Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon - Teabeleht

Rahapesuvastane võitlus: küsimused ja vastused suure riskiga kolmandate riikide ELi loetelu kohta

Strasbourg, 13. veebruar 2019

.

Vt IP/19/781

 

Miks esitab Euroopa Komisjon uue loetelu suure riskiga kolmandatest riikidest?

Neljanda ja viienda rahapesuvastase direktiivi kohaselt peab EL koostama suure riskiga kolmandate riikide loetelu, et tagada ELi finantssüsteemi valmisolek vältida kolmandate riikidega seonduvaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske. Selle nõude eesmärk on kaitsta ELi finantssüsteemi usaldusväärsust seoses rahavoogudega, mis pärinevad riikidest või suunduvad riikidesse, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilisi puudusi. 

Esimese sellise loetelu avaldas komisjon 2016. aastal ja on seda järgnevatel aastatel uuendanud. Pärast viienda rahapesuvastase direktiivi vastuvõtmist on kolmandate riikide hindamise kriteeriume märkimisväärselt laiendatud, mistõttu on loetellu kandmise menetlust vaja kohandada. Viimati heakskiidetud loetelu on esimene, mis on vastu võetud uute kriteeriumide ja metoodika alusel.

Millised riigid soovib komisjon uude suure riskiga kolmandate riikide loetellu lisada? 

Komisjoni uues loetelus on 12 riiki, mis on kantud ka rahapesuvastase töökonna loetellu, ja lisaks veel 11 jurisdiktsiooni. Mõned uude loetellu kantud riigid olid juba ka senises, 16 riigist koosnevas ELi loetelus. Samuti on komisjon teinud ettepaneku kustutada loetelust mitu varem ELi loetellu kuulunud riiki: Bosnia ja Hertsegoviina, Guyana, Laose Demokraatlik Rahvavabariik, Uganda ja Vanuatu.

Need 12 riiki, mis on ühtlasi kantud rahapesuvastase töökonna loetellu, on:

1)             Bahama,

2)             Botswana,

3)             Korea Rahvademokraatlik Vabariik,

4)             Etioopia,

5)             Ghana,

6)             Iraan,

7)             Pakistan,

8)             Sri Lanka,

9)             Süüria,

10)          Trinidad ja Tobago,

11)          Tuneesia,

12)          Jeemen. 

Komisjon on loetelu täiendanud 11 jurisdiktsiooniga:

1)             Afganistan,

2)             Ameerika Samoa,

3)             Guam,

4)             Iraak,

5)             Liibüa,

6)             Nigeeria,

7)             Panama,

8)             Puerto Rico,

9)             Samoa,

10)          Saudi Araabia,

11)          USA Neitsisaared. 

Milliseid kriteeriume on nimekirja koostamisel kasutatud?

Loetellu kandmise etapis on kasutatud algselt neljandas rahapesuvastases direktiivis ette nähtud kriteeriume. Neid karmistati viienda rahapesuvastase direktiiviga ja nüüd on need järgmised:

  •     nende riikide strateegilised puudused, eelkõige õigusliku ja institutsioonilise rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra puudused sellistes valdkondades nagu

o    rahapesu ja terrorismi rahastamise kriminaliseerimine;

o    kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed ja andmete säilitamise nõuded;

o    kahtlastest tehingutest teatamine;

o    juriidiliste isikute ja õiguslike üksuste tegelikult kasu saavate omanike kohta täpse ja õigeaegse teabe kättesaadavus ja vahetamine;

o    pädevate asutuste volitused ja menetlused;

o    osalemine rahvusvahelises koostöös;

o    hoiatavate, proportsionaalsete ja mõjusate karistuste olemasolu.

Komisjon peab kontrollima, kui tulemuslikult rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid kaitsemeetmeid praktikas rakendatakse.

Milliseid tagajärgi toob loetellu kandmine finantseerimisasutustele?

Vastavalt neljandale rahapesuvastasele direktiivile peavad pangad ja muud finantseerimisasutused rakendama loetellu kantud suure riskiga kolmandate riikidega tehtavate tehingute puhul lisakontrolle (kliendi suhtes rakendatavad tugevdatud hoolsusmeetmed).

Need koosnevad teatavatest kontrollidest ja meetmetest, mida pank või kohustatud isik peab kasutama juhul, kui ta kahtlustab suurt rahapesu ja/või terrorismi rahastamise ohtu. Tugevdatud hoolsusmeetmed tähendavad muu hulgas seda, et pangad ja kohustatud üksused teevad nende tehingute üle lisakontrolle ja täiendavat järelevalvet, et ära hoida, avastada ja takistada kahtlasi tehinguid.

