Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon - Teabeleht

Töötajate lähetamise direktiivi läbivaatamine – korduma kippuvad küsimused*

Strasbourg, 8. märts 2016

Mis on töötajate lähetamine?

Lähetatud töötaja on töötaja, kelle tööandja saadab teenuse osutamiseks ajutiselt teise liikmesriiki.

Lähetatud töötajad erinevad ELi liikuvatest töötajatest. ELi liikuvad töötajad kolivad teise liikmesriiki, et integreeruda sealse tööturuga pikemaks ajaks või püsivalt. Lähetatud töötaja teises liikmesriigis viibimine aga on rangelt seotud teenuse osutamisega. Lähetatud töötaja tööandjaks jääb teda lähetanud ettevõte ja tema lähetus on ajutine.  

ELi liikuvad töötajad, kes kolivad teise riiki pikaks ajaks või püsivalt, on kaetud vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustusega, vähemaks kui kaheks aastaks lähetatud töötaja suhtes kehtib aga koduriigi sotsiaalkindlustus.

Miks on lähetamine vajalik?

Vabadus osutada teenuseid kõigis ELi liikmesriikides on ühtse turu üks alustalasid. Teenuste vaba liikumine tähendab täpsemalt seda, et ettevõtted võivad teenust osutada teises liikmesriigis ilma seal asumata. Selleks peab neil olema võimalik saata oma töötajaid teise liikmesriiki täitma nõutavat ülesannet. Seetõttu on selliste töötajate suhtes kohaldatavate töötingimuste reguleerimine vajalik ühtse turu sujuvaks toimimiseks.

Kui palju lähetatud töötajaid on Euroopa Liidus? Kus nad töötavad?

Vastavalt ELi statistikale kasvas lähetatud töötajate arv ELis aastatel 2010–2015 peaaegu 41%. Kui 2010. aastal tehti ELis 1,3 miljonit lähetust ja 2013. aastal 1,7 miljonit, siis 2015. aastal oli see arv juba 2,05 miljonit. Lähetus kestab keskmiselt neli kuud.

Lähetatud töötajate osa moodustab vaid 0,9% ELi kogutööhõivest ja 0,4% täistööajale taandatud töötajate arvust. Teatavates sektorites ja liikmesriikides aga on lähetatud töötajate osakaal väga suur.

Ainuüksi ehitussektori arvel on 41,5% kõigist lähetustest, kuid palju kasutatakse lähetamist ka töötlevas tööstuses (24,6%), hariduses, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste (14,2%) ning äriteenuste valdkonnas (10,4%).

Kõige rohkem lähetatakse töötajaid Saksamaale, Prantsusmaale ja Belgiasse, kes kokku võtavad vastu ligikaudu 50% kõigist lähetatud töötajatest. Poola, Saksamaa ja Prantsusmaa omakorda on kolm kõige enam töötajaid lähetavat riiki.

Mida näeb ette praegune töötajate lähetamise direktiiv (1996. aastast)?

Praegu on ELi õiguses kindlaks määratud hulk kohustuslikke eeskirju, mis käsitlevad lähetatud töötajate suhtes kohaldatavaid töötingimusi. Need eeskirjad on sõnastatud 1996. aastal heaks kiidetud direktiivis 96/71/EÜ.

Direktiiviga nähakse ette, et ehkki teise liikmesriiki lähetatud töötajad on jätkuvalt lähetava ettevõtte palgal ja seega kehtivad nende suhtes selle liikmesriigi õigusnormid, on neile seadusega tagatud teatavad põhiõigused, mis kehtivad vastuvõtvas liikmesriigis, kus nad oma ülesannet täidavad. Ehitussektoris ja liikmesriikide soovi korral ka muudes sektorites kehtivad lisaks tööturu osapoolte üldiselt kohaldatavaid kollektiivlepinguid käsitlevad eeskirjad. Nimetatud õigused hõlmavad järgmist:

  •  töötasu miinimummäär;
  •  maksimaalne tööaeg ja minimaalne puhkeaeg;
  •  tasulise põhipuhkuse minimaalne pikkus;
  •  rendiagentuuride kaudu töötajate vahendamise tingimused;
  •  töötervishoid, -ohutus ja -hügieen;
  •  meeste ja naiste võrdne kohtlemine.

Need on miinimumtingimused, millele lähetatud töötajatel on õigus. Tööandjad võivad kohaldada töötajate suhtes ka soodsamaid töötingimusi.

Töötajate lähetamise direktiivis ei käsitleta sotsiaalkindlustuse aspekte. Need on sätestatud määruses (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.

Milline roll on töötajate lähetamise jõustamisdirektiivil (2014)?

2014. aastal võeti vastu direktiiv 2014/67/EL (nn jõustamisdirektiiv). Selle eesmärk on parandada töötajate lähetamise eeskirjade tegelikku kohaldamist ning selles käsitletakse pettustega, eeskirjade täitmisest kõrvalehoidmisega ja liikmesriikide teabevahetusega seotud küsimusi.

Jõustamisdirektiivi eesmärk on eelkõige:

  • suurendada lähetatud töötajate ja ettevõtete teadlikkust oma õigustest ja kohustustest;
  • parandada lähetamise valdkonna eest vastutavate riiklike ametiasutuste vahelist koostööd;
  • tõkestada varifirmasid, kes kasutavad lähetamist seadustest kõrvalehoidmiseks;
  • määrata kindlaks liikmesriikide ülesanded töötajate lähetamise eeskirjade täitmise kontrollimisel;
  • kehtestada lähetavate ettevõtete jaoks teabe läbipaistvuse ja inspekteerimise hõlbustamist käsitlevad nõuded;
  • anda ametiühingutele ja muudele osalistele võimalus esitada kaebusi ning võtta õigus- ja/või haldusmeetmeid, kui tööandjad ei austa lähetatud töötajate õigusi;
  • tagada, et liikmesriikides kohaldataks lähetamist käsitlevate ELi õigusaktide nõuete täitmata jätmise korral tõhusalt halduskaristusi ja kogutaks trahve.

Jõustamisdirektiiviga antakse liikmesriikide ametiasutustele tõhusad vahendid, et eristada tegelikku lähetamist kuritarvitamisest ja eeskirjadest kõrvalehoidmisest. Näiteks võivad vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused paluda lähetava liikmesriigi ametiasutustel kontrollida, kas selles riigis toimub tegelikult ka lähetava ettevõtja sisuline tegevus, mitte ainult haldustegevus. Üks asjakohane kriteerium, mida arvesse võtta, on see, kas lähetatud töötaja on lähetavas riigis tööle võetud.

Liikmesriigid võtsid jõustamisdirektiivi siseriiklikku õigusesse üle 18. juuniks 2016.

Miks on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku 1996. aasta direktiiv läbi vaadata?

President Junckeri juhitav komisjon rõhutas oma poliitilistes suunistes, et sotsiaalsel dumpingul ei ole Euroopa Liidus kohta, ja teatas 1996. aasta direktiivi sihipärasest läbivaatamisest. Laiapõhjalise sidusrühmadega konsulteerimise ja mõjuhinnangu põhjal tegi komisjon 2016. aasta märtsis ettepaneku töötajate lähetamise direktiiv sihipäraselt läbi vaadata, et kehtestada põhimõte „võrdne tasustamine võrdse töö eest samas kohas“ ja võidelda ebaõiglaste tavade vastu. Läbivaatamisel võeti arvesse mitmesuguseid suundumusi, mis on esile kerkinud pärast esimese direktiivi vastuvõtmist.

Alates 1996. aastast on majanduslik ja tööturuolukord Euroopa Liidus märkimisväärselt muutunud. Kahel viimasel kümnendil on ühtne turg kasvanud ja palgaerinevused suurenenud ning see on põhjustanud soovimatu olukorra, kus lähetamisest on saanud vahend eespool nimetatud erinevuste ärakasutamiseks. 1996. aasta direktiiviga kehtestatud õigusraamistik ei vasta enam muutunud tegelikkusele.

Lisaks toob see, et lähetavad ettevõtted peavad lähtuma üksnes vastuvõtva liikmesriigi töötasu miinimummäärast, sageli kaasa suure palgaerinevuse lähetatud ja kohalike töötajate vahel, eriti suhteliselt kõrge palgatasemega liikmesriikides. Teadaolevalt teenivad lähetatud töötajad mõnes sektoris ja liikmesriigis kuni 50% vähem kui kohalikud töötajad.

Märkimisväärsed palgaerinevused moonutavad ettevõtjate võrdseid tingimusi, kahjustades seega ühtse turu tõrgeteta toimimist. Seetõttu on töötajate lähetamise eeskirjade ajakohastamine vastavalt praegustele majanduslikele ja sotsiaalsetele tingimustele vajalik nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest vaatepunktist.

Lisaks annab läbivaatamine võimaluse suurendada sidusust muude ELi õigusaktidega, mis on vastu võetud pärast 1996. aasta direktiivi. Praegu on kehtiva direktiivi ja muude ELi õigusaktide, näiteks määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) ja renditöö direktiivi vahel teatavaid lahknevusi. Asjakohaste sätete ühtlustamisega muudetakse eeskirjad ettevõtete, täitevasutuste ja töötajate jaoks palju selgemaks.

Komisjoni algatuse eesmärk oli luua ELis tugevam lähetamisalane raamistik, mis aitaks kaasa õiglasema ja tihedamalt lõimunud ühtse turu loomisele.

Millised on komisjoni 2016. aasta märtsi ettepaneku põhipunktid?

8. märtsil 2016 tegi Euroopa Komisjon ettepaneku 1996. aasta direktiiv töötajate lähetamise kohta sihipäraselt läbi vaadata. Ettepaneku põhiosa hõlmas lähetatud töötajate tasustamist, kinnitades põhimõtet „võrdne tasu võrdse töö eest samas kohas“.

Täpsemalt hõlmab peamine muudatus töötasu määrasid, millele lähetatud töötajatel on õigus. Kehtiva direktiivi kohaselt tuleb lähetatud töötajatele maksta üksnes miinimumpalka. Vastavalt uuele ettepanekule tuleb kohaldada vastuvõtva liikmesriigiga samu tasustamiseeskirju, mis on ette nähtud seadusega või üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingutega. Seega hakkavad lähetatud ja kohalike töötajate suhtes kehtima ühesugused tasustamiseeskirjad.

Milles seisneb erinevus? Sageli ei sisalda töötasu üksnes palga miinimummäära, vaid ka muid elemente, nagu lisatasud või toetused (nt jõulupreemia), või siis tõuseb palk vastavalt tööstaažile. Liikmesriigid peavad läbipaistval viisil täpsustama, millistest elementidest nende territooriumil makstav töötasu koosneb. Kui need elemendid on ette nähtud seadusega või üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingutega, tuleb neid lähetatud töötajatele töötasu maksmisel edaspidi arvesse võtta.

Ettepanekuga ei sekkuta liikmesriikide palgakujundusmehhanismidesse, kuid tagatakse, et lähetatud töötajaid koheldakse töötasu maksmisel kohalike töötajatega samade eeskirjade alusel.

Näide: Belgia ehitussektorisse lähetatud töötajale tuleb lisaks tema kategooriale vastavale miinimumpalgale (13,379–19,319 eurot/tund) tagada ehitussektoris üldiselt kohaldatava kollektiivlepinguga ette nähtud töötasu elemendid:

– toetus halbade ilmastikutingimuste eest;

– liikuvustoetus;

– lisatasu eritööde eest;

– toetus tööriistade kulumise jms eest.

Komisjon teeb ettepaneku, et üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingutega kehtestatud eeskirjade täitmine muutuks kohustuslikuks kõigi majandussektorite lähetatud töötajate puhul.

Milles seisneb erinevus? Praegu kohaldatakse seda normi üksnes ehitussektoris ja liikmesriigid võivad valida, kas kohaldada üldiselt kohaldatavaid kollektiivlepinguid ka teiste sektorite lähetatud töötajate suhtes. Liikmesriikidele jääb vabadus otsustada, kas muuta kollektiivlepingud üldiselt kohaldatavaks või mitte. Kui nad valivad esimese variandi, hakatakse vastavat lepingut kohaldama ka lähetatud töötajate suhtes.

Näide: mõned liikmesriigid juba on muutnud üldiste lepingute kohaldamise lähetatud töötajate suhtes siduvaks kõigis sektorites (AT, BE, ES, FR, EL, FI, IE, IT, NL, PT, SI). Nendes riikides ei too uus norm kaasa mingeid muudatusi. Teised liikmesriigid, nagu DE, IE ja LU, on seda võimalust oma õigusaktides kasutanud ainult valitud sektorite puhul.

Kohalike renditöötajate võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldatakse ka lähetatud renditöötajate suhtes, ühtlustades seega praeguseid siseriiklikke renditöö alaseid õigusakte.

Milles seisneb erinevus? ELi õigusaktides on juba kehtestatud põhimõte, et riigisiseselt rendiagentuuri vahendatud töötajate suhtes peavad kehtima samad töölevõtu- ja töötingimused nagu nende töökaaslastele ettevõttes, kuhu nad tööle asuvad. Seni ei ole seda põhimõtet alati kohaldatud teise liikmesriigi rendiagentuuri lähetatud töötajate suhtes. Seega aitaks ettepanek tagada võrdse tasustamise ka lähetatud renditöötajatele.

Näide: praegu on pooled liikmesriigid oma õigusaktides rakendanud direktiiviga ettenähtud võimalust. Nendes liikmesriikides ei ole vaja muudatusi teha.

Oma siseriiklikke õigusakte peavad kõnealuse põhimõtte kohaldamise eesmärgil muutma AT, CY, EE, EL, FI, HR, HU, IE, LV, PT, SI ja SK.

Kui ajutine töötaja on lähetatud ettevõttesse, kus kehtib kollektiivleping, mis ei ole üldiselt kohaldatav (näiteks ettevõtte tasandi kollektiivleping), tuleb muus liikmesriigis asuva rendiagentuuri lähetatud renditöötajate suhtes nüüd kohaldada soodsamaid tingimusi.

Esialgses ettepanekus pakkus komisjon samuti välja, et teatavaks ajavahemikuks lähetatud töötajate (pikaajalised lähetused) suhtes kehtiks vähemalt vastuvõtva liikmesriigi tööõiguse kohustuslikud kaitse-eeskirjad. Näiteks sotsiaalkindlustuse koordineerimise alastes õigusaktides on olemas sarnane 24 kuu reegel.

Milles seisneb erinevus? Praegu kehtivad kõigi lähetatud töötajate suhtes juba paljud vastuvõtva liikmesriigi olulised tööõiguse sätted, mis hõlmavad näiteks tervishoidu, ohutust ja hügieeni ning meeste ja naiste võrdset kohtlemist. Muudes küsimustes, nagu kaitse ebaõiglase koondamise eest, kehtib aga päritoluliikmesriigi tööõigus. Kavandatud muudatuse kohaselt koheldaks pikaajaliselt lähetatud töötajaid enamikus tööõiguse aspektides täpselt samamoodi kui vastuvõtva liikmesriigi kohalikke töötajaid. Seda põhimõtet kohaldatakse alates esimesest päevast, kui võib eeldada, et töötaja lähetatakse teatavast ajavahemikust pikemaks perioodiks. Kõigil muudel juhtudel kohaldatakse seda põhimõtet niipea, kui lähetuse kestus ületab kõnealuse perioodi.

Milline on kõnealuse ettepaneku õigusloomeprotsessi seis?

Euroopa Parlamendi tööhõivekomisjon võttis 16. oktoobril 2017 vastu kompromissteksti. Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 23. oktoobri 2017. aasta istungil leppisid ELi tööhõive- ja sotsiaalministrid kokku üldises lähenemisviisis. Algavad arutelud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel, et võtta vastu lõplik ettepanek.

Kas kõnealuse ettepaneku kohaselt rakendatakse lähetamise puhul põhimõtet „võrdse töö eest võrdne tasu“?

Jah, võttes arvesse eri liikmesriikide olukorda ning vajadust säilitada võrdsed tingimused kõigile teenusepakkujatele.

Igas liikmesriigis võivad olla erinevad eeskirjad, et tagada töötajatele õiglane tasu. Ettepanekuga tagatakse, et nendest eeskirjadest saavad võrdselt kasu nii kohalikud kui ka lähetatud töötajad. Üldiselt peavad siseriiklikud ettevõtjad ja töötajaid lähetavad ettevõtjad ühtviisi järgima kõiki tasustamiseeskirju. Alltöövõtu puhul võib see põhimõte laieneda ka mis tahes kollektiivlepingu või vahekohtuotsusega ette nähtud eeskirjadele, olenemata nende üldisest kohaldatavusest ja kohaldamisalast või tähtsusest riiklikul tasandil. Lähetatud renditöötajatele tagatakse ettepanekuga võrdne kohtlemine kõigi põhiliste töö- ja töölevõtutingimuste osas.

Kas Euroopa Komisjon otsustab, kui suurt palka peab ettevõte oma lähetatud töötajatele maksma?

Ei, see on lepinguvabaduse küsimus.

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kehtestada võrdsed tingimused lähetavatele ja kodumaistele ettevõtetele, tagamaks, et kodumaiste ettevõtete suhtes kohaldatavaid eeskirju kohaldatakse ka lähetavate ettevõtete suhtes. Sellega tagatakse töötajate kaitse ja aus konkurents ettevõtete vahel.

Eri ettevõtted võivad siiski pakkuda erinevaid töötingimusi ja töötasu, tingimusel et need on vastuvõtva liikmesriigi eeskirjadega ettenähtust soodsamad.

Kas direktiivi kavandatud läbivaatamine muudab olukorda liikmesriikides, kus puudub süsteem kollektiivlepingute üldise kohaldatavuse tunnistamiseks?

Eeskirjad, mis võimaldavad liikmesriikidel, kellel ei ole süsteemi kollektiivlepingute üldise kohaldatavuse tunnistamiseks, lähtuda teatavatest muudest kollektiivlepingutest või vahekohtu otsustest (artikli 3 lõige 8), ei muutu.

Kas töötajate lähetamise direktiivi läbivaatamine mõjutab töötajate lähetamist / teenuste osutamist kolmandatest riikidest?

Kolmandate riikide teenusepakkujatel ja töötajatel on juurdepääs ELi turule üksnes juhul, kui see on vastastikkuse alusel ette nähtud rahvusvahelise kaubanduslepinguga. Kui kolmandate riikide teenusepakkujatel on juurdepääs ELi turule, kehtivad nende suhtes üldiselt selle liikmesriigi tööõiguse eeskirjad, kelle territooriumile nad töötajaid lähetavad. Töötajate lähetamise läbivaadatud direktiivis on jätkuvalt sätestatud, et „kolmandas riigis asuvaid ettevõtjaid ei või kohelda soodsamalt kui liikmesriigis asuvaid ettevõtjaid”. Seega peavad liikmesriigid kolmandas riigis asuvate ettevõtete suhtes, kes lähetavad töötajaid nende territooriumile, kohaldama vähemalt samu nõudeid, mida nad kohaldavad ettevõtete suhtes, kes lähetavad töötajaid teisest liikmesriigist.

Kuidas on ettepanek seotud Euroopa tööjõuameti loomist käsitleva ettepanekuga?

Uutel ja õiglasematel eeskirjadel on mõtet ainult siis, kui neid nõuetekohaselt rakendatakse. Komisjon soovib soodustada tõeliselt dünaamilist koostööd liikmesriikide pädevate asutuste vahel, mida oleks võimalik veelgi parandada. Töötajate lähetamine toob oma riikidevahelise iseloomu tõttu kaasa konkreetsed probleemid töötingimuste kohaldamise järelevalve eest vastutavatele üksustele. Seetõttu tundub olevat vajalik tihedam ja hõlpsam koostöö päritoluliikmesriikide ja vastuvõtvate liikmesriikide pädevate asutuste vahel. See on üks ülesandeid, mida võiks täita Euroopa tööjõuamet. Nagu teatati kõnes olukorrast Euroopa Liidus ja 13. septembri kavatsusavalduses, on kõnealune ettepanek osa komisjoni 2018. aasta tööprogrammist.

Kas direktiiv kehtib maanteetranspordi valdkonnas?

Komisjoni seisukoht on alati olnud see, et kehtiv töötajate lähetamise direktiiv on kohaldatav maanteetranspordi sektoris.

Sellegipoolest tunnistame ka rahvusvaheliste maanteevedude kui väga liikuva sektori eripära. Seetõttu märkisime siis, kui komisjon tegi eelmise aasta märtsis ettepaneku üldise töötajate lähetamise direktiivi läbivaatamiseks, et transpordisektoris oleks asjakohasem kohaldada valdkondlikke õigusakte. Esitasime kõnealust sektorit käsitleva ettepaneku 31. mail 2017. Lisateavet leiab siit.

Nõukogu leppis 23. oktoobri istungil oma üldises lähenemisviisis kokku, et läbivaadatud eeskirju töötajate lähetamise kohta kohaldatakse transpordisektoris töötavate autojuhtide suhtes alles alates kõnealuse valdkondliku õigusakti jõustumise kuupäevast.

Kuni selle ajani jäävad maanteetranspordi sektoris jõusse praegused töötajate lähetamist käsitlevad eeskirjad. Komisjon kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles võtma kiiresti vastu transpordisektori kohta kavandatud eeskirjad, et kohandada eeskirju selle sektori lähetatud töötajate erivajadustele, tagades samas maanteeveo siseturu nõuetekohase toimimise.

 

 

* Algne dokument avaldati 8. märtsil 2016 ja seda ajakohastati 24. oktoobril 2017.

 

MEMO/16/467

Kontaktandmed ajakirjanikele:

Kontaktandmed üldsuse jaoks: Europe Direct (tel 00 800 67 89 10 11 ; e-post)


Side Bar