Navigation path

Left navigation

Additional tools

EUROOPA ÜLEMKOGU

EESISTUJA

ET

Brüssel, 18. veebruar 2013

(OR. en)

EUCO 41/13

PRESSE 60

PR PCE 34

Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy

kõne Euroopa Parlamendis

7.–8. veebruaril jõudsid meie riikide 27 presidenti ja peaministrit riigipeade tasandil kokkuleppele Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta finantsraamistikus.

Eelmise raamistikuga (2007–2013) võrreldes kogukulutuste ülempiir mõnevõrra küll vähenes, kuid selle piires toimus selge muutus prioriteetide suunitluses, mille tulemusel majanduskasvu ja tööhõivesse tehtavate investeeringute osakaal suureneb. See kajastab kaht peamist kaalutlust meie valikute taga: kogu Euroopas tuleb kohaneda rangete eelarvepiirangutega, kuid samal ajal investeerida tulevikku.

Nagu on juba olnud teemaks ajakirjanduses, püüdis iga riigipea saada parimat tulemust oma riigi ja kodanike jaoks. Selline lähenemine on täiesti õigustatud, nagu on arusaadav ka see, et mõned keskendusid rohkem maksumaksjate muredele ja teised pidasid rohkem silmas eelarvest kasu saajaid. Minu jaoks on oluline see, et jõudsime üheskoos kokkuleppele ja seda tingimustel, millest tõuseb tulu kogu Euroopale.

Kokku tuli leppida kolmes elemendis: eelarve suurus, kulutuste prioriteedid ja tulude allikad, seades samas sihiks ajakohase ja realistliku eelarve, mis keskenduks kõige pakilisematele vajadustele.

Esiteks, eelarve suurus. Praeguses majandusolukorras on ainsaks valikuks mõõdukas eelarve. Terve Euroopa pingutab püksirihma ja siin ei saa olla erandiks ka Euroopa Liit. Mõned leiavad, et kulukohustuste ülempiiri vähendamine 3% on Euroopa jaoks tagasilöök. See ei ole nii. Nagu kõikjal mujalgi Euroopas, on sihiks seatud teha rohkem vähema rahaga ja hoolitseda selle eest, et iga euro läheks sinna, kus sellest võib olla kõige rohkem kasu. Rohkem Euroopat ei tähenda ilmtingimata rohkem raha.

Sooviksin siiski rõhutada, et kulukohustuste ülempiiri vähendamine ei pruugi sugugi tähendada seda, et vähenevad ka tegelikud maksed iga-aastastes eelarvetes, mis te vastu võtate. Viimase seitsme aasta jooksul on maksed, mille üle on toimunud parlamendis hääletus, jäänud selgelt mitmeaastase finantsraamistiku ülempiirist allapoole, ulatudes kokku 875 miljardi euroni kogu perioodi jooksul, mis on märksa vähem kui nüüd järgmiseks seitsmeks aastaks ette nähtud 908 miljardit eurot.

Igal juhul ei liigu mitmeaastase finantsraamistiku ülempiir ei üles- ega allapoole rohkem kui vaid mõne protsendipunkti võrra, kuna muutmiseks on tarvis ühehäälsust; sellegipoolest on osades poliitikakommentaarides keskendutud just sellele aspektile. Möödunud aasta novembris esitasin ma ettepaneku kehtestada kogukulutuste ülempiiriks 970 miljardit eurot ning lõplik kokkulepe summas 960 miljardit eurot ei erine kuigivõrd novembris pakutust – sellest olenemata tahtsid mitu liikmesriiki vähendada minu ettepaneku summat 30 miljardi võrra või veel rohkem. Kui me vaatame asjale kulutuste tegemise seisukohast, on uues raamistikus tõelised muutused, mis väärivad tervitamist. Nende muutuste tegelik tähendus on märksa suurem kui väike ülempiiri muutumine ning need pälvivad suuremat tähelepanu.

Esiteks, kulutused rubriigis 1a, mis hõlmab teadusuuringuid ja innovatsiooni, piiriüleseid energia-, transpordi- ja digitaalvõrke, Galileo ja Erasmuse programme, suurenevad 37,3% võrreldes eelmise mitmeaastase finantsraamistikuga. Peale selle on see tõus püsiv suundumus, nii et seitseaastaku viimaseks aastaks on see suurenenud juba üle 40%. Praeguse olukorraga võrrelduna on see märkimisväärne edasiminek. Mõned võivad küll kahetseda, et arvesse ei ole võetud kõiki komisjoni investeerimisettepanekuid, aga ekslik oleks rääkida eelarveprojekti kohandustest kui kärbetest, sest võrreldes praeguse aamistikuga leppisime me tegelikult kokku selles, et investeeringuteks ja majanduskasvuks antakse märkimisväärselt rohkem raha.