Viiendas rahapesuvastases direktiivis on selgitatud, milline see tõhustatud järelevalve peaks välja nägema. See hõlmab täiendava teabe saamist kliendi ja tegelikult kasu saava omaniku kohta või ärisuhte loomiseks kõrgemalt juhtkonnalt heakskiidu saamist.

Loetellu kandmisega ei kaasne mingeid karistusi, kaubandussuhete piiranguid ega arenguabi andmise takistusi, kuid pangad ja kohustatud isikud peavad kohaldama nende riikidega tehtavate tehingute suhtes tõhustatud järelevalvemeetmeid. 

Kas komisjon teeb koostööd rahapesuvastase töökonnaga? 

Komisjon on rahapesuvastase töökonna liige ja toetab selle tööd, tagades rahvusvaheliste standardite üleilmse järgimise. Eelkõige teeb ta kogu maailmas rahapesu riskide vähendamiseks kindlaks riigid, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilisi puudusi. Seepärast võtab komisjon suure riskiga kolmandate riikide hindamisel lähtealuseks rahapesuvastase töökonna koostatud loetelu strateegiliste puudustega riikidest. Komisjon on suurendanud oma osalust rahapesuvastase töökonna töös ja teeb seda kõnealuses valdkonnas rahvusvahelise koostöö edendamise raames ka edaspidi.  Komisjoni lähtekoht on, et iga kolmas riik, mis kujutab endast rahapesuvastase töökonna arvates ohtu rahvusvahelisele finantssüsteemile, kujutab endast ohtu ka ELi siseturule.

Lisaks kasutab komisjon ELi finantssüsteemi usaldusväärsuse kaitsmiseks ka autonoomseid meetmeid, mis täiendavad rahapesuvastase töökonna jõupingutusi, sest nende eesmärk on tegeleda ELile eriomaste riskidega. Rahapesuvastase töökonna loetelu koostamise etapp sõltub hindamise ajakavast (kava kohaselt mitu aastat), vaatlusperioodidest ja prioriteetsustasemest. Suure riskiga kolmandate riikide ELi loetelu ja rahapesuvastase töökonna loetelu eesmärk, kulg ja prioriteedid erinevad. Üksnes suuremast valvsusest tehingute puhul, kus osalevad rahapesuvastase töökonna loetellu kantud riigid, ei piisa ELi finantssüsteemi kaitsmiseks.

Mille poolest erineb suure riskiga kolmandate riikide loetelu maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelust?

Suure riskiga kolmandate riikide loetelu eesmärk on tegeleda ELi finantssüsteemi ohustavate riskidega, mis lähtuvad kolmandatest riikidest, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilisi puudusi. Selle loetelu alusel peavad pangad rakendama suure riskiga kolmandatest riikidest pärinevate või sinna suunduvate finantsvoogude suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid.

Teisalt on maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu eesmärk tegelda liikmesriikide maksubaaside väliste riskidega, mida põhjustavad kolmandad riigid, kes ei järgi rahvusvahelisi norme hea maksuhaldustava valdkonnas. Mõne riigi puhul võivad loetelud kattuda, kuid nende eesmärgid, kriteeriumid ja koostamisprotsess erinevad. Kui maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu koostamist juhib nõukogu, siis suure riskiga kolmandate riikide ELi loetelu koostab komisjon ELi rahapesuvastaste õigusnormide alusel. Üksteist täiendades tagavad need kaks loetelu ühisturu topeltkaitse välisriskide eest.

 

METOODIKA

Miks on suure riskiga kolmandate riikide tuvastamiseks vaja uut metoodikat?

Neljandas rahapesuvastases direktiivis on sätestatud kriteeriumid suure riskiga kolmandate riikide kindlakstegemiseks. Viiendas rahapesuvastases direktiivis on neid nõudeid karmistatud: uute kriteeriumide hulka on lisatud tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe kättesaadavus ja sellele juurdepääs, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korra kohaste kohustuste rikkumiste korral kohaldatavate hoiatavate, proportsionaalsete ja mõjusate karistuste olemasolu ning kolmanda riigi tavad koostööl ja teabe vahetamisel liikmesriikide pädevate asutustega. 2018. aasta juunis avaldas komisjon suure riskiga kolmandate riikide tuvastamiseks uue metoodika, mis tagab objektiivse, õiglase ja läbipaistva protsessi. Metoodikaga nähti ette peamised vahe-eesmärgid, hindamiskriteeriumid ja järelmeetmed.

See algatus on osa laiematest jõupingutustest, mida komisjon teeb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmete rakendamise tugevdamiseks ning maailmas rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide maandamiseks tehtavate jõupingutuste toetamiseks. 

Miks otsustas komisjon kanda loetellu just need 23 riiki?

Komisjon on paralleelselt rahapesuvastase töökonna menetlusega töötanud välja oma metoodika suure riskiga riikide kindlakstegemiseks. See tugineb ELi rahapesuvastaste õigusnormidega kehtestatud laiematele kriteeriumidele, komisjoni enda eksperditeadmistele ja muudele teabeallikatele, nagu Europol, Euroopa välisteenistus ja maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu.

Komisjoni metoodika eritleb kaht etappi:

  •     Analüüsi ulatuse kindlaksmääramise etapp:  komisjon korraldas eelhindamise, et määrata kindlaks hinnatavad riigid ja nende prioriteetsustase. Riigid, mis on ELi finantssüsteemiga väga nõrgalt integreeritud ega puutu kokku rahapesu või terrorismi rahastamise ohuga, jäeti välja. Eelhindamine põhineb objektiivsetel kriteeriumidel ja kasutatud on selliseid teabeallikaid nagu Europol. Selles etapis tegi komisjon kindlaks 132 riiki ja need tulemused avaldati 15. novembril 2018.
  •     Loetellu kandmise etapp: neist 132st riigist 54 määras komisjon 1. prioriteetsustasemega riigiks. Lisaks sellele, et need riigid on kantud rahapesuvastase töökonna loetellu, vastasid need vähemalt ühele järgmistest kriteeriumidest:

o  riiki ähvardab Europoli või Euroopa välisteenistuse tuvastatud suur oht;

o  riik on nimetatud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelus;

o  rahapesuvastane töökond on riigi pärast 2016. aasta juulit loetelust kustutanud (kuid see kuulub endiselt varasemasse ELi loetellu);

o  Europol ja rahapesuvastane töökond on riigi tuvastanud suure riskiga riigina vastastikuse hindamise käigus.

  •        Hindamisetapp: komisjon hindas neid 54 riiki ja määras lõpuks kindlaks 23 jurisdiktsiooni, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras esineb strateegilisi puudusi vastavalt järgmistele metoodika aluseks olevatele kriteeriumidele:

o    rahapesu ja terrorismi rahastamise juhtumite puhul kohaldatavad ebapiisavad kriminaalkaristused;

o    finants- ja mittefinantssektoris kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete ebapiisav tase;

o    vahendajad;

o    vahendajad ei teata kahtlastest tehingutest piisavalt;

o    pädevate asutuste ebapiisavad volitused ja rikkumise korral kohaldatavate karistuste ebapiisavus;

o    ebapiisav rahvusvaheline koostöö liikmesriikidega;

o    teave usaldusfondide ja äriühingute tegelike omanike (tegelikult kasu saavad omanikud) kohta ei ole läbipaistev;

o    ÜRO resolutsioonidel põhinevate sihipäraste rahaliste karistuste ebapiisav kohaldamine. 

Ülejäänud riike peetakse 2. prioriteetsustasemega riikideks, mida komisjon hindab järk-järgult kuni aastani 2025. 

Mille poolest erineb suure riskiga kolmandate riikide loetelu rahapesuvastase töökonna loetelust?

Üleilmsel tasandil tegutseb selles valdkonnas peamise standardimisasutusena rahapesuvastane töökond, kelle väljatöötatud lähenemisviisi komisjon ka järgib. Komisjon võtab rahapesuvastase töökonna koostatud loetelu strateegiliste puudustega riikidest suure riskiga kolmandate riikide hindamisel lähtealuseks. Komisjon osaleb üleilmsetes jõupingutustes, mis on seotud riikidega, millel on strateegilisi puudusi ja mis põhjustavad sellest tulenevalt rahvusvahelisele finantssüsteemile riski.

Sellele lisaks hindab komisjon ka muid riike ja juhib oma prioriteete ja hindamiskriteeriumeid arvesse võttes õigeaegselt riske, mis puudutavad üksnes ELi. Võrreldes rahapesuvastase töökonna loeteludega on komisjon töötanud välja metoodika, mis sisaldab neljandal ja viiendal rahapesuvastasel direktiivil põhinevaid täiendavaid kriteeriume. Sellest tulenevalt on ELi ja rahapesuvastase töökonna loetellu kandmise tingimused erinevad.

Mitut riiki komisjon hindab? 

Täna esitatud loetelust välja jäänud riike jälgitakse ja hinnatakse uuesti, kui saadakse uut teavet. Paralleelselt hindab komisjon kuni aastani 2025 2. prioriteetsustasemega riike.

 

EDASISED SAMMUD

Millal uuel metoodikal põhinev ELi loetelu avaldatakse?

Esimene uuel metoodikal põhinev ELi loetelu avaldati 13. veebruaril 2019. See koosneb riikidest, mis on määratletud „1. prioriteetsustasemega riigina“. Aja jooksul hinnatakse ka kõiki muid asjassepuutuvaid riike („2. prioriteetsustasemega riigid“). ELi sõltumatu loetelu koostamine tähendab pidevat tööd, et võtta arvesse uusi teabeallikaid ja ajakohast teavet.

Kui sageli kavatseb komisjon loetelu ajakohastada?

Komisjon jätkab juba hinnatud riikide jälgimist, jälgib loetellu kantud riikide edusamme strateegiliste puuduste kõrvaldamisel ja hindab muid riike, kui on võimalik kasutada uusi teabeallikaid.

Loetelu ajakohastatakse korrapäraselt, et teha ka edaspidi kindlaks suure riskiga kolmandaid riike ja võtta arvesse loetellu kantud riikide edusamme.

Kuidas saab riiki loetelust kustutada?

Riigi loetelust kustutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

  •     ELi rahapesuvastaste kriteeriumide täitmine, sealhulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise kriminaliseerimine; finants- ja mittefinantssektoris kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed, andmete säilitamine ja kahtlastest tehingutest teatamine; läbipaistvus seoses tegelikult kasu saavate omanikega; rahvusvaheline koostöö; 
  •     äriühingute ja usaldusfondide tegelikult kasu saavaid omanikke käsitleva teabe kättesaadavuse tagamine. See on eriti oluline põhjusel, et läbipaistmatud struktuurid on sageli seotud rahapesu, terrorismi rahastamise ja maksudest kõrvalehoidumisega. Sellesuunalisi jõupingutusi tuleb jätkata, sest liiga paljudes riikides ei järgita tegelikult kasu saavate omanikega seotud läbipaistvuse nõuet; 
  •     positiivsed ja käegakatsutavad edusammud tõhususe parandamisel kõigis valdkondades, kus on tuvastatud olulisi puudusi.

Kuidas toetab komisjon kolmandaid riike rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise tõhustamisel?  

Komisjon suhtleb ka edaspidi riikidega, millel on käesoleva delegeeritud määruse kohaselt strateegilisi puudusi, ja käsitleb eelkõige loetelust kustutamise kriteeriume. Loetelu võimaldab asjaomastel kolmandatel riikidel paremini kindlaks teha valdkonnad, kus on arenguruumi, et neid oleks võimalik pärast strateegiliste puuduste kõrvaldamist loetelust kustutada.

Komisjon teavitas kolmandaid riike oma kavatsusest lisada nad suure riskiga kolmandate riikide loetellu ette ja edastas neile tehtud analüüsi tulemused. Mitu sellist kolmandat riiki andsid lisateavet ja -selgitusi, mida komisjon lõpphinnangus ka arvesse võttis.

Nagu on kirjeldatud terrorismi rahastamist käsitlevas tegevuskavas, on komisjon võtnud kohustuse abistada kolmandaid riike ja anda neile tehnilist abi, et edendada rahapesuvastase töökonna soovituste ja asjakohaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamist. Komisjon jälgib olukorda ja ajakohastab vastavalt sellele loetelu.

Samuti töötab komisjon stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi raames välja 16 miljoni euro suurust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse programmi, et toetada Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ning Lõuna- ja Kagu-Aasia riike terrorismi rahastamise ja rahapesu jälgimisel, tõkestamisel ja keelamisel. 

Teist, kuue miljoni euro suurust programmi rakendatakse Aafrika Sarve piirkonnas, et suurendada teadlikkust vajadusest võidelda nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil tulemuslikult rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu ning tugevdada finantssektori ja kriminaalõigussüsteemi osaliste sellealast suutlikkust.

Balkani riikide puhul toetab komisjon piirkonna riikide jõupingutusi rakendada rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks strateegilisi prioriteetseid meetmeid ning tugevdada rahapesu tõkestamist ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu.

 

MEMO/19/782

Kontaktandmed ajakirjanikele:

Kontaktandmed üldsuse jaoks: Europe Direct (tel 00 800 67 89 10 11 ; e-post)


Side Bar