kõikide liikmesriikide peale, et te näitaksite üles euroopalikku julgust ja liiguksite edasi, lähtudes meie ühistest väärtustest ja ajaloost.

 

Kreeka, euroala ja Euroopa majanduse uus algus

Härra president, lugupeetud parlamendiliikmed!

Mainisin, et soovin täna kõneleda olulistest küsimustest. Seetõttu tuleb kõnes Euroopa Liidu olukorrast käsitleda Kreeka olukorda ning sealse kriisi viiendal aastal saadud üldisemaid kogemusi - selle kriisi mõju on euroalal ning Euroopa majanduses ja ühiskonnas tervikuna jätkuvalt tunda.

Alates aasta on kõnelused Kreeka üle pannud meie kõigi kannatuse proovile. Kaotati palju aega ja usaldust. Põletati sildu. Öeldi asju, mida ei saa kergesti tagasi võtta.

Nägime poliitilist eputamist, nääklusi ja kergekäelisi solvanguid.

Liigagi sageli nägime inimesi arvamas, et nad saavad oma seisukohti peale suruda, ilma et peaksid teiste arvamust millekski.

Euroala demokraatlikke riike mängiti üksteise vastu välja. Eelmisel aastal Kreekas toimunud majanduse elavnemine ja loodud töökohad kadusid nende kuude jooksul.

Vaatasime üheskoos kuristikku.

Ja alles siis, kui olime juba kuristiku äärel, suutsime jälle näha suuremat pilti ja olla oma ülesannete kõrgusel.

Lõpuks ometi jõuti kokkuleppele, lubadustest peeti kinni ja need täideti. Usaldus on hakanud taastuma, kuigi on veel habras.

Ma ei ole saavutatud tulemuste kõigi aspektide üle uhke. Küll tunnen aga uhkust Euroopa Komisjoni meeskondade üle, kes töötasid augustikuu lõpuni päeval ja öösel lakkamatult, et vähendada lõhet erinevate seisukohtade vahel ja jõuda lahendusteni, mis on nii Euroopa kui ka Kreeka rahva huvides.

Tean, et kõik ei olnud komisjoni tegevusega rahul.

Paljud Kreeka poliitikud ei olnud rahul, et nõudsime Kreekas reforme, seda eriti jätkusuutmatu pensionisüsteemi ja ebaõiglase maksurežiimi osas.

Paljud teised Euroopa poliitikud ei suutnud mõista, miks komisjon läbirääkimisi jätkas. Mõni ei saanud aru, miks me lihtsalt ei jätnud kõiki kõnelusi Rahvusvahelise Valuutafondi tehniliste ekspertide hooleks. Miks me kõnelesime mõnikord ka programmi kohustuste sotsiaalsest poolest ja muutsime neid kohustusi, et võtta arvesse nende mõju ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele. Või et ma julgesin üha uuesti korrata, et euro ja euroala liikmesus on mõeldud olema pöördumatud.

 

Härra president, lugupeetud parlamendiliikmed!

Komisjon tugineb oma läbirääkimistes programmiriikidega, nagu Kreeka, väga konkreetsele alusele, nimelt Euroopa Liidu lepingule, milles kutsutakse komisjoni edendama liidu ühiseid huve ja toetama õiguse järgmist. See õigus hõlmab ka aluslepingu klauslit, mille on heaks kiitnud kõik liikmesriigid ja mille kohaselt ei saa euroala liikmesust tühistada.

Seni, kuni liikmesriigid ei ole aluslepinguid muutnud, on komisjonil ja kõikidel teistel ELi institutsioonidel minu arvates selge kohustus ja ülesanne teha kõik võimalik euroala tervikluse säilitamiseks.

Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) on komisjonile andnud sõnaselged volitused programmiteemaliste läbirääkimiste pidamiseks konkreetsete liikmesriikidega. Kõik euroala liikmesriigid on need volitused ratifitseerinud. Me peame kaasama nendesse läbirääkimistesse ka Euroopa Keskpanga ja võimaluse korral Rahvusvahelise Valuutafondi. Meil on selleks selged volitused.

Kui aluslepingutes nimetatakse komisjoni, mõeldakse minu arvates komisjoni kui institutsiooni, mille poliitilist tegevust juhivad president ja volinike kolleegium. See on põhjus, miks ma ei jätnud Kreekaga kõneluste pidamist mitte ainult komisjoni ametnike hooleks, ehkki viimastel on selleks olemas põhjalikud kogemused ja nad teevad tulemuste saavutamiseks kõvasti tööd. Andsin ka oma panuse, kõneledes meie ekspertidega korrapäraselt, sageli mitu korda päevas, et nende tegevust suunata või nende tööd vastavalt vajadustele kohandada. Samuti tagasin, et Kreekaga peetavate läbirääkimiste kulgu arutati igal nädalal süvitsi ja väga poliitilises kontekstis kolleegiumi koosolekutel.

Sest see, kas lisaks restoranide käibemaksule tõstetakse ka töödeldud toidu käibemaksu, ei ole ju ainult tehniline küsimus. See on poliitiline ja sotsiaalne küsimus.

Mitte tehniline, vaid läbi ja lõhki poliitiline küsimus on ka, kas tõsta ravimite käibemaksu riigis, kus 30 % elanikkonnast ei saa kriisi tulemusena kasutada riigi tervishoiusüsteemi pakutavaid teenuseid, või kas kärpida selle asemel sõjalisi kulutusi, sest Kreeka sõjalised kulutused on endiselt ühed suurimad ELis.

Kindlasti ei ole tehniline küsimus, kas vähendada ühiskonna vaeseimate pensione või alandada miinimumpalka või kehtestada selle asemel maks Kreeka laevaomanikele.

