Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon - Teabeleht

ELi eelarve: ühine põllumajanduspoliitika pärast 2020. aastat

Brüssel, 1. juuni 2018

Euroopa Komisjon esitas täna määruste ettepanekud ühise põllumajanduspoliitika ajakohastamiseks ja lihtsustamiseks.

Ettepanekud hõlmavad määrust ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade kohta (kavandatud uus tööviis, mis hõlmab põllumajandustootjatele makstavaid otsetoetusi, maaelu arengu toetust ja valdkondlikke toetusprogramme), ühise turukorralduse määrust ja ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja järelevalvet käsitlevat horisontaalset määrust. Ettepanekutes antakse vorm ühise põllumajanduspoliitika tulevikku käsitlevatele ideedele, mis on visandatud komisjoni poolt 2017. aasta novembris esitatud teatises „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“.

Miks on vaja ühist põllumajanduspoliitikat reformida?

1962. aastast kasutusel olnud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on edukalt täitnud oma algse eesmärgi, milleks oli sissetulekutoetuste andmine põllumajandustootjatele, et tagada Euroopa kodanikele kvaliteetne, ohutu ja taskukohane toit. ÜPP kohanemisvõimelisus selle aja jooksul näitab, et see on jätkuvalt oluline. Maailm muutub kiiresti ja koos sellega muutuvad ka probleemid, millega seisavad silmitsi nii põllumajandustootjad kui ka ühiskond tervikuna. Kliimamuutus, hinnakõikumised, poliitiline ja majanduslik ebakindlus, maapiirkondade rahvastikukadu ja maailmakaubanduse tähtsuse suurenemine – põllumajandustootjad kohanduvad pidevalt muutuvate oludega ja seadusandjad peavad tagama, et neil oleks keskmises ja pikas perspektiivis tagatud selgetel ja lihtsatel eeskirjadel põhinev asjakohane toetus.

ÜPP näitab eeskuju üleminekul kestlikumale põllumajandusele. See peab toetama sektori vastupanuvõimet ja tagama põllumajandustootjate sissetuleku ja nende elujõulisuse. See peab tagama, et põllumajandus täidab kõiki oma ülesandeid keskkonna ja kliimaga seotud probleemide lahendamisel ning lisaks tuleb täielikult arvesse võtta digitaalset innovatsiooni, mis muudab põllumajandustootjate töö lihtsamaks, vähendab bürokraatiat ja toetab põlvkondade vahetust. Kuna üle 50 % ELi elanikkonnast elab maapiirkondades, on vaja teha jõupingutusi, et säilitada neid atraktiivsete ja oluliste elupaikadena nii majanduskasvu ja töökohtade kui ka taristu, liikuvuse ja põhiteenuste seisukohast. ELi põllumajandusel on oluline osa maapiirkondade majandustegevuse dünaamikas ning sotsiaal-kultuurilises elus ning ka uue ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on jätkusuutliku põllumajandustootmise säilitamine kogu Euroopas ning investeerimine maapiirkondade ja kogukondade arengusse.

Tänaste seadusandlike ettepanekutega muudetakse seda poliitikat lihtsamaks ja ajakohasemaks, et nende probleemide ja eesmärkidega paremini toime tulla.

Milline on 2021. – 2027. aasta ÜPP eelarve?

Komisjoni ettepanekus järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) kohta on ÜPP jaoks ette nähtud 365 miljardit eurot (jooksevhindades). See moodustab kogu ELi eelarvest aastateks 2021–2027 keskmiselt 28,5%. Sellest 265,2 miljardit eurot eraldatakse otsetoetusteks, 20 miljardit eurot turutoetusmeetmeteks (EAGF) ja 78,8 miljardit eurot maaelu arenguks (EAFRD).

ELi teadusuuringute raamprogrammi „Euroopa Horisont“ raames eraldatakse veel 10 miljardit eurot, et toetada konkreetseid teadusuuringuid ja innovatsiooni toidu, põllumajanduse, maaelu arengu ja biomajanduse valdkonnas.

Millised on tulevase ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid aastateks 2021–2027?

Tulevane ÜPP keskendub üheksale üldisele eesmärgile, mis kajastavad poliitika majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset tähtsust:

  1. toetada elujõuliste põllumajandusettevõtete sissetulekut ja vastupanuvõimet kogu ELis, et tagada toiduga kindlustatus;
  2. suurendada turule orienteeritust ja konkurentsivõimet, pöörates erilist tähelepanu teadusuuringutele, tehnoloogiale ja digiüleminekule;
  3. parandada põllumajandustootjate positsiooni väärtusahelas;
  4. panustada kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse ning säästvasse energiasse;
  5. edendada säästvat arengut ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk;
  6. panustada elurikkuse kaitsesse, edendada ökosüsteemi teenuseid ning säilitada elupaiku ja maastikke;
  7. olla atraktiivne noorte põllumajandustootjate jaoks ja soodustada ettevõtluse arengut maapiirkondades;
  8. edendada tööhõivet, majanduskasvu, sotsiaalset kaasatust ja maapiirkondade arengut, sealhulgas biomajandust ja säästvat metsamajandust;
  9. parandada ELi põllumajanduse reageerimist ühiskonna nõudlusele toidu ja tervise osas, siia alla kuulub nii ohutu, toitev ja säästev toit kui ka loomade heaolu.

