Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon

TEABEKIRI

Brüssel, 28. mai 2014

ELi majanduse juhtimine

Hiljutise majandus-, finants- ja võlakriisi õppetunnid on viinud ELi eeskirjade muutmiseni, näiteks eelarve- ja majanduspoliitika uue järelevalvesüsteemi kasutuselevõtmiseni ja uue eelarve ajakava kehtestamiseni euroala jaoks.

Uute eeskirjade (mis võeti kasutusele esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguga) aluseks on Euroopa poolaasta, ELi poliitikakalender. Selle ühtse süsteemiga tagatakse selged eeskirjad, liikmesriikide poliitika parem koordineeritus kogu aasta jooksul, korrapärased järelmeetmed ja kiiremad sanktsioonid eeskirjade rikkumise korral. Nii aidatakse liikmesriikidel täita nende eelarve ja reformidega seotud kohustusi, muutes samas majandus- ja rahaliitu tervikuna veelgi tugevamaks.

Järgnevalt tutvustatakse uue süsteemi keskseid elemente.

KOORDINEERIMINE AASTA JOOKSUL: EUROOPA POOLAASTA

Enne kriisi kavandati eelarve- ja majanduspoliitikat ELis erinevate menetluste raames. Puudus põhjalik ülevaade liikmesriikide tasandil tehtud jõupingutustest ning liikmesriikidel ei olnud võimalust arutada ELi majanduse ühisstrateegiat.

Koordineerimine ja suunised

2010. aastal kasutusele võetud Euroopa poolaasta tagab, et liikmesriigid arutavad oma eelarve- ja majanduspoliitika kavasid kindlaksmääratud aegadel aastas oma ELi partneritega. See võimaldab neil esitada vastastikuseid märkusi üksteise kavade kohta ning komisjon saab anda liikmesriikidele poliitikasuuniseid õigeaegselt, enne kui asjaomased otsused võetakse vastu riiklikul tasandil. Komisjon jälgib ka seda, kas liikmesriigid teevad jõupingutusi ELi pikaajalise majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020” kehtestatud eesmärkide (töökohtade loomine, haridus, innovatsioon, kliimameetmed ja vaesuse vähendamine) täitmiseks.

Täpne ajakava

Tsükkel algab iga aasta novembris komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsi (ELi üldised majandusalased prioriteedid) avaldamisega, mis annab liikmesriikidele poliitikasuuniseid järgnevaks aastaks.

Kevadel avaldatavates riigipõhistes soovitustes antakse liikmesriikidele konkreetseid nõuandeid põhjalikumate struktuurireformide kohta, mille lõpuleviimine võtab sageli aega üle ühe aasta.

Euroala riikide eelarve järelevalve süveneb aasta lõpu poole, mil liikmesriigid esitavad oma eelarvekavad, mida seejärel hindab komisjon ning mida arutavad euroala rahandusministrid. Komisjon vaatab samuti läbi eelarvepoliitika seisundi euroalal tervikuna.

Komisjon jälgib prioriteetide ja reformide elluviimist mitu korda aastas, keskendudes euroalale ja liikmesriikidele, kellel on eelarve- või finantsprobleeme.

  • November: iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatakse ELi üldised majandusalased prioriteedid järgmiseks aastaks. Häiremehhanismi aruandes hinnatakse liikmesriikide majanduse tasakaalustamatust. Komisjon avaldab oma arvamused eelarvekavade (kõigi euroala riikide puhul) ja majanduspartnerluse programmide (euroala riikide puhul, kellel on ülemäärane eelarvepuudujääk) kohta. Eelarvekavasid arutavad ka euroala rahandusministrid.

  • Detsember: euroala liikmesriigid võtavad vastu lõplikud aastaeelarved, võttes arvesse komisjoni soovitusi ja rahandusministrite arvamusi.

  • Veebruar/märts: Euroopa Parlament ja ELi liikmesriikide asjaomased ministrid (tööhõive, majandus- ja finants- ning konkurentsivõime valdkonnas) arutavad nõukogus iga-aastase majanduskasvu analüüsiga seonduvaid küsimusi. Komisjon avaldab oma talvise majandusprognoosi. Euroopa Ülemkogu võtab iga-aastase majanduskasvu analüüsi alusel vastu ELi majandusprioriteedid. Umbes samal ajal avaldab komisjon põhjalikud ülevaated nende liikmesriikide kohta, kelle puhul esineb võimalikku tasakaalustamatust (need riigid on nimetatud häiremehhanismi aruandes).