Mõistagi pidid dokumendis, millest nüüdseks on saanud Kreeka kolmas programm, kõik arvud klappima, aga meil õnnestus see saavutada ilma, et oleksime unustanud sotsiaalset õiglust. Lugesin Euroopa Parlamendi troika raportit väga tähelepanelikult ja loodan, et te märkate, et me oleme sellest õppinud ja hinnanud esimest korda kava sotsiaalset mõju. Tunnistan siinkohal siiski, et komisjon pidi neis läbirääkimistes teinekord tegema ka kompromisse.

Mulle loeb eelkõige see, et lõpuks jõudsime kompromissini, mille võisid heaks kiita kõik 19 euroala liikmesriiki, sealhulgas Kreeka.

Pärast nädalatepikkuseid kõnelusi, väheseid edusamme, korduvaid tagasilööke ning paljusid kriisimomente, mida sageli vürtsitas paras annus draamat, kirjutasime me 19. augustil alla uuele Kreeka stabiilsustoetuste kavale.

Uus kava peaks tähendama uut algust nii Kreekale kui ka euroalale tervikuna.

Olgem ausad: seisame praegu alles uue pika tee alguses.

Kreeka peab nüüd kokkulepitu ellu viima. Selleks peab riik võtma poliitilise vastutuse.

Enne lõpliku kokkuleppe saavutamist kohtusin ma kõigi peamiste Kreeka poliitiliste gruppidega. Nad kõik lubasid kokkulepet toetada ja näitasid valmisolekut oma lubadust täita sellega, et hääletasid Kreeka parlamendis uue kava ning esimese kolme reformilaine poolt. Ootan neilt, et nad jääksid oma lubadusele kindlaks ja täidaksid kokkulepet olenemata sellest, milline fraktsioon parajasti võimul on. Kreeka vajab reformide laialdast toetamist ja õigeaegset elluviimist, et taastuks nii kreeklaste usaldus oma riigi vastu kui ka üldisemalt usaldus Kreeka majanduse vastu.

Kava on vajalik, aga Kreeka suunamiseks jätkusuutliku majanduskasvu teele sellest ei piisa. Komisjon toetab Kreekat, et tagada reformide edenemine, ja abistab teda sellise majanduskasvu strateegia väljatöötamisel, mille eest vastutab ja mida juhib Kreeka ise.

Avaliku halduse moderniseerimiseks ja maksuameti sõltumatuse suurendamiseks annab komisjon koos Euroopa ja rahvusvaheliste partneritega Kreeka vajadustele kohandatavat tehnilist abi. See on juulis loodud struktuurireformi tugiteenistuse peamine ülesanne.

Komisjon tegi 15. juulil ka ettepaneku piirata riikliku kaasrahastamise nõudeid Kreekale ja võimaldada eelrahastamist likviidsusprobleemidega investeerimisprojektidele: avalikustasime 35 miljardi euro suuruse majanduskasvu toetavate investeeringute paketi. Pakett on oluline Kreeka majanduse elavdamiseks pärast mitu kuud kestnud rahalist kitsikust. Selle rahaga toetatakse Kreeka reaalmajandust, et ettevõtjad ja ametiasutused saaksid teha investeeringuid ja värvata uusi töötajaid.

Ettepaneku koostamiseks tegi komisjon päevast päeva tööd ning ka liikmesriikide parlamendid tulid augustis mitu korda kokku. Seepärast loodan, et ka Euroopa Parlament annab oma panuse, nagu ta on varem lubanud teha. Kreeka majanduskasvu programm on olnud parlamendi töölaual kaks kuud. Ka pärast selle vastuvõtmist kulub veel mitu nädalat, enne kui Kreeka reaalmajanduseni jõuab esimene toetuseuro.

Kutsun teid järgima nõukogu eeskuju, kes lubas kiita majanduskasvu programmi heaks käesoleva kuu lõpuks. Euroopa Parlament peaks tegutsema vähemalt sama kiiresti kui nõukogu.

 

Mainisin, et uus programm peaks minu arvates olema uus algus mitte ainult Kreekale, vaid euroalale tervikuna, sest kriisist, mis on meid liigagi kaua painanud, tuleb meil veel nii mõndagi õppida.

Meie majanduslik ja sotsiaalne olukord räägib iseenda eest: Euroopa Liidus on praegu tööta üle 23 miljoni inimese, neist rohkem kui pooled aasta või kauemgi, ning ainuüksi euroalal on tööta üle 17,5 miljoni inimese. Meie majanduse taastumist häirib üldine ebakindlus üleilmsel tasandil. Valitsussektori võlg on ELis keskmiselt üle 88% ja euroalal peaaegu 93% SKPst.

Kriis ei ole veel möödas – see on lihtsalt korraks peatunud

Ei saa siiski öelda, et mingit edasiminekut ei toimu. Töötuse näitajad on paranemas, SKP näitab viimaste aastate suurimat kasvu ning leibkondade ja ettevõtjate laenusaamise tingimused on märgatavalt paremaks muutunud. Lisaks on mitu varem sügavas majanduskriisis olnud ja Euroopa finantsabi saanud liikmesriiki – Läti, Iirimaa, Hispaania ja Portugal – nüüd püsivalt kasvuteel ja nende majandus on tugevnemas.

Need on näited edasiminekust, aga taastumine on paraku liiga aeglane, liiga ebakindel ja sõltub liiga palju meie välispartneritest.

Laiemas plaanis on kriis tekitanud väga suuri erinevusi nii euroalal kui ka ELis tervikuna. Ta on kahjustanud meie kasvupotentsiaali ja soodustanud juba pikka aega valitsenud süveneva ebavõrdsuse trendi. Kõik see on tekitanud kahtlusi sotsiaalse arengu, muutuste vajalikkuse ja kokkukuulumise eeliste suhtes.