Läbiv eesmärk on edendada põllumajanduses ning maapiirkondades teadmisi, innovatsiooni ja digiüleminekut.

Kuidas kavatsetakse neid eesmärke saavutada?

Uus ÜPP toob kodanikule rohkem hüvesid ning lihtsustab samas oluliselt poliitika toimimist nii põllumajandustootjate kui ka liikmesriikide jaoks. Eeskirjade järgimise ja nõuetele vastavuse tagamise asemel keskendutakse tulemustele ja tegevuse edusammudele. Kohandatud lähenemisviis tüüplahenduse asemel tagab, et poliitikameetmed on kohapealsetele rakendajatele arusaadavamad. See lähenemisviis annab liikmesriikidele suurema vabaduse otsustada, kuidas ühiseid eesmärke kõige paremini saavutada ning samal ajal vastata põllumajandustootjate, maakogukondade ja kogu ühiskonna erivajadustele.

ELi tasandil keskendutakse järgmisele:

  • ühiste eesmärkide püstitamine;
  • loetelu koostamine vajalikest meetmetest ja ühine meetmete kogum, mida liikmesriigid saavad kasutada ühiste eesmärkide saavutamiseks;
  • kogu liidus kõigile põllumajandustootjatele ühtse turu ja võrdsete võimaluste säilitamine;
  • kaitsemeetmete olemasolu tagamine poliitikaeesmärkide täitmise kindlustamiseks ning
  • näitajate väljatöötamine edusammude hindamiseks.

Liikmesriigid saavad ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava raames kohandada vahendid oma vajadustele vastavaks.

Kõnealustes ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavades sätestatakse, kuidas iga riik soovib täita ÜPP üldeesmärke, pidades silmas omaenda konkreetseid vajadusi. Nad määravad kindlaks strateegia ja selgitavad, kuidas mõlema samba meetmed aitavad kaasa nende eesmärkide saavutamisele. Kavad hõlmavad ka teetähiseid eesmärkide saavutamiseks; nende eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme hinnatakse liikmesriikide tasandil ning Euroopa Komisjon kontrollib neid uue iga-aastase seire- ja läbivaatamismenetluse käigus.

Ühise põllumajanduspoliitika kõik strateegiakavad vajavad Euroopa Komisjonilt eelnevat heakskiitu, et tagada nende kooskõla kogu ELi hõlmavate eesmärkidega, poliitika ühise olemuse säilitamine ning et nad ei moonutaks ühtset turgu ega tekitaks toetusesaajatele või haldusasutustele ülemäärast koormust.

Kuidas tulemusi hinnatakse?

ELi tasandil töötatakse välja ka tulemusnäitajate ühine kogum, et tagada kõigi liikmesriikide põllumajandustootjate võrdsus.

Igal aastal esitavad riigid komisjonile tulemusaruande, mis kajastab nende edusamme konkreetsete tulemusnäitajate alusel. Komisjon vaatab aruanded läbi ja kaalub vajaduse korral soovituste andmist, et tulemusi parandada.

Edusammude tagamiseks võetakse kasutusele ka uus võimalike sanktsioonide ja soodustuste süsteem Liikmesriikidel, kes täidavad oma kliima-, keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse alased eesmärgid, on mitmeaastase finantsraamistiku kehtivusaja lõpus võimalik saada preemiat kuni 5% ulatuses oma maaelu arengu eraldistest. Kuid kui iga-aastasest tulemusaruandest ilmneb, et ei ole tehtud piisavalt edusamme, on komisjonil võimalus sekkuda, et tagada rahaliste vahendite parem tulemustele orienteeritus. See võib sõltuvalt puudujääkide laadist hõlmata näiteks konkreetse tegevuskava kehtestamist riikliku kava toetamiseks, maksete peatamist ja/või ümberplaneerimist.

Kuidas see põllumajandustootjate ja riikide haldusasutuste elu lihtsustab? Ja kuidas see ühise põllumajanduspoliitika ajakohasemaks muudab?

Põllumajandustootjad ise teavad kõige paremini, missugust toetust neil paremate tulemuste saavutamiseks vaja on. Tänu uue ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavadele saavad liikmesriigid teha põllumajandustootjatega koostööd, et määrata kindlaks, mida tuleb riiklikul või piirkondlikul tasandil teha kokkulepitud ELi eesmärkide saavutamiseks, ning neil on suuremad võimalused valida tulemuste saavutamiseks kõige sobivamad meetmed. ELi tasandil kokku lepitud laiaulatuslike meetmete loetelu ühtlustatakse samuti — näiteks määratletakse uues ühises põllumajanduspoliitikas kaheksa ulatuslikku maaelu arengu valdkonda (keskkond & kliima; noored põllumajandustootjad; riskijuhtimismeetmed; teadmised & teave jne) senise 69 meetme ja allmeetme asemel. Liiga rangete ja kõigile ühesuguste ettekirjutuste asemel on lihtsam ja tõhusam on võimaldada võtta liikmesriikidel suurem vastutus selle eest, kuidas nad üldisi eesmärke kõige paremini saavutada saaksid.

