Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

Finantstehingute maks tõhustatud koostöö kaudu: küsimused ja vastused

Commission Européenne - MEMO/13/98   14/02/2013

Autres langues disponibles: FR EN DE ES NL IT PT EL LT SK SL

Euroopa Komisjon

MEMO

Brüssel, 14. veebruar 2013

Finantstehingute maks tõhustatud koostöö kaudu: küsimused ja vastused

(vt ka IP/13/115)

Miks on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku finantstehingute maksu rakendamiseks tõhustatud koostöö kaudu?

Komisjoni 2011. aasta septembri esialgne ettepanek oli, et finantstehingute maksu rakendavad kõik 27 liikmesriiki (IP/11/1085). Pärast elavaid arutelusid nõukogus järeldati, et esialgse ettepaneku osas lähitulevikus ühehäälsele otsusele ei jõuta.

Sellegipoolest näitasid mitmed liikmesriigid üles tugevat soovi jätkata finantstehingute maksuga. Seetõttu kirjutasid 2012. aasta sügisel volinik Šemetale 11 liikmesriiki, et taotleda komisjoni 2011. aasta ettepaneku alusel ametlikult finantstehingute maksu valdkonnas tõhustatud koostöö lubamist.

Komisjon hindas hoolikalt nende taotluste vastavust ELi aluslepingute kohase tõhustatud koostöö kriteeriumitele. Selle hinnangu alusel tegi komisjon 2012. aasta oktoobris ettepaneku otsuse kohta lubada finantstehingute maksu valdkonnas tõhustatud koostööd (vt IP/12/1138). Euroopa Parlament toetas ettepanekut detsembris ja Euroopa rahandusministrid jõudsid selle osas kokkuleppele majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 2013. aasta jaanuari istungil.

Kui tõhustatud koostööle oli antud roheline tuli, võis komisjon jätkata finantstehingute maksu üksikasjaliku ettepanekuga, mida hakkavad rakendama 11 liikmesriiki. See ettepanek esitati täna.

Mis on tõhustatud koostöö?

Tõhustatud koostöö on see, kui vähemalt üheksa liikmesriiki soovib jätkata komisjoni välja pakutud algatusega pärast seda, kui selle osas ei jõuta mõistliku aja jooksul ühehäälsele kokkuleppele. See puudutab vaid poliitikavaldkondi, mille puhul on vajalik ühehäälne otsus, ning selle eesmärk on lahendada olukord, kus teatavad liikmesriigid ei saa teiste riikide vastumeelsuse ja kokkuleppe saavutamata jätmise tõttu üheskoos edeneda.

Tõhustatud koostöö selged eeskirjad ja tingimused on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 20 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 326–334.

Lisateave tõhustatud koostöö toimimise kohta: MEMO/12/799.

Millised liikmesriigid kavatsevad rakendada ühist finantstehingute maksu tõhustatud koostöö kaudu?

Loa ühise finantstehingute maksu kehtestamiseks tõhustatud koostöö kaudu on saanud 11 liikmesriiki, kelle SKP kokku moodustab kaks kolmandikku ELi SKPst. Need riigid on: Belgia, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Austria, Portugal, Sloveenia ja Slovakkia.

Kas teised riigid saavad finantstehingute maksuga hiljem ühineda? Kuidas?

Jah. Aluslepingute kohaselt on üks tõhustatud koostöö tingimus, et soovi korral saavad teised liikmesriigid sellega hilisemas etapis ühineda. Ühinemiseks peab liikmesriik esitama taotluse Euroopa Komisjonile, kes hindab selle vastavust asutamislepingus sätestatud kriteeriumitele (nagu tehti ka esialgsete taotlustega).

Millised on täna 11 liikmesriigi jaoks esitatud finantstehingute maksu põhijooned?

Kooskõlas 11 liikmesriigi esitatud nõuetega vastab tänane ettepanek reguleerimisala ja eesmärkide poolest komisjoni algsele finantstehingute maksu ettepanekule.

