Navigation path

Left navigation

Additional tools

London, 31. mai 2012 „Euroopa maailma näitelaval”

European Council - PRES/12/237   04/06/2012

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK BG RO GA

EUROOPA ÜLEMKOGU
EESISTUJA

ET

London, 31. mai 2012

(OR. en)

EUCO 107/1/12 REV 1

PRESSE 237

PR PCE 91

„Euroopa maailma näitelaval”

Täna Londonis Chatham House’is peetud kõnes rõhutas Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy kogu maailmas toimuvaid suuri muutusi ning tõi välja kolm peamist suundumust: „Esiteks: maailma näitelaval on üha rohkem osatäitjaid. Teiseks: pealtvaatajad on maailma näitelavale lähemal kui kunagi varem, muutudes vahel isegi osatäitjateks. Kolmandaks: näitemängu olemus on muutumas. Ilmselt märkate, et ma kasutan teatriga seotud metafoore. Täna võivad need välisasjade valdkonnas olla vähem populaarsed, kui mänguteooria mõisted, nagu nullsummamängud või mängud, kus võidavad kõik, või geoloogiaalased mõisted, näiteks tektooniliste plaatide nihkumine. Siiski peegeldavad need suurepäraselt poliitika olemust, selle dramaatilisust. William Shakespeare'i linnas Londonis ei pea ma selgitama, et „kogu maailm on näitelava!”.”

Nimetatud kolme suundumuse põhjal tegi eesistuja Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks järgmised järeldused: „Esiteks: rahvarohkel maailma näitelaval on veelgi mõistlikum üheskoos trupina tegutseda. Teiseks: maailmas, kus üha suuremat rolli mängib avalik kontroll, peame me kaitsma oma demokraatlikke väärtusi. Kolmandaks: seistes silmitsi uue olukorraga, mida iseloomustab ülemaailmne vastastikune sõltuvus ja ülemaailmne juhtimine, peame me olema kohal maailma kõigis piirkondades.”

„Euroopal on oma roll poliitilises, majanduslikus ning samuti sõjalises valdkonnas. Ning enamasti saavad Euroopa riigid üheskoos tegutsedes paremini hakkama. (…) Liit ei tähenda omaenda rollist loobumist; see tähendab hoopis meie tugevate külgede võimendamist meie seisukohtade ühtlustamise, vahendite ühendamise, maailmas klubina ning üha enam meeskonnana tegutsemise kaudu. Vaatamata sellele, et Euroopa Liitu nähakse peamiselt nn pehmete vahendite kasutajana, sest tal puudub oma sõjavägi, saavutame me küllaltki tugevaid eesmärke.” Eesistuja poolt julgeoleku valdkonnas nimetatud näited hõlmasid Euroopa mandri stabiliseerimist laiendamise teel, surve avaldamist Iraanis ja Süürias valitsevatele režiimidele, sõdadejärgset piirikontrolli, poliitilist teerajamist sekkumistegevuseks Liibüas. Ta rõhutas ka kaubanduse tähtsust „majanduskasvu mootorina” ning samuti „muutuste algatamise mootorina”.

Eesistuja Herman Van Rompuy rõhutas kokkuvõtteks, et maailma tasandil me juba oleme riikide „klubi” – liit, ning sellisena tajuvad meid ka teised. Eurooplastel on teatud ühine visioon ja lähenemisviis välisasjade suhtes, mis on erinev võrreldes venelaste, hiinlaste, jaapanlaste ja isegi ameeriklastega. On tõsi, et kõik liikmesriigid ei ole kõigis küsimustes samal seisukohal. Kuid üksikuid lahkarvamusi, näiteks Palestiina omariikluse küsimuses, ei tohiks võtta kui tõendit Euroopa ühise välispoliitika puudumisest. Tõsiasi on see, et täna saavutavad 27 liikmesriiki väga hõlpsasti, vahel mõne tunni jooksul, ühise seisukoha kõige ohtlikumate probleemide suhtes, nagu Süüria, Iraan või Iisraeli ja Palestiina konflikt.”

Daamid ja härrad, mul on hea meel viibida Londonis Chatham House′is, mis on strateegilise mõtlemise keskus.

Praegune aeg on Euroopa jaoks ebatavaline. Täna on tähelepanu keskmes referendum Iirimaal, pangad Hispaanias, arvamusküsitlused Kreekas – iga päev toob kaasa uued olulised teemad. Isiklikus plaanis on täna juhtumisi minu esimese ametiaja viimane päev Euroopa Ülemkogu eesistujana. Loodan, et järgmised kaks ja pool aastat on vähem tormilised.

Isegi kui me saame oma arutelus käsitleda muid küsimusi, tulin ma siia eelkõige selleks, et jagada teiega mõningaid mõtteid Euroopa välispoliitika kohta. Euroopa juhid jätkavad täielikku osalemist ülemaailmsetes probleemides. Hiljutised näited sellest on G8 tippkohtumine Camp Davidis ja NATO tippkohtumine Chicagos, kus ka mina osalesin.

Põhjustel, mida ma alljärgnevalt selgitan, näib mõne eksperdi väljendatud mure, et „Euroopa välispoliitika on langemas võlakriisi ohvriks”, mulle liialdusena, kuid tõsi on see, et kriis on meid nõrgendanud. Siin on samuti tegemist ebarealistlike ootustega. Me ei saa loota, et Euroopa muutub äkki uueks superjõuks. Ma pean end sellise lõksu vältimise eksperdiks. Ma ehitasin oma karjääri üles väiksematele ootustele…! Me ei tohiks langeda ka vastupidisesse lõksu: Euroopa ei ole muutumas passiivseks pealtvaatajaks. Kõik 27 liikmesriiki, sealhulgas Ühendkuningriik, on võtnud kohustuseks muuta maailma omaenda ja ühise tegevuse kaudu!

Kõigepealt sooviksin ma kirjeldada olukorda. Maailm on viimase 25 aasta jooksul täielikult muutunud. Riskides väita siin Chatham House'is ilmselget tõsiasja, on minu arvates oluline nimetada kolm peamist suundumust.

Esiteks: maailma näitelaval on üha rohkem osatäitjaid. Teiseks: pealtvaatajad on maailma näitelavale lähemal kui kunagi varem, vahel isegi osatäitjateks muutudes. Kolmandaks: näitemängu olemus on muutumas.

Ilmselt märkate, et ma kasutan teatriga seotud metafoore. Täna võivad need välisasjade valdkonnas olla vähem populaarsed, kui mänguteooria mõisted, nagu nullsummamängud või mängud. kus võidavad kõik, või geoloogiaalased mõisted, näiteks tektooniliste plaatide nihkumine. Siiski peegeldavad need suurepäraselt poliitika olemust, selle dramaatilisust. William Shakespeare'i linnas Londonis, ei pea ma seda selgitama: „Kogu maailm on näitelava!”.

Esimene suundumus: maailma näitelaval on üha rohkem osatäitjaid. Suureneva mõjuvõimuga riikide esilekerkimine on silmatorkav; muide, just suureneva mõjuvõimuga, mitte tõusva majandusega, olgugi et need kaks tavaliselt kokku langevad. Sümboolne pöördepunkt oli G20 loomine tippkohtumiste tasandil 2008. aasta lõpus. Paljud teised suureneva mõjuvõimuga riigid on nende taga oma järge ootamas. Me ei ole seda põhjalikku muutust veel täielikult omaks võtnud.

Mõned inimesed nimetavad seda „läänest eemaldumiseks”. Ma eelistan rääkida teatavate majanduslike ja poliitiliste monopolide kaotamisest, mis meil on olnud kahe sajandi jooksul. Isegi kui läänes puudus ühtse „meie” tunnetus. Tegemist on suhtelise langusega, mille eitamine oleks kahjulik.

Inimkonna jaoks tervikuna ei ole see halb uudis – see on võimaldanud sadadel miljonitel inimestel vaesusest välja pääseda. Nüanss on selles, et monopoli kaotamine ei tähenda kogu võimu kaotamist. Lääne käes on ikka veel olulised ressursid, uued osalejad on vähem ühtsed, kui nad väidavad, ning ka neil on vaja lahendada suured sisemised poliitilised ja majanduslikud probleemid.

Teine suundumus: pealtvaatajad on maailma näitelavale lähemal kui kunagi varem. Üheks võtmeteguriks on kommunikatsioonirevolutsioon. Nii nagu Prantsuse revolutsioon viidi läbi nö sule ja tindiga, nii nagu raudse eesriide langemisele Ida-Euroopas aitasid kaasa raadio ja televisioon, nii tunnevad praegu mitmed režiimid hirmu interneti, sotsiaalvõrgustike ja mobiiltelefonide liikumapaneva mõju pärast.

Loomulikult ei määra kommunikatsioonivahend võitluse tulemust. Kuid nagu näitavad araabia kevad ja Hiina korruptsioonivastased protestid, võib see aidata mobiliseerida üksikisikuid ja kodanikuühiskonda. Kui publik hakkab vilistama, kõigub maa iga peaosatäitja jalge all!

Kogu maailmas nõuavad inimesed töökohti ja õiglust ning sõnaõigust oma riigi poliitikas. Demokraatialaine veereb edasi, lõpp ei ole veel käes. See on pöördumatu. Kommunikatsioonirevolutsioon paneb raske koorma nii mõnelegi suureneva mõjuvõimuga riigi režiimile. Venemaa ja Hiina seisukoht Süüria ülestõusu suhtes näitab, et need riigid hoiavad kinni minevikust. Ajalugu on demokraatia poolt. Hirm radikaalse islami ees ei peaks hoidma meid toetamast demokraatlikke revolutsioone ning koostööst Araabia riikide uute valitsustega, sealhulgas Egiptuse valitsusega, olenemata valimistulemustest.

See toob mind kolmanda suundumuse juurde: näitemängu olemus on muutumas. Võim ja mõju maailmas on üha enam majanduse ja vähem relvade küsimus. BRIC-riigid eesotsas Hiinaga sisendavad aukartust – pigem oma tootmisnäitajate ja triljonitesse ulatuvate välisvaluutareservide kui oma sõjaväe suuruse tõttu. Rääkides Ameerikast, on nii Iraagis kui Afganistanis saadud kogemused selgelt näidanud sõjalise võimu piiratust, mida USA on ka ise tunnistanud.

Ülemaailmne majanduslik võitlus turgude ja ressursside pärast toimub endiselt konfrontatsiooni ja konkurentsi abil. Riskides moonutada Clausewitzi mõtet, on see poliitika jätkamine teiste vahenditega. Selles mõttes on ikka veel käimas „vana rivaalitsemismäng”. Siiski on üks oluline erinevus: tänapäeval valitsev ülemaailmne vastastikune majanduslik sõltuvus. Peamised jõud ei suuda saavutada heaolu üksteist kahjustades. See on uus areng.

Nimetatud kolme jõulise suundumuse põhjal teen ma kolm järeldust ELi liikmesriikide jaoks. Esiteks: maailma rahvarohkel näitelaval on veelgi mõistlikum trupina üheskoos tegutseda. See sunnib meid ka oma prioriteete hoolikalt valima. Minu arvates tähendab see tähelepanu suunamist julgeolekule laiemas mõttes, eelkõige meie laiemas naabruses, ning heaolule, tehes koostööd oma partneritega.

Teiseks: maailmas, kus üha suuremat rolli mängib avalik kontroll, peame me kaitsma oma demokraatlikke väärtusi. Kontrolli kohaldatakse ka meie suhtes, seega nõuab usaldusväärsus järjepidevust.

Kolmandaks: seistes silmitsi uue ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse ja ülemaailmse juhtimisega, peame me olema kohal maailma kõigis piirkondades. Toon päevakajalise näite: Euroopa ei ole kindlasti Vaikse ookeani võimupiirkond ega saa selleks – geograafiline asend on endiselt oluline! Siiski, peamiste Ida-Aasia majandusriikide suurima kaubanduspartnerina ei ole me huvitatud üksnes selle piirkonna stabiilsusest, vaid anname sellesse ka oma panuse. See on põhjus, miks Euroopa peab jääma ülemaailmseks osalejaks.

Euroopal on oma roll poliitilises, majanduslikus ning samuti sõjalises valdkonnas. Ning enamikul juhtudel suudavad Euroopa riigid üheskoos paremini tegutseda. Loomulikult on Ühendkuningriik riik, kellel on suurepärane diplomaatia, tipptasemel sõjavägi ja strateegilise mõtlemise silmapaistev traditsioon, millele ei ole või peaaegu ei ole Euroopas võistlejat.

Niisiis mõtlete Te ilmselt siin Londonis vahel nõndaviisi: milleks tegutseda läbi ELi praegu ja veelgi enam tulevikus? Milleks jagada salajast teavet veel 26 riigiga? Kuidas vältida ohtu, et vähendatakse ambitsioone, raisatakse aega sisemisele kooskõlastamisele, selle asemel et sündmustele kiiresti reageerida? Mida me saavutame tulemuste osas? Mainimata ei saa jätta selliseid vandenõuteooriaid, mille kohaselt „Brüssel” võiks ära võtta Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kohad julgeolekunõukogus!

Välja arvatud viimane, on tegemist õigustatud küsimustega. Ent olukord tuleb selgeks teha. Meil on Euroopas samad põhiprobleemid ja üldjoontes samad huvid. Need on meie kodanike julgeolek ja heaolu, pidades kinni teatud väärtustest. Euroopa Liit pakub lisaväärtust tõhususe, kulude ja legitiimsuse osas. Liit ei tähenda omaenda rollist loobumist; see tähendab hoopis meie tugevate külgede võimendamist meie seisukohtade ühtlustamise, vahendite ühendamise, maailmas klubina ning üha enam meeskonnana tegutsemise kaudu. Vaatamata sellele, et Euroopa Liitu nähakse peamiselt nn pehmete vahendite kasutajana, kuna tal puudub oma sõjavägi, saavutame me küllaltki tugevaid eesmärke.

Lubage mul tuua mõned näited seoses julgeolekuga. Selles osas on liidu kõige tähtsam töö olnud seotud meie mandri stabiliseerimisega. Seda eelkõige laienemise abil, avades paljutõotavad väljavaated pärast diktatuuri (Lõuna-Euroopa), nõukogude korra (Kesk-Euroopa) ja kodusõja (Balkani riigid) perioodi. Minu teise ametiaja üks prioriteet on tagada Lääne-Balkani riikide tulevik Euroopa Liidus.

Euroopa Liit on kõige korrektsem tegutseja ka oma laiemas naabruskonnas. 2008. aastal aset leidnud Gruusia sõda oli selle selge näide. Prantsusmaa endine president Nicolas Sarkozy, kes oli ELi eesistuja, mängis Euroopa kaartidega vaherahu sobitajana. Kui see kehtestati, saatis EL rahumissiooni Gruusia ja Venemaa piiri jälgima. Poliitiliselt ei oleks NATO saanud seda teha.

Teine juhtum oli eelmisel aastal toimunud sekkumine Liibüas. Kaalul oli mitte vaid meie kontinendil valitseva rahu, vaid Euroopa väärtuste kaitsmine. Euroopa juhid pidid tegema kõik võimaliku veresauna ärahoidmiseks Vahemere teisel kaldal. Me kutsusime kokku ELi erakorralise tippkohtumise, mis rajas tee nädal hiljem toimunud rahvusvahelisele sekkumisele ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel ja Araabia Riikide Liiga toetusel.

Ma mäletan mõned kuud pärast seda toimunud kõnelust ühe tärkava turumajandusega riigi presidendiga, kes kõneles jätkuvalt nafta ja kaubanduslike huvide teemal. Ma rääkisin talle Srebrenica veresauna haavaarmidest – näis, et see tõepoolest avas tema silmad!

Ning täna peame me suurendama survet Süüria režiimile, et lõpetada vastuvõetamatu vägivald. EL on täielikult ja ühtselt toetamas Annani plaani selle kõigis aspektides ning toetab aktiivselt selle vastuvõtmist. See on üks küsimus, mille ma tõstatan järgmisel esmaspäeval president Putiniga ELi ja Venemaa tippkohtumisel.

Loomulikult kasutame me ka majanduslikke ja poliitilisi vahendeid julgeolekueesmärkide saavutamiseks. ELi poolt Iraani sõjalise tuumaprogrammi vastu kehtestatud sanktsioone järgisid riigid kogu maailmas ning need aitasid tuua Iraani tagasi läbirääkimistelaua juurde. Jõupingutusi tehakse jätkuvalt ning nagu teate, juhatab ELi kõrge esindaja Catherine Ashton oskuslikult Teherani ja kuue riigi vahelisi kõnelusi.

Julgeolekuteema lõpetuseks kaks märkust transatlantiliste suhete kohta. Esiteks näitas sekkumine Liibüas uut kohustuste jagamise võimalust. Euroopa seisukohalt oli mõistlik asuda juhtpositsioonile oma vahetus läheduses. Loomulikult leidsime me, et vajame ikkagi Ameerika abi, kui mitte sõja võitmiseks, siis vähemalt lahingu võitmiseks ülekaalukate jõududega. Sellest sai äratussignaal. Sellest ajast saadik on tehtud mõned konkreetsed edusammud Euroopa sõjaliste võimete ühiskasutuses. Kuid nagu ma NATO tippkohtumisel rõhutasin, on palju rohkem vaja ära teha.

Teiseks, ehkki palju on räägitud „kannapöördest Aasia poole”, kusjuures Ameerika Ühendriigid rõhutavad oma rolli Vaikse ookeani piirkonna tähtsaima jõuna, jäävad transatlantilised suhted endiselt tähtsaks mõlema poole jaoks. Mulle tundub, et ameeriklased saavad aru, et see pööre ei ole alternatiiv Euroopale ega NATOle. Vastupidi, tugevad transatlantilised suhted on eeltingimuseks Ameerika keskendumisele Aasiale. Selles mõttes on lääs ikka veel olemas!

Mingem nüüd tagasi majandusküsimuste juurde. Juurdepääs meie ühisturule, mis on maailma suurim, on väga ihaldusväärne. Meie seisukohalt on kaubandus kogu ülejäänud maailmaga majanduskasvu peamiseks mootoriks. Meil on palju kaubanduslepinguid, mis on kas hiljuti jõustunud (Lõuna-Korea) või jõustumas (nagu Jaapan, India, Indoneesia) ning meil on kavas teha kaubandussuhted Ameerika Ühendriikidega veelgi avatumaks. Kaubandus on endiselt parim näide sellest, kuidas eurooplased saavutavad märkimisväärse kaalu tugeva ühise lähenemisviisi abil.

Kaubandus ei ole mitte üksnes majanduskasvu, vaid ka muutuste mootoriks. Nagu nähtub meie suhetest oma idanaabritega (nagu Ukraina, Gruusia, Moldova), ei tohiks alahinnata ELi eestvedaja rolli. Mida tõsisemaid kohustusi nad võtavad tõelise reformi suhtes, seda enam võivad nad loota ELi toetusele. Ja nagu ma hiljuti Ukraina juhtidele ütlesin, toimib see mõlematpidi: mitte üksnes „rohkem rohkema eest”, vaid ka „vähem vähema eest”!

Kaubanduse ja õigusriigi küsimused on samuti tähtsal kohal meie suhetes Venemaaga. Venemaa moderniseerimine ei ole üksnes majanduslikult tähtis: see võib samuti kaasa tuua täiendavaid demokraatlikke arenguid Venemaa ühiskonnas ning on geostrateegilises mõttes huvitav kõigi naaberriikide jaoks.

Kaubandus peab loomulikult olema kahesuunaline. On oluline, et kõik mängijad järgivad samu reegleid ning et vaidlusi on võimalik lahendada. Euroopa on valmis täielikult kasutama kõiki jõustamismehhanisme. Meenutagem hiljutist WTO kaebust Hiina vastu seoses haruldaste muldmetallidega, mille me esitasime koos Ameerika Ühendriikide ja Jaapaniga. Olen kindel, et Peking hakkab seda järgima.

Viimasel ajal on mõned liikmesriigid rõhutanud diplomaatiliste suhete kaubanduslikku mõõdet. See on arusaadav, eriti majanduskriisi ajal. Siiski ei tohiks me lõppkokkuvõttes teha tööjaotust „musta” ja „puhta” töö vahel, kus riikide esindajad tegutsevad „müügiagentidena” ja jätavad ELi institutsioonide ülesandeks majandusmängu rangete eeskirjade ja inimõiguste austamise jõustamise. Nagu ma juba mitmel korral oma kolleegidele mainisin, oleksime me kõik selle stsenaariumi puhul kaotajad. Me peame oma osa taktikaliselt mängima.

Ma sooviksin rõhutada, et maailma tasandil me juba oleme riikide „klubi” – liit, ning sellisena tajuvad meid ka teised. Eurooplastel on teatud ühine visioon ja lähenemisviis, mis on erinev võrreldes venelaste, hiinlaste, jaapanlaste ja isegi ameeriklastega.

Kuidas selgitada seda jagatud ideede ja tavade kogumit? Te võite sukelduda ajalooraamatutesse ning leida sealt segu renessansiaegsest uudishimust, impeeriumimeelsest uhkusest ja postkoloniaalsest ettevaatlikkusest….Sellegipoolest on meie tihe diplomaatiline sisekoostöö olnud sama oluline. 40 aasta jooksul on meie liikmesriikide diplomaatilised teenistused harjunud ära koos töötamisega. Nüüdseks on sellest saanud refleks ning välja on töötatud eristatav Euroopa meetod ja doktriin. Euroopa diplomaatilise teenistuse loomine ei olnud seetõttu revolutsiooniline samm, vaid see tugineb olemasolevatele saavutustele.

Kindlasti ei ole kõik liikmesriigid kõigis küsimustes samal seisukohal. Kuid üksikuid lahkarvamusi, näiteks Palestiina omariikluse staatuse küsimuses ÜROs, ei tohiks võtta kui tõendit Euroopa ühise välispoliitika puudumisest. Tõsiasi on see, et täna saavutavad 27 liikmesriiki väga hõlpsasti, vahel mõne tunni jooksul, ühise seisukoha kõige ohtlikumate probleemide suhtes, nagu Süüria, Iraan või Iisraeli ja Palestiina konflikt. Me teeme koostööd kliimakonverentsidel, arenguabi küsimustes, kriisiohjamismissioonidel kogu maailmas Afganistanist Somaaliani.

Riikide diplomaatiliste teenistuste ja Brüsseli institutsioonide vaheline sünergia tugevneb finantskriisi ja muutuva välismaailma kahekordse surve all. Me peame väiksemate vahenditega paremini tegutsema.

Ma näen kohapealseid edusamme, reisides näiteks Washingtoni, Pekingisse või Pretoriasse. Teabe jagamine on muutumas üha intensiivsemaks. Viimastel kuudel on käputäis liikmesriike esitanud küsimuse, kas ELi delegatsioonid saaksid esindada nende riike teatud pealinnades ning, pange tähele, need ei olnud üksnes võlgades olevad valitsused! Küsimus saatkondade „ühispaiknemisest” võib kõlada proosaliselt, kuid sellised märgid näitavad midagi olulist – vastastikune usaldus on olemas ja suureneb.

Nüüd on aeg tugineda sellele usaldusele. Euroopa välispoliitika on igapäevane reaalsus 27 liikmesriigi jaoks. Finants- ja majanduskriis ei peata seda ka kogu oma sügavuses. Siiski on kriisist ülesaamine absoluutne eeltingimus palju enamaks.

Euroala stabiilsuse taastamine on meie jaoks hädavajalik, et me saaksime kogu oma jõuga maailma näitelaval tegutseda. Olen veendunud, et selleks tuleb meil oma majanduskasvu ka struktuuriliselt suurendada. Ehkki on täiesti normaalne, et nn küpse majandusega riikides on kasv aeglasem, kui tärkava majandusega riikides, on 1,5 %-ne potentsiaalne majanduskasv ikkagi liiga väike. Seepärast peame me sisemiselt sama palju tähelepanu pöörama nii majanduskasvule kui ka stabiilsusele.

Kogu maailm jälgib meid. Meie kriisi lahendamiseks võetavad jõupingutused on muutunud võtmeküsimuseks meie suhetes rahvusvaheliste partneritega. Meie tegevuse ja poliitiliste tegutsemispiirangute selgitamine ning oma partneritele kinnitamine, et oleme võimelised edasi liikuma – need on praegu meie suurimad välispoliitika alased prioriteedid.

Samuti hõlmab see selgitamist, et euroala ei ole ainuke piirkond, mis peab korrigeerima oma „sisemist tasakaalu”. Seda peavad tegema ka teised ning USA-l ja Hiinal tuleb lisaks tegeleda suure „välise tasakaalustamatusega”. Tugevate suhete ja vastastikuse usalduse säilitamine meie rahvusvaheliste partneritega on meie majanduse elavdamise võtmeks. Sellistel aegadel ei ole tugev diplomaatia luksus, mida me võiksime eirata, vaid absoluutne vajadus. See puudutab kõiki liikmesriike.

Alates 1950. aastatest on liikmesriigid pidevalt tugevdanud oma koostööd ühelt poolt ideede ja ideaalide ning teiselt poolt puhtalt vajaduse tõttu. Täna jälle avaldavad sündmused tohutut survet nii rahanduslikus kui ka ülemaailmses plaanis.

Öeldakse, et kui vaadata ELi seest, on näha väiksemaid ja suuremaid Euroopa riike, aga kui vaadata Washingtonist või Pekingist, siis on põhimõtteliselt kõik riigid väikesed. See võib tunduda liialdusena, kuid selles peitub tõde, mida me kõik veidi vastumeelselt tunnistame. Kuid rõhutan veel kord, et lõppude lõpuks elame me sellel mandril koos ja meil on ühised väljakutsed! Ja ma lisan, et ka ühine tulevik.

Koos tegutsedes on meil märkimisväärne mõjuvõim ja me võime olla jõukama ja vabama maailma saavutamise jõuks. See on jätkuvalt Euroopa roll ka praegusel maailma rahvarohkel näitelaval!


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website