Komisjon keskendub ka selle tagamisele, et liikmesriikide juhtimissüsteemid toimiksid tõhusalt ja võimaldab neil otsustada, kas projektid vastavad ELi toetuse saamise tingimustele, selle asemel et kontrollida iga üksiku toetusesaaja vastavust toetuskõlblikkuse tingimustele, nagu seda praegu tehakse.

Uus ühine põllumajanduspoliitika ergutab nii põllumajandustootjaid kui ka riiklikke ametiasutusi võtma kasutusele uusi tehnoloogiaid, et aidata neil oma tööd lihtsustada. Näiteks töötatakse välja uus seiresüsteem, mis põhineb põllumajandusliku tegevuse süsteemsel aastaringsel kaugvaatlusel. See asendab võimaluse korral traditsioonilisi kontrollimeetodeid, nagu kohapealsed kontrollid, ning vähendab oluliselt kontrollikoormust. Samuti julgustatakse kasutama muid digivahendeid, näiteks nn georuumilist rakendust (GSA), mis kasutab satelliittehnoloogiat selleks, et võimaldada põllumajandustootjatel esitada täpseid andmeid oma maa kohta ning seega vähendada deklaratsioonides esinevate vigade arvu ja vältida trahve. Põllumajandustootjate otsetoetuse taotlused on riigi ametiasutuste poolt eeltäidetud võimalikult paljude ajakohaste ja usaldusväärsete andmetega, mis on saadud olemasolevate vahendite abil, nagu põldude identifitseerimise süsteem. See säästab märkimisväärselt põllumajandustootjate aega.

Uue ÜPP raames nõutakse, et liikmesriigid teeksid põllumajandustootjatele kättesaadavaks põllumajandusnõuandesüsteemi (FAS), mis hõlmaks paljusid määruses üksikasjalikult kirjeldatud teemasid. Need hõlmavad muu hulgas järgmist: nõuandeid kõigi põllumajandusettevõtte tasandi nõuete ja tingimuste kohta, mis tulenevad iga riigi ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavast; kuidas tagada vett, pestitsiide, õhu puhtust jm käsitlevate keskkonnaalaste õigusaktide täitmine; riskijuhtimist ning juurdepääsu innovatsioonile ja tehnoloogiale. Need nõustamisteenused integreeritakse täielikult liikmesriikide laiemasse põllumajandusalaste teadmiste ja innovatsiooni süsteemi (AKIS), mis hõlmab ka teadlasi, põllumajandusorganisatsioone ja teisi asjaomaseid sidusrühmi.

Kas põllumajandustootjaid koheldakse kõikjal ELis võrdselt?

ÜPP uues raamistikus on sätestatud otsetoetuste taseme edasine ühtlustumine liikmesriikide vahel, sest liikmesriikide jaoks, kus otsetoetuste tase hektari kohta on alla 90 % ELi keskmisest, vähendatakse seda vahet poole võrra. See aitab kaasa komisjoni kohustusele tagada otsetoetuste õiglasem jaotamine.

Kuidas tagada toetuste õiglasem jaotamine põllumajandustootjate ja väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete vahel?

Otsetoetused jäävad poliitika peamiseks osaks, sest põllumajandustootjate sissetulekut tuleb aruka ja vastupidava põllumajandussektori edendamiseks toetada.

Komisjon teeb ettepaneku vähendada makseid, kui need ületavad 60 000 euro suuruse summa ja kehtestada kohustuslik piirmäär maksetele, mis ületavad 100 000 eurot põllumajandusettevõtte kohta. Tööjõukulud võetakse täielikult arvesse. Selle eesmärk on tagada maksete õiglasem jaotamine.

Vabanenud summad jaotatakse igas liikmesriigis ümber kas ümberjaotava otsetoetuse või maaelu arengu kaudu, eelkõige selleks, et tagada, et suurem osa iga riigi otsetoetustest läheb väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele. Lisaks on liikmesriikidel võimalus pakkuda väikestele põllumajandustootjatele igal aastal ümmargust summat, mis teeb toetusesaajate jaoks haldusmenetluse palju lihtsamaks, sest nad ei pea oma toetuste saamiseks igal aastal taotlusi täitma. Väikepõllumajandustootja määratluse paneb paika iga liikmesriik ise, sest iga riigi põllumajandussektor on erinev.