Meil tuleb uuesti käivitada lähenemisprotsess nii liikmesriikide vahel kui ka ühiskondade sees ning selle protsessi keskmes peavad olema tootlikkus, töökohtade loomine ja sotsiaalne õiglus.

Meie Euroopas peab olema rohkem liitu.

Euroopa Liidu ja eelkõige minu komisjoni jaoks tähendab see kahte asja: esiteks peame me investeerima Euroopa töökohtade ja majanduskasvu allikatesse, eelkõige ühtsesse turgu, ning teiseks peame me lõpule viima majandus- ja rahaliidu rajamise, et luua tingimused majanduse püsivaks elavdamiseks. Me tegutseme mõlemal rindel.

Koos teie ja liikmesriikidega lõime me 315 miljardi euro suuruse Euroopa investeerimiskava, mille raames asutati ka Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI).

Vähem kui aasta pärast selle kava väljakuulutamist hakkavad ilmet võtma esimesed projektid.

Tänu fondist rahastatavatele meetmetele hoonete energiatõhususe suurendamiseks väheneb Prantsusmaa eri paigus 40 000 majapidamise energiaarve ja luuakse 6000 uut töökohta.

Barcelona kliinikutes paraneb patsientide ravi fondist rahastatavate uute plasmateraapia meetodite abil.

Limerickis ja teistes Iirimaa paikades avatakse neliteist uut esmatasandi meditsiini keskust ning parandatakse sellega inimeste juurdepääsu esmatasandi meditsiini- ja sotsiaalteenustele. See on vaid algus – ellu viiakse veel hulk teisi selliseid projekte.

Paralleelselt investeerimiskava rakendamisega täiustame me oma ühtset turgu, et luua kõigi 28 liikmesriigi kodanikele ja ettevõtjatele rohkem võimalusi. Tänu komisjoni projektidele, nagu digitaalne ühtne turg, kapitaliturgude liit ja energialiit, saame me vähendada takistusi piiriülesele tegevusele ning stimuleerida innovatsiooni, leida talente ja pakkuda suuremat toodete ja teenuste valikut kogu meie maailmajaos.

Paraku võivad heaolu saavutamise jõupingutused luhtuda, kui me ei suuda veenda Euroopa ja kogu maailma inimesi selles, et meie liit ei ole loodud pelgalt selleks, et ellu jääda, vaid suudab ka kasvada ja õitseda.

Pole mõtet salata, et meie kollektiivne võimetus möödunud kuudel leida kiire ja selge lahendus Kreeka kriisile nõrgendas meid kõiki. See vähendas usaldust meie ühisraha vastu ja kahjustas ELi mainet kogu maailmas.

Tuul ei soosi seda, kelle sihiks ei ole kindel sadam – peame teadma, millises suunas soovime liikuda.

See sõnum sisaldub aruandes, mille esitasin majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta koos teiste Euroopa institutsioonide juhtidega käesoleva aasta juunis.

Minu jaoks oli iseenesestmõistetav kaasata sellesse tähtsasse töösse parlamendi president Martin Schulz. Parlament on ju ELi demokraatia kese, samamoodi nagu liikmesriikide parlamendid on oma riigi demokraatia keskmed. Euroopa Parlament on euroala parlament ja peab selleks ka jääma. Kaasseadusandjana peab Euroopa Parlament aitama otsustada uute algatuste üle, mille komisjon kavatseb eelolevatel kuudel esitada majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta. Sellepärast on mul hea meel, et esimest korda avaldasime me „nelja juhi aruande” asemel „viie juhi aruande”.

Hoolimata kuudepikkustest hilisõhtustest aruteludest lahenduse leidmiseks Kreeka küsimusele, kirjutasime me mais ja juunis selle aruande, et seada kurss kindlamale tulevikule. ELi peamiste institutsioonide viis juhti leppisid kokku tegevuskavas, mis peaks aitama meil euroala 2017. aasta alguseks stabiliseerida ja konsolideerida ning viia seejärel meie majanduste uue lähenemise raames ellu põhjalikumaid reforme ja liikuda, kus võimalik, kriisile vastupidamise rajalt edasi uute majanduskasvu perspektiivide suunas.

Nagu eeldasime, vallandas viie juhi aruanne elava arutelu kogu Euroopas. Mõned arvavad, et euroalal on tarvis oma valitsust, teised leiavad, et meil on tarvis rohkem distsipliini ja peaksime paremini reegleid järgima. Nõustun mõlema arvamusega: vajame kollektiivset vastutustunnet, ühise hüve esikohale seadmist ning valmisolekut ühiselt kokkulepitut täielikult järgida ja rakendada. Ma ei nõustu aga sellega, et peaksime tekitama uusi institutsioone või suunama euro automaatse juhtimise režiimile, sest ei usu, et uued institutsioonid või mingid maagilised reeglid võiksid anda rohkem või paremaid tulemusi.

Ühisraha ei saa hallata ainuüksi reeglitele ja statistikale tuginedes – selle haldamiseks on tarvis pidevat poliitilist hindamist, mis looks aluse uutele majandus-, eelarve- ja sotsiaalpoliitilistele valikutele.

Viie juhi aruanne sisaldab eelolevateks aastateks tihedat töökava ja ma soovin näha kiiret edasiminekut nii majanduse, eelarve kui ka poliitilise liidu vallas. Mõned jõupingutused tuleb suunata konkreetselt euroalale, ent teised peaksid olema avatud kõigi 28 liikmesriigi jaoks, pidades silmas nende tihedat seotust ühtse turu raames.