Eesmärgid on täpselt samad. Nendeks on:

- hoida ära ühtse turu killustatus, mida põhjustaksid eri liikmesriikides kooskõlastamata kehtestatud finantstehingute maksud;

- tagada finantssektori õiglane ja märkimisväärne panus riigi rahandusse ja kriisi kulude katmisse, eelkõige arvestades, et praegu on finantssektor võrreldes teiste sektoritega alamaksustatud;

- luua sobivad stiimulid, et piirata finantstehinguid, mis ei tõhusta finantsturgude toimimist ega reaalmajandust.

Ka finantstehingute maksu reguleerimisala kajastab 2011. aasta ettepanekut:

- maksubaas on väga lai, hõlmates finantseerimisasutuste tehinguid kõigi finantsinstrumentidega ja kõigil turgudel, kui seos finantstehingute maksu tsooniga on tõendatud.

- maksumäärad on madalad: 0,1% aktsiate ja võlakirjade, ühisinvesteerimisfondide osakute, rahaturuinstrumentide repolepingutele ja väärtpaberite laenuks andmise lepingute puhul ning 0,01% tuletisväärtpaberite puhul. Need on kavandatavad alammäärad, mille asemel saavad osalevad liikmesriigid soovi korral kohaldada ka kõrgemaid määrasid. Maksu peaks maksma iga tehingus osalev finantseerimisasutus.

- tavaelanike ja ettevõtjate igapäevased finantstehingud (nt kindlustuslepingud, hüpoteek- ja ettevõtluslaenud, krediitkaarditehingud, makseteenused, hoiused, valuuta hetketuru tehingud jne) on reaalmajanduse kaitsmiseks finantstehingute maksust vabastatud.

- kapitali suurendamist (st aktsiate ja võlakirjade esmane emiteerimine, ühisinvesteerimisfondide osakud) ja teatavaid restruktureerimismeetmeid ei maksustata. Lisaks on finantstehingute maksu reguleerimisalast vabastatud finantstehingud Euroopa Keskpanga, riiklike keskpankade, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja Euroopa stabiilsusmehhanismiga.

- residentsuspõhimõte jääb põhiliseks kaitsevahendiks finantstehingute ümberpaigutumise vastu. Residentsuspõhimõtte kohaselt ei loe see, kus tehing toimub, vaid see, kes on tehingu osapooled. Kui tehingus osalev finantseerimisasutus asub finantstehingute maksu tsoonis või tegutseb selles tsoonis asuva osapoole nimel, siis maksustatakse tehing sõltumata sellest, kus maailma paigas see toimub.

Komisjon on maksustamise vältimise täiendavaks takistamiseks ettepanekule lisanud emiteerimise põhimõtte. See tähendab, et sõltumata tehingu toimumise ajast ja kohast, maksustatakse tehing ka siis, kui see hõlmab osalevas liikmesriigis emiteeritud finantsinstrumente.

Mis on peamised muudatused võrreldes 2011. aasta finantstehingute maksu ettepanekuga ja miks need kehtestati?

Kõik tänases ettepanekus tehtud muudatused võrreldes 2011. aasta ettepanekuga on tehtud kahel peamisel eesmärgil: kas selleks, et tagada õiguslik selgus seal, kus peeti seda vajalikuks, või selleks, et tugevdada kuritarvituse vastaseid ja kõrvalehoidmist välistavaid sätteid, nagu olid taotlenud 11 osalevat liikmesriiki. Peamised muudatused on järgmised:

- kõrvalehoidmist välistava meetmena on lisatud emiteerimise põhimõte (vt täpsemalt allpool). Ettepanekule on lisatud ka üldine ja konkreetne kuritarvituse vastane klausel.

- liikmesriigid ja muud riigiasutused on valitsemissektori võla haldamisel direktiivi reguleerimisalast selgesõnaliselt välja jäetud.

- Euroopa Keskpank, Euroopa Finantsstabiilsuse Fond ja Euroopa stabiilsusmehhanism on nüüdsest selgesõnaliselt finantstehingute maksust vabastatud.

- finantsinstrumentide tehinguid käsitletakse maksustamise mõttes edaspidi kahe tehinguna, samas loetakse repolepinguid ja pöördrepolepinguid ning väärtpaberite laenuks andmist ja laenuks võtmist vaid üheks tehinguks, sest nad on majanduslikult samaväärsed (üheainsa) krediiditoiminguga.

