Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon

Viviane Reding

Euroopa Komisjoni asepresident ning õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse volinik

Miks on meil praegu vaja Euroopa Ühendriike

Ettekande- ja aruteluüritus Passau Ülikooli Euroopa õiguse keskuses / Passau

08 november 2012

„Kui kindlaks eesmärgiks on seatud stabiilne eelarvepoliitika, on vaja Euroopa Parlamendi ees vastutavat Euroopa rahandusministrit, kellel on liikmesriikide suhtes selged sekkumisõigused. Reitinguagentuuride meelevaldsus ei suuda selles osas kindlasti asendust pakkuda!”

„Maastrichtis taheti meid uskuma panna, et meil on võimalik pöördumatult rajada rahaliit ja uus maailmavaluuta, loomata paralleelselt Euroopa Ühendriike. See oli eksitus ja see Maastrichti eksitus tuleb täna parandada, kui tahame edaspidigi elada stabiilses, majanduslikult heal järjel Euroopas.”

„Täna näen ohtu eelkõige selles, et nii Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) kui ka fiskaalkokkulepe on improviseeritud konstruktsioonid väljaspool Euroopa aluslepinguid. Kriisi silmas pidades ei olnud teisiti ilmselt võimalik, sest vaja oli kiiresti tegutseda. Demokraatia ja parlamentarismi seisukohast ei saa ega tohi see siiski olla püsilahendus.”

„Taoliste otsuste tegemiseks Euroopa tasandil peab ka demokraatlik kontroll paiknema Euroopa tasandil, samal kõrgusel. Seetõttu kutsun üles võtma nii fiskaalkokkuleppe kui ka ESMi keskpikas perspektiivis üle Euroopa aluslepingutesse ja allutama need sel viisil Euroopa Parlamendi kontrollile.”

„Peaksin soovitavaks, et voliniku eelnev valimine Euroopa Parlamenti muutuks tulevikus reegliks. See laiendaks veelgi Euroopa valitsuse demokraatlikku õiguspärasust.”

„Pean Euroopa Ühendriikide mõistet pärast põhjalikku kaalumist kõige sobivamaks, et leida laialdast poolehoidu, aga ka selleks, et kirjeldada tabavalt Euroopa Liidu eesmärgiks seatud lõppseisundit.”

„Vajame Euroopa jaoks kahekojalist süsteemi nagu USAs. Võib-olla vajame ühel päeval isegi Euroopa Komisjoni jaoks otse valitud presidenti.”

„Pean Euroopa Ühendriike õigeks visiooniks, et ületada praegune kriis, eelkõige aga Maastrichti lepingu vajakajäämised. Euroopa kristliku demokraadina ei saa ma lõppude lõpuks lasta endale oma tulevikunägemust Briti euroskeptikutel dikteerida.”

Lugupeetud härra president,

armsad Passau Ülikooli üliõpilased,

lugupeetud härra parlamendiliige, armas Manfred,

lugupeetud daamid ja härrad professorid,

minu lugupeetud daamid ja härrad,

mul on väga hea meel täna koos teiega Passau Ülikoolis olla. Olen Passaus esimest korda ja pean ütlema, et see on muljetavaldav: kaasaegne ülikool otse Inni jõe kaldal, otsevaatega Austriale, arvukad õlleaiad käeulatuses, ja kõik see lisaks veel kohe Tšehhi Vabariigi lähedal – soovin, et oleksin taas üliõpilane!

Saan nüüd ka hästi aru, miks meil on Brüsselis nii palju Passau Ülikooli lõpetajaid, kes töötavad juristide või majandusspetsialistidena väga ambitsioonikalt ja hoogsalt Euroopa edasisel ülesehitamisel. Siin Passaus, kolme riigi kohtumiskohas, ei olegi ju peaaegu muud valikut kui eurooplaseks saada! Luksemburglasena saan sellest väga hästi aru. Minu kodumaal on piirid igapäevane kogemus. Ja seega on Euroopa luksemburglaste jaoks praktiliselt igapäevaselt olemas. Mitte ilmaasjata ei kirjutatud Schengeni lepingule isikute vaba liikumise kohta Euroopas 1985. aastal alla meil Luksemburgis, Moseli jõel laeva peal, otse Luksemburgi-Prantsusmaa-Saksamaa piiri ääres. Tunnen ennast seepärast siin teie juures ilusas kolme jõe linnas Passaus natuke nagu enda juures kodus.

Selle eest, et olen täna siin Passaus, võlgnen esmalt tänu Euroopa Parlamendi liikmele Manfred Weberile, kellelt sain selleks kutse ning kellega teen Brüsselis ja Strasbourgis Euroopa õigus- ja sisepoliitika küsimustes tihedat koostööd. Oleme mõlemad tegutsenud möödunud kuudel Schengeni lepingus kokku lepitud üleeuroopalise reisimisvabaduse tugevdamise nimel. 48% Euroopa kodanike jaoks on vaba liikumise ja elukoha vaba valiku õigus ELis tähtsaim kodanikuõigus. Me ei tohi seetõttu lubada, et kriisiaegadel üritatakse populistlikel põhjustel Euroopas uuesti tõkkepuid üles tõsta!

Tahaksin tänada ka Passau Ülikooli Euroopa õiguse keskust CEP, kes tänase ürituse korraldamisele kaasa aitas. Kuna minu kui ELi justiitsvoliniku pädevusse kuulub ka liidu kodakondsus, on mul eriti hea meel selle üle, et Euroopa õiguse keskuse juures tegutseb juba üle kümne aasta nn liidu kodanike keskus. Liidu kodanike keskus on siin piirkonnas tavaliselt nõuandjaks, kui kodanikel tekib piiriülese valdkonnaga seotud igapäevaprobleeme. Kas Passau hambaarst võib avada praksise Inni jõe Austria-poolsel kaldal? Kas Alam-Baieris elaval Ungari töötajal on õigus saada Saksa töötutoetust? Kas Saksa kodakondsusega Passau üliõpilane, kes elab Inni jõe Austria-poolsel kaldal, võib seal Euroopa Parlamendi valimistest osa võtta? Kõik need on küsimused, millega seoses saavad kodanikud siin CEPis esmast tasuta õigusabi. See on väga konkreetne panus Euroopasse ja ka Passau Ülikooli heasse mainesse – eelkõige siis, kui kõnealuse, otseselt kodanikega seotud töö käigus saadud kogemused muutuvad vahetult osaks teaduslikust õppe- ja uurimistegevusest, nagu see Passau Ülikoolis eeskujulikul viisil aset leiab.

