Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon - Teabeleht

Piirkondlik areng ja ühtekuuluvus pärast 2020. aastat. Küsimused ja vastused.

Strasbourg, 29. mai 2018

Piirkondlik areng ja ühtekuuluvus pärast 2020. aastat. Küsimused ja vastused.

Vt IP/18/3885

  1. Uuendatud ühtekuuluvuspoliitika kõigi piirkondade jaoks

Komisjon on teinud ettepaneku ühtekuuluvuspoliitikat ajakohastada. Eesmärk on edendada majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, aidata piirkondadel kasutada täielikult ära üleilmastumisega kaasnevaid võimalusi ning anda piirkondadele õiged vahendid jõulise ja püsiva majanduskasvu saavutamiseks. Kõik Euroopa piirkonnad jäävad ka edaspidi ühtekuuluvuspoliitika suhtes abikõlblikuks, kuid lähtutakse kolmest kategooriast: vähem arenenud piirkonnad, üleminekupiirkonnad ja enim arenenud piirkonnad.

Millised on ühtekuuluvuspoliitika uued investeerimisprioriteedid?

Ajavahemikuks 2014–2020 oli püstitatud 11 valdkondlikku eesmärki, uue ühtekuuluvuspoliitika vahendid suunatakse nüüd viie poliitikaeesmärgi täitmisele, mille puhul on ELi toetusest kõige rohkem abi:

1) arukam Euroopa – toetatakse innovatsiooni, digimist, majanduse ümberkujundamist ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid;

2) rohelisem CO2-vaba Euroopa – rakendatakse Pariisi kokkulepet ning investeeritakse energiasüsteemi ümberkujundamisse, taastuvenergia kasutuselevõttu ja kliimamuutuste vastasesse võitlusesse;

3) paremini ühendatud Euroopa – toetatakse strateegilisi transpordi- ja digivõrke;

4) sotsiaalsem Euroopa – viiakse ellu Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärgid ja toetatakse kvaliteetset tööhõivet, hariduse ja oskuste omandamist, sotsiaalset kaasatust ja võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele;

5) kodanikele lähemal olev Euroopa – toetatakse kohalikul tasandil juhitavaid arengustrateegiaid ja säästvat linnaarengut kõikjal Euroopas.

Suuremas osas suunatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi investeeringud kahe esimese eesmärgi täitmisele, et luua arukam ja keskkonnasäästlikum Euroopa. Sõltuvalt liikmesriikide suhtelisest jõukusest investeerivad nad nimetatud prioriteetsetesse valdkondadesse 65 %–85% kahe fondi vahenditest.

Valdkondlik keskendamine, st ressursside jaotamine lähtuvalt poliitikavaldkondade eesmärkidest, ei toimu enam mitte piirkondlikul, vaid riiklikul tasandil. See võimaldab suuremat paindlikkust ELi fondidega seotud programmide kavandamisel, et sobitada neid paremini konkreetsete piirkondlike vajadustega.

Kooskõlas kohustusega, mille komisjon võttis ELi järgmise pikaajalise eelarve ettepanekus, peavad Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi investeeringud aitama kaasa kogu eelarvet hõlmava eesmärgi saavutamisele, et vähemalt 25% ELi kulutustest toetaksid kliimameetmeid. Komisjon jälgib ühtekuuluvuspoliitika programmide edusamme selle eesmärgi saavutamisel.

Kuidas vahendeid eraldatakse?

Uus vahendite eraldamise meetod põhineb 1999. aastal Euroopa Ülemkogul vastu võetud nn Berliini valemil, mille puhul kohaldatakse kolme piirkondade kategooria (vähem arenenud piirkonnad, üleminekupiirkonnad ja enam arenenud piirkonnad) erinevaid arvutusmeetodeid.

Selle meetodi puhul võetakse arvesse piirkonna ja ELi keskmist SKPd elaniku kohta, mis kajastab piirkonna jõukust. Arvutusmeetod arvestab ka sotsiaalsete, majanduslike ja territoriaalsete probleemidega, nagu töötus ja madal rahvastikutihedus, ning enam arenenud piirkondade puhul võetakse arvesse näiteks haridustaset. Seda meetodit on järjestikustel programmitöö perioodidel juba muudetud, et kajastada Euroopa sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse arengut.

Täna teeb komisjon ettepaneku meetodit muuta, et kajastada viimaste aastate arenguid seoses erinevustega, suunata vahendeid jätkuvalt piirkondadesse, kes peavad ülejäänud ELi järele jõudma, ning tagada kõigile õiglane kohtlemine.