Lubage mul tutvustada viit valdkonda, milles komisjon esitab kiiresti ulatuslikud ettepanekud ja kus ootame edusamme juba käesoleval sügisel.

Esiteks: viis juhti leppisid kokku, et meil on tarvis ühtset süsteemi tagamaks, et kodanike pangahoiused oleksid alati kaitstud kuni 100 000 euroni isiku ja konto kohta. See on meie pangandusliidus seni puuduv element.

Praegu on sellised kaitseskeemid küll olemas, aga ainult riigi tasandil. Meil on tarvis Euroopa tasandi süsteemi, mis oleks valitsuse rahakotist lahus, nii et kodanikud võiksid olla täiesti kindlad, et nende hoiused on kaitstud.

Me kõik nägime, mis juhtus suvel Kreekas: kodanikud võtsid – täiesti mõistatav! – oma hoiused pangast välja, sest nad ei uskunud, et nende riik on suuteline toetama oma pangandussüsteemi. See peab muutuma.

Tungivalt on vaja ühtsemat hoiuste tagamise süsteemi ja komisjon kavatseb esitada enne käesoleva aasta lõppu seadusandliku ettepaneku selle loomiseks tehtavate esimeste sammude kohta.

Ma tean, et selles küsimuses pole veel konsensusele jõutud. Kuid ma tean ka, et nii mina kui paljud teie hulgast on veendunud, et me peame edasi liikuma. Minu sõnum skeptikutele on järgmine: komisjon on täiesti teadlik sellest, et liikmesriikide stardipositsioonid on erinevad. Mõned liikmesriigid on riiklikud hoiuste tagamise süsteemid välja arendanud ja neid piisavalt rahastanud. Teised alles ehitavad selliseid süsteeme üles. Me peame nende erinevustega arvestama. Seetõttu toetatakse nn viie juhi aruandes mitte hoiuste täielikku ühist tagamist, vaid uue lähenemisviisina edasikindlustussüsteemi, mille üksikasju täpsustame lähinädalatel.

Teiseks: euro peab olema üleilmsel tasandil tugevamalt esindatud. Kuidas saab võimalik olla, et euroala, mille valuuta on maailmas suuruselt teisel kohal, ei ole rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides majandusküsimusi arutades ikka veel ühel meelel?

Kujutage endale hetkeks ette Rahvusvahelise Valuutafondi igapäevast tööd. Me kõik teame, kui oluline on IMF. Ometigi peavad Belgia ja Luksemburg, selle asemel et euroala raames ühiselt tegutseda, leppima hääletusel võetavas seisukohas kokku Armeenia ja Iisraeliga ning Hispaania kuulub ühte ringkonda Ladina-Ameerika riikidega.

Kuidas on võimalik, et meie, eurooplased, oleme ühiselt rahvusvaheliste institutsioonide, nagu IMF või Maailmapank suuraktsionärid, kuid lõpuks tegutseme vähemusena?

Kuidas on võimalik, et strateegiliselt oluline uus Taristuinvesteeringute Pank loodi Aasias ning Euroopa valitsused, selle asemel et oma püüdlusi koordineerida, võistlevad selle nimel, kes saab esimesena panga liikmeks?

Me peame täiskasvanuks saama ja asetama ühised huvid riiklikest huvidest kõrgemale. Minu arvates peaks eurorühma esimees olema sellistes rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides nagu IMF euroala eestkõneleja.

Kolmandaks: meil on vaja tõhusamat ja demokraatlikumat majandus- ja eelarvejärelevalve süsteemi. Ma soovin, et Euroopa Parlament, liikmesriikide parlamendid ning kõigi tasandite sotsiaalpartnerid oleksid selle protsessi olulised osalejad. Samuti soovin ma, et euroala kui terviku huvid kajastuksid selgemini ELi ja liikmesriikide poliitikas, kuna euroala kui terviku huvid ei võrdu selle osalisriikide huvide summaga. Seda soovi kajastavad meie ettepanekud täiendavalt optimeerida ja tugevdada majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastat.

Tulevikus tahan ma, et meie soovitused euroala kui terviku majandusliku suuna kohta ei oleks vaid tühjad sõnakõlksud. Ma tahan, et soovitusi võetaks tegelike suunanäitajatena, seda eelkõige euroala eelarvepoliitika küsimuses.

Neljandaks: me peame suurendama oma maksupoliitika õiglust. Selleks on vaja suuremat läbipaistvust ja erapooletust nii kodanike kui ka äriühingute seisukohast. Juunis esitasime me sellekohase tegevuskava, mille olemus on järgmine: äriühing peab maksma makse sellele riigile, kus ta on kasumit teeninud.

Töö, mida me teeme äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi loomiseks, viib meid sellele eesmärgile sammu võrra lähemale. See lihtsustamine teeb maksustamise vältimise raskemaks.

Me teeme tihedat koostööd nõukoguga, et sõlmida selle aasta lõpuks kokkulepe maksualaseid eelotsuseid käsitleva teabe automaatse vahetamise kohta.

Samal ajal loodame, et meie uurimised eri riiklike skeemide kohta annavad peagi tulemusi.

Me võitleme visalt selle eest, et liikmesriigid võtaksid aasta lõpuks vastu finantstehingute maksu üksikasjalikud sätted.

Me vajame oma maksupoliitikas rohkem Euroopat, rohkem liitu ja rohkem õiglust.

Viiendaks: me peame tõhustama tööd õiglase ja tõeliselt üleeuroopalise tööturu loomiseks. Selles kontekstis tähendab õiglus kodanike vaba liikumise kui liidu põhiõiguse edendamist ja kaitset, vältides samal ajal süsteemi kuritarvitamist ja sotsiaalse dumpingu riski.