Mu daamid ja härrad,

minu tänase ettekande teema on Euroopa Ühendriigid. Euroopa Ühendriigid – see on tugev, ambitsioonikas ja kindlasti vaieldav visioon meie kontinendi tulevikust. Olen kindel, et hiljem hakkame minu teesi üle kõvasti vaidlema: nimelt selle üle, et praegu, väljapääsuna finants- ja võlakriisist peame asuma Euroopa Ühendriikide poole viivale teele. Ootan rõõmuga debatti, mis meil teiega ees seisab. Pean seda praegustel kriisipäevadel olulisemaks kui kunagi varem, et vahetame avatult ja ausalt mõtteid selle üle, milliste alternatiivide ees Euroopa täna seisab. Jah, alternatiive on alati, ja demokraatlikult valitud poliitikud vastutavad nende alternatiivide selge ja arusaadava nimetamise ja selgitamise eest. Selleks et kodanikel oleks selge valikuvõimalus. Liidupäeva valimistel. Maapäeva valimistel. Ja Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimistel.

Tahaksin teile järgnevalt alustuseks selgitada, kust tuleb Euroopa Ühendriikide mõiste ja mida see tähendab. Seejärel tahaksin teile kirjeldada, miks poliitikud on seda mõistet eelmise 20 aasta jooksul vältinud umbes nii, nagu kardab vanapagan pühitsetud vett. Ja lõpuks tahaksin selgitada, milles on põhjus, et Euroopa Ühendriigid seisavad täna äkitselt taas poliitilises päevakorras.

Kõigepealt: kust on tegelikult pärit visioon Euroopa Ühendriikidest ja mida see tähendab?

Ajaloo jooksul on paljud kuulsad isikud rääkinud või unistanud Euroopa Ühendriikidest. Alates George Washingtonist kuni Napoleon Bonaparte’i, Giuseppe Mazzini ja Richard Coudenhove-Kalergini. Kõige selgema ja konkreetsema visiooni sõnastas aga kahtlemata prantsuse kirjanik Victor Hugo.

Seda visiooni on võimalik mõista üksnes Euroopa 19. sajandi ajaloo segaduste taustal, mida Victor Hugo ise väga lähedalt koges: mitu sõda Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, Hugo sundpagendus Briti Kanalisaartel tema vastuhaku tõttu Napoleon III-le, Elsass-Lotringi traumaatiline annekteerimine Saksamaa poolt pärast 1870.–1871. aasta sõda ja lõpuks Hugo kaasatöötamine uue Kolmanda Prantsuse Vabariigi vaevarikka alguse juures. Victor Hugo igatses sel ajal mõistetavalt rahu ja demokraatia järele Euroopa kontinendil. Pariisi rahukongressil 19. sajandi keskpaigas sõnastas ta seepärast oma visiooni Euroopa Ühendriikidest järgmiselt:

„Tuleb päev, mil relvad teil käest langevad! Tuleb päev, mil sõda Pariisi ja Londoni, Peterburi ja Berliini, Viini ja Torino vahel tundub sama absurdne nagu Roueni ja Amiensi, Bostoni ja Philadelphia vahel. Tuleb päev, mil teie, Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia, Inglismaa, Saksamaa, kõik kontinendi riigid, kaotamata oma iseärasusi ning oma kuulsusrikast eripära, sulate tihedalt kokku kõrgemaks tervikuks ning moodustate Euroopa vennaskonna

Tuleb päev, mil ei ole enam muid lahinguvälju kui kaubandusele avatud turud ja ideedele avatud vaimud. Tuleb päev, mil suurtükikuulid ja pommid asendatakse hääletamisega, rahvaste üldise valimisõigusega, kõrge suveräänse senati väärika vahekohtuga, mis saab olema Euroopa jaoks seesama, mis on parlament Inglismaale ja Rahvuskogu Prantsusmaale. Tuleb päev, mil kahurid pannakse välja muuseumides ja imestatakse selle üle, mis need küll olla võiksid. Tuleb päev, mil kaks teineteise vastas asuvat mõõtmatult suurt rühma, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Ühendriigid, ulatavad üle mere teineteisele käe, vahetavad tooteid, arendavad vastastikku kaubandust ja tööstust, vahetavad kunstiteoseid ja ideid. […] Ja selle päevani läheb aega kaugelt vähem kui 400 aastat, sest me elame kiiresti kulgeval ajal.”

On ilmselge, et Hugo visioon Euroopa Ühendriikidest oli esmajoones rahuvisioon. See oli ühtlasi demokraatlik visioon, nagu on aru saada Hugo varajasest Euroopa üldise valimisõiguse ja suure parlamendi tutvustusest. Lõpuks nimetab Hugo väga selgelt keskse mureküsimuse, mis on Euroopa ajaloos sügavalt juurdunud, mis kujundab tänaseni iga arutelu Euroopa tugevama integratsiooni teemal ja mis on mulle isiklikult väga oluline: Euroopa riigid peavad oma iseärasusi ning oma kuulsusrikast eripära kaotamata sulama kokku kõrgemaks tervikuks ning moodustama Euroopa vennaskonna. „Ühinenud mitmekesisuses” – see 2003. aastal Euroopa põhiseaduse lepingus sõnaselgelt sätestatud moto oli leidnud koha juba Victor Hugo mõtetes.

Et Hugo soovis sealjuures Euroopa jaoks sellist põhiseaduse struktuuri, nagu ta seda juba toona teisel pool Atlandi ookeani teadis olevat, on liigagi hästi mõistetav. 19. sajandi keskel olid Ameerika Ühendriigid ju Šveitsi kõrval ainuke maailma riik, mis kujutas endast Maine’i ja Louisiana vaheliste, algselt suveräänsete ja kõigiti erinevate üksikriikide esmalt konföderatiivset ja hiljem föderatiivset ühendust. Lisaks olid Ühendriigid Šveitsi kõrval kogu maailmas ainuke kindel demokraatia. Ameerika Ühendriigid sobisid seega demokraatliku patsifisti Hugo vaatekohast lausa ideaalselt mudeliks tema utoopilisele ettekujutusele tulevasest ühinenud Euroopast.