Ühtekuuluvuspoliitika toetuste eraldamise süsteemi on seega kavas vähesel määral muuta, et lisaks vahendite jätkuvale suunamisele vähem arenenud liikmesriikidele, anda rohkem rahalist toetust tööstusliku üleminekuga silmitsi seisvatele piirkondadele. Ka uus meetod lähtub peamiselt SKPst elaniku kohta, kuid sisaldab kõigi kategooria piirkondade jaoks ka uusi kriteeriume, nagu noorte töötus, madal haridustase, kliimamuutused ning rändajate vastuvõtt ja lõimimine, et võtta paremini arvesse kohalikku sotsiaal-majanduslikku olukorda. Ühtlasi teeb komisjon ettepaneku nn turvavõrgu loomiseks, et vältida liikmesriikide toetuste liiga järsku muutumist.

Ühtekuuluvusfondi osas ei ole metoodikat muudetud – toetust saavad liikmesriigid, kus kogurahvatulu elaniku kohta on väiksem kui 90% ELi keskmisest.

  1. Ühtekuuluvuspoliitika lihtsam ja paindlikum raamistik

Ühtekuuluvuspoliitika uute eeskirjade koostamisel aastateks 2021–2027 lähtus komisjon lihtsustamise vajadusest. Kohe oma ametiaja alguses 2015. aastal tegi Jean-Claude Junckeri juhitud komisjon sõltumatute ekspertide kõrgetasemelisele töörühmale ülesandeks esitada konkreetsed ettepanekud, et lihtsustada nii juurdepääsu ELi fondidele kui ka nende vahendite kasutamist ning valmistada ette 2020. aasta järgne raamistik.

Vajadust vähemate, lühemate ja selgemate eeskirjade järele rõhutati ka komisjoni aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta, mis avaldati 2017. aasta juunis, ning seda kinnitas ELi kodanike seas 2018. aasta jaanuaris läbi viidud avalik konsultatsioon, kus 80% vastajatest soovis ELi vahendite saajate jaoks lihtsamaid eeskirju ja vähem bürokraatiat.

2015. aasta rände- ja pagulaskriis ning üha sagedasemad loodusõnnetused on toonud esile, et ühtekuuluvuspoliitika eeskirjad peaksid võimaldama ootamatutele sündmustele kiiremini ja tõhusamalt reageerida.

Miks on vaja seitsme erineva fondi jaoks ühtseid eeskirju?

ELi fonde hallatakse koostöös liikmesriikidega ning fondide suhtes kohaldatavate eeskirjade killustatus on muutnud programme haldavate asutuste tegevuse keeruliseks. Lisaks takistab killustatus ettevõtjatel taotleda toetust korraga mitmest ELi fondist.

Komisjon teeb nüüd ettepaneku koostada ühtsed eeskirjad seitsme ELi fondi jaoks, mille vahendeid hallatakse koostöös liikmesriikidega: Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Sotsiaalfond+, Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, Varjupaiga- ja Rändefond, Sisejulgeolekufond ning välispiiride ja ühise viisapoliitika rahastamisvahend.

Teatavad sätted, mis on vajalikud iga fondi eripära (eesmärgid, sihtrühmad, rakendusmeetodid) arvesse võtmiseks, lisatakse erieeskirjadesse.

Ühtsed eeskirjad muudavad elu lihtsamaks nii programmi haldajate kui ka toetuse saajate jaoks. See lihtsustab ka näiteks Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfond+-i koostoimet linnaarengu integreeritud kavade koostamisel, et taaselustada mahajäänud linnapiirkondi.

Varjupaiga- ja Rändefondi ning ühtekuuluvuspoliitika fondide vahenditest saab rahastada kohalikke strateegiaid rändajate ja varjupaigataotlejate lõimimiseks: Varjupaiga- ja Rändefond keskendub lühiajalistele vajadustele pärast saabumist (nt vastuvõtu- ja tervishoiusüsteemidele) ning ühtekuuluvuspoliitika fondid toetavad pikaajalist sotsiaalset ja kutsealast integratsiooni.

Lisaks võimaldavad uued sätted lihtsustada koostoimet ka muude ELi eelarvest rahastatavate vahenditega, nagu ühise põllumajanduspoliitikaga, innovatsiooniprogrammiga „Euroopa Horisont“, ELi õpirände programmiga „Erasmus+“ ning keskkonna- ja kliimameetmete programmiga „LIFE“.

Kuidas lihtsustatakse nende väikeettevõtete olukorda, kes saavad toetust ELi fondidest?

Kavas on teha neile kättesaadavaks rohkem lihtsustatud kuluvõimalusi. See tähendab, et toetusesaajad ei pea enam põhjendama iga arvet või palgaarvestuslehte, vaid võivad kasutada ühtset määra või fikseeritud hinda teatavate kululiikide puhul, sealhulgas tööjõukulud ja muud üldkulud, nt kindlustus või üür. Samuti võib neile kulude hüvitamisel lähtuda saavutatud tulemustest.

Kuidas lihtsustatakse auditi- ja kontrollimenetlusi?

1) Erinevalt eelarveperioodist 2014–2020 ei ole uue programmitöö perioodi alguses vaja korrata aeganõudvat protsessi, et määrata kindlaks ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamise eest vastutavad asutused. Liikmesriigid võivad kohaldada olemasolevat rakendussüsteemi.

2) Hästitoimiva haldus- ja kontrollisüsteemiga ning heade tulemustega (nt madala veamääraga) programmide puhul, teeb komisjon ettepaneku tugineda rohkem kehtivatele riiklikele kontrollimenetlustele.

3) Kavas on laiendada ühekordse audiitorkontrolli põhimõtet. See tähendab, et näiteks mõnest fondist toetust saavat väikeettevõtjat kontrollitakse ainult üks kord, ning tema suhtes ei korraldata mitut, enamasti kehvasti kooskõlastatud auditit.

Kuidas tagatakse väiksema arvu kontrollidega kulutuste korrektsus?

Komisjoni ettepanekuga tulevase ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade koostamiseks soovitakse saavutada tasakaal aruandekohustuse, lihtsustamise ja tulemuslikkuse vahel. Ka lihtsamate menetluste korral järgib komisjon edaspidi ELi rahaliste vahendite usaldusväärsel haldamisel rangeid eeskirju.

Riiklikud asutused peavad kehtestama oma auditistrateegiad. Lisaks kehtestavad komisjon ja liikmesriigid kindluse tagamiseks minimaalse auditeerimise korra.

Kuidas saavutatakse uue raamistiku paindlikkus?

1) Vahehindamiste kaudu.

Kui programmitöö perioodi 2021–2027 programmid on heaks kiidetud, eraldatakse prioriteetsetele valdkondadele ainult aastateks 2021–2024 ette nähtud vahendid. Ülejäänud kahe aasta (2026. ja 2027. aasta) vahendid eraldatakse pärast põhjalikku vahehindamist 2024. aastal, mille alusel jätkatakse 2025. aastal vahendite eraldamist. Liikmesriigid vaatavad programmid läbi, võttes arvesse nelja tegurit:

  • Euroopa poolaasta raames 2023. ja 2024. aastal vastu võetud asjaomastes riigipõhistes soovitustes kindlaks määratud probleemid;
  • asjaomase liikmesriigi või piirkonna sotsiaal-majanduslik olukord;
  • programmide tulemusraamistiku eesmärkide saavutamisel tehtud edusammud.
  • Tehniline kohandamine toimub 2024. aastal ning selle tulemusena ja uusimatest statistilistest andmetest lähtudes vaadatakse läbi ühtekuuluvuspoliitika riiklikud rahastamispaketid.

2) ELi fondist rahastatava programmi vahendeid võimaldatakse ümber paigutada ühest prioriteetsest valdkonnast teise, ilma et komisjon peaks seda ametlikult heaks kiitma. Sellise ümberpaigutamise lävend on 5% prioriteetse valdkonna eelarvest.

3) Loodusõnnetuse korral kohaldatakse erisätteid, mis võimaldavad alustada vahendite eraldamist kohe sündmuse toimumise päeval.

  1. Süvendatud territoriaalne mõõde, mis aitab teatavaid piirkondlikke vajadusi paremini käsitleda.

Kuidas parandada ühtekuuluvuspoliitika raames toetust konkreetsetele piirkondlikele vajadustele?

Järgmise kümne aasta jooksul peavad Euroopa linnad ja suurlinnapiirkonnad tulema toime mitme olulise probleemiga, nagu võitlus tõrjutuse vastu, kliimamuutused või sisserändajate lõimimine. Seepärast teeb komisjon ettepaneku tugevdada veelgi ühtekuuluvuspoliitika linnamõõdet.

Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest eraldatakse 6 % linnade säästvat arengut toetavateks investeeringuteks. Lisaks luuakse perioodi 2021–2027 raamistikuga Euroopa linnade algatus, mis on uus vahend linnade koostöö, innovatsiooni ning suutlikkuse suurendamiseks ELi linnade tegevuskava kõikides prioriteetsetes valdkondades (nt rändajate lõimimine, eluase, õhu kvaliteet, vaesus linnades, energiasüsteemi ümberkujundamine).

Kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika 5. eesmärgiga (kodanikele lähemal olev Euroopa) on komisjonil kavas toetada kohalikul tasandil juhitavat arengustrateegiat, mis on välja töötatud kodanikele kõige lähedasemal tasandil.

Kohalike strateegiate (integreeritud territoriaalsete investeeringute ja kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendid) välja töötamine ja heaks kiitmine kuulub kohalike või piirkondlike asutuste vastutusalasse. Neid asutusi tuleks rohkem kaasata ELi rahastatavate projektide valimisprotsessi ning neil peaks selles protsessis olema suurem vastutus. Kogukonna juhitav kohalik areng peaks toetama struktuurilisi muutusi ning suurendama kohalikku innovatsioonisuutlikkust.

Kuidas toetatakse ühtekuuluvuspoliitika raames piiriülest koostööd?

Ajavahemikul 2021–2027 on kavas piirkondadevahelist ja piiriülest koostööd lihtsustada ja luua kõigi viie prioriteetse poliitikaeesmärgi saavutamiseks uusi võimalusi piirkondadele, kes soovivad kasutada osa oma toetustest selleks, et rahastada koos teiste piirkondadega ühiselt projekte mujal Euroopas. Sel moel lõimitakse INTERREGi programmide lisaväärtus kõikidesse ühtekuuluvuspoliitika programmidesse.

Jätkatakse INTERREGi eriprogrammide rahastamist Euroopa Regionaalarengu Fondist. Peamised uuendused on perioodil 2021–2027 järgmised:

1) Rohkem tähelepanu institutsioonilisele koostööle ja ühistele avalikele teenustele

Perioodil 2021–2027 eraldatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist INTERREGi programmidele 9,5 miljardit eurot. Ressursside eraldamisel pööratakse rohkem tähelepanu liikmesriikidevahelistele maismaapiiridele, kus on tihe piiriülene tegevus. INTERREGi investeeringutega toetatakse rohkem institutsioonilist koostööd ja aidatakse arendada ühiseid avalikku huvi pakkuvaid teenuseid.

Selleks et parandada ELi piirialadel elava 150 miljoni kodaniku elukvaliteeti, teeb komisjon ettepaneku aidata liikmesriikidel kõrvaldada allesjäänud piiriülesed takistused, võimaldades vabatahtlikkuse alusel ja pädevate ametiasutuste heakskiidul, kohaldada ühe liikmesriigi norme naaberliikmesriigis teatava konkreetse projekti või meetme suhtes, mis on ajaliselt piiratud. Näiteks aitaks see luua rohkem piiriüleseid transporditaristuid või tervishoiuasutusi.

2) Uued üleeuroopalised innovatsiooniklastrid

Lisaks piirkondadele loodud uutele võimalustele arendada ühisprojekte oma programmide raames, moodustatakse perioodil 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade kohaselt uus vahend – piirkondadevahelised innovatsiooniinvesteeringud –, mis on ajendatud Vanguardi algatuse ja perioodi 2014–2020 piirkondadevahelise innovatsioonipartnerluse katsemeetme edust.

Piirkondadele, mis vastavad aruka spetsialiseerumise tingimustele, antakse rohkem rahalist toetust, et teha koostööd ning kaasata poliitikakujundajaid, teadlasi, ettevõtjaid ja teisi innovatsioonitegevuses osalejaid. Eesmärk on selliste toetuskõlblike piirkondadevaheliste projektide laiendamine, mille kaudu saab luua Euroopa väärtusahelaid sellistes prioriteetsetes valdkondades nagu suurandmed, biomajandus, ressursitõhusus, ühendatud liikuvus ja kõrgtehnoloogiline tootmine.

Kas komisjon kavatseb jätkata programmi „PEACE”?