- reguleerimisalast on välja jäetud ka ühisinvesteerimisfondide aktsiate ja osakute emiteerimine ning restruktureerimismeetmed.

Kas finantstehingute maks toob kasu ka siis, kui seda ei kohalda kõik liikmesriigid?

Kindlasti. Komisjon oleks soovinud finantstehingute maksu kohaldamist kogu ELis. Kuna see ei olnud võimalik, on õige jätkata tõhustatud koostööga. Komisjoni seatud eesmärgid on jätkuvalt samad ja need on teostatavad. Ühine finantstehingute maksu süsteem tagab õiglasema panuse riigi rahandusse finantssektorilt, mis on praegu ELis alamaksustatud ligikaudu 18 miljardit eurot aastas ja mis on saanud väga suurt kasu maksumaksjate eelfinantseeritud päästeoperatsioonidest. Lisaks vähendab 11 liikmesriiki hõlmav ühtne finantstehingute maksustamise süsteem ühtse turu killustatust. Mis veelgi tähtsam, finantstehingute maksu tõhustatud koostöö osalised saavad tavaelanikke täiendavalt koormamata uue olulise tuluallika.

Kui palju tulu finantstehingute maks hinnanguliselt toob? Milleks seda kasutatakse?

Kavandatava finantstehingute maksu kohaldamine tõhustatud koostöö kaudu peaks tooma tulu 30–35 miljardit eurot aastas, mis moodustab 1% osalevate liikmesriikide maksutuludest.

Komisjon on teinud ettepaneku, et osa tuludest võiks kasutada ELi eelarve omavahendina, mille tulemusena vähendatakse vastavalt osalevate liikmesriikide kogurahvatulu põhiseid osamakseid. Liikmesriikide eelarvete vahendeid saaks kasutada, et aidata konsolideerida riigi rahandust, investeerida majanduskasvu edendavatesse tegevustesse või täita arenguabi kohustusi. Osalevad liikmesriigid saavad ise otsustada, kuidas finantstehingute maksu tulusid kasutada.

Kas on oht, et osalevate liikmesriikide finantssektorid paigutuvad ümber liikmesriikidesse või ELi-välistesse riikidesse, kus ühist finantstehingute maksu ei kohaldata?

Tänases ettepanekus on jõulised meetmed ümberpaigutumise riski leevendamiseks. Eelkõige tagab residentsuspõhimõte selle, et kui üks tehingu osapool asub finantstehingute maksu tsoonis, siis maksustatakse tehing sõltumata sellest, kus maailma paigas see toimub. See tähendab, et finantsettevõtjad suudaksid finantstehingute maksu vältida vaid siis, kui nad oleksid valmis ümber paigutuma, hülgama kõik oma kliendid 11 liikmesriigis ja hoiduma igasugusest koostööst finantseerimisasutustega, mis asuvad osalevates liikmesriikides. Seepärast oleks ümberpaigutumine vähetõenäoline, eriti arvestades kavandatava finantstehingute maksu madalat maksumäära ja seda, et osalevad liikmesriigid moodustavad kaks kolmandikku ELi SKPst.

Sellegipoolest võttis komisjon tänases ettepanekus meetmeid, et täiendavalt tugevdada kaitsevahendeid ümberpaigutumise vastu. Emiteerimise põhimõtte kohaselt maksustatakse 11 liikmesriigis emiteeritud finantstooted nende kauplemisel, seda isegi juhul kui nendega kauplejad ei asu finantstehingute maksu tsoonis. Sellega kaovad stiimulid maksu vältimise eemärgil ümberpaigutumiseks.

Seega saaksid finantseerimisasutused maksu maksmist vältida, kui nad loobuksid oma finantsinstrumentidega seotud kliendibaasist finantstehingute maksu jurisdiktsioonis ja kui nad lõpetaksid kauplemise seal emiteeritud finantstoodetega.

Kas kavandatav finantstehingute maks järgib asjakohaseid territoriaalsuse eeskirju?