Lisaks peab iga riik kohaldama rangemaid määratlusi, et tagada toetuse andmine ainult tegelikele põllumajandustootjatele. Nagu väikepõllumajandustootjate puhulgi, jääb täpne määratlus iga liikmesriigi otsustada (ja komisjon peab selle ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavas heaks kiitma), võttes aluseks sellised tingimused nagu sissetuleku testid, põllumajandusettevõtte tööjõu sisendid, äriühingu eesmärgid ja/või äriühingu registrisse kandmine. Määratlusega tuleb tagada, et toetust ei eraldata isikutele, kelle põllumajanduslik tegevus moodustab üksnes tühise osa tema üldisest majandustegevusest või kelle peamine äritegevus ei ole põllumajanduslik. Lisaks on määruses sätestatud, et liikmesriigis kehtestatud määratlus ei tohi välistada mitmes valdkonnas tegutsevat põllumajandustootjat (st need, kes tegelevad aktiivselt põllumajandusega, kuid ka mittepõllumajanduslike tegevustega väljaspool oma põllumajandusettevõtet).

Mis kasu on ühisest põllumajanduspoliitikast noortel põllumajandustootjatel?

Pakkuda stiimuleid noortele põllumajandustootjatele ja aidata neil endid elujõuliste ettevõtjatena kehtestada on 2020. aastast rakendatava ÜPP üks peamistest prioriteetidest. Noortele põllumajandustootjatele on mõeldud mitu meedet, mõned neist kohustuslikud ja teised vabatahtlikud:

  • Liikmesriigid peavad eraldama vähemalt 2 % oma riiklikest otsetoetuste eraldistest konkreetselt noorte alustavate põllumajandustootjate toetamiseks kas lisatoetusena põhilisele sissetulekutoetusele või tegevuse alustamise toetusena; konkreetse vajaduse korral võivad riigid noorte põllumajandustootjate julgustamiseks eraldada rohkem vahendeid.
  • Noorte põllumajandustootjate tegevustoetusteks ja põllumajandusettevõtluse stardiabiks antava abi maksimumsummat suurendatakse 100 000 euroni.
  • Iga riigi ÜPP strateegiakavas tuleb esitada eraldi strateegia noorte põllumajandustootjate ligimeelitamiseks ja toetamiseks, kaasa arvatud strateegia riikliku ja ELi toetuse järjekindlama ja tõhusama kasutamise kohta.
  • Maaelu arengu rahastust saab kasutada selliste kavade toetamiseks, mille eesmärk on parandada juurdepääsu maale ja maatehingutele – see on harilikult suurim takistus noorte alustavate põllumajandustootjate teel. Need kavad võiksid hõlmata järgmist: põllumajandusettevõtete partnerlus eri põlvkondade põllumajandustootjate vahel; põllumajandusettevõtete pärimise või ülemineku kavandamise teenused; vahendusteenused maa omandamiseks; uuenduslikud riiklikud või piirkondlikud organisatsioonid, mis edendavad ja hõlbustavad noorte ja vanade põllumajandustootjate kokkuviimist, jne;
  • Endiselt on noorte põllumajandustootjate jaoks ette nähtud investeerimistoetused ja teadmussiire/koolitused, mida rahastatakse maaelu arengu fondidest.
  • Liikmesriigid võivad luua rahastamisvahendid, millest antakse käibekapitali noortele põllumajandustootjatele, kellel on sageli märkimisväärseid rahastamisprobleeme, võttes arvesse põllumajandusettevõtete suuri investeeringuid ja vähest tulu tegevuse alustamise etapis. Komisjon tõhustab koostööd ka Euroopa Investeerimispangaga, eriti platvormi fi-compass kaudu, et õppida noortele põllumajandustootjatele suunatud kavadega seotud kogemustest ja parimatest tavadest.

Kuidas toetab uus ÜPP keskkonna- ja kliimameetmeid?

Kolm üheksast tulevase ühise põllumajanduspoliitika eesmärgist käsitlevad keskkonda ja kliimat, hõlmates kliimamuutusi, loodusvarasid ning bioloogilist mitmekesisust, elupaikasid ja maastikke.

Liikmesriigid peavad oma ÜPP strateegiakavades kirjeldama, kuidas nad neid eesmärke saavutada kavatsevad, tagades, et nende põllumajandustootjad täidavad kõiki keskkonna- ja kliimanõudeid. Samuti tuleb täpsustada, kuidas nad kavatsevad oma strateegia toetamisel kasutada mõlema ÜPP samba vahendeid. Eesmärgid määratakse kindlaks ja neid hinnatakse igal aastal, et mõõta edusamme.

Ambitsioonikad kliima, keskkonna ja bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärgid saavutatakse mitmel erineval viisil:

Uue tingimuslikkuse süsteemi kaudu seotakse kõik põllumajandustootjate sissetulekutoetused (ja muud pindalapõhised maksed ja loomapõhised maksed) keskkonna- ja kliimasõbralike põllumajandustavade rakendamisega. Toetuse seadmine sõltuvusse kõrgemate standardite järgmisest kujutab endast praeguste ÜPP eeskirjade täiustamist.

Liikmesriikidele on kohustuslikud uued nn ökokavad, mida rahastatakse riiklikest otsetoetuste eraldistest, kuid põllumajandustootjad ei ole kohustatud nendega ühinema. Need ökokavad peavad vastama ÜPP keskkonna- ja kliimaeesmärkidele nii, et need täiendaksid muid kättesaadavaid asjakohaseid vahendeid ja oleksid rangemad tingimuslikkuse nõuetest. Siiski võib iga liikmesriik kavandada need vastavalt oma äranägemisele. Üheks näiteks võiks olla ökokava väetiste mittekasutamise rahastamiseks, et parandada vee kvaliteeti. Asjaomaseid toetusi võib pakkuda kas põllumajandustootjate otsetoetuste lisatoetustena või eraldiseisvate kavadena, mille makseväärtuse aluseks on põllumajandustootjate lisakulud ja saamata jäänud tulud.

Liikmesriigid peavad eraldama vähemalt 30 % oma maaelu arengu eelarvest keskkonna- ja kliimameetmetele. Maaelu arengu rahastust kasutatakse kliima- ja keskkonnahoidlike meetmete toetamiseks, eelkõige nn põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste toetusena, mille pakkumine on taas kohustuslik liikmesriikidele, kuid mis on põllumajandustootjatele vabatahtlik. Maaelu arengu eelarvet võib kasutada ka mitmete muude tegevuste rahastamiseks, näiteks teadmussiire, keskkonnasõbralikud investeeringud, innovatsioon ja koostöö. Selline toetus võib sobida maapiirkondade põllumajandustootjatele, metsamajandajatele ja muudele huvitatud isikutele.

Keskkonnaalaseid meetmeid looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladel, näiteks mägistes ja rannikupiirkondades, rahastatakse nüüd lisaks maaelu arengu eelarvest tehtud 30 % suurusele eraldisele.

Kooskõlas liidu kohustusega rakendada Pariisi kokkulepet ja ÜRO säästva arengu eesmärke peaksid ÜPP kohased meetmed panustama 40 % kogu ÜPP eelarvest kliimaküsimustega tegelemisse.

Milline on teadusuuringute, innovatsiooni ja uute tehnoloogiate osa tulevases ühises põllumajanduspoliitikas?

Uus ÜPP soodustab investeerimist teadmistesse ja innovatsiooni ning võimaldab põllumajandustootjatel ja maakondadel sellest kasu saada. Peamine innovatsiooni toetav vahend uue ÜPP raames on ka edaspidi Euroopa innovatsioonipartnerlus (EIP-AGRI), mis toimib eelkõige töörühmade poolt ellu viidavate alt-üles suunatud innovatsiooniprojektide toetamise kaudu. EIP-AGRI lähenemisviis innovatsioonile rõhutab teadmiste vahetust, milles osalevad aktiivselt kõik protsessis osalejad.

ELi teadusuuringute raamprogrammi „Euroopa Horisont“ raames eraldatakse veel 10 miljardit eurot, et toetada konkreetseid teadusuuringuid ja innovatsiooni toidu, põllumajanduse, maaelu arengu ja biomajanduse valdkonnas. Programmil „Euroopa Horisont“ on juhtiv roll põllumajandussektori ajakohastamiseks vajalike teadmiste kaasloomisel. Programmi „Euroopa Horisont“ (riikidevahelised projektid) ja ÜPP (piirkondliku/kohaliku tasandi projektid ja ühise põllumajanduspoliitika võrgustikud) vaheline sünergia aitab luua põllumajandusalaste teadmiste ja innovatsiooni süsteemi, mille eesmärk on kiirendada innovatiivsete tavade kasutuselevõttu kõigi maapiirkondade osalejate seas.

Mis on ühine turukorraldus? Miks see hõlmab ainult teatavaid sektoreid?

Ühine turukorraldus on eeskirjade kogum, mida kasutatakse põllumajandustoodete ühtse turu korraldamiseks. Need eeskirjad hõlmavad mitmesuguseid aspekte: turu turvaabinõud (riiklik sekkumine ja eraladustusabi), erandlikud meetmed turuhäirete korral, turustustamisstandardid, koolidele mõeldud programm koolilastele piima, puu- ja köögivilja pakkumiseks, kaubandussätted ja rida tegevuskavu mitmete sektorite jaoks: puu- ja köögiviljad, mesindus, vein, humal ja oliivid.

Uue ÜPP raames jääb suurem osa ühise turukorralduse määrusest muutmata, välja arvatud mõned erandid. Üks oluline muudatus on see, et eespool nimetatud rakenduskavad tuleb integreerida iga riigi ÜPP strateegiakavasse ning liikmesriikidel on võimalus (kui nad seda vajalikuks peavad) töötada välja rakenduskavad (nn sektoripõhised sekkumismeetmed) muude sektorite jaoks. Need võivad olla ainult põllumajandussektorid — kõik alates teraviljast ja lihast seemnete ja elustaimede ning puudeni — välja arvatud etüülalkohol ja tubakas. Liikmesriigid võivad kõnealuse sektoripõhise sekkumise jaoks eraldada kuni 3 % oma 1. samba eelarvest. Nende kavade kaudu toetatakse tootjaorganisatsioonidesse ühinenud tootjaid, kes võtavad ühiselt meetmeid keskkonna heaks või selleks, et tugevdada oma positsiooni toidutarneahelas.