Tööjõu liikuvus on tervitatav ja vajalik euroala ja ühtse turu õitsenguks. Kuid tööjõu liikuvus peaks rajanema selgetel eeskirjadel ja põhimõtetel. Olulisim põhimõte peaks olema samas kohas sama töö eest sama tasu tagamine.

Osana sellest püüdlusest tahan ma välja arendada Euroopa sotsiaalsed õigused, mis võtavad arvesse Euroopa ühiskondade ja töömaailma muutuvaid olusid ning mida saab kasutada suunanäitajana euroala uuendatud lähenemise tarbeks.

Euroopa sotsiaalsed õigused peaksid täiendama tulemusi, mida me oleme ELis töötajate kaitseks juba üheskoos saavutanud. Ma loodan, et tööturu osapooltel on selles protsessis keskne roll. Usun, et on hea mõte alustada selle algatusega euroala piires, jättes teistele ELi liikmesriikidele võimaluse soovi korral ühineda.

Nagu nn viie juhi aruandes öeldud, peame vaatama ka tulevikku, mõtlema euroala puudutavatele põhimõttelistele sammudele. Komisjon annab selleteemalise valge raamatu välja 2017. aasta kevadel.

Jah, me peame looma Euroopa tasandil aruandva euroala eelarve- ja võlahaldusüksuse. Ja ma usun, et see peab rajanema Euroopa stabiilsusmehhanismil, mille me lõime kriisi ajal ja millele tema potentsiaalne 500 miljardi euro suurune krediidimaht annab IMFiga võrreldava tegutsemisvõimsuse. Euroopa stabiilsusmehhanism peaks järk-järgult saavutama laiema makromajandusliku stabiliseerija rolli, et tulla paremini toime vapustustega, mida ei suudeta leevendada üksnes liikmesriigi tasandil. Me teeme ettevalmistusi, et see saaks teoks praeguse komisjoni ametiaja teises pooles.

Euroopa Liit on dünaamiline projekt, mille eesmärgiks on teenida oma kodanike huve. Selles projektis pole võitjaid ega kaotajaid. Me kõik saame sellest rohkem, kui oleme panustanud. See on üks ja terviklik projekt. See on ka sõnum meie partneritele Ühendkuningriigis, mis mul järgnevate kuude suurtele poliitilistele katsumustele mõeldes alati meeles mõlgub.

 

Õiglane lahendus Suurbritannia jaoks

Pärast minu ametisseastumist on Ühendkuningriigiga seonduvad küsimused selgemaks saanud – enne 2017. aasta lõppu toimub referendum küsimuses, kas Suurbritannia jääb liidu liikmeks või mitte. See otsus jääb loomulikult Ühendkuningriigi valijate teha. Kuid poleks aus ega realistlik väita, nagu poleks see otsus liidu kui terviku jaoks strateegilise tähtsusega.

Ma olen alati öelnud, et Ühendkuningriik peaks Euroopa Liitu jääma ning ma tahan Ühendkuningriigi valitsusega koostööd teha, et leida Suurbritannia jaoks õiglane lahendus.

Britid küsivad ELilt ja ELi kohta põhimõttelisi küsimusi – kas EL aitab kaasa oma kodanike heaolule, kas ELi meetmed keskenduvad valdkondadele, kus need aitavad tulemusi saavutada ja kas EL on avatud ülejäänud maailmale.

ELil on neile küsimustele vastused olemas ja mitte ainult Ühendkuningriigi pärast. Kõik ELi 28 liikmesriiki tahavad, et EL oleks tänapäevane ja tegutseks sihipäraselt kõigi oma kodanike hüvanguks. Me kõik tunnistame, et EL peab praegu meie ees seisvate ülesannete ja suuremate kriiside valguses kohanduma ja muutuma.

Just selle tõttu viime me lõpule ühtse turu loomise, vähendame bürokraatiat ja parandame väikeettevõtjate jaoks investeerimistingimusi.

Seetõttu loome me ühtse e-turu, mille eesmärgiks on olukord, kus tarbija asukoht ELis ei mõjuta interneti kaudu renditud auto eest makstavat hinda. Me ajakohastame ELi autorikaitse eeskirju, et hõlbustada inimeste juurdepääsu veebis olevale kultuurisisule, tagades samal ajal autoritele õiglase tasu. Vaid kahe kuu eest nõustus EL kaotama alates 2017. aasta suvest rändlustasud – seda otsust on paljud turistid ja reisijad, eriti britid, juba aastaid oodanud.

Seetõttu peame me läbirääkimisi kaubanduslepingute, nagu näiteks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse sõlmimiseks juhtivate riikidega, avame turgusid ning kõrvaldame äriühingute ja töötajate teel olevaid tõkkeid kõigis ELi 28 liikmesriigis.

Minu isiklik eesmärk on parandada liidu koostööd liikmesriikide palamentidega. Kohustus teha tihedamat koostööd liikmesriikide parlamentidega sisaldub kõigi minu komisjoni liikmete tööülesannete kirjeldustes. Olen veendunud, et tihedamad suhted liikmesriikide parlamentidega toovad liidu kodanikele lähemale. Ma tean, et seda püüdlust jagab ka peaminister David Cameron. Olen veendunud, et me suudame neile küsimustele ühise vastuse leida.

Rohkem kui aasta tagasi, kui ma komisjoni presidendiks saamiseks valimiskampaanias osalesin, andsin ma lubaduse otsida Suurbritannia jaoks õiglast lahendust. Lahendust, mis on õiglane nii Suurbritannia kui ka ülejäänud 27 liikmesriigi suhtes.

Ma tahan tagada, et me säilitame ühtse turu kõigi nelja vabaduse tervikluse ja leiame samal ajal võimaluse euroala täiendavaks integreerimiseks eesmärgiga tugevdada majandus- ja rahaliitu.

Et olla Ühendkuningriigi suhtes õiglane, tuleb osana lahendusest tunnistada tõsiasja, et mitte kõik liikmesriigid ei osale kõigis ELi poliitikavaldkondades. Ühendkuningriigi seisukoha määravad kindlaks eriprotokollid, seda näiteks seoses euro ning justiits- ja siseküsimustega. Et olla õiglane teiste liikmesriikide suhtes, tuleb öelda, et Ühendkuningriigi valikud ei peaks takistama teiste liikmesriikide täiendavat integratsiooni, kui nad seda vajalikuks peavad.

Ma otsin Suurbritannia jaoks õiglast lahendust. Ma teen seda ühel ja ainsal põhjusel – sest ma usun, et EL on koos Suurbritanniaga tugevam ja et Suurbritannial on ELi koosseisus parem.

Peamistes küsimustes saavutame me koos tegutsedes palju paremaid tulemusi kui üksikult. See kehtib eelkõige tohutute välispoliitiliste probleemide puhul, mis praegu Euroopa ees seisavad ja millest ma räägin oma kõne järgmises osas.

 

Üheskoos Ukraina kõrval

Euroopa on väike osa maailmast. See, mida meil on pakkuda, on meie teadmised ja liidriroll.

Ligikaudu sajand tagasi elas üks viiest maailma elanikust Euroopas; täna on see suhe üks üheksale ja sajandi pärast saab see olema üks kahekümne viiele.

Ma usun, et me võime ja peame maailmaareenil oma osa mängima, seda mitte meie endi edevuse pärast, vaid kuna meil on teistele midagi anda. Me saame näidata maailmale, et ühtsuses peitub jõud ja et koos tegutsemine teenib strateegilisi huvisid. Praegu on selleks rohkem mõjuvaid põhjuseid kui kunagi varem.

Maailmas on praegu rohkem kui 40 aktiivset konflikti. Ajal kui need konfliktid möllavad, kui pered lahutatakse ja kodud on varemetes, ei saa ma nüüd, peaaegu 60 aastat pärast Euroopa Liidu sündi, tulla teie ette rahust rääkima. Maailmas ei ole praegu rahu.

Kui me tahame aidata kaasa rahu saavutamisele maailmas, on meil oma välispoliitikas vaja rohkem Euroopat ja rohkem liitu. Kõige rohkem puudutab see praegu Ukrainat.

Ukraina ellujäämise, reformide läbiviimise ja majandusliku õitsengu proovikivi on euroopa proovikivi. Lõppkokkuvõttes on Ukraina ja Maidani unistus ühtaegu Euroopa unistus – elada tänapäevases, stabiilse majandusega riigis, mille poliitiline süsteem on usaldatav ja õiglane.

Viimase kaheteistkümne kuu jooksul olen ma president Porošenkot hästi tundma õppinud, seda nii tippkohtumisel, tema kodus toimunud õhtusöögil, paljudel koosolekutel ja lugematute telefonikõnede jooksul. Ta on algatanud oma riigi ümberkorraldamise. Ta võitleb rahu eest. Ta on ära teeninud meie toetuse.

Me oleme juba palju korda saatnud – laenanud 3,41 miljardit eurot kolme makromajandusliku finantsabi programmi raames, aidanud vahendada kokkulepet, mis tagab Ukrainale talvised gaasitarned, ja andnud nõu kohtusüsteemi reformi kohta. Kui me tahame edu saavutada, peavad nii EL kui ka kõik liikmesriigid oma panuse andma.

Samuti peame me säilitama oma ühtsuse.

Me vajame ühtsust liidu idapoolsete liikmesriikide, eriti Balti riikide julgeoleku küsimuses. ELi liikmesriikide julgeolek ja piirid on puutumatud. Ma tahan, et seda sõnumit mõistetaks Moskvas väga selgelt.

Me vajame rohkem ühtsust sanktsioonide küsimuses. Sanktsioonid, mille EL on Venemaa vastu kehtestanud, mõjutavad kõigi liikmesriikide majandust ja põhjustavad tagasilööke olulistele sektoritele, nagu näiteks põllumajandusele. Kuid sanktsioonid on võimas relv, et seista vastu agressioonidele ja rahvusvahelise õiguse rikkumisele. Sanktsioonid on tegevuspõhimõte, mida tuleb järgida, kuni Minski kokkulepetest täies ulatuses kinni peetakse. Me peame säilitama külma vere ja ühtsuse.

Kuid me peame ka jätkama lahenduste otsimist.

Ma rääkisin president Putiniga G20 tippkohtumisel Brisbane'is kahepoolsel kohtumisel, mis kestis varaste hommikutundideni. Me meenutasime, kui kaua me juba teineteist tunneme ja kui palju ajad on muutunud. Koostöövaim ELi ja Venemaa vahel on asendunud kahtlustamise ja usaldamatusega.

EL peab Venemaale näitama vastasseisu hinda, kuid samas ka selgelt osutama, et ta on valmis tegutsema.

Ma ei taha, et Euroopa vaataks ajalugu kõrvalt. Ma tahan, et Euroopa oleks eestvedaja. Kui Euroopa Liit on ühtne, saame me maailma muuta.

 

Ühtne liidriroll kliimamuutustega tegelemisel

Üks näide Euroopa eestvedamisest on meie tegevus kliimamuutustega võitlemisel.

Euroopas on üldteada, et kliimamuutused on oluline üleilmne probleem, ja me teame seda juba mõnda aega.

Meie ühine planeet ei suuda toime tulla viisiga, kuidas inimkond teda kasutab – eriti käib see atmosfääri ja kliima olukorra kohta.

Osa maailma piirkondadest on elanud üle oma võimete, luues nn süsinikuvõla ja elades selle arvel. Nagu me majandusest ja kriisijuhtimisest teame, ei ole üle oma võimete elamine jätkusuutlik.

Kunagi peame selle eest loodusele lõivu maksma. Maailma teatavates piirkondades muudavad kliimamuutused konflikti allikaid – kontroll tammi või järve üle võib olla strateegilisema tähtsusega kui nafta rafineerimise tehas.

Kliimamuutused on isegi üheks uue rändelaine algpõhjuseks. Kui me kiiresti ei tegutse, on meie järgmiseks probleemiks kliimapõgenikud.

Maailm tuleb kokku 90 päeva pärast Pariisis, et otsustada, kuidas saavutada eesmärk hoida üleilmne temperatuuri tõus alla 2 °C. EL tegeleb selle küsimusega ning andis märtsis selge lubaduse: saavutada 2030. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega siduv, kogu majandust hõlmav eesmärk vähendada heitkoguseid vähemalt 40 %. Tegemist on siiani kõige ambitsioonikama kohustusega.

Teised järgnevad meie eeskujule, kuigi mõned vastumeelselt.

Lubage mul olla meie rahvusvaheliste partneritega avameelne: EL ei kirjuta alla mistahes kokkuleppele. Minu eesmärk, Euroopa eesmärk on võtta vastu ambitsioonikas, jõuline ja siduv üleilmne kliimakokkulepe.

Just seetõttu olen mina ja on komisjon kulutanud osa esimesest ametiaastast selleks, et leida meie seisukohale toetust Pariisi konverentsil. Maikuus viibisin Tokyos, kus kutsusin peaminister Abet üles tegema meiega koostööd selle nimel, et Pariisist saaks Kyoto väärikas järglane.

Juunikuisel G7 tippkohtumisel leppisid riigijuhid kokku, et töötatakse välja pikaajalised vähem CO2-heidet tekitavad strateegiad ning sajandi lõpuks loobutakse fossiilsetest kütustest.

Hiljem kohtusin Hiina peaministri Li Keqiangiga, et teha ettevalmistusi Pariisi kohtumiseks ning alustada partnerlust, millega tagatakse, et tänapäevased linnad projekteeritakse tulevasi energia- ja kliimavajadusi arvestades.

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja eestvedamisel on kolleegiumi liikmed olnud kaasatud kliimaküsimusi käsitlevatesse diplomaatilistesse jõupingutustesse. Täna on volinik Arias Cañete Paapua Uus-Guineas, et arutada Vaikse ookeani saarte foorumi juhtidega küsimusi, mida Pariisi konverentsil käsitleda. Kui kliimamuutuste suhtes parandusmeetmeid ei võeta, võib tõusuvesi teha nendest saartest hoiatava näite.

Kui me aga saavutame Pariisis soovitud tulemuse, oleks inimkonnal esimest korda olemas rahvusvaheline programm, mille alusel kliimamuutustega tõhusalt võidelda.

Pariis on järgmine verstapost, kuid ei jää viimaseks. Teeb viib Pariisi, kuid läheb sealt ka edasi.

Minu komisjon teeb tööd selle nimel, et juhtiv roll kliimamuutuste vastases võitluses püsiks Euroopa käes. Me viime lubatu ka ellu.

Meil ei ole kliimamuutuste probleemi lahendamiseks võluvitsa. Kuid meie seadused, nagu ELi heitkogustega kauplemise süsteem, ja meie tegevus on võimaldanud meil vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, hoides majanduse samal ajal kasvukursil.

Meie tulevikku suunatud kliimapoliitika aitab kaasa ka meile nii vajaliku energialiidu jaoks seatud eesmärkide saavutamisele: tänu sellele on EL üleilmne liider taastuvenergia sektoris, kus praegu leiab tööd üle miljoni inimese ning mille kogukäive on 130 miljardit eurot, hõlmates sealhulgas 35 miljardi euro väärtuses eksporti. Euroopa äriühingutele kuulub praegu 40 % kõigist taastuvenergia tehnoloogia patentidest ning tehnoloogilise muutuse tempo suurendab uue keskkonnahoidliku tehnoloogiaga kauplemisepotentsiaali üleilmsel turul.

Seetõttu on innovatsioon ja turgude vastastikune sidumine energialiidu rakendamisel strateegilise tähtsusega.

Lubasin seda teile eelmisel aastal ja nende eesmärkide nimel on praegune komisjon tegutsenud ja tegutseb ka edaspidi..

Kliimamuutuste vastast võitlust ei võideta ega kaotata diplomaatilistel aruteludel Brüsselis või Pariisis. See võitlus võidetakse või kaotatakse külades ja linnades, kus enamik eurooplasi elab ja töötab ning kus tarbitakse ligikaudu 80% kogu Euroopas toodetavast energiast.

Seetõttu palusin Euroopa Parlamendi presidendil Schulzil korraldada järgmisel kuul Euroopa Parlamendis enam kui 5000 Euroopa linnapead ühendava linnapeade pakti kohtumine. Nad kõik on andnud lubaduse täita ELi CO₂ vähendamise eesmärk. Loodan, et kõik selle valitud koja liikmed toetavad algatust, mida omavalitsused üle kogu Euroopa järgivad selleks, et Pariisi kohtumine ja sellele järgnev edukaks osutuks.

 

Kokkuvõte

Härra president, lugupeetud parlamendiliikmed!

Oli palju küsimusi, mida ma täna ei puudutanud ning mida ma ei saanudki käsitleda. Näiteks oleks ma tahtnud rääkida Küprosest ning mu lootusest, eesmärgist ja soovist näha seda saart järgmisel aastal ühtsena. Pärast juulis Küprose eraldusjoonel toimunud pikka vestlust presidentide Nikos Anastasiadese ja Mustafa Akinciga olen ma kindel, et kui mõlemal juhil on piisavalt visiooni ja poliitilist tahet, on ühinemine praeguste tingimuste ning ÜRO ja ELi jõupingutuste vahelise jätkuva hea koordineerimise raames teostatav. Pakun selle eesmärgi saavutamiseks oma tuge ja abi. Seda seepärast, et minu arvates ei ole ELi liikmesriigis kohta müüridele ja eraldusjoontele.

Ma ei ole rääkinud Euroopa põllumeestest, kes sellel nädalal Brüsselis meelt avaldasid. Nõustun nendega, et turul on midagi korrast ära, kui liiter piima maksab vähem kui liiter vett. Kuid ma ei usu, et me peaksime hakkama piimaturgu Brüsselist üksikasjalikult juhtima. Me peaksime maksma kompensatsiooni põllumeestele, kes kannatavad Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonide tõttu. Just seetõttu pakub komisjon põllumeestele 500 miljoni euro suurust solidaarsuspaketti. Samuti peaksid Euroopa ja liikmesriikide konkurentsiametid põhjalikumalt uurima turu struktuuri. Miski on piimaturul paigast ära. Mulle tundub, et peame murdma mõned jaekaubanduse oligopolid.

Öelda oleks palju rohkem, kuid põhiküsimusi ja meie ees seisvaid probleeme vaadeldes on minu jaoks üks asi täiesti selge: olgu teemaks pagulaskriis, majandus või välispoliitika, saame me edukad olla ainult liiduna tegutsedes.

Mida kujutab endast Euroopa 507 miljonit kodanikku esindav liit? Liit ei ole ainult Brüssel või Strasbourg. Liit – see on Euroopa institutsioonid. Liit – see on ka liikmesriigid. See tähendab liikmesriikide valitsused ja parlamendid.

Piisab ainult sellest, et kasvõi üks meist ei suuda oma osa täita ja kogu ettevõtmine põrub.

Euroopa ja meie liit peab oma eesmärgid täitma. Olles küll tavaolukorras ühenduse meetodi kindel toetaja, ei klammerdu ma kriisi ajal neisse põhimõtetesse – minu jaoks ei ole oluline, kuidas me kriisile lahenduse leiame, toimugu see siis valitsustevaheliste lahenduste või ühenduse juhitud protsesside kaudu. Põhiline on leida lahendus ja kaitsta Euroopa kodanike huve.

Kuid kui me näeme meetodi nõrkusi, peame oma lähenemisviisi muutma.

Vaadake kas või komisjoni poolt mais Kreeka ja Itaalia jaoks esitatud pagulaste ümberpaigutamise mehhanismi: komisjon pakkus välja siduva, ühendusepõhise solidaarsuskava. Liikmesriigid otsustasid selle asemel vabatahtliku lähenemise kasuks. Tulemus: eesmärk 40 000 inimest ümber paigutada jäi täitmata. Ühtki kaitset vajavat inimest ei ole veel ümber paigutatud ning Itaalia ja Kreeka peavad ise hakkama saama. Sellega ei saa kuidagi rahul olla.

Vaadake 2011. aastal saavutatud valitsustevahelist lahendust fiskaalkokkulepe osas, mille eesmärk oli tugevdada eelarvedistsipliini, või 2014. aasta lepingut ühtse kriisilahendusfondi loomise kohta. Täna me näeme, et ükski liikmesriik ei ole fiskaalkokkulepet täielikult rakendanud. Ning kriisilahendusfondi lepingu on ratifitseerinud ainult 4 liikmesriiki 19st. Fond peaks aga käivituma 1. jaanuaril 2016.

Sellega ei saa kuidagi rahul olla, kui soovime hakkama saada praegu meie ees seisvate tohutute probleemidega.

Me peame oma tööstiili muutma.

Me peame olema kiiremad.

Me peame käituma euroopalikumalt.

Seda mitte sellepärast, et omada võimu Euroopa tasandil, vaid sellepärast, et meil on hädasti vaja paremaid ja kiiremaid tulemusi.

Meie liidus peab olema rohkem Euroopat.

Meie liidus peab olema rohkem liitu.

Olen kogu oma elu Euroopasse uskunud. Mul on omad põhjused, millest paljud ei ole õnneks tänaste põlvkondade jaoks päevakohased.

Ametisse astudes ütlesin, et soovin üles ehitada juba murenema hakanud sillad. Seal, kus solidaarsus hakkas õmblustest hargnema ja vanad deemonid tahtsid pead tõsta.

Aga meil on veel pikk tee minna.

Kuid kui tulevased põlved loevad praeguse ajajärgu kohta ajalooraamatutest, siis olgu seal kirjas, et me seisime koos, tundes kaasa abivajajatele, ja avasime neile oma uksed.

Et me ühendasime oma jõud üleilmsete probleemide lahendamiseks, oma väärtuste kaitsmiseks ja konfliktide lahendamiseks.

Et me tagasime, et maksumaksjad ei pea enam kunagi vastutama finantsspekulantide ahnuse eest.

Et käsikäes tegutsedes kindlustasime me oma majanduse, ettevõtete ja eelkõige oma laste arengu ja heaolu.

Olgu ajalooraamatutes kirjas, et muutsime oma liidu tugevamaks kui eales varem.

Et üheskoos tegime me Euroopa ajalugu. Saagu sellest lugu, mida meie lapselapsed uhkusega räägivad.

 

Lisateave

 

Katkeid kõnest

Kõne videosalvestus

Euroopa Liidu olukord 2015 veebis

 

SPEECH/15/5614


Side Bar

Videos





Photos