Jah. 11 liikmesriiki hõlmav kavandatav finantstehingute maks on täielikult kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ELi maksustamispõhimõtetega. Piiriüleste teenuste maksustamine on tugevalt juurdunud maksustamispõhimõte. Selle võrdleva näitena saab kasutada käibemaksu: kui Belgia elanik ostab internetist Ameerika ettevõtjalt tarkvara, siis maksustatakse see Belgia maksumäärade järgi.

Lisaks põhinevad paljud siseriiklikud finantssektori maksud emiteerimise põhimõttel ja neid kohaldatakse seepärast selliste tehingute suhtes, mille puhul kaubeldav finantstoode on emiteeritud asjaomase riigi territooriumil, kuid tehing ise toimub territooriumist väljaspool. Sama kehtib ka kavandatava finantstehingute maksu puhul. Seni kuni tehingu ja osaleva liikmesriigi territooriumi vahel on tõendatud seos, on õigus seda maksu nõuda. Sellegipoolest sisaldab ettepanek üldreeglit, mille kohaselt on finantstehingute maksu maksma kohustatud inimesel võimalik tõendada, et tehingu ja territooriumi vahel puudub piisav seos („tehingu majandusliku sisu klausel”), mille tulemusena ei peaks ta maksu maksma.

Kuidas mõjutab finantstehingute maks majanduskasvu ja tööhõivet?

Komisjoni esitatud kõige ajakohasemad analüüsid näitasid, et finantstehingute maks ei põhjusta töökohtade kaotust. Majanduslikult on hinnanguline pikaajaline mõju SKP-le ‑0,28%. Finantstehingute maksu tulude arukas ümberpaigutamine tagasi majandusse võib isegi mõjuda SKP-le positiivselt 0,2% ulatuses. Mõlemad arvud põhinevad majandusmudelitel ja kajastavad kumulatiivset mõju mitmete aastakümnete vältel. Näitajatest veelgi tähtsam on see, et finantstehingute maksu kehtestamine ei mõjutaks negatiivselt majanduskasvu ega tööhõivet.

Kas finantstehingute maks mõjutab tavaelanikku?

Tavaelanike ja ettevõtjate igapäevased finantstehingud ei kuulu kavandatava finantstehingute maksu reguleerimisalasse, et kaitsta nii neid kui ka reaalmajandust. Maks on suunatud hoopis finantssektorile. Ettepanek hõlmab vaid finantseerimisasutustega seotud tehinguid, kusjuures umbes 85% tehingutest tehaksegi just finantseerimisasutuste vahel.

Lisaks sellele on kavandatavad maksu alammäärad väga madalad, et hoida ära kapitalikulu suurenemisest põhjustatud märkimisväärne doominoefekt, mis mõjutaks reaalmajandust. Nagu kõigi teiste kuludega, peaksid finantseerimisasutused hindama, kas nad võtavad maksu enda kanda või kannavad selle edasi, võttes arvesse turutingimusi või -konkurentsi. Kui finantssektor tõepoolest osa kuludest klientidele edasi kannab, ei oleks tulemus ikkagi ebaproportsionaalne. Iga elanik, kes näiteks ostab 10 000 euro väärtuses aktsiaid, peab tasuma vaid 10 euro suuruse tehingumaksu.

Kuidas mõjutab finantstehingute maks mittefinantssektorit ja mis saab tavapärasest investeerimispangandusest?

Kavandatud finantstehingute maks ei hõlma väljaspool finantssektorit tegutsevate ettevõtjate igapäevaseid finantstehinguid. Seega kui väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad või suuremad ettevõtjad vajavad raha ja võtavad pangalaenu või emiteerivad uusi aktsiaid või ettevõtte võlakirju, siis ei pea nad selle pealt maksu maksma. Lisaks ei pea maksu maksma ka ühinemiste ja ülevõtmiste puhul ega ka juhtkonnapoolse väljaostu puhul, kui finantseerimisasutused on juhtiva vahendaja rollis.