Kas teatavatele sektoritele antakse eritoetust?

Teatavad konkreetsed raskustesse sattunud tootesektorid saavad jätkuvalt täiendavat toetust, et parandada nende konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja kvaliteeti (praeguse ÜPP raames tootlikkusega seotud sissetulekutoetus või vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus). Neid sektoreid loetakse oluliseks majanduslikel, sotsiaalsetel või keskkonnaga seotud põhjustel.

Komisjon teeb ettepaneku säilitada olemasolev potentsiaalselt toetuskõlblike sektorite loetelu (sektorid, kus on alates 2013. aastast õigus saada vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetust — viimane loetelu on kättesaadav siin ). Lisaks sellele teeb komisjon ettepaneku seda loetelu laiendada, et see hõlmaks ka muid kui toiduks kasutatavaid kultuure (peale lühikese raieringiga madalmetsa (v.a puud)), mida kasutatakse selliste toodete tootmiseks, mis võivad asendada fossiilkütuseid.

Toetuskõlblikud liikmesriigid võivad eraldada kuni 10 % oma otsetoetustest tootmiskohustusega seotud toetuseks. Valgurikaste taimede viljelemise toetamiseks võib eraldada veel 2 %.

Kas ELi äärepoolseimate piirkondade jaoks on kehtestatud erikord?

Võttes arvesse ELi äärepoolseimate piirkondade spetsiifilisi põllumajandusprobleeme, on ÜPP raames sealsetele põllumajandustootjatele ette nähtud lisatoetus. Kavandatav rahastus kõnealustele piirkondadele — Prantsuse ülemeredepartemangud (Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Martinique, Réunion, Saint-Martin ja Mayotte), Assoorid ja Madeira ning Kanaari saared — on seitsmeaastaseks perioodiks 627,63 miljonit eurot aastas.

Otsetoetused äärepoolseimate piirkondade põllumajandustootjatele ületavad jätkuvalt teistes liikmesriikides makstavaid toetusi.

See summa ei hõlma nendele piirkondadele maaelu arengu eelarvest ette nähtud võimalikku täiendavat rahastamist. Seda saab kasutada põllumajanduse ja metsanduse bioloogilise mitmekesisuse taastamise, säilitamise ja parandamise meetmete toetamiseks ning maapiirkondade majandusliku arengu edendamiseks neis äärepoolseimates piirkondades. ELi panus maaelu arengu kavadesse nendes piirkondades on tõusnud 70 %-ni võrreldes umbes 40 %-ga mujal.

Kuidas aitab uus ÜPP põllumajandustootjatel toime tulla kriiside ja riskidega?

Ka praegune ÜPP aitab põllumajandusettevõtjatel sissetulekutoetuse (otsetoetused), turumeetmete, riskihaldusvahendite toetamise ning maaelu arengu valdkonna koolituste ja investeeringute kaudu toime tulla kutseala ebakindlusega.

Uus ühine põllumajanduspoliitika jätkab seda lähenemisviisi, tehes samal ajal täiendavaid parandusi:

  • Riiklikke sekkumismeetmeid, eraladustusmeetmeid ja erakorralisi meetmeid käsitlevaid sätteid ei ole muudetud ja nende eesmärk on toetada ELi põllumajandustootjaid vajaduse korral.
  • Liikmesriikidel on tulevikus võimalus eraldada kuni 3 % oma 1. samba vahenditest, et aidata toetada muid sektoreid peale nende (nt puu- ja köögiviljad, vein või oliiviõli), mis juba on valdkondlike programmidega hõlmatud. Eesmärk on stimuleerida tootjaorganisatsioonide tegevust muu hulgas konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja riski- ja kriisijuhtimise seisukohast.
  • Säilitatakse praegune tava jätta 1. samba vahenditest osa „põllumajandusreservi”, mida saab kasutada turumeetmeteks ja eritoetusmeetmeteks. Reservi suurus on kokku vähemalt 400 miljonit eurot aastas ning see täidetakse kriisireservi pikendamisega 2020. aastalt (praeguse ÜPP ja praeguse mitmeaastase finantsraamistiku alt) aastasse 2021; järgnevatel aastatel pikendatakse kõiki kasutamata vahendeid veelkord. Reservi pikendamine, selle asemel, et seda igal aastal uuesti täita ja kasutamata vahendid liikmesriikide vahel ümber jaotada, vähendab märkimisväärselt halduskoormust.
  • Liikmesriigid peavad maaelu arengu raames toetama riskijuhtimise vahendeid, et aidata põllumajandustootjatel hallata toodangu- ja sissetulekuga seotud riske, mille üle neil puudub kontroll. Seda liiki toetus, mida antakse rahalise osalusena kindlustusskeemide ja ühisfondide maksete tasumiseks ja mis hõlmab nii tootmis- kui ka sissetulekuriske, on kohustuslik kõikide liikmesriikide jaoks. Maaelu arengu raames muutub kohustuslikuks eri meetmete, näiteks investeeringute ja põllumajandustootjate koolituste toetamine, et aidata põllumajandustootjatel ära hoida riske või tegeleda nende tagajärgedega.
  • Moodustatakse ELi tasandi riskijuhtimise platvorm, mis koosneb eri sidusrühmi hõlmavast ühtsest keskusest ja mille eesmärk on aidata kõigil asjaomastel osalejatel põllumajandustootjatest ja ametiasutustest teadusinstituutide ja erasektorini jagada teadmisi ning vahetada kogemusi ja parimaid tavasid.
  • Samuti on võimalik rahastamisvahendeid kasutada käibekapitalile juurdepääsu lihtsustamiseks, näiteks selleks, et aidata põllumajandustootjatel saada üle ootamatu kriisi tõttu tekkinud likviidsuspuudujäägist.
  • Programmi „Horisont 2020“ raames rahastatakse teadusuuringuid riskijuhtimise, põllumajandusettevõtete digiteerimise ja põllumajanduses suurandmete kasutamise valdkonnas, Euroopa innovatsioonipartnerluse (EIP-AGRI) kaudu saab toetada ka riskijuhtimise valdkonna projekte.