Üle 20 aasta on Euroopa Regionaalarengu Fondist antud sihtotstarbelisi rahalisi vahendeid piiriülestele programmidele, millega toetatakse rahu ja leppimist Põhja-Iirimaal ja Iirimaa piirialadel. Komisjon kavatseb teha ettepaneku kõnealuseid programme nende praeguse juhtimisstruktuuri kohaselt jätkata. Uue programmi „PEACE+“-i ning INTERREGi programmi kaudu, mis hõlmab Põhja-Iirimaad ja Iiri piirialasid, toetatakse nende piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust.

Kas äärepoolseimad piirkonnad saavad endiselt eritoetusi?

EL jätkab eritoetuste maksmist, üheksale äärepoolseimale piirkonnale (Assoorid, Kanaari saared, Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Madeira, Martinique, Mayotte, Réunion ja Saint-Martin), et aidata lahendada neile iseloomulikke territoriaalseid, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme.

Kooskõlas 2017. aasta oktoobris esitatud äärepoolseimate piirkondade uuendatud strateegia kohaselt eraldatakse neile piirkondadele vahendid, et arendada olulisi valdkondi, nagu meremajandus, kosmoseteadus ja taastuvenergia, ning kasutada ära globaliseerimisega kaasnevad hüved.

1) Neile eraldatakse ka edaspidi täiendavaid ELi vahendeid [1]. *

2) Neile võimaldatakse suuremat paindlikkust vahendite jaotamisel poliitikavaldkondade vahel (nn valdkondlik keskendamine).

3) Äärepoolseimatele piirkondadele määratakse INTERREGi programmide (2021–2027) raames uus eritoetus, et süvendada piirkondlikku integratsiooni ja tihendada koostööd äärepoolseimate piirkondade vahel või muude naaber- ja partnerriikidega.

  1. Euroopa poolaasta ja ELi majandusjuhtimise vahelise seose tugevdamine

Selleks, et ELi investeeringud oleksid tõhusad ja iga kohapeal kulutatud euro annaks tulemusi, on vaja usaldusväärset makromajanduslikku raamistikku ja soodsat ettevõtluskeskkonda. Eelarveperioodil 2014–2020 toetatakse juba ühtekuuluvuspoliitika raames struktuurireforme ja usaldusväärse majanduspoliitika elluviimist. Esiteks peavad liikmesriigid rahastuse saamiseks vastama neile seatud eeltingimustele ja teiseks peavad olema täidetud makromajanduslikud tingimused, millega seotakse poliitikameetmed peamiste ELi majandusjuhtimise mehhanismidega.

Komisjoni ettepanekuga tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta, soovitakse seda seost veelgi tugevdada. See aitab kaasa majanduskasvu toetava keskkonna loomisele Euroopas, võimaldades ära kasutada nii ELi kui ka riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi investeeringute kogu potentsiaali. Lisaks tagatakse täielik vastavus reformide täiustatud tugiprogrammile ja kooskõlastatus sellega.

Millised on uued rakendamistingimused?

Rakendamistingimuste suhtes kohaldatakse ka edaspidi rahastamisperioodil 2014–2020 kasutusele võetud lähenemisviisi, mille kohaselt peavad eeltingimused olema täidetud. Tingimusi on ligikaudu 20, seega keskmiselt poole vähem, kui eelmisel perioodil. Tingimused hõlmavad perioodiga 2014–2020 sarnaseid valdkondi, nagu energiatõhusus, ning lisaks veel aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et suunata investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni.

Tingimuste seas on neli horisontaalset rakendamistingimust, mis on seotud riigihangetega, riigiabiga ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisega.

Rakendamistingimustega seotud menetlused on eelneva perioodiga sarnased, kuid neid on lihtsustatud, näiteks ei ole tingimustele mittevastavuse korral enam kohustust esitada tegevuskava. Samas ei saa liikmesriigid saata komisjonile maksetaotlusi selliste ELi rahastatud projektide kohta, millega seotud eeltingimused on täitmata. Eeltingimused peavad olema täidetud kogu programmiperioodi jooksul.

Kuidas on kavas tugevdada Euroopa poolaasta ja ELi majandusjuhtimise vahelist seost?

Euroopa poolaasta riigipõhiseid soovitusi võetakse perioodil 2021–2027 arvesse kahel korral: esiteks perioodi 2021–2027 alguses kui fondide programmitöö ja ühtekuuluvuspoliitika programmide kavandamise tegevuskava,

ning 2024. aastal lähtutakse uuematest Euroopa poolaasta riigipõhistest soovitustest programmide vahehindamisel, et kohandada programme vastavalt uutele või püsivatele probleemidele. Selle perioodi vältel peavad liikmesriigid andma komisjonile korrapäraselt aru riigipõhiseid soovitusi toetavate programmide rakendamisel tehtud edusammude kohta.

Makromajanduslikud tingimused jäävad jõusse, sellega tagatakse, et ELi investeeringuteks on loodud usaldusväärne maksukeskkond. Kui liikmesriik ei võta ELi majanduse juhtimise mehhanismide raames tõhusaid meetmeid või parandusmeetmeid (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus) või ei rakenda majandusliku kohandamisprogrammiga ettenähtud meetmeid, võib komisjon teha nõukogule ettepaneku peatada osaliselt või täielikult liikmesriikide ühtekuuluvuspoliitika programmide kulukohustuste täitmine või maksete tegemine. Siiski võib komisjon erakorraliste majandusolude tõttu või asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotluse korral soovitada, et nõukogu tühistaks peatamise.

  1. Tõhus finantsjuhtimine ja tugevdatud eeskirjad, et parandada ELi investeeringute tulemuslikkust

Kogemused on näidanud, kui tähtis on investeeringute õigeaegne käivitamine kohapeal ning nende kiire rakendamise tagamine. Sel moel annavad ELi rahastatud projektid kodanike jaoks positiivseid tulemusi nii kiiresti kui võimalik.

Lisaks on perioodil 2014–2020 käivitatud Ühtekuuluvusfondi andmeplatvorm suurendanud ELi fondide haldamise läbipaistvust ja aruandekohustust. Kodanikel on võimalik jälgida projektide valimist ning maksete määra, samuti ELi investeeringute edenemist võrreldes eelnevalt kindlaks määratud eesmärkidega. Aastatel 2021–2027 võimaldavad liikmesriikidele kehtestatud uued aruandlusnõuded jälgida kodanikel edusamme peaaegu reaalajas.

Kuidas kavatseb komisjon jälgida investeeringute tulemuslikkust ja edusamme?

Eespool kirjeldatud vahehindamisel võetakse arvesse perioodi alguses iga programmi jaoks seatud eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme, ning vajaduse korral võib kavandatut muuta.

Lisaks asendatakse iga-aastased rakendusaruanded iga-aastase läbivaatamisega, mis toimub fondide rakendamise eest vastutavate asutuste ja komisjoni poliitilise dialoogi vormis ning hõlmab olulisemaid rakendamise ja tulemuslikkusega seotud küsimusi. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kahe kuu järel rakendamist käsitlevad andmed, mis laaditakse üles Ühtekuuluvusfondi andmeplatvormile ning on seega kodanikele kättesaadavad.

Millised on uued eeskirjad seoses kulukohustustest vabastatud summadega?

Kulukohustustest vabastamine tähendab, et liikmesriik ei ole programmi jaoks ette nähtud summat teatava aja jooksul välja nõudnud (st, et komisjon ei ole saanud arvet asjakohase summa väljamaksmiseks) ning summa ei ole enam programmi jaoks kättesaadav ja suunatakse tagasi ELi eelarvesse. Selle mehhanismi eesmärk on tagada programmide tõhus ja kiire elluviimine.

Uue raamistiku puhul kohaldatakse tagasi suunamisel n + 2 (aasta) reeglit, samas kui aastatel 2014–2020 kohaldati n + 3 reeglit. Üleminek rangemale finantsjuhtimisele toimub järk-järgult, et tagada piisav kohanemisaeg.

Kehtiva korra pikendamine ja järjepidevuse tagamine ning võimalus jätkata 2014–2020 projekte uuel perioodil, võimaldab alustada programmitöö perioodi kiiresti ning hallata programme edukalt, võttes arvesse kulukohustustest vabastamise reeglit.

Samal eesmärgil on vähendatud ka eelmaksete summasid, need moodustavad nüüd 0,5% igal aastal programmi vahenditest välja makstavatest summadest, v.a 2027. aastal, mis on uue rahastamisperioodi viimane aasta.

Lisateave:

Õigusaktid ja teabelehed

 

 

[1] Euroopa Regionaalarengu Fondist eraldatakse äärepoolseimatele ja põhjapoolsetele hõredalt asustatud piirkondadele üle 1,6 miljardi euro (jooksevhindades).

* [ajakohastatud 6.6.2018, 11.00]

 

MEMO/18/3866

Kontaktandmed ajakirjanikele:

Kontaktandmed üldsuse jaoks: Europe Direct (tel 00 800 67 89 10 11 ; e-post)


Side Bar