  • Aprill: liikmesriigid esitavad oma stabiilsus- või lähenemisprogrammid (keskpika perioodi eelarvekavad) ja oma riiklikud reformikavad (majanduskavad), mis peaksid olema kooskõlas kõigi varasemate ELi soovitustega. Need tuleb esitada igal aastal eelistatavalt 15. aprilliks ning hiljemalt 30. aprilliks. Eurostat avaldab kontrollitud võla- ja puudujäägiandmed eelnenud aasta kohta. See on oluline, et kontrollida, kas liikmesriigid täidavad oma eelarve-eesmärke.

  • Mai: komisjon esitab riigipõhised soovitused (liikmesriikidele antavad kohandatud poliitilised nõuanded), mis põhinevad iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud prioriteetidel ja aprillis esitatud kavadel. Mais avaldab komisjon ka oma kevadise majandusprognoosi.

  • Juuni/juuli: Euroopa Ülemkogu kinnitab riigipõhised soovitused ja ELi ministrid arutavad neid nõukogus. ELi rahandusministrid võtavad need lõplikult vastu juulis.

  • Oktoober: euroala liikmesriigid esitavad järgmise aasta eelarvekavad komisjonile (15. oktoobriks). Juhul kui kava ei ole kooskõlas liikmesriigi keskpika perioodi eesmärkidega, võib komisjon paluda liikmesriigil seda muuta.

VASTUTUSTUNDLIKUM EELARVESTAMINE

Stabiilsuse ja kasvu pakt sõlmiti samaaegselt ühisraha kasutuselevõtuga, et tagada riigi rahanduse usaldusväärsus. Enne kriisi ei kohaldatud seda aga viisil, mis oleks ära hoidnud eelarve tõsise tasakaalustamatuse teatavates liikmesriikides.

Seda on reformitud esimese majanduse juhtimise paketi (mis jõustus 2011. aasta detsembris) ja teise majanduse juhtimise paketiga (mis jõustus 2013. aasta mais) ning tugevdatud stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguga (mis jõustus 2013. aasta jaanuaris ning millele kirjutasid alla 25 riiki).

Paremad eeskirjad

  1. Valitsemissektori eelarve puudujääk ja võla piirmäärad: stabiilsuse ja kasvu paktis ning aluslepingus on eelarvepuudujäägi piirmääraks 3% SKPst ja võla piirmäär 60% SKPst. Neid määrasid ei muudeta.

  2. Võlad tähelepanu keskmes: uute eeskirjadega rakendatakse olemasolevat võla piirmäära (60% SKPst). See tähendab, et liikmesriigi suhtes saab algatada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse juhul, kui tema võla tase on üle 60% SKPst ning seda taset ei vähendata piisavalt (60% ületav osa ei vähene kolme aasta jooksul keskmiselt vähemalt 5% aastas).

  3. Uus kulueesmärk: uute eeskirjade kohaselt ei tohi riigi kulutused suureneda kiiremini keskpika perioodi potentsiaalsest SKP kasvust, välja arvatud juhul, kui kulutuste suurenemist tasakaalustavad piisavad tulud.

  4. Eelarvepositsiooni tähtsus: stabiilsuse ja kasvu paktis keskendutakse enam riigi rahanduse struktuursele parandamisele (võetakse rohkem arvesse mõju, mida eelarvepuudujäägile avaldavad majanduslangus või ühekordsed meetmed). Liikmesriigid seavad ise oma keskpika perioodi eelarve-eesmärgid, mida nad vähemalt iga kolme aasta järel kohandavad, eesmärgiga parandada oma struktuurset eelarvepositsiooni 0,5% võrra SKPst aastas. Nii tagatakse, et ei ületata eelarvepuudujäägi kontrollväärtust 3% SKPst, mille puhul liikmesriigid (eelkõige need, kelle võla määr on üle 60% SKPst) peaksid parandama oma eelarvepositsiooni enam majanduse tõusuperioodidel ning vähem majanduse langusperioodidel.