Ainult siis, kui finantseerimisasutusel õnnestub maksukulu edasi kanda oma ettevõtte klientidele, võib kapitalihankimise maksumus veidi suureneda. Selliste meetmete kasutamine peaks olema suhteliselt piiratud, sest enamik mõjusid tabab finantssektorit ennast, kuna 85% kõigist tehingutest toimub finantseerimisasutuste vahel ilma välisklientide osaluseta.

Kas finantstehingute maksu kohaldatakse ka pensionifondidele ja kas sellel võib olla negatiivne mõju pensionitele ja pensionäridele?

Pensionifondid kuuluvad finantstehingute maksu reguleerimisalasse. Pensionifondid on finantsturgude tähtis osa ja otsene konkurent teistele investeerimisfondidele, nagu näiteks börsitegevust järgivad indeksifondid või võlakirjade turud. Mõju võib olla aga väga väike, sõltudes nii varade jaotusest (portfell) kui ka investeerimisstrateegiast (näiteks sagedad või vähem sagedad tehingud). Pensionifondidel on tavaliselt hajutatud varade portfell ja raha investeeritakse finantsinstrumentidesse (peamiselt võlakirjadesse), aga ka varadesse, mida finantstehingute maks ei mõjuta, näiteks sularaha/valuutad, hoiused, kinnisvara, laenud, kuld ja hõbe jne.

Konservatiivsed täielikult finantseeritavad pensionifondid järgivad tavaliselt madala riskiga investeerimisstrateegiaid, mis kajastub võlakirjade ja aktsiate ostmises nende emiteerimisel ja nende hoidmisel tähtpäeva lõpuni. Sellised tehingud ei kuulu finantstehingute maksu reguleerimisalasse.

Aktiivselt varadega kauplevate pensionifondide maksukoormus on kõrgem. Finantstehingute maksu mõjul võib pensionifondide suure käibe ära hoida ja soodustada üleminekut fondide pikaajalisele haldamisele. See võib omakorda oluliselt vähendada nende fondide haldustasusid, kuhu pensionifondid sageli investeerivad.

Kuidas mõjutab finantstehingute maksu tõhustatud koostöö mitteosalevaid liikmesriike?

Enne kui komisjon tegi ettepaneku lubada 11 liikmesriigil jätkata finantstehingute maksuga tõhustatud koostöö kaudu, viis ta läbi põhjaliku hindamise ELi aluslepingute kriteeriumitele vastavuse osas.

Nende kriteeriumite seas oli säte, mille kohaselt ei tohi tõhustatud koostööl olla negatiivset mõju mitteosalevate liikmesriikide kohustustele, õigustele ja pädevustele, ega ka ühtse turu konkurentsi- ja muid moonutusi. Komisjoni analüüsi põhjal olid tulemused kõigis neis aspektides positiivsed.

Lisaks saavad mitteosalevad liikmesriigid kasu, sest ühtlustatud finantstehingute maks 11 liikmesriigis täiustab tänu lihtsustamisele ja ettevõtete vähenenud halduskoormusele ühtset turgu.

Kuidas mõjutab finantstehingute maksu tõhustatud koostöö ühtset turgu?

Finantstehingute maksu kohandamisel 11 liikmesriigis oleks positiivne mõju ühtsele turule. Ühine finantstehingute maksu süsteem, mida jagavad 11 liikmesriiki, vähendaks finantssektori maksustamisel kasutatavaid eri lähenemisviise. Selle tulemusena väheneksid konkurentsimoonutused ja maksustamise vältimise võimalused, paraneks läbipaistvus ja teabevahetus osaliste vahel ning ettevõtjad üle kogu ELi peaksid tasuma vähem nõuete täitmisega seotud kulusid.

Millal on ette nähtud finantstehingute maksu rakendamine nendes 11 liikmesriigis?

Tänane ettepanek näeb ette finantstehingute maksu jõustumise nendes 11 liikmesriigis 1. jaanuaril 2014. Loomulikult sõltub kavandatavast rakendamise tähtpäevast kinnipidamine sellest, kas nõukogu saavutab käesoleva ettepaneku suhtes kokkuleppe. Konsulteeritakse ka Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning riikide parlamentidega, misjärel on vajalik ülevõtmine siseriiklikku õigusesse.


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site