Navigation path

Left navigation

Additional tools

EUROOPA ÜLEMKOGU
EESISTUJA

ET

Cernobbio, 8. september 2012

(OR. en)

EUCO 162/12

PRESSE 370

PR PCE 137

Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman VAN ROMPUY kõne Ambrosetti foorumil

SOLIDAARSUSE PROOVIKIVI

President Napolitano tarkus innustab mind asju laiemas plaanis vaatama.

Euroopa riigid on alates 1945. aastast koos töötanud.

Üha enam nähakse vaeva selle nimel, et tagada Euroopas rahu ja kindlustada meie kodanike heaolu.

Tasub meeles pidada, miks me koondame praegu kõik oma jõupingutused ühiselt majandus- ja finantskriisi seljatamiseks. See on midagi palju enamat kui vaid rahalised tehingud – kaalul on kogu Euroopa projekt.

Euroopa Liit on meile oluline mitmel põhjusel. Kõige tähtsam on ta meile siiski seetõttu, et eurooplased on minevikus traagiliselt kogenud, mis juhtub, kui me üksteisest eraldume. Samuti on ta meile oluline, kuna tunnetame teravalt vajadust ühendada täna jõud, kui soovime homses maailmas kaasarääkijad olla.

Meie liit pole mitte ainult tähtis, vaid elutähtis.

Seda teavad liikmesriigid, seda teavad äriliidrid, seda teavad avaliku arvamuse kujundajad, seda teab ülejäänud maailm.

Enamikule kodanikest pole see siiski iseenesestmõistetav. Ka see on poliitiline reaalsus.

Finantskriisi surve all on siin aga midagi muutumas. Mõistame nüüd, et euro muutis täielikult liidu olemust, et euro tõi uue pöörde.

Kuni tolle ajani räägiti Euroopast tihti idealistlikus ja abstraktses võtmes; ning isegi kui Euroopa konkreetsed saavutused mõjutasid inimeste elu, oli see alati midagi positiivset.

Kui piimakvootide või kurkide kõveruse üle nurisemine välja arvata, siis saavutati alati kõigile kasulikud lahendused.

Eurokriisi tingimustes seisavad aga kodanikud esimest korda silmitsi valusa tõsiasjaga, et kasul on oma hind. Nii näiteks nõuab finantskriisi ajal ühisraha kaitsmine väljaminekuid ja jõupingutusi.

Samuti mõistavad kodanikud nüüd esimest korda, et nad on kõik omavahel seotud. See, mis juhtub mõnes teises riigis kas pankade, spekulatsioonimullide või eelarvega, mõjutab ka neid.

Jagatud vastutus Euroopa ühise hüvangu eest võib olla valusaks avastuseks inimestele, kes näevad vaeva selleks, et oma riigis tööd leida või ots otsaga välja tulla.

Ma ei nõustu üldse nendega, kes järeldavad ennatlikult, et kriis on lõhkunud Euroopa riikide vahelise solidaarsuse. See ei ole kaugeltki nii. Kriis on näidanud, milline peab üks liit olema. Õigupoolest on see Euroopa Liidu ajaloo esimene solidaarsuse proovikivi.

Muidugi on pingeid ja takistusi, on vastuseisu ja kriitikat, on karikatuure ja pilapilte – olen sellest täiesti teadlik. Kuid siiski – üheskoos tehakse väga suuri jõupingutusi, millesse on kaasatud kõik euroala riigid, kõik Euroopa Liidu institutsioonid ja kõik kodanikud eesmärgiga koondada poliitiline tahe, parlamentide enamused ning vahendid ja raha, et üksteist aidata ja sellest kriisist koos välja tulla. Tegemist on enneolematult ulatusliku de facto solidaarsusega.

Arvud räägivad enda eest: oleme andnud sadu miljardeid eurosid finantsabi.

Seda ühist poliitilist otsusekindlust ei tohiks keegi alahinnata.

Kui me saame kokku Euroopa Ülemkogu koosolekulaua taga ja euroala tippkohtumistel ning langetame raskeid otsuseid päästekavade või eelarve-eeskirjade kohta, ei suuda ma loomulikult lugeda kõikide riigijuhtide mõtteid ega läbi näha nende motiive.

Üks asi on aga nendel kohtumistel väga selge.

Me ei tööta üksnes euro ellujäämise nimel, me ei tööta üksnes selle jätkusuutlikkuse nimel – ei, me töötame euro edu, Euroopa edu nimel. Me kaitseme Euroopa Liidu asutajate pärandit ja kindlustame järgmisele põlvkonnale parema tuleviku.

Soovin esitada teile siin, Ambrosetti foorumil, mõned konkreetsed põhjused, miks ma olen kindel, et saavutame selle eesmärgi. Neid on kolm.

Esiteks on Euroopa Liidu juhid saanud lõplikult aru ühest kriisi olulisest aspektist – süsteemsusest.

Nad kõik mõistavad nüüd, et kriis ei ole mitte ainult üksikute riikide probleemide kogum, vaid samuti majandus- ja rahaliidu kui terviku ülesehituse puuduste tulemus. Meie, eurooplased, võtsime küll kasutusele ühisraha, kuid ei loonud vahendeid selle kaitsmiseks. Toetusime peamiselt reeglitele, kuid meil ei olnud abinõusid nende reeglite jõustamiseks või kriisi ohjamiseks. Meie vastastikune majanduslik ja rahanduslik sõltuvus süvenes märkimisväärselt, kuid me ei suutnud sellest kõiki poliitilisi järeldusi teha. Muidugi oleme viimase kahe aasta jooksul tegelenud mõnede kõige selgemini märgatavate puudustega. Nüüd aga peame tegema kvalitatiivse hüppe.

Viimaste kuude jooksul – ma ütleksin, et märtsist juunini – on muutunud see, et soovitakse otsustavalt tungida probleemi olemusse. Kõik euroala liidrid toovad nüüd valupunktid häbenemata välja. Peame tegutsema viivitamata, kuid läbimõeldult. Kiired lahendused ei sobi. Kõik juhid mõistavad samuti, et me ei saa lahendada oma lühiajalisi probleeme, ilma et tegeleksime pikemaajaliste väljakutsetega. Näiteks kui me tahame, et investorid otstaksid 10-aastaseid riigivõlakirju, peame neile näitama, millisena me euroala 10 aasta pärast ette kujutame. Ning kui me tahame, et kodanikud toetaksid otsuseid, mis tähendavad paljudele teatud aja jooksul ohverdusi, raskusi ja kulusid, peame neid veenma, et pingutus on vaeva väärt, et olukord paraneb. Meid hinnatakse meie tulemuste põhjal.

Seega on meil võimalus see pooleli jäänud töö lõpule viia. Meie ajalooline kohustus on see võimalus ära kasutada.

Seetõttu on euroala liidrid palunud mul juhtida põhjalikku mõttevahetust. Tõin oma algsed mõtted välja juba juunis avaldatud esialgses aruandes, mille ma koostasin tihedas koostöös Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga presidendiga ning eurorühma esimehega, ja praeguseks oleme jõudnud mõttevahetuse järgmisesse etappi. Räägin sellest täpsemalt pisut hiljem.

Lubage mul kõigepealt tulla teise põhjuse juurde, miks ma olen kindel, et me seljatame kriisi. Nimelt viivad liikmesriigid läbi ambitsioonikaid majandusreforme, mis annavad tulemusi. Selles ei saa näha mitte üksnes minevikus tehtud vigade parandamist, vaid ka kohanemist maailmaga, kus konkurents üha enam tiheneb. Teatud mõttes on see vastutustundlikkuse proovikivi. Need struktuursed reformid on meie riikide majanduse tuleviku seisukohast ülimalt olulised, et tagada majanduskasv ja luua töökohti. See töö tuleb ära teha, vastasel korral võime ilma jääda nii eurost kui ka Euroopa Liidust.

Näha on tõelist edasiminekut. Surve all olevate euroala riikide majanduse konkurentsivõime on taastumas ja me vähendame kahjulikku tasakaalustamatust euroalal. Võtame näiteks kaubanduse. Hispaania suur jooksevkonto puudujääk, mis enne kriisi ulatus 10 protsendini, on suures osas likvideeritud ning nüüd on riik koguni euroalale netoeksportija! Portugal on vähendanud oma jooksevkonto puudujääki kaks kolmandikku ja Kreeka ekspordi kasv on kogu Euroopa Liidu kiireim.

Oluline on ka edasiminek struktuurireformide valdkonnas. Hispaania ja Portugal on oma tööturgu tõhustanud ja seda on juba näha madalamates tööjõukuludes. Aja jooksul aitab see luua töökohti.

Iirimaa on näidanud kõikides valdkondades nii head edasiminekut, et alates juulist on Dublin tagasi rahvusvahelistel võlakirjaturgudel ja meelitab ligi märkimisväärseid investeeringuid Ameerika Ühendriikidest.

Maailma tähelepanu on suunatud ka Itaaliale ja peaminister Monti valitsuse elluviidavatele muljetavaldavatele reformidele, et taastada Itaalia ootuspärane positsioon Euroopa juhtiva majandusjõuna ning samuti, nagu president Napolitano rõhutas, Euroopa integratsiooni keskse osalisena, kelleks Itaalia on olnud juba alates Rooma lepingust, millega pandi meie liidule alus.

Itaalia majandus on läbimas põhjalikku uuenduskuuri: lõhutakse monopole, vähendatakse bürokraatiat, võideldakse teatud erahuvide vastu ja nähakse palju vaeva töökohtade loomiseks. Samuti jätkab Itaalia eelarve konsolideerimist, millega alustati juba varem.

See on pikaajaline ja ühine jõupingutus, millesse on kaasatud valitsus, ettevõtted ja rahvas. Seetõttu arvestataksegi konsolideerimisprotsessi käigus kõikide asjaoludega.

Vaadates seda, mis on juba saavutatud, vaadates meelekindlust võidelda ükshaaval iga probleemiga, vaadates julgust, millega itaallased nende jõupingutuste kasuks otsustavad, olen veendunud, et neid jõupingutusi, millega tuleb giorno dopo giorno katkematult vaeva näha, saadab edu.

Reformid on vaeva väärt, seda tõestavad mitmed näited.

Reformide üle otsustamine ja reformide kaudu tulemusteni jõudmine nõuab siiski aega. Läheb aega, enne kui reformi mõju ilmneb majandusnäitajates, rääkimata mõjust reaalmajandusele. Ma mainisin esimesi märke tulemustest. Edaspidi tuleb neile lisa.

Sellega olen jõudnud oma kõne kolmanda punktini, kolmanda põhjuseni, miks olla kindel eesmärgi saavutamises: kuni neid reforme ellu viiakse, on Euroopa valmis aitama, kui vajatakse abi.

Leebelt väljendudes ei ole mõne riigi kõrged riskipreemiad alati õigustatud ning need seisavad majanduse põhialustest ja reformimiseks tehtavatest jõupingutustest täiesti eraldi. Samuti on ülemäära madalad mõnede riikide ajalooliselt madalad intressimäärad.

Kõrged riskipreemiad võivad euroala kui terviku stabiilsust negatiivselt mõjutada. Sellisteks juhtudeks on meil vahendid ja selge poliitiline kohustus rohkem tööd teha. Juunis kinnitasid euroala liidrid, et nad on valmis kasutama olemasolevaid vahendeid paindlikult ja tõhusalt. Samal kohtumisel saavutasime ka läbimurde seoses liikumisega pangandusliidu suunas. Lisaks esitles Euroopa Keskpank üleeile raamistikku, millega võimaldatakse võtta olulisi meetmeid, tingimusel et liikmesriigid jätkavad kohandamiseks tehtavaid jõupingutusi.

Seega on meil tegemist triptühhoniga, mis koosneb lühiajalistest meetmetest finantsstabiilsuse kaitsmiseks, pikaajalisest majandus- ja rahaliidu visioonist ning põhjalikest reformidest igas riigis, ja see triptühhon muudab euro pöördumatuks. Ka kõik Euroopa riigijuhid ja institutsioonid on pühendunud terviklikkuse põhimõttele. Seni kuni Kreeka teeb tööd euroalasse jäämise nimel, jätkavad Kreeka partnerid riigi jõupingutuste täielikku toetamist.

Mainisin juba praegu käimas olevat süsteemset mõttevahetust majandus- ja rahaliidu tuleviku üle. Esitasin oma juunis esitatud aruandes tõelise majandus- ja rahaliidu visiooni, mille abil peaks majandus- ja rahaliit saavutama tugevuse ja stabiilsuse.

Euroala liidrid on volitanud mind koostama selle aruande põhjal täpse ja tähtajalise tegevuskava nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Töötan selle kallal koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga presidendiga ning eurorühma esimehega ja me esitame tegevuskava Euroopa Ülemkogule enne aasta lõppu.

Selles töös keskendutakse neljale koostisosale:

esiteks pangandusliit – sellega hoitakse ära olukord, kus maksumaksjad peavad süstemaatiliselt kandma pankade maksejõuetusest tulenevad kulud;

teiseks fiskaalliit – sellega välditakse jätkusuutmatuid eelarvedefitsiite muu hulgas tsentraliseeritumate jõustamismeetmete ja enamate solidaarsusmehhanismide teel;

kolmandaks majandusliit – sellega parandatakse ühiselt euroala kui terviku konkurentsivõimet euroala sees ja sellest väljaspool;

neljandaks ja viimaseks koostisosaks on sügavam poliitiline liit – sellega tagatakse, et kõnealuseid meetmeid toetab suurem demokraatlik legitiimsus ja vastutus.

Need neli koostisosa moodustavad lahutamatu terviku. Nad tugevdavad üksteist ning kõik need neli koostisosa on vajalikud majandus- ja rahaliidu täieliku stabiilsuse ja kindluse saavutamiseks. Visiooni elluviimine võtab aega ja see on paratamatult järkjärguline protsess. Et aga eesmärgile jõuda, peame oma teekonda kohe alustama.

Mõned vaatlejad väidavad, et seisame silmitsi raske valikuga: meie liit kas laguneb või muutub hoobilt föderatsiooniks. Nad eksivad. Euroopa ei toimi selliselt. Me seljatame kriisi mitte revolutsiooni, vaid reformi ja evolutsiooni teel. Me ei ole riik, vaid liit – ning meie liit peab tugevnema.

Järgmiseks ülesandeks on kindlaks määrata kõikide nende etappide sisu ja järjekord. Esiteks peame tegelema olemuslike küsimustega ja seejärel saame rääkida protsessist, õiguslikest ja institutsionaalsetest vahenditest.

Lubage mul praegu rõhutada eriti ühte aspekti: pangandusliitu.

Kogemus on näidanud, et pangad ja riiklikud järelevalveasutused ei suuda hallata integreeritud finantsturu süsteemseid riske. Sellest mõne riigi rahandusele tekkinud surve on ohustanud euroala kui terviku finantsstabiilsust. Vajame paremat ennetustööd, et lõhkuda pangandussektori kriisi ja sellest euroala valitsemissektori võlale avalduva mõju nõiaring.

Siinkohal tahan ennetada mis tahes vääritimõistmisi: see, mida me saavutada soovime, ei oleks sugugi pankade liit, vaid liit, mis võimaldaks meil paremini juhtida riske hapras, kuid jõulises sektoris, mida ähvardab tihtipeale moraalne oht.

See tähendaks kõiki panku hõlmava euroala pangandusjärelevalve süsteemi loomist, samuti klientide hoiustele kogu euroalal kehtiva tagatise loomist ning rahvusülese raamistiku loomist raskustesse sattunud finantseerimisasutuste ümberstruktureerimiseks ja nende probleemide lahendamiseks, koos ühise kaitsemeetmega, kuid minimaalsete kuludega kodanikele.

Ühine järelevalve ja ühine probleemide lahendamine on kaks elementi, mida ei saa teineteisest lahutada. Kuidas näiteks saavad raskustesse sattunud pankadega seotud riskid jääda riikide ametiasutuste kanda, kui nad on oma järelevalveülesanded loovutanud ega ole enam vastutavad?

Seega peame pangandusjärelevalve küsimustes kiiresti tegutsema, kuid samuti on meil vaja koostada selge ajakava ja võtta meetmeid õiges järjekorras, et luua ühine probleemide lahendamise süsteem ja hoiuste tagamise skeem. Euroopa Komisjon esitab peagi ettepanekud ühtse Euroopa pangandusjärelevalve loomise kohta, mis tähistab esimest, kuid mitte viimast tähtsat sammu selles suunas.

See näitab, kuidas me töötame pingeliselt pikaajalise kavaga, tegeledes samal ajal iga päev ka kriisi vahetute mõjudega.

Ma kinnitan, et see ei ole lihtsalt tehniliste probleemide lahendamine, vaid et see on täpselt sama palju, ja isegi enam, poliitiliste veendumustega seotud töö. Tegemist on valikuga, millises Euroopas me soovime elada. Kuulake vaid, millest kõigest räägitakse praegu Euroopa riikides eurodebattidel. Kõlavad igasugused akronüümid ja žargoon – EFSF, SMP, OMT –, kuid õigupoolest räägitakse sellest, mis on õiglane, räägitakse vastutustundest, solidaarsusest, sellest, kas olla või mitte olla osa laiemast Euroopa kogukonnast, mis ulatub oma riigipiirist kaugemale.

Euroopa liidrid peavad julgelt selgitusi jagama, näiteks tööhõive kohta, mis valmistab valijatele kõige rohkem muret. Euroopa ei ohusta töökohti, Euroopa on töökohtade allikas!

See tõdemus kehtib ka paljudes muudes valdkondades. Liit ei ole probleem, liit on osa lahendusest.

Rääkisin varem meie liidu esimesest solidaarsuse proovikivist. Olen veendunud, et läbime selle katsumuse.

Samamoodi ületame vastutustunde proovikivi. Olen veendunud, et jõud, mis hoiavad Euroopat koos, on tugevamad kui meid laiali kiskuvad jõud.

Meie suurimaks tugevuseks on meie ühiskonna ainulaadne rüü. See on kootud rahu, majandusedu, sotsiaalse õigluse ja inimväärikuse lõimedest. Oleme uhked, et saame seda kanda. See on meie sõnum kodanikele ja kogu maailmale nii täna kui ka homme.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website