  5. 25 liikmesriigi fiskaalpakt: majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu kohaselt peavad keskpika perioodi eelarve-eesmärgid alates 2014. aasta jaanuarist olema sätestatud siseriiklikus õiguses ning struktuurne eelarvepuudujääk ei tohi ületada 0,5% SKPst (see võib ulatuda 1%-ni juhul, kui võla ja SKP suhe on kindlalt alla 60%). Seda nimetatakse fiskaalpaktiks. Samuti nähakse lepinguga ette, et struktuurse eelarvepuudujäägi piirmäära ületamise (või asjaomase piirmäära saavutamiseks suunatud kohandamiskava rikkumise) korral käivitatakse automaatne korrigeerimismehhanism, mille kohaselt peab liikmesriik nägema siseriiklikus õiguses ette, kuidas ja millal puudujääk tulevastes eelarvetes kõrvaldatakse.

  6. Paindlikkus kriisi ajal: keskendudes keskpika perioodi eelarvepositsioonile, võib stabiilsuse ja kasvu pakti kriisi ajal paindlikult kohaldada. Kui majanduskasv ootamatult aeglustub, võivad liikmesriigid, kelle eelarvepuudujääk ületab 3% SKPst, saada lisaaega selle korrigeerimiseks seni, kuni nad võtavad vajalikke struktuurseid meetmeid. 2012. aastal rakendati pakti paindlikult Hispaania, Portugali ja Kreeka ning 2013. aastal Prantsusmaa, Madalmaade, Poola ja Sloveenia suhtes.

Eeskirjade täitmise parem tagamine

  1. Parem ennetamine: hinnatakse seda, kas liikmesriigid täidavad oma keskpika perioodi eelarve-eesmärke, mis on kindlaks määratud nende stabiilsus- või lähenemisprogrammides (kolme aasta eelarvekavad – esimesi koostavad euroala riigid ja teisi ülejäänud liikmesriigid), mis esitatakse igal aastal aprillikuus. Need avaldatakse, neid kontrollivad komisjon ja nõukogu ning neid kasutatakse komisjoni igakevadiste riigipõhiste soovituste koostamisel.

  2. Varajane hoiatamine: juhul kui esineb olulisi kõrvalekaldeid keskpika perioodi eesmärgist (või sellele suunatud kohandamiskavast) teeb komisjon liikmesriigile hoiatuse, mille kinnitab nõukogu ja mis võidakse avaldada. Olukorda jälgitakse aasta jooksul ja kui kõrvalekaldeid ei kõrvaldata, võib komisjon teha ettepaneku määrata intressi kandev tagatis suurusega 0,2% SKPst (ainult euroala riikidele), mille peab heaks kiitma nõukogu. Selle tagatise võib liikmesriigile tagasi maksta, kui ta oma kõrvalekalde kõrvaldab.

  3. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus: juhul kui liikmesriik rikub kas eelarvepuudujäägi või võla kriteeriume, alustatakse tema suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. See tähendab, et liikmesriigi suhtes kohaldatakse täiendavat järelevalvet (üldjuhul iga kolme või kuue kuu järel) ja talle määratakse tähtaeg eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks. Komisjon kontrollib kogu aasta jooksul tingimuste täitmist, tuginedes korrapärastele majandusprognoosidele ja Eurostati andmetele. Komisjon võib nõuda lisateavet või soovitada neile liikmesriikidele, kelle puhul on oht, et nad ei suuda eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tähtajast kinni pidada, võtta täiendavaid meetmeid.

  4. Kiiremad sanktsioonid: euroala liikmesriigile, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, määratakse rahaline karistus varem ja seda võib järk-järgult karmistada. Juhul kui liikmesriik ei suuda eelarvepuudujääki vähendada, võib talle määrata trahvi suurusega 0,2% SKPst. Trahvi suurus võib olla maksimaalselt 0,5% SKPst, kui tegemist on statistilise pettusega. Karistusena võidakse peatada ELi regionaalarengu rahastamine (ka euroalasse mittekuuluvate riikide puhul). Lisaks sellele võib majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu allkirjastanud 25 liikmesriigile määrata trahvi 0,1% SKPst, kui nad ei võta fiskaalpakti nõuetekohaselt siseriiklikku õigusesse üle.