Need on Hugo algselt patsifistlikud ja demokraatlikud motiivid, mis selgitavad, miks tema Euroopa Ühendriikide idee pärast Euroopa kohutavaid kogemusi Esimeses maailmasõjas ja veelgi tugevamini pärast Euroopale osaks saanud Teise maailmasõja katastroofi poliitiliselt eriti laia kõlapinna leidsid.

Kas on siis midagi imestada, et Itaalia vastupanuvõitleja Altierio Spinelli – hiljem üks Euroopa Ühendusele aluse panijatest – seadis juba 1942. aastal oma Ventotene manifestis vastukaaluks tookordsele sõja- ja totalitarismikogemusele visiooni demokraatlikest Euroopa Ühendriikidest, mis pidid – 1942. aasta kohta märkimisväärne! – hõlmama ka demokraatliku, denatsifitseeritud Saksamaa? Kas on siis hämmastav, et Saksa kristlik demokraat Konrad Adenauer seadis pärast sõda, natsidiktatuuri ja gestaapo vanglat avalikult eesmärgiks teha noorest Saksamaa Liitvabariigist Euroopa Ühendriikide liige, mida ta nimetas oma mälestustes „parimaks ja püsivaimaks tagatiseks Saksamaa läänenaabritele”? Või et luksemburglane Joseph Bech, kes oli aastatel 1940–1945 natside okupeeritud Suurhertsogiriigi eksiilvalitsuse välisminister, tuletas oma Euroopa-idee otseselt Euroopa Ühendriikide visioonist, nagu ta rõhutas oma 1960. aastal peetud kõnes Karl Suure auhinna vastuvõtmisel?

Eriti märkimisväärne oli aga Briti peaministri Winston Churchilli kuulus Zürichi kõne. Churchill rääkis 1946. aastal Zürichi Ülikoolis ilustamata Euroopa tollasest olukorrast: kontinent, mis oli pärast veel ühte mõrvarlikku vennatapusõda varemetes ja millel oli nüüd veel ainult üks võimalus tagada oma kodanikele uuesti rahu, turvalisus, vabadus ja heaolu: „We must build a kind of United States of Europe” (Me peame looma midagi Euroopa Ühendriikide taolist) – nii pöördus Churchill Euroopa valitsuste poole. Euroopa Ühendriikide aluseks pidi Churchilli arvamuse kohaselt olema põhimõte, et väikesed riigid loevad sama palju nagu suured – see on punkt, milles mina luksemburglasena olen erandkorras ilma piiranguteta ühel meelel Briti visiooniga Euroopast. Euroopa pere lepitamise esimese vältimatu sammuna nägi Churchill juba tookord õigesti Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist partnerlust. Suurbritannia ise ei pidanud muide Euroopa Ühendriikide osaks saama. Suurbritannial oli sel ajal ju omaenda ülemaailmne Commonwealth (ühendus). „Let Europe arise!” (Andkem Euroopale võimalus uuesti sündida!) – selle leegitseva ülekutsega lõpetas Churchill oma Zürichi kõne.

Nüüd võidakse öelda: hea küll, see oli vahetult sõjajärgne põlvkond. Aga kas see põlvkond ei pidanud peatselt aru saama, et Euroopa Ühendriikidest ei tule midagi välja? Kas see ei oleks pidanud hiljemalt 30. augustil 1954 ka kõige vaimustunumale Euroopa föderalistile selgeks saama? Sel ajal, nagu teada, lükkas Prantsusmaa Rahvuskogu tagasi Euroopa Kaitseühenduse lepingu. Seega ei olnud enam võimalik ratifitseerida ka paralleelselt läbirääkimiste käigus väljatöötatud lepingut Euroopa poliitilise ühenduse kohta – väga lugemisväärt esimene põhiseaduslik dokument poliitiliselt ühinenud Euroopa teemal. Hiljemalt sellel ajal, nagu võiks arvata, pidi sõjajärgsete poliitikute põlvkond kõrgelennulised unistused Euroopa Ühendriikidest ometi maha matma.

Nii see siiski ei olnud. Vaid mõni aasta hiljem, 1957. aastal, võeti ette uus katse. Rooma lepingutega asutati Euroopa Majandusühendus ja Euroopa Aatomienergiaühendus. Kõik see tundus tookord alguses muidugi puhtalt majandusliku ja tehnilise koostööna, „talitlusliku integratsiooni sihtasutusena”, nagu nimetas seda Saksa jurist Hans Peter Ipsen. Koostöö poliitilisemates küsimustes jäeti pärast 1954. aasta halbu kogemusi teadlikult välja. Euroopa Majandusühenduse asutajariikide kindel tahe oli siiski luua majandusliku ühinemise kaudu ühisturul samm-sammult sedavõrd tugev tegelik ühtekuuluvus, et alguses piiratud integratsioon viiks vältimatult laiema poliitilise integratsioonini. Selline kõrvalmõju, nii mõtlesid Rooma lepingute alusepanijad, viiks seejärel otse föderaalse valitsemisvormi ja seega Euroopa Ühendriikideni.

Nii nägi seda näiteks Walter Hallstein, komisjoni esimene president, kui ta kirjeldas oma ettekujutust Euroopa ühenduste staatusest oma kõneka pealkirjaga raamatus „Lõpetamata liitriik”. Nii nägid seda ka Saksamaa mõlemad suured rahvaparteid. Euroopa Ühendriikide eesmärk oli 1992. aastani Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (Christlich Demokratische Union, CDU) parteiprogrammis sõnaselgelt kirjas. Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (Sozialdemokratische Partei Deutschlands, SPD) oli võtnud selle nõudmise juba 1925. aastal oma Heidelbergi programmi, mis kehtis kuni 1959. aastani.

Visioon jäi populaarseks ka Euroopa parteiperedes. Nii teatas Jacques Santer, Luksemburgi toonane kristlikust demokraadist peaminister ja enne seda Euroopa Rahvapartei esimees, 8. novembril 1988. aastal:

„Meie, kristlikud demokraadid Euroopa Rahvaparteis, tahame, et Euroopa Ühendus muutuks Euroopa Ühendriikideks.”

Selle visiooni kõige tugevam eestvõitleja oli lisaks Luksemburgi kristlikele demokraatidele kahtlemata Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl. Hans-Peter Schwarz kirjeldab oma mõne nädala eest ilmunud Kohli biograafias väga ilmekalt, kui otsusekindel oli Kohl selles küsimuses. Maastrichti lepingu üle peetavad läbirääkimised kulgesid tema jaoks täielikult Euroopa Ühendriikide tähe all. Samal ajal kui enamik poliitikuid suunas tähelepanu üksnes majandus- ja rahaliitu käsitlevale valitsustevahelisele konverentsile ja Euroopa Keskpanga põhikirjale, kutsus Kohl ikka ja jälle üles tegema ambitsioonikaid edusamme paralleelselt kokkukutsutud poliitilist liitu käsitleval valitsustevahelisel konverentsil. Kohli jaoks olid mõlemad valitsustevahelised konverentsid võrdselt olulised. Rahaliit ja poliitiline liit olid tema jaoks ühe ja sama medali kaks külge.

Varsti pärast Maastrichti lepingu allkirjastamist kuulutas Kohl 31. mail 1991 CDU föderaaltasandi juhatuse ees Euroopa Ühendriigid pöördumatuks eesmärgiks – kuigi uue lepinguga oli lõpuks saavutatud ainult rahaliit ja mitte veel poliitiline liit, nagu Kohl oli seda lootnud. 3. aprillil 1992 tunnustas Kohl Maastrichti lepingut ühes kõnes koguni järgmiselt (ma tsiteerin):

„Maastrichtis panime nurgakivi Euroopa Liidu lõpuleviimisele. Euroopa Liidu leping juhatab sisse Euroopa ühendamise uue otsustava etapi, mis viib paari aasta jooksul selle loomiseni, millest kaasaegsele Euroopale aluse panijad pärast viimast sõda unistasid: Euroopa Ühendriikideni.”

Selgemini ei oleks olnud võimalik öelda: Maastrichtiga oli tehtud suur samm Euroopa ühisraha suunas. Loogiline järgmine samm seisis kohe ees: poliitiline liit, mis viiks Euroopa Ühendriikideni.

Nii siiski ei läinud. Pigem kadus unistus Euroopa Ühendriikidest varsti pärast seda päevakorrast. Võib märkida, et alates 1993. aastast seda mõistet praktiliselt enam ei kasutatud. Seda ei teinud isegi Helmut Kohl.

Kuidas jõuti taolise meelemuutuseni? Peapõhjus oli eriline kompromiss, milles liikmesriigid olid 1991. aastal Maastrichtis rahaliidu arhitektuuri osas kokku leppinud. Liikmesriigid olid lõpuks kokkuleppele jõudnud rahaliidu loomises ilma paralleelse poliitilise ühenduseta. Selles võib näha soovkujutluse läbikukkumist nii Helmut Kohli kui ka paljude eelkõige Beneluxi maadest pärit Euroopa poliitikute jaoks, kes olid rakendanud oma jõu paralleelse poliitilise liidu loomiseks. Maastrichtis pani end maksma teine kontseptsioon. Asutati sõltumatu Euroopa Keskpank. Aga mitte Euroopa majandusvalitsus. Mõjuvõimsa EKP presidendi kõrvale ei seatud Euroopa rahandusministrit, vaid 17 riikide rahandusministrit. On olemas Euroopa ühisraha, aga puudub nimetamisväärne Euroopa ühiseelarve, mida oleks võimalik majanduspoliitilistel eesmärkidel kasutada.

Selline Maastrichtis toetust leidnud asümmeetriline arhitektuur oli kahe poliitilise voolu ajaloolise kokkusattumise tulemus. Esiteks neoliberalism, mis oli 1990ndate aastate alguses kogu maailmas moes ja mida pooldasid mitmed Euroopa riigi- ja valitsusjuhid. Neoliberaalse mõtlemise jaoks oli Maastrichti asümmeetriline konstruktsioon lausa ideaalne. Sest see konstruktsioon tegi turud tugevaks ja poliitika nõrgaks. Ühisraha pidi olema võimalik stabiliseerida ainuüksi lepingus sätestatud turgude distsipliini kaudu. Majandus- või finantspoliitiline juhtimine Euroopa tasandil oleks neoliberalistlikust vaatekohast põhjustanud üksnes kahjulikke turumoonutusi. See, et liikmesriikidel olid jätkuvalt iseseisvad ja erinevad riiklikud majandus-, eelarve-, maksu- ja sotsiaalpoliitikad, ei olnud neoliberaalses tõlgenduses nõrkus, vaid just Maastrichti saavutus. Kõnealustes poliitikavaldkondades tuli poliitilisi otsuseid nüüd teha riikide vahelises süsteemide konkurentsis.

Sel ajal valitsenud neoliberaalne mõtteviis sai Maastrichtis kokku nende inimeste ettekujutustega, kes suhtusid suveräänsete õiguste üleandmisse rahaliidus põhimõtteliselt skeptiliselt, ning ülejäänud osas pooldasid kangekaelselt võimalikult suures ulatuses riiklikku suveräänsust. Briti läbirääkimisdelegatsioon Maastrichtis jäi kindlalt selle juurde, et sõna „föderaalne” tuleb poliitilist liitu käsitleva lepingu sätete projektist eemaldada. Euroopa Ühendriikide pooldajate jaoks oli see raske lüüasaamine.

Põhjus, miks Maastrichtis ei loodud Euroopa Ühendriike, vaid tulemuseks oli üksnes lõpuleviimata liit, oli seega neoliberalismi ja rahvusriikide suveränismi ajalooline kokkusattumine. Saksamaal kinnistas selle arengu lõplikult Saksamaa põhiseaduskohtu 1993. aasta Maastrichti lepingut puudutav otsus. Saksamaa põhiseaduskohus tegi vägagi selgeks, et liikmesriigid jäid ka pärast Maastrichti lepingut aluslepingute hoidjateks ja Saksamaal on võimalik vajaduse korral koguni rahaliidust uuesti lahkuda. See oli triumf nii neoliberalistliku kui ka suveränistliku koolkonna jaoks. „Hüvastijätt superriigiga. Euroopa Ühendriike ei tule”, nii võttis liberaalkonservatiivne Saksa filosoof Herrmann Lübbe 1994. aastal ühes poleemilises artiklis kokku oma järeldused Maastrichti lepingu kohta.

Helmut Kohl olevat muide võtnud kõik selle väga nukralt teadmiseks. Tema biograaf Hans-Peter Schwarz kirjutab, et pärast Saksamaa põhiseaduskohtu Maastrichti otsust ei kasutanud Kohl avalikkuses enam Euroopa Ühendriikide mõistet. CDU juhatuse koosolekul 1994. aastal olevat ta siiski veel kord märkinud, et sellele mõistele kuulus aastakümneid tema armastus.

Mina isiklikult kogesin neid meeleolusid toona vahetult Euroopa Rahvaparteis (ERP), kristlik-demokraatlike parteide Euroopa ühenduses. Maastrichti lepingu läbirääkimistega enam-vähem paralleelselt olid alanud kõnelused Itaalia Forza Italia paremkonservatiivide ja Briti tooride ERPsse vastuvõtmiseks. See pidi muutma ERP pikaks ajaks Euroopa Parlamendi tugevaimaks fraktsiooniks. Sellel jõupoliitilisel eesmärgil oli aga kallis hind: ERP pidi vastukäiguna nõustuma, et kristliku suunitlusega föderaalse Euroopa ja Euroopa Ühendriikide visioon jäeti partei põhikirjast välja. Mul on veel elavalt meeles tolleaegsed arutelud, kus kristlik-demokraatlikud põhiveendumused ja jõupoliitilised kaalutlused omavahel põrkusid. Ühiselt koos Belgia, Hollandi ja Luksemburgi kristlike demokraatide rühmaga hääletasin tookord ERP kõnealuse uue suunitluse vastu. Koos mõttekaaslastega kirjutasime kristlike demokraatide Ateena deklaratsiooni. Kuid me jäime alla. Jõupoliitika osutus tähtsamaks kui Euroopa ühtsuse alusepanijate kontseptsioon.

Maastrichti kogemus selgitab, miks kõik tolleaegsed osalejad – ja nad moodustavad ikka veel märkimisväärse osa aktiivsete poliitikute põlvkonnast – kirjeldavad oma visiooni Euroopa tulevikust täna enamasti resigneerunult järgmisel viisil: „Noore inimesena unistasin Euroopa Ühendriikidest. Täna tean paremini, et seda ei ole lihtsalt võimalik teha. Peame olema realistlikud.” Resigneerunud põhihoiak tugevnes veelgi, kui Euroopa põhiseaduse leping 2005. aastal – viimane katse muuta Maastrichti Euroopa Liit kas või osaliselt poliitiliseks liiduks – Prantsusmaa ja Hollandi referendumitel läbi kukkus, kuigi 18 riiki olid selle lepingu edukalt ratifitseerinud ning kaks nendest – Luksemburg ja Hispaania – muide samuti referendumitel. „Maastricht oleks pidanud olema meie põhiseadus,” ohkas meie Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker 2001. aastal Maastrichti lepingu kümnenda aastapäeva puhul.

Kui kodanikud ja poliitikud küsivad täna „Mis Euroopast saab?” või „Kuhu Euroopa ühinemise rong sõidab?”, põikleme üldjuhul vastusest kõrvale. „Me ei taha superriiki,” on enamasti esimene lause, puhtast hirmust, et neoliberaalid, riikide suveräänsuse pooldajad või Saksamaa põhiseaduskohus võivad meid valesti mõista. Edasi läheb tavaliselt nii: „Teate, EL on sui generis konstruktsioon”. „Me ei taha Euroopa liitriiki, vaid konföderatiivset või föderaalset konstruktsiooni” või „rahvusriikide ühendust”.

Mul on pärast pikaajalisi kogemusi tekkinud taoliste keeleväänamiste suhtes suur mõistmine, isegi kui riigiõiguse asjatundjad endal kindlasti juukseid katkuvad. Pean tunnistama, et olen möödunud aastatel ka ise sageli selliste sõnakõlksude juures pelgupaika otsinud. Viimasel ajal aga kogen, et kodanikud kritiseerivad seda üha enam kui keerutamist ega lase end veenda. Näiteks hiljuti kirjutas mulle üks kodanik pärast Austrias toimunud avalikku kohtumist e-kirjas: „Kuidas peaksid inimesed end kodanikuna selle Teie nii kiidetud Euroopa projektiga samastama, kui jäetakse ausalt ütlemata, kuhu see reis viib? Kui määratlete Euroopat ka edaspidi nii tehnokraatlikult ja keeruliselt, siis ärge imestage, et tajume teid tehnokraatidena!” See kodanik ei ole teps mitte valel teel, minu daamid ja härrad. Tal on õigus.

Seepärast on aeg Euroopa Ühendriikide mõiste Maastrichti traumaatilistele kogemustele vaatamata täna taas päevakorda võtta. Juba mõned kuud elavad Euroopa Ühendriigid läbi uuestisündi. Kriisiga seoses väljendavad arvukad juhtivad poliitikud kõikidest parteidest korraga väga sõnaselgelt poolehoidu Euroopa Ühendriikide loomisele, alates kristlikest demokraatidest, nagu Saksamaa tööminister Ursula von der Leyen ja minu kolleeg komisjonis Günter Oettinger, kuni sotsiaaldemokraatideni, nagu Austria endine liidukantsler Alfred Gusenbauer, ja liberaalideni, nagu Saksamaa välisminister Guido Westerwelle ja Daniel Cohn-Bendit, Euroopa roheliste fraktsiooni sõnakas juht. Prantsuse ettevõtjate liit MEDEF käivitas eelmisel aastal koguni tõelise kampaania Euroopa Ühendriikide loomiseks. Ja nagu te tõenäoliselt teate, olen ka mina alates selle aasta algusest mitmes kõnes ja ajaleheartiklis sõnaselgelt pooldanud föderaalset visiooni Euroopa Ühendriikidest. Loomulikult ei jää seda laadi etteasted alati vastuväideteta. Martin Schulz, Euroopa Parlamendi president, ja Volker Kauder, Saksamaa Liidupäeva CDU fraktsiooni juht, hoiatavad näiteks avalikult, et pärast mineviku halbu kogemusi ei tohi Euroopa Ühendriike uuesti poliitilise eesmärgina välja kuulutada. See on seaduspärane. Aga see ei muuda midagi selles osas, et mõiste ja arutelu selle üle seisavad täna jälle päevakorras. Ja see on hea.

Põhjuseks on loomulikult praegune finants- ja riigivõlakriis. Euroopa on leidnud kriisiaegadel alati jõudu, et integratsiooni uuesti tagant tõugata. Olen veendunud, et nii läheb ka seekord ja Euroopa tuleb praegusest kriisist välja tugevamana. Praegune kriis on föderaalse Euroopa kontseptsiooni seisukohast erilise tähtsusega. Käesolev kriis näitab veenvalt, et Maastrichtis neoliberaalide ja riikide suveräänsuse pooldajate koosmängus loodud rahaliidu asümmeetriline arhitektuur ei ole püsivalt elujõuline.

Mu daamid ja härrad,

kuidas on võimalik uskuda, et üksnes turudistsipliin ja õiguseeskirjad iseenesest viivad tugevate riigieelarveteni, kui oleme 20 aasta jooksul näinud, et ei turg ega kõige karmimad õiguseeskirjad ei suuda tõhusalt ära hoida ülemäärase riigivõla poliitikat kõikides liikmesriikides? Saksamaa oli selles osas kahjuks pikka aega eriti kurb näide. Kui kindlaks eesmärgiks on seatud stabiilne eelarvepoliitika, on vaja Euroopa Parlamendi ees vastutavat Euroopa rahandusministrit, kellel on liikmesriikide suhtes selged sekkumisõigused. Reitinguagentuuride meelevaldsus ei suuda selles osas kindlasti asendust pakkuda!

Kuidas on võimalik tõsiselt uskuda, et suudame teostada kasvule suunatud Euroopa majanduspoliitikat, ilma et Euroopa Liidul oleks kasutada nimetamisväärses mahus eelarvevahendeid? Vaidleme praegu Euroopas ägedalt selle üle, kas kasutada Brüsselis ELi tasandi ühiste finantsvahenditena 1% sisemajanduse koguproduktist või 1,05% Euroopa sisemajanduse koguproduktist – ja siis imestame, et meil eurooplastel on USAst rohkem raskusi, kui tahame oma kontinendil majanduskasvu tugevdada. USA kasutada on Washingtonis föderaaleelarve, mille maht on ligikaudu 35% Ameerika sisemajanduse koguproduktist!

Mu daamid ja härrad,

kas tõesti paneb imestama, et USA ei ela praegu läbi usalduskriisi USA dollari suhtes, kuigi tema võlatase on enamiku Euroopa riikide omast kõrgem ja eelarve puudujääk euroala riikidest tunduvalt suurem, ja kuigi mitmed USA piirkonnad on pidanud eelmistel aastatel pankroti välja kuulutama? Ei pane imestama. Erinevalt Euroopast ei kahtle USAs keegi, et USA jääb kõikidele majandus- ja finantsraskustele vaatamata föderatsioonina püsima. Keegi ei kahtle, et Minnesota jääb USA osaks – kuigi Minnesotal tuli 2011. aasta juulis teatada oma maksevõimetusest. USA dollari kurss isegi ei võpatanud selle teate peale – kuigi Minnesota majanduslik tähtsus USAs on enam-vähem võrreldav Kreeka majandusliku tähtsusega Euroopa Liidus.

Maastrichtis taheti meid uskuma panna, et meil on võimalik pöördumatult rajada rahaliit ja uus maailmavaluuta, loomata paralleelselt Euroopa Ühendriike. See oli eksitus ja see Maastrichti eksitus tuleb täna parandada, kui tahame edaspidigi elada stabiilses, majanduslikult heal järjel Euroopas. Hea, et enamiku liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhid on sellest vahepeal aru saanud. 2010. aastal sai alguse protsess, mille tulemuseks on Euroopa rahaliidu põhimõtteline ümbertegemine. Euroopa Ülemkogu tegeleb neil päevil ELi institutsioonide presidentide esitatud aruande alusel nelja uue integratsioonitasandiga:

  • tsentraalse Euroopa pangandusjärelevalvega Euroopa pangandusliit;

  • Euroopa fiskaalliit ühelt poolt riiklike eelarvete tugevama kontrollimehhanismiga ja teiselt poolt Euroopa enda finantsvõimekuse arendamisega;

  • Euroopa majandusliit, mille raames võetakse majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitilised otsused senisest suuremal määral ühiselt vastu;

  • ja lõpuks poliitiline liit.

Kõnealune protsess pakub võimalusi, aga sisaldab ka riske. Praegu on kahtlemata võimalus tasa teha see, mis 1991. aastal Maastrichtis tegemata jäi, viia pooleliolev liit poliitiliselt lõpule. Ühtlasi valitseb aga oht, et piirdume jälle ainult mõningate majandus- ja eelarvepoliitiliste reformidega ning selle arvelt kannatab tervik – veenev, tugev ja demokraatlik poliitiline liit. Neil päevil võib mõnes pealinnas täheldada suundumusi, mis annavad minu arvates alust tõsiseks mureks.

Lubage mul see selgelt välja öelda: möödunud kolme aasta jooksul on saavutatud meie rahaliidu stabiliseerimisel märkimisväärseid tulemusi. Uus Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), mille kaudu on võimalik euroala riikide stabiliseerimiseks vajaduse korral kasutusele võtta kuni 500 miljardit eurot, on ajalooline saavutus. Sama kehtib ka Euroopa fiskaalkokkuleppe kohta, mille alusel on 25 Euroopa riiki võtnud usaldusväärse kohustuse tugeva riigirahanduse ja riiklike võlapidurite tagamiseks. Hindamatu tähtsusega on ka Euroopa Keskpanga tegevus meie Euroopa raha jätkuvalt stabiilsena hoidmisel. Kuid olgem ausad: need kõik on kahtlemata olulised kriisitõkestamise meetmed. Nende abil on võimalik aega osta, aga need ei suuda kindlasti asendada Maastrichti kõikuva konstruktsiooni püsivat stabiliseerimist.

Täna näen ohtu eelkõige selles, et nii Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) kui ka fiskaalkokkulepe on improviseeritud konstruktsioonid väljaspool Euroopa aluslepinguid. Kriisi silmas pidades ei olnud teisiti ilmselt võimalik, sest vaja oli kiiresti tegutseda. Demokraatlikust ja parlamentaarsest seisukohast ei saa ega tohi see siiski olla püsilahendus. Tulevikus tehakse sellega seoses Euroopa tasandil fundamentaalseid otsuseid erinevate euroala riikide poliitika majandus-, finants- ja sotsiaalpoliitilise suunitluse kohta. Sellised otsused eeldavad igapäevast tõhusat demokraatlikku kontrolli. Minu veendumuse kohaselt ei ole võimalik sellega toime tulla valitsustevaheliste kohtumiste käigus riikide ministrite ja riigisekretäride osalusel, kelle üle teevad vaid mõningal määral järelevalvet 17 riigi parlamendid. Taoliste otsuste tegemiseks Euroopa tasandil peab ka demokraatlik kontroll paiknema Euroopa tasandil, samal kõrgusel. Seetõttu kutsun üles võtma nii fiskaalkokkulepe kui ka ESM keskpikas perspektiivis üle Euroopa aluslepingutesse ja allutama need sel viisil Euroopa Parlamendi kontrollile.

„No taxation without representation” (maksustamine peab põhinema seadusel) – nii kõlab oluline demokraatlik põhimõte. Seda põhimõtet peaksime Euroopa edasisel kujundamisel väga tõsiselt võtma. Euroopa tugevam integreerimine tõeliseks majandus- ja rahaliiduks nõuab tulevikus Euroopa tasandil väga tundlike otsuste vastuvõtmist. Neid otsuseid ei tohi jätta ainult sõltumatutest finantsekspertidest koosnevate troikade teha! Kui Iirimaale kirjutatakse riigi rahanduse vältimatult vajaliku konsolideerimise huvides esmakordselt tema ajaloos ette tasude kehtestamine elanike veega varustamise eest, siis ei tohiks selline otsus olla mitte üksnes sisuliselt korrektne, vaid see tuleb ka Euroopa Parlamendi kaudu demokraatlikult legitimeerida. See kehtib samavõrd ka siis, kui Brüssel nõuab Kreekas erastamist, Luksemburgis palkade indekseerimist või Saksamaal abikaasade tuludeklaratsioonide lahutamist. Need nõuded olid Euroopas käsitluse all juba käesoleva aasta esimesel poolaastal. Kas sellised nõuded on õiged või valed, selle üle tuleb minu arvates Euroopa Parlamendis vastutustundlikult ja avalikult vaielda.

Kõik see nõuab Euroopa Liidu reforme, mis lähevad rahaliidu toimimisviisist palju kaugemale. Olemasoleva Euroopa Liidu põhimõtteline poliitiline ja demokraatlik süvendamine on hädavajalik. Praegu Euroopa pealinnades ringlevates aruteludokumentides puudutatakse seda teemat kahjuks veel väga kõhklevalt, kasutades mõnikord pealkirja „Poliitiline liit”. Arvan, et peame olema selles punktis palju ambitsioonikamad, kui me ei taha Maastrichti vigu korrata. Vajame oma kontinendi tuleviku, tugeva ja demokraatliku Euroopa tarbeks selget, ambitsioonikat visiooni, mis on palju enam kui suur turg ja stabiilne raha.

Komisjoni president Barroso kutsus oma septembris peetud kõnes olukorra kohta liidus üles mitte tundma Euroopa poliitilise tuleviku üle peetavas arutelus hirmu sõnade ja mõistete ees, vaid sõnastama oma visiooni selgelt ja julgelt. Pean selgeid sõnu eriti oluliseks, kui tahame võita sellele visioonile kodanike poolehoidu.

Lubage mul tuua selle kohta üks näide: olete kõik ammu harjunud sellega, et Brüsselis asuva täitevvõimu nimi on Euroopa Komisjon. Aga mõelge palun korraks järele, kuidas see kodaniku jaoks kõlab? Brüsselis otsustavad volinikud – see kõlab kohe algusest peale tehnokraatlikult ja bürokraatlikult ning ei tekita tunnet, et tegemist on poliitiliste, demokraatlikult legitimeeritud otsustega. Kas tuleb siis imestada, kui Baieri vallavanem ei suuda selle Brüsseli „konkurentsikomisjoni” otsustega leppida? Liidukantsler Angela Merkel kutsus käesoleva aasta alguses üles muutma Euroopa Komisjon Euroopa valitsuseks. Pean seda mõistevahetust õigeks – seda oleks ammu vaja olnud. Euroopa Komisjon ei ole ju ammu enam valimisteta kohale nimetatud ekspertide ja tehnokraatide kogu. Selle valivad iga viie aasta järel Euroopa Parlamendi otse valitud liikmed, kes teevad seda Euroopa Parlamendi valimistulemuste valguses. Enne voliniku ametisse nimetamist peab ta läbima kolmetunnilise ärakuulamise tema valdkonnas pädevas Euroopa Parlamendi komisjonis. Seal korraldatakse põhjalik läbikatsumine, kontrollitakse erialateadmisi, aga ka väärtushinnanguid ja poliitilist suunitlust. Euroopa Parlament ei kohku tagasi volinikukandidaadi halastamatu läbikukutamise ees halva esinemise korral, nagu Manfred Weber võib kindlasti kinnitada. Kui võrrelda seda menetlust sarnaste riikliku tasandi menetlustega, siis saavad Euroopa Komisjoni liikmed oma ametisse demokraatlikuma menetluse käigus kui föderaalvalitsuse või liidumaade valitsuse ministrid, kes kõik nimetatakse ametisse ilma parlamendi osaluseta. Lisandub asjaolu, et arvukad volinikud on enne ametisseasumist olnud valitud Euroopa Parlamendi liikmeteks. Luksemburgi kodanikud on mind ennast juba viis korda järjest Euroopa Parlamenti valinud. Peaksin soovitavaks, et voliniku eelnev valimine Euroopa Parlamenti muutuks tulevikus reegliks. See laiendaks veelgi Euroopa valitsuse demokraatlikku õiguspärasust.

Olgem poliitiliselt ühinenud Euroopa eesmärgiks seatud vormi kirjeldamisel sama julged nagu Saksamaa liidukantsler. Föderaalne Euroopa – seda võib nimetada Euroopa Šveitsiks, Euroopa Liitvabariigiks või Euroopa Ühendriikideks. Pean viimatinimetatud mõistet pärast põhjalikku kaalumist kõige sobivamaks, et leida laialdast poolehoidu, aga ka selleks, et kirjeldada tabavalt Euroopa Liidu eesmärgiks seatud lõppseisundit.

Euroopa Šveits tulevikuvisioonina – see ei oleks ühinenud Euroopa jaoks hea võrdlus vaatamata minu suurele isiklikule sümpaatiale rikaste traditsioonidega Alpivabariigi suhtes. Ühinenud Euroopa ei oleks kindlasti neutraalne „niširiik”, vaid ülemaailmne poliitiline tegutseja, maailmajõud. Samuti ärgem unustagem, et Šveits nimetab end oma riiginimes tänaseni konföderatsiooniks, „Confoederatio”, kuigi ta on juba ammu tugev liitriik. Šveitsi visioon Euroopa tuleviku kohta viiks pigem edasiste segadusteni riigiõiguslike mõistetega, selle asemel et aidata kaasa olukorra selgemaks muutmisele.

„Euroopa Liitvabariik” – mõistan, et siin Saksamaal võib üks või teine sellest mudelist vaimustuda. Tulevane föderaalne Euroopa saab ja peaks kindlasti edukalt Saksa föderalismilt paljugi üle võtma. Lubage siiski minul kui Luksemburgist pärit naabril esitada järgmine vastuväide: kui keegi peaks jätma mulje, et Saksamaa peab taas kord asuma maailma päästma, olgu siin tegu kas või üksnes riigiõigusliku lähenemisega, ei leia ta endale teiste ELi riikide näol toetajaid.

Seega jääb ainult Euroopa Ühendriikide mõiste. Niisiis tagasi Victor Hugo juurde.

Euroopa Ühendriigid – selles sisalduv ühinemiseesmärk kajastab Victor Hugo traditsiooni kohaselt rahuideed, mis Euroopa ühendamist endiselt saadab, nagu tuletas meelde Nobeli rahupreemia andmine Euroopa Liidule paar päeva tagasi. Meie kontinendile oleks parem, kui ta oma kohutava ajaloo õppetunde kunagi ei unustaks.

Euroopa Ühendriigid – mitmuse vorm väljendab selgelt, et tegemist ei ole ühtsusriigi või superriigiga, vaid föderaalse struktuuriga, mille raames sõlmivad paljud üksikriigid uue liidu ning mille raames säilitatakse teadlikult üksikriikide mitmekesisus ja individuaalsus, nagu Victor Hugo õigusega rõhutas.

Lõpuks: „Euroopa Ühendriigid” – see näitab väga selgelt, et püüdleme küll USAga võrreldava demokraatliku föderaalse põhiseadusvormi poole, aga tahame seda teha Euroopa ajaloo, meie väärtuste ja meie kontinendile eriomase mitmekesisuse taustal. Jah, vajame Euroopa jaoks kahekojalist süsteemi nagu USAs. Võib-olla vajame ühel päeval isegi Euroopa Komisjoni jaoks otse valitud presidenti, nagu pani ette Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble ja nagu Euroopa Rahvapartei hiljuti oma parteiprogrammi sisse kirjutas. Ameerika presidendivalimiste kampaania on meile viimastel nädalatel taas ilmekalt näidanud, milline liikumapanev toime võib olla sellisel ühe inimese üle otsuse langetamisel tervele kontinendile. See nõuab poliitikutelt igal juhul valmisolekut ja suutlikkust astuda kodanikega otsesesse dialoogi ka Ohio kõige kaugemas nurgas toimuval avalikul kohtumisel. Euroopas on otseses valimisvõitluses võimalus ilmselt ainult mitut keelt valdavatel kandidaatidel.

Euroopa Ühendriigid – see lubab meil, eurooplastel, toonitada väga selgelt punkte, mis meid USAst eristavad ja miks me tahame Euroopas üle võtta ainult põhiseaduse struktuuri ja kindlasti mitte USA põhiseaduse reaalsuse igat aspekti. Ajaloolistest kogemustest tulenevalt on meil Euroopas sageli USAst erinev arusaamine väärtustest ja põhiõigustest, nagu näitab eelkõige meie ELi põhiõiguste hartas sätestatud surmanuhtlusest keeldumine ja andmekaitse põhiõiguse tugev rõhutamine. Meil on Euroopas ka teistsugune arusaam turu ja riigi vahelisest suhtest, sest meie püüdluseks Euroopas ei ole puhas turumajandus, vaid sotsiaalne turumajandus – isegi kui USA areneb Obama juhtimisel vähemalt tervishoiu valdkonnas Euroopa suunas. Ja loomulikult on meil Euroopas täiesti teistsugune ajalooline kogemus meie kultuuride ja keelte mitmekesisusega – siinkohal ei tohiks unustada, et ka USAs kõneleb täna 16% elanikest emakeelena hispaania keelt ja see suundumus kasvab.

Mu daamid ja härrad,

sellega jõuan lõpu juurde. Jah, pean Euroopa Ühendriike õigeks visiooniks, et ületada praegune kriis, eelkõige aga Maastrichti lepingu vajakajäämised. Euroopa kristliku demokraadina ei saa ma lõppude lõpuks lasta endale oma tulevikunägemust Briti euroskeptikutel dikteerida! Näen ka huviga, et päevalehe „Die Welt” küsitluse alusel pooldab juba täna 43% Saksamaa elanikest Euroopa Ühendriike, ja seda enne, kui arutelu on õieti alanudki. See on üsna korralik lähtepunkt.

Loomulikult ma tean, et me ei saa Euroopa Ühendriike üleöö realiseerida. Vajame selleks kindlasti uusi lepinguid ja Saksamaal ka põhiseaduse muutmist – selles osas võime loota Saksamaa põhiseaduskohtule! Lisaks peame andma vastuse ka küsimusele, kas kõik ELi riigid või ainult euroala riigid julgevad võtta ette tee Euroopa föderaalsesse tulevikku. Suurbritannia seisukoht etendab selle juures strateegiliselt otsustavat rolli, isegi kui Winston Churchill ütles juba 1946. aastal oma Zürichi kõnes selgelt välja brittide arvamuse Euroopa Ühendriikide kohta. „We will be for, but not with it” (Oleme poolt, kuid ei lähe kaasa) – nii võib ilmselt kokku võtta ka veel täna kehtiva brittide seisukoha.

Usun siiski, et me ei pea ootama Euroopa Ühendriike 400 aastat, nagu arvas Victor Hugo. Kaks maailmasõda, 60 aastat kogemust Euroopa integratsiooniga ja mitte vähem olulisena ka praegune kriis on arengut tunduvalt kiirendanud. Majandusteadlased Kenneth Rogoff ja Carmen Reinhart ütlevad oma raamatus „Seekord on kõik teisiti” möödunud kaheksa sajandi finantskriiside põhjaliku analüüsi alusel järgmist:

„Kriisi surve all tekib dünaamika, mida me ei oska täna veel endale ettegi kujutada: lõpuks võivad Euroopa Ühendriigid tulla palju kiiremini, kui enamik meist arvab”.

Olen täiesti kindel, austatud daamid ja härrad, et vähemalt siin ruumis viibivatel üliõpilastel on hea võimalus Euroopa Ühendriike oma silmaga näha.

Tänan teid tähelepanu eest ja tunnen juba ette rõõmu teiega toimuva põneva arutelu üle.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website