Kuidas panustab uus ÜPP ELi maapiirkondade tulevikku?

Kuna üle 50 % ELi elanikkonnast elab maapiirkondades, on oluline tagada, et need oleksid jätkuvalt atraktiivsed, dünaamilised ja jätkusuutlikud, kvaliteetsete töökohtade, majanduskasvu ning juurdepääsuga kvaliteetsele taristule, liikuvusele ja põhiteenustele. Põllumajandus on paljude maakogukondade keskmeks ning põllumajandustootjate ja maakogukondade toetamise kaudu on seda ka ühine põllumajanduspoliitika.

Maaelu arengu lihtsustamine, mille puhul laiemad eesmärgid on seatud ELi tasandil ja liikmesriikidel on suurem vabadus kohandada oma tegevust vastavalt konkreetsetele vajadustele, tagab, et maaelu arengu toetamine on kogu ELis jätkuvalt tõhus. Liidupoolse kaasrahastamise määra suurendamine võimaldab neil säilitada investeeringute kõrge taseme maapiirkondades.

See on ka põhjus, miks on maaelu arengu rahastamine tulevikus suunatud sinna, kus see võib luua tõelist lisaväärtust — kohaliku, maapiirkonna ja põllumajanduse arengusse — nii et muud ELi vahendid jäävad suurtele taristuprojektide, sealhulgas lairibaühenduse tarvis. Üks tulevase maaelu arengu poliitika põhielementidest on arukate külade arendamine maapiirkondades koos parema kohaliku taristuga.

Mis vahe on jooksev- ja püsivhindadel ja kust tuleb tegelik sääst uue ÜPP eelarves? Kuidas jaotatakse ÜPP eelarve liikmesriikide vahel?

Euroopa Komisjon astus läbipaistvuse saavutamisel pretsedenditu sammu ja esitas 2. mail esmakordselt oma ettepanekus ELi uue pikaajalise eelarve vastuvõtmise kohta summad nii jooksevhindades, kui ka 2018. aasta püsivhindades.

Jooksevhinnad väljendavad summasid, mida lõplikud toetusesaajad ELi eelarvest tegelikult saavad. ELi iga-aastane eelarve lepitakse kokku jooksevhindades ning liikmesriigid panustavad ELi üldeelarvesse samuti jooksevhindade järgi.

See on sama metoodika, mida on varem kasutatud ÜPP eelarve esitamiseks ning mis võimaldab praegusi ettepanekuid eelmiste eelarvetega kohe võrrelda.

Püsivhindu kasutatakse investeeringute majandusliku mõju võrdlemiseks pikema aja jooksul. Üleminek püsivhindadelt jooksevhindadele ja vastupidi on lihtne, sest nagu varemgi, kasutab komisjon arvestuste tegemisel tulevase inflatsioonimäära asendajana fikseeritud inflatsioonimäära 2%.

Sellest tulenevalt tehakse ettepanek vähendada jooksevhindades ÜPP eelarvet ligikaudu 5 %; See võrdub ligikaudu 12 % vähendamisega 2018. aasta püsivhindades, arvestamata inflatsiooni.