  5. Uus hääletussüsteem: ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames tehakse otsused ja määratakse enamik sanktsioone ümberpööratud enamushääletusel, mis tähendab, et nõukogu on trahvid heaks kiitnud, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid need kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi lükkavad. Enne esimese majanduse juhtimise paketi jõustumist ei olnud see võimalik. Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingule alla kirjutanud 25 liikmesriiki on lisaks leppinud kokku ümberpööratud enamushääletuse kasutamises juba menetluse varasemas etapis, näiteks kui otsustatakse selle üle, kas liikmesriigi suhtes tuleks alustada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust.

RANGEM JÄRELEVALVE EUROALAL

Kriis on näidanud, et euroala ühe liikmesriigi raskused võivad levida naaberriikidesse. Seetõttu on vajalik täiendav järelevalve, et tegeleda probleemidega enne, kui need muutuvad süsteemseteks.

Teise majanduse juhtimise paketiga (mis jõustus 30. mail 2013) kehtestati euroala jaoks uus järelevalvetsükkel, mille raames peavad liikmesriigid esitama eelarvekavad iga aasta oktoobris (välja arvatud need riigid, kelle suhtes kohaldatakse makromajanduslikku kohandamisprogrammi). Komisjon avaldab seejärel nende kohta arvamuse.

See võimaldab samuti üleliigse eelarvepuudujäägiga euroala riikide põhjalikumat järelevalvet ning tõsisemates raskustes olevate riikide tõhusamat seiret.

  • Liikmesriigid, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, peavad lisaks oma eelarvekavadele esitama ka majanduspartnerluse programmid, mis sisaldavad üksikasjalikke eelarve- ja struktuurireforme (näiteks pensionisüsteemi, maksunduse või riikliku tervishoiu valdkonnas), mis aitaksid püsivalt kõrvaldada nende eelarvepuudujääki.

  • Finantsraskustes olevad liikmesriigid või Euroopa stabiilsusmehhanismist ennetavat abi saavad liikmesriigid kuuluvad „tõhustatud järelevalve” alla: komisjon korraldab neis riikides korrapäraseid kontrolle ja nad peavad esitama lisaandmeid, näiteks oma finantssektori kohta.

  • Finantsabi programmid: liikmesriikidelt, kelle raskustel võib olla „märkimisväärne kahjulik mõju” ülejäänud euroalale, võib nõuda täieliku makromajandusliku kohandamisprogrammi koostamist. Otsuse teeb komisjoni ettepaneku alusel nõukogu oma kvalifitseeritud häälteenamusega. Finantsabi andmise tingimuseks on kord kvartalis tehtavad kontrollid ja rangete nõuete täitmine.

  • Programmijärgne järelevalve: liikmesriigi suhtes kohaldatakse programmijärgset järelevalvet niikaua, kui on tagasi maksmata 75% finantsabist.

JÄRELEVALVE, MIS LAIENEB KA MAKROMAJANDUSLIKULE TASAKAALUSTAMATUSELE

Võttes arvesse kriisist saadud kogemusi, võeti esimese majanduse juhtimise paketiga kasutusele üldise majanduspoliitika järelevalve süsteem, et tuvastada tunduvalt varasemas etapis sellised probleemid nagu kinnisvaramullid, panganduskriisid või konkurentsivõime kahanemine. Seda nimetatakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluseks ning see hõlmab erinevaid järjestikuseid etappe:

  • Parem ennetamine: kõik liikmesriigid esitavad ka edaspidi riiklikud reformikavad. Seda tehakse iga aasta aprillis. Komisjon avaldab need ja kontrollib, kas kõik kavandatud reformid on kooskõlas ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise prioriteetidega, sealhulgas pikaajalise majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020”.

  • Varajane hoiatamine: liikmesriike kontrollitakse 11 majandusnäitajast koosneva tulemustabeli, lisanäitajate ja muu teabe alusel, et mõõta liikmesriigi majanduse arengut aja jooksul. Iga aasta novembris avaldab komisjon tulemused häiremehhanismi aruandes (vt MEMO/12/912). Aruandes tehakse kindlaks need liikmesriigid, kelle puhul on vajalik täiendav analüüs (põhjalik analüüs), kuid ei tehta mingeid järeldusi.

  • Põhjalik analüüs: komisjon koostab põhjalikud analