Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon

MEMO

Brüssel, 15. jaanuar 2014

Euroopa Komisjon toetab isikute vaba liikumist

(vt ka IP/13/1151)

Rohkem kui 14 miljonit ELi kodanikku elab püsivalt liikmesriigis, mis ei ole nende päritoluriik. Vaba liikumine, mis tähendab õigust elada, töötada ja õppida kõikjal Euroopa Liidu territooriumil, on eurooplaste seas enimhinnatud ELi õigus. ELi kodanike vaba liikumise peamine ajend on tööga seotud, sellele järgnevad perekondlikud põhjused. Teises liikmesriigis elavatest ELi kodanikest oli 2012. aastal rohkem kui kolm neljandikku (78%) tööealised (15–64), võrreldes 66% oma riigi kodanike hulgas. Keskmiselt oli teises liikmesriigis elavate ELi kodanike tööhõive määr (67,7%) kõrgem kui oma riigi kodanikel (64,6%).

Mittetöötavad isikud (üliõpilased, pensionärid, tööotsijad ja mitteaktiivsed pereliikmed) moodustavad ainult väikese osa teises liikmesriigis elavate ELi kodanike arvust. Lisaks oli 64% neist eelnevalt oma praeguses elukohariigis töötanud. 79% elavad leibkonnas, kus vähemalt üks pereliige töötab. Mitteaktiivsuse määr ELi sees liikunud kodanike hulgas vähenes 34,1%-lt 2005. aastal 30,7%-ni 2012. aastal.

Kodanike vaba liikumine on ette nähtud aluslepingutega. See on ühtse turu lahutamatu osa ja selle edukuse võti: kui inimestel on võimalik liikuda ja osta kaupu ka väljaspool oma riiki, ergutab see majanduskasvu. Töötajate vaba liikumine toob kasu nii töötajale endale kui ka liikmesriikide majandusele, võimaldades parimal võimalikul viisil sobitada olemasolevaid oskusi ELi tööturul pakutavate töökohtadega. Vaatamata majanduskriisile on ELis praegu ligikaudu kaks miljonit täitmata töökohta.

Vaba liikumist käsitlevas teatises, mille Euroopa Komisjon 25. novembril vastu võttis, rõhutatakse liikmesriikide ja ELi institutsioonide ühist vastutust toetada ELi kodanike õigust elada ja töötada teises liikmesriigis. Selles visandatakse konkreetsed meetmed, millega toetatakse liikmesriikide jõupingutusi selle õiguse tagamisel ja sellest tuleneva kasu saamisel. Kõnealuses poliitilises dokumendis selgitatakse ELi kodanike õigust vabalt liikuda ja saada sotsiaaltoetusi ning käsitletakse ka mõnede liikmesriikide muret seoses probleemidega, mida liikuvus võib kohalikele ametiasutustele kaasa tuua.

1. Vaba liikumise õigusraamistik

Mida kujutab endast töötajate vaba liikumine?

ELi töötajad on kasutanud õigust töötada teises liikmesriigis alates 1960ndatest aastatest – see õigus oli sisse kirjutatud juba ELi aluslepingutesse, millega pandi 1957. aastal alus Euroopa ühendamise ideele. Praegu kajastab töötajate vaba liikumise õigust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 45. Seal on sätestatud ka nõue hoiduda kodakondsusega seotud diskrimineerimisest nii töötaja töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

Määruses (EL) nr 492/2011 käsitletakse töötajate vaba liikumise üksikasju ja määratakse kindlaks konkreetsed tööelu tahud, mille puhul tuleb hoiduda kodakondsusega seotud diskrimineerimisest. Eeskätt puudutab see töölevõtmist, töötingimusi, juurdepääsu sotsiaaltoetustele ja maksusoodustustele, koolitusvõimalusi, ametiühingutega liitumist, eluaseme kättesaadavust ja juurdepääsu laste haridusvõimalustele.

Komisjon esitas 2013. aasta aprilli lõpus ettepaneku töötajate vaba liikumist hõlbustava direktiivi kohta. Kavandatud direktiivi peamised eesmärgid on vältida teistest liikmesriikidest pärit töötajate diskrimineerimist ja selgitada ELi kodanikele põhjalikumat nende õigust töötada teistes liikmesriikides (IP/13/372, MEMO/13/384 ja SPEECH/13/373). Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Parlament võtavad direktiivi tõenäoliselt vastu lähinädalatel.

Tööjõu liikuvus ELis toob kasu mitte üksnes asjaomastele töötajatele, vaid ka liikmesriikide majandustele. Vastuvõtjariigile on kasulik, kui tema ettevõtted leiavad töötajad vabadele töökohtadele, mis oleksid muidu täitmata jäänud, ja saavad sel viisil toota kaupu või osutada teenuseid, mis ilma kõnealuste töötajateta ei oleks võimalik olnud. Kasu saab ka töötaja päritoluriik, sest töötaja, kellel on kodus vähe võimalusi tööd leida ja oma peret majanduslikult toetada, saab tööd ja omandab oskusi, mida ta muidu ei oleks saanud. Kui teises riigis töötanud isik oma kodumaale tagasi pöördub, saab ka see riik saadud töökogemusest kasu.

Mida kujutab endast kodanike vaba liikumine?

20 aastat tagasi vastu võetud Maastrichti lepinguga laienes vaba liikumise õigus kõigile ELi kodanikele, olenemata sellest, kas nad töötavad või mitte. See on üks ELi õigusega tagatud põhivabadustest, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 21. Kodanike vaba liikumine on ka liidu kodakondsuse alustala.

Kodanike vaba liikumist ja teises riigi elamist käsitlevad konkreetsed eeskirjad ja tingimused on sätestatud direktiivis 2004/38/EÜ, mille liikmesriigid võtsid vastu 2004. aastal.

Vaba liikumine on kõige hinnatum ELi kodakondsusega seotud õigus: 56% Euroopa kodanikest on seisukohal, et see on Euroopa Liidu suurim saavutus. Õigust elada teises liikmesriigis kasutab üha rohkem inimesi: 2012. aasta lõpus oli 14,1 miljonit kodanikku elanud aasta või kauem liikmesriigis, mis ei olnud nende päritoluriik. Eurobaromeetri küsitluste kohaselt leiab rohkem kui kaks kolmandikku eurooplastest, et kodanike vaba liikumine Euroopa Liidus on nende kodumaale kasulik (67%).

Kellel on õigus vabalt liikuda?

Esimesed kolm kuud: Igal ELi kodanikul on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kuni kolm kuud ilma mingeid tingimusi või formaalsusi täitmata.

Pärast esimest kolme kuud: ELi kodanikel on õigus elada teises liikmesriigis kauem kui kolm kuud, kui nad täidavad teatavad tingimused, mis sõltuvad nende staatusest kõnealuses riigis:

Töötajatel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel ning nende otsestel perekonnaliikmetel on õigus teises liikmesriigis elada ilma mingeid tingimusi täitmata.

Tööotsijatel on tingimusteta õigus teises liikmesriigis elada kuni kuus kuud ja ka kauem, kui nad jätkavad töö otsimist selles liikmesriigis ja kui töö leidmise võimalus on reaalne. Tööotsijatel on õigus saada abiraha oma päritoluliikmesriigist vähemalt kolme kuu jooksul, mil nad otsivad tööd teises liikmesriigis, kui nad on eelnevalt oma päritoluliikmesriigis töötuna arvele võetud.

Üliõpilastel ja teistel mittetöötavatel isikutel (töötud, pensionärid jne) on õigus elada teises liikmesriigis kauem kui kolm kuud, kui neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt ülalpidamisvahendeid ja tervisekindlustus, et nad ei oleks koormaks vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalhoolekandesüsteemile.

Viie aasta möödumisel: Kui ELi kodanik ja tema pereliikmed on teises liikmesriigis elanud viis järjestikust aastat, saavad nad õiguse elada selles liikmesriigis alaliselt. Alalise elamisloaga isikute suhtes ei kohaldata enam esimese viie aasta jooksul kehtinud tingimusi.

2. Sotsiaalabi ja toetused

Kellel on õigus sotsiaalabile?

Sotsiaalabi kujutab endast toimetulekutoetust ja koosneb tavaliselt toetustest, mida makstakse minimaalsete elamiskulude katmiseks, või abist, mida antakse konkreetsete eriolukordade puhul.

ELi kodanikke, kes elavad ametlikult mõnes teises ELi liikmesriigis, tuleb kohelda asukohariigi kodanikega võrdselt. Tänu võrdse kohtlemise põhimõttele on sellistel kodanikel seega enamasti õigus saada toetusi, sealhulgas sotsiaaltoetusi, maksusoodustusi ja sotsiaalabi, mida vastuvõtva ELi riigi kodanikud ise saavad.

Samas on ELi õiguses ette nähtud piirangud sotsiaalabi saamisel ELi kodanike puhul, kes ei tööta, et vältida põhjendamatut rahalist koormat vastuvõtvale liikmesriigile.

Esimesed kolm kuud: ELi õiguse kohaselt ei ole vastuvõttev ELi riik kohustatud mittetöötavatele ELi kodanikele esimese kolme kuu jooksul sotsiaalabi maksma.

Üle kolme kuu, aga alla viie aasta: Mittetöötavatel ELi kodanikel on sotsiaalabi saamine ebatõenäoline, sest elamisloa saamiseks tuleb neil eelnevalt riigi ametiasutustele tõestada, et neil on piisavalt ülalpidamisvahendeid (vt eespool).

Kui nad taotlevad sotsiaaltoetusi, näiteks seetõttu, et nende majanduslik olukord halveneb, tuleb nende taotlusi hinnata võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt. Kuid ka siin on ELi õigusaktides ette nähtud kaitsemeetmed.

Teatavatel juhtudel võib sotsiaalabi taotlemine tekitada riigi ametiasutustes põhjendatud kahtlusi, et isik võib olla muutunud sotsiaalabisüsteemile põhjendamatuks koormaks.

Lisaks võib liikmesriik sotsiaalabi või mitteosamakselise erihüvitise (st hüvitised, millel on korraga sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi tunnused, ning mis on hõlmatud määrusega 883/2004) andmise tingimuseks seada asjaolu, et isik peab vastama pikema kui kolmekuulise elamisloa saamise tingimustele. Siiski ei või liikmesriigid automaatselt keelduda nende toetuste maksmisest mittetöötavatele ELi kodanikele ega ka automaatselt järeldada, et neil ei ole piisavalt ülalpidamisvahendeid ja seega ka riigis elamise õigust.

Riigi ametiasutused peaksid hindama iga olukorda eraldi, võttes arvesse erinevaid tegureid (toetussumma suurus, maksmise kestus, raskuste ajutine iseloom, üldine koormus riiklikule sotsiaalabisüsteemile).

Kui ametiasutused teevad kõnealuse individuaalse hindamise põhjal järelduse, et asjaomase isikuga seonduvad kulud on liigselt koormavad, võivad nad selle isiku riigis viibimise õiguse peatada.

Viie aasta möödumisel: Alalise elamisloa saanud ELi kodanikel on õigus sotsiaalabile samadel tingimustel kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikel. ELi õigus ei luba mingeid erandeid.

Kellel on õigus sotsiaalkindlustushüvitisele?

Tavapärased sotsiaalkindlustushüvitised on vanaduspensionid, toitjakaotuspensionid, puudetoetused, haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitised, töötu abirahad, peretoetused ja arstiabi.

Liikmesriigid kehtestavad sotsiaalkindlustuseeskirjad oma oludele vastavalt. EL koordineerib sotsiaalkindlustuseeskirju (määrused (EÜ) nr 883/2004 ja 987/2009) ainult selles osas, mis on vajalik tagamaks, et ELi kodanikud ei kaotaks ELi piires liikudes oma sotsiaalkindlustusega seonduvaid õigusi.

See tähendab, et vastuvõtva riigi õiguses on sätestatud, millised hüvitised on olemas, mis tingimusel neid antakse (näiteks töötamise aja põhjal), kui kaua ja mis summasid makstakse. Seega on ELis hüvitised riigiti erinevad.

Määrus (EÜ) nr 883/2004 tagab ainult seda, et ühest riigist teise liikunud ELi kodanikele jääb sotsiaalkindlustus alles, eelkõige on nimetatud määruses sätestatud see, kumb asjakohane liikmesriik vastutab sotsiaalkindlustushüvitise maksmise eest.

Töötajaid — nii töövõtjaid kui ka füüsilisest isikust ettevõtjaid — ning nende pereliikmeid toetab vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteem samadel tingimustel kui vastuvõtva riigi enda kodanikke, sest kõnealused töötajad, nagu kõik teised selle riigi töötajad, teevad sissemakseid ja maksavad makse riiklikesse fondidesse, millest hüvitisi välja makstakse.

Ühest ELi riigist teise liikunud mittetöötavate isikute puhul ei saa kohaldada töökohariigi eeskirja, sest ei ole riiki, kus inimene töötab. Sotsiaalkindlustusskeeme käsitlevate ELi õigusaktide kohaselt vastutab asukohaliikmesriik sotsiaalkindlustuse maksmise eest üksnes juhul, kui sellised kodanikud täidavad kõiki alalise elukoha nõudeid ja tõendavad, et nad on asjaomase liikmesriigiga reaalselt seotud. Alalise elukoha nõudega seotud ranged kriteeriumid tagavad, et mittetöötavad kodanikud saavad teises liikmesriigis sotsiaalkindlustushüvitisi üksnes siis, kui nad on kõik oma huvid tegelikult sellesse riiki üle kandnud (näiteks kui nende perekond asub selles riigis).

3. Ühest ELi liikmesriigist teise liikuvate kodanike mõju sotsiaalkindlustussüsteemidele

Vastavalt liikmesriikide esitatud andmetele ja Euroopa Komisjoni 2013. aasta oktoobris avaldatud uuringule ei kasuta enamikus ELi riikides elavad teistest liikmesriikidest saabunud kodanikud sotsiaaltoetusi rohkem, kui seda teevad selle riigi enda kodanikud. Enamikus uuringus osalenud riikides saavad ühest riigist teise liikujad suurema tõenäosusega eluaseme ja perega seotud toetusi.

Just üldisest maksusüsteemist rahastatavate rahaliste toetuste kohta, näiteks sotsiaalpensionid, puudetoetused ja mitteosamakselised töötuhüvitised, milles isikud oma sissemaksetega ei ole osalenud (nn mitteosamakselised rahalised erihüvitised), näitab uuring, et teises liikmesriigis elavad mittetöötavad ELi kodanikud moodustavad väga väikese osa hüvitisesaajatest ning et nende hüvitisetaotlused mõjutavad riigi sotsiaalvaldkonna eelarvet väga vähe. Uuringus osalenud kuues riigis (Austria, Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Malta ja Portugal) moodustavad sellised isikud hüvitisesaajatest alla 1% ning veel viies riigis (Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Madalmaad ja Rootsi) jääb sisserändajate hulka kuuluvate ELi kodanikest hüvitisesaajate määr 1–5% vahemikku.

Uuringust selgus ka, et:

suur osa ELi kodanikest, kes asub elama teise liikmesriiki, teeb seda töö pärast;

niisuguste ELi kodanike tööhõive määr on viimase seitsme aasta jooksul kasvanud;

teises liikmesriigis elavate ELi kodanike puhul on isegi võrreldes asjaomase enda riigi kodanikega keskmiselt tõenäolisem see, et nad töötavad (seda osaliselt ka seetõttu, et liikuvate töötajate hulgas on rohkem 15–64aastasi kui kohaliku elanikkonna hulgas);

teise ELi liikmesriiki liikunud mittetöötavad isikud moodustavad iga liikmesriigi koguelanikkonnast väga väikese osa ning üksnes 0,7–1,0% kogu ELi elanikkonnast.

keskmiselt on teise ELi liikmesriiki liikunud mittetöötavatele isikutele osutatud arstiabi kulud väga väikesed võrreldes kogu tervishoiusüsteemi kuludega (keskmiselt 0,2%) või vastuvõtva riigi majanduse kogumahuga (keskmiselt 0,01% SKPst).

  • Teises liikmesriigis elavad ELi kodanikud moodustavad väga väikese osa mitteosamakseliste erihüvitiste saajatest (st hüvitised, millel on korraga sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi tunnused): vähem kui 1% kõigist hüvitisesaajatest (kes on ELi kodanikud) kuues riigis (Austria, Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Malta ja Portugal); 1%–5% viies riigis (Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Holland ja Rootsi); ning üle 5% Belgias ja Iirimaal (Iirimaa andmed on taotluste põhjal koostatud hinnangulised andmed).

  • Sotsiaalhoolekandesüsteemide heldekäelisuse ja teisest liikmesriigist sisserändajate voo vahel ei ole statistilist korrelatsiooni.

  • Teises liikmesriigis elavate mittetöötavate ELi kodanike põhinäitajad on järgmised:

  • 64% on eelnevalt oma praeguses elukohariigis töötanud

  • 71% on pensionärid, õpilased ja tööotsijad

79% elavad leibkonnas, kus vähemalt üks pereliige töötab.

Uusimad uuringutulemused kinnitavad ka varasemate uuringute tulemusi, mille kohaselt on teisest liikmesriigist pärit töötajad vastuvõtva riigi eelarve netorahastajad. Teisest liikmesriigist pärit töötajad maksavad tavaliselt vastuvõtva riigi eelarvesse rohkem sotsiaal- ja muid makse, kui nad saavad sealt hüvitisi, sest enamasti on tegemist nooremate inimestega, kes on majanduslikult aktiivsemad, kui riigi oma tööjõud. Uuringud, millele toetuti, on OECD International Migration Outlook 2013, migratsiooniuuringute keskuse uuring Assessing the Fiscal Costs and Benefits of A8 Migration to the UK ja äsjane uuring, mille teostas Centre for European Reform.

4. Kuidas toimida võimalike kuritarvituste korral?

Millised võimalusi pakub ELi õigus liikmesriikidele kuritarvituste ärahoidmiseks?

ELi õigusaktidega on ette nähtud tugevad kaitsemeetmed, mis aitavad ära hoida vaba liikumise õiguse kuritarvitamist.

ELi vaba liikumise eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel võtta tõhusaid ja vajalikke meetmeid, et võidelda kuritarvituste (nt fiktiivabielud) ja pettuste (nt dokumentide võltsimine) või muude näiliste tegude ja kelmuste vastu, mida on tehtud üksnes vaba liikumise õiguse saamiseks. Liikmesriigid võivad keelduda direktiivi 2004/38 (artikkel 35) kohaste õiguste andmisest või lõpetada nende kohaldamise. Sellised meetmed peavad olema proportsionaalsed ja nende suhtes tuleb kohaldada direktiiviga ette nähtud menetluslikke tagatisi.

Riikide ametiasutused võivad uurida üksikjuhtumeid, mille suhtes neil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et tegemist võib olla kuritarvitusega. Kui tehakse kindlaks, et see tõepoolest nii on, võivad nad asjassepuutuva isiku elamisloa kehtetuks tunnistada ja ta riigist välja saata.

Lisaks sellele võivad riikide ametiasutused kõigi asjaolude ja toimepandud rikkumise (näiteks dokumendi võltsimine, fiktiivabielu, osalemine organiseeritud kuritegevuses) hindamise järel otsustada, et teatav isik ohustab reaalselt, pidevalt ja tõsiselt avalikku korda ning lisaks isiku riigist väljasaatmisele anda välja ka riiki sisenemise keelu, mis keelab sel isikul teatava aja jooksul kõnealuse riigi territooriumile tulla.

Mida kavatseb komisjon teha liikmesriikide esiletoodud probleemide lahendamiseks?

25. novembril esitas komisjon viis konkreetset meedet, mis nõuavad edu saavutamiseks liikmesriikide koostööd. Need on konkreetsed näited selle kohta, kuidas EL saab aidata liikmesriikidel ja kohalikel asutustel saada maksimaalset kasu ELi kodanike vabast liikumisest, võidelda pettuse ja kuritarvitustega, tegeleda sotsiaalse kaasamise probleemidega ning kasutada olemasolevaid vahendeid kohapeal.

  • Võitlus fiktiivabielude vastu: Komisjon aitab liikmesriikide ametiasutustel rakendada ELi eeskirju ja koostab 2014. aasta kevadeks fiktiivabielude vältimise käsiraamatu, mis võimaldaks ära hoida võimalikke vaba liikumise kuritarvitusi.

  • ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise eeskirjade kohaldamine: Komisjon on teinud liikmesriikidega tihedat koostööd, et selgitada alalise elukoha nõuet, mida kasutatakse ELi sotsiaalkindlustuse koordineerimise eeskirjades (määrus (EÜ) nr 883/2004), ja avaldas 13. jaanuaril 2014 lõpuks selleteemalise praktilise juhendi (IP/14/13). Alalise elukoha nõudega seotud ranged kriteeriumid tagavad, et mittetöötavad kodanikud saavad teises liikmesriigis sotsiaalkindlustushüvitisi üksnes siis, kui nad on kõik oma huvid tegelikult sellesse riiki üle kandnud (näiteks kui nende perekond asub selles riigis).

  • Sotsiaalse kaasamise probleemidega tegelemine: Liikmesriikidel aidatakse sotsiaalse kaasatusega seotud probleemide lahendamiseks veelgi paremini ära kasutada Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Programmiperioodil 2014–2020 kasutatakse igas liikmesriigis vähemalt 20% ESFi rahadest (praegusel perioodil 17%) sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning vaesuse ja mis tahes diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Lisaks saab ESFi kaudu rahastada ka kõikide sidusrühmade suutlikkuse suurendamist riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Liikmesriikidele antakse poliitilisi suuniseid liikuvate ELi töötajate päritolu ja sihtkoha kohta, et liikmesriigid saaksid arendada oma sotsiaalse kaasamise programme Euroopa Sotsiaalfondi toetusel. Komisjon jätkab jõupingutusi, et aidata suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel.

  • Parimate tavade vahetamine kohalike ametiasutuste vahel: Komisjon aitab kohalikel ametiasutustel jagada üle Euroopa kogutud teadmisi, et rakendada vaba liikumise eeskirju ja lahendada sotsiaalse kaasatusega seotud probleeme. Komisjon viib läbi uuringu hindamaks vaba liikumise mõju kuuele Euroopa suurlinnale, mida esitletakse kohtumisel linnapeadega kogu Euroopast 11. veebruaril 2014.. Selle kohtumisega soovib komisjon aidata linnapeadel lahendada nende omavalitsustes esile kerkivaid probleeme ja anda juhiseid, kuidas taotleda ELi rahalist toetust sotsiaalse lõimumise jaoks. Kohtumise korraldab Regioonide Komitee.

  • ELi vaba liikumise eeskirjade kohaldamise tagamine. Komisjon loob enne 2014. aasta lõppu veebipõhise koolitusmooduli, mis aitab kohalikel ametiasutustel paremini mõista ja rakendada ELi vaba liikumise õigusi. Komisjon on teinud ettepaneku, et ELi piires liikuvatele töötajatele loodaks kõikides liikmesriikides õigusabi- ja teabekeskused (vt IP/13/372) 17. jaanuaril 2014 kavatseb komisjon teha ettepaneku Euroopa tööturuasutuste võrgustikku EURES moderniseerimiseks, et suurendada tööturuteenuste tähtsust ja mõju riiklikult tasandil, parandada tööjõu liikuvuse koordineerimist ELis ning muuta EURES tõeliseks Euroopa töö ja töötajate otsimise vahendiks. Praegu väidab 47% ELi kodanikest, et probleemid, millega nad teise liikmesriiki elama asudes kokku puutuvad, on tingitud sellest, et kohalikud ametivõimud ei tunne piisavalt hästi ELi kodanike vaba liikumise õigusega seotud asjaolusid.

Lisateave

Euroopa Komisjoni uuring teise liikmesriiki suundunud mittetöötavate kodanike mõju kohta sotsiaalkindlustussüsteemile:

http://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=en&catId=89&newsId=1980&furtherNews=yes

Euroopa Komisjon — vaba liikumine ELis

http://ec.europa.eu/justice/citizen/move-live/index_en.htm

Teave sotsiaalkindlustuse koordineerimise kohta:

http://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=en&catId=849

Euroopa Komisjoni asepresidendi ja ELi õigusküsimuste voliniku Viviane Redingi koduleht:

http://ec.europa.eu/reding

Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse voliniku László Andori koduleht:

http://ec.europa.eu/andor

Asepresident Reding Twitteris: @VivianeRedingEU

Volinik Andor Twitteris: @LaszloAndorEU

Lisa

1. lisa: Vaba liikumine on kõige hinnatum õigus

Allikas: Eurobaromeetri standarduuring 79, kevad 2013

2. lisa: Üldsuse suhtumine vabasse liikumisse

Allikas: Flash Eurobarometer 365 Euroopa kodakondsuse kohta, lk 44.

3. lisa: Kui paljud ELi kodanikud liiguvad teise liikmesriiki?

Iga-aastane piiriülese liikuvuse määr ELis võrreldes USA ja Austraaliaga

Allikas: OECD, ELi majanduse uuring 2012

4. lisa: Teise liikmesriiki liikunud ELi kodanikud on suurema tõenäosusega majanduslikult aktiivsed kui liikmesriigi oma kodanikud

Tabel on koostatud vastavalt riigis elavate tööealiste (15–64) teise ELi liikmesriigi kodanike arvule.

Allikas: Eurostat, ELi tööjõu-uuring (tabel lfsa_argan). Märkus: tabelis on ära toodud ainult peamised sihtriigid. Need 17 liikmesriiki moodustasid 2012. aastal 99% tööjõu liikuvusest.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website