 

Eraldised liikmesriigiti 2018. aasta jooksevhindades – miljonites eurodes

 

Otsetoetused

Turud

Maaelu areng

KOKKU

BE

3 399,2

3,0

470,2

3 872,4

BG

5 552,5

194,5

1 972,0

7 719,0

CZ

5 871,9

49,5

1 811,4

7 732,9

DK

5 922,9

2,1

530,7

6 455,6

DE

33 761,8

296,5

6 929,5

40 987,8

EE

1 243,3

1,0

615,1

1 859,4

IE

8 147,6

0,4

1 852,7

10 000,7

EL

14 255,9

440,0

3 567,1

18 263,1

ES

33 481,4

3 287,8

7 008,4

43 777,6

FR

50 034,5

3 809,2

8 464,8

62 308,6

HR

2 489,0

86,3

1 969,4

4 544,6

IT

24 921,3

2 545,5

8 892,2

36 359,0

CY

327,3

32,4

111,9

471,6

LV

2 218,7

2,3

821,2

3 042,1

LT

3 770,5

4,2

1 366,3

5 140,9

LU

224,9

0,2

86,0

311,2

HU

8 538,4

225,7

2 913,4

11 677,5

MT

31,6

0,1

85,5

117,1

NL

4 927,1

2,1

512,1

5 441,2

AT

4 653,7

102,4

3 363,3

8 119,4

PL

21 239,2

35,2

9 225,2

30 499,6

PT

4 214,4

1 168,7

3 452,5

8 835,6

RO

13 371,8

363,5

6 758,5

20 493,8

SI

903,4

38,5

715,7

1 657,6

SK

2 753,4

41,2

1 593,8

4 388,4

FIN

3 567,0

1,4

2 044,1

5 612,5

SE

4 712,5

4,1

1 480,9

6 197,4

 

Eraldised liikmesriigiti 2018. aasta püsivhindades – miljonites eurodes

 

Otsetoetused

Turud

Maaelu areng

KOKKU

BE

3 020,8

2,6

417,9

3 441,3

BG

4 930,2

172,8

1 752,4

6 855,4

CZ

5 218,2

44,0

1 609,7

6 871,9

DK

5 263,5

1,8

471,6

5 736,9

DE

30 003,0

263,5

6 158,0

36 424,5

EE

1 102,4

0,9

546,6

1 650,0

IE

7 240,5

0,4

1 646,4

8 887,3

EL

12 668,8

391,0

3 170,0

16 229,8

ES

29 750,3

2 921,7

6 228,2

38 900,2

FR

44 464,1

3 385,1

7 522,4

55 371,6

HR

2 207,7

76,7

1 750,1

4 034,5

IT

22 146,8

2 262,1

7 902,2

32 311,0

CY

290,8

28,8

99,5

419,1

LV

1 967,4

2,0

729,7

2 699,2

LT

3 343,9

3,7

1 214,2

4 561,7

LU

199,9

0,2

76,5

276,5

HU

7 587,8

200,6

2 589,1

10 377,4

MT

28,0

0,1

75,9

104,1

NL

4 378,5

1,8

455.0

4 835,4

AT

4 135,6

91,0

2 988,8

7 215,5

PL

18 859,5

31,3

8 198,2

27 088,9

PT

3 741,0

1 038,6

3 068,1

7 847,7

RO

11 869,7

323,0

6 006,1

18 198,8

SI

802,8

34,2

636,1

1 473,1

SK

2 444,5

36,6

1 416,3

3 897,5

FIN

3 169,0

1,2

1 816,6

4 986,8

SE

4 187,7

3,7

1 316,0

5 507,4

 

Missugused on järgmised sammud?

Ettepanekud uue ÜPP 2021–2027 kolme määruse kohta saadetakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Siis peavad kaasseadusandjad võtma komisjoni ettepanekute suhtes kumbki oma seisukoha.

Oluline on jõuda kiiresti kokkuleppele ELi üldise pikaajalise eelarve ja selle valdkondlike ettepanekute suhtes, et ELi rahalised vahendid jõuaksid abivajajateni ja annaksid tulemusi võimalikult ruttu ning et põllumajandustootjad saaksid vajaliku kindluse ja prognoositavuse oma ettevõtlusalase tegevuse jätkamiseks ja investeerimisotsuste tegemiseks.

Kui praeguse eelarveperioodi (2014–2020) alguses kogetud viivitused peaksid korduma, tähendaks see, et põllumajandustootjad ja riiklikud ametiasutused ei saaks hakata kasutama uue ÜPP pakutavaid võimalusi: vähendatud bürokraatia, suurem paindlikkus ning tõhusamad tulemused. Tulevase eelarve heakskiitmise viibimine võib tuua kaasa tuhandete selliste võimalike uute projektide edasilükkumise kogu ELis, mille eesmärk on et toetada põllumajandustootjaid ja maakogukondi ja lahendada probleeme alates keskkonnakaitse tugevdamisest kuni uute põllumajandustootjate ligimeelitamiseni.

Kui järgmise pikaajalise eelarve suhtes suudetaks kokkulepe saavutada 2019. aastal, võimaldaks see tõrgeteta üleminekut praeguselt (2014.–2020. aasta) pikaajaliselt eelarvelt uuele eelarvele ja tagaks rahastamise prognoositavuse ja järjepidevuse, mis on kõigi huvides.

MEMO/18/3974

Kontaktandmed ajakirjanikele:

Kontaktandmed üldsuse jaoks: Europe Direct (tel 00 800 67 89 10 11 ; e-post)


Side Bar