Teiseks, kulutused ühtekuuluvuspoliitikale on paremini suunatud ning sisaldavad stiimuleid tulemuste saavutamiseks, kusjuures rahastatakse kõige paremaid tulemusi andvaid projekte. Selleks et suurendada sünergiat ühtekuuluvusvahendite ja majanduse juhtimise vahel, seatakse rahastamine sõltuvaks makromajanduslikest tingimustest. Üldiselt muutuvad rahastamisprogrammid lihtsamaks ja paremini kontrollitavaks. Ühtekuuluvusabi saavates riikides kasutatakse kõrget ELi kaasrahastamise määra koos käibemaksu sooduskäsitlusega, mis üheskoos tugevdavad ühtekuuluvusriikide eelarveid. Struktuurifondidest rahaliste vahendite eraldamisel saavad vaesemad riigid ühtekuuluvusfondist suurema osa. Ühtekuuluvuspoliitika ei ole minevikku vaatav, vaid investeering tulevikku. Samuti ei muutu meie toetus kõige haavatavamatele inimestele.

Kolmandaks, selleks et tulla toime kasvava noorte töötusega, mis puudutab Euroopas keskmiselt iga neljandat ja mõnes riigis iga teist noort, aitab kuue miljardi euro suuruse eelarvega uus algatus selle raske probleemiga võidelda. See on ilmekas näide meie eelarve sotsiaalsest mõõtmest.

Neljandaks, põllumajanduses, mis on peaaegu eranditult Euroopa tasandil rahastatav poliitikavaldkond, pööratakse tähelepanu üha enam maapiirkondade elukvaliteedile, keskkonnasäästlikematele põllumajandustavadele ja jätkusuutlikule toidutootmisele, mis on tähtis meie kõigi jaoks. Põllumajandus ei ole möödanik, kuid ühise põllumajanduspoliitika reformide tulemusel väheneb selle suhteline osakaal eelarves ja see suundumus püsib ka edaspidi. Seitsmeaastase perioodi lõpuks moodustab ühise põllumajanduspoliitika esimese samba raames tehtavate kulutuste osakaal 27% kogu eelarvest, mis on hoopis teisest mastist näitaja kui 75% 1970ndatel!

Viiendaks, rubriigi „Julgeolek ja kodakondsus” kulutused suurenevad 27%. See on valdkond, kus Euroopa teeb üha rohkem koostööd, ning eelarveosa suurenemine kajastab seda.

Kuuendaks ei ole me unustanud välissuhteid. Selles vallas on kasv 3,3% reaalväärtuses. Lisaks sellele lubasime pidada kinni oma aastatuhande arengueesmärkidest. Samuti säilitatakse vahendid, mis võimaldavad Euroopal jätkata tegelemist oluliste ülemaailmsete küsimustega, nagu arenguabi ja kliimamuutused. Euroopa Arengufondi summasid on vastupidiselt sellele, mida ma olen kuulnud räägitavat, vähendamise asemel hoopis suurendatud.

Seitsmendaks, isegi halduskulude rubriik sisaldab väikest kasvu. See kajastab laienemisest ja liikmesriikide poolt liidule antud uutest ülesannetest tulenevaid vajadusi. Ühtlasi heastab see suured jõupingutused, mis meie töötajad tulevikus teevad: vastavalt komisjoni ettepanekule vähendatakse töötajate arvu, tööaeg pikeneb ning tõuseb pensioniiga. Kuid ELi avalik teenistus jääb endiselt efektiivseks. Mõned teist on väljendanud selles osas kahtlust, kuid arvud räägivad selget keelt.

Samuti pühendasime ülemkogul oma aega tulude poolele ehk eurokeeles öelduna omavahenditele. Otsustasime vähendada liikmesriikidele maksude sissenõudmiskulude katmiseks tehtavaid hüvitisi, suurendades seeläbi traditsiooniliste omavahendite osakaalu. Me lõime väljavaated võimalikeks uuteks omavahenditeks seoses uue käibemaksusüsteemi ja tulevase finantstehingute maksuga. Jõudsime kompromissile keerulises tagasimaksete küsimuses.

Sooviksin lausuda ka mõne sõna konkreetse kriitika kohta, mis on kokkuleppele osaks saanud, nimelt kulukohustuste ja maksekohustuste vahelist lahknevust puudutava kriitika kohta. Tegelikult on lahknevus väga sarnane sellele, mis oli ette nähtud eelmises raamistikus, kuid seekord mõtlesime me välja viisi, kuidas lõhet ületada. Me leppisime kokku võimalikult suures paindlikkuses, nii et õiguslike kohustuste täitmiseks oleks piisavalt maksekohustusi. Vajaduse selle järele sõnastas osavalt teie enda president Martin Schulz meie kohtumise alguses.

Tegelikult sooviksin ma rõhutada, et parlamendi tõstatatud küsimused on olnud tähtsad kogu protsessis, võib-olla isegi rohkem, kui te oleksite osanud arvata. Parlament kahtlemata aitas selgitada, et ELi kulutused ei ole otseselt võrreldavad liikmesriikide kulutustega, keskendudes investeerimispotentsiaalile. Parlamendile pakkus huvi omavahendite küsimus, samas kui üksnes vähesed liikmesriigid soovisid seda teemat puudutada. Parlament suutis mõningase eduga avaldada survet uue paindlikkus- ja läbivaatamisklausli lisamiseks, mis on mõlemad Euroopa Ülemkogu järeldustes ka ära märgitud. Samuti juhtis parlament püsivalt tähelepanu vajadusele liigutada vahendite kese uutesse majanduskasvu soodustavatesse valdkondadesse. Isegi kui seda ei tehtud komisjoni algses ettepanekus välja pakutud ulatuses, näitab mitmeaastase finantsraamistiku võrdlemine eelmisega, et vahendite kasv nendes valdkondades on märkimisväärne. Tuletan meelde, et isegi kogukulutuste tasandil vähendati eelmise raamistiku üle peetud läbirääkimiste käigus komisjoni ettepanekut palju enam: toonase - 13% asemel on nüüdne vähenemine -8%.

Kokkuleppele jõudmine näitas Euroopa juhtide ühist vastutustunnet, kuid me teadsime väga hästi, et tuleb veel saavutada lõplik kokkulepe Euroopa Parlamendiga. Tuletasin oma kolleegidele meelde, et Euroopa Ülemkogu leppis kokku kõigest mandaadis – mis on küll väga tugev –, mille alusel nõukogu ja selle eesistujariik hakkavad pidama läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga. Seda tehes täitis Euroopa Ülemkogu oma ülesandeid, mis on talle pandud aluslepingu artikliga 15, nimelt määratleda liidu „üldised sihid ja prioriteedid”. Nüüd anname töö üle nõukogule, et ta saaks koos parlamendiga võtta vastu vajalikud õigusaktid.

Ning ärgem unustagem, et toetusesaajad arvestavad uue mitmeaastase finantsraamistikuga alates 1. jaanuarist 2014. Seitsmeaastane investeerimiseelarve on tugev alus pikaajalistele plaanidele. Ilma selleta saame raha eraldada korraga ainult üheks aastaks. See oleks suur tagasilöök teadlastele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ülikoolidele, kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kogu Euroopas. Suured projektid sõltuvad pikemaajalisest perspektiivist. Ajal, mil usaldus meie majanduse suhtes järk-järgult taastub, on selle seitsmeaastase Euroopa perspektiivi kinnitamine positiivne märk.

Viivituste ja ebakindluse vältimiseks kutsun ma nõukogu ja parlamenti tungivalt üles jõudma kiiresti kokkuleppele. Alternatiivne võimalus oleks jääda eelmises finantsraamistikus möödunud aasta jaoks sätestatud ülempiiri raamesse, mis tähendaks kulutuste piiramist vastavalt praegusele jaotusele ja kokkulepitud reformide elluviimise katki jätmist ning viiks meid ummikseisu seoses vajalike õiguslike aluste muutmisega. Seetõttu soovin ma teile ja nõukogu eesistujariigile Iirimaale uue raamistiku edasisel menetlemisel kõige paremat. Olen endiselt veendunud, et me suudame jõuda mitmeaastases finantsraamistikus üldisele kokkuleppele. Avatud ning faktidel ja arvudel põhinev arutelu teeb selle võimalikuks.

Lisaks mitmeaastasele finantsraamistikule arutasime ülemkogul ka kaubandusküsimusi. Kaubandus võib potentsiaalselt aidata meil edendada nii majanduskasvu ja töökohtade loomist kui ka kõiki investeeringuid, mis saavad võimalikuks tänu meie mitmeaastase finantsraamistiku kokkuleppele! Üleskutsele alustada USAga läbirääkimisi transatlantiliste kaubandussuhete üle järgnes kohe president Obama, minu ja president Barroso ühisavaldus, et kumbki pool algatab nüüd sisemenetlused, mis on vajalikud transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle läbirääkimiste alustamiseks.

Ülemkogu lõpetasime Araabia riikides toimuvate arengute käsitlemisega. Kaks aastat pärast araabia kevade algust oli nüüd õige aeg teha kokkuvõte Euroopa toetusest demokraatiale ülemineku protsessile piirkonnas. Hiljutised sündmused rõhutavad veel kord, kui keeruline selline üleminek võib olla. Liit jätkab selle protsessi toetamist.

Lõpetuseks paar lauset Mali kohta. Me tervitame otsustavat tegutsemist Prantsusmaa poolt, keda toetavad teised Euroopa ning Aafrika partnerid. Liit on pühendunud selle jõupingutuse toetamisele, kasutades kõiki oma vahendeid, et aidata taastada Malis demokraatia ja põhiseaduslik kord. Euroopa väljaõppemissiooni peatne käivitamine on oluline osa selles.

Sellega on minu aruanne läbi ning jään huviga ootama teie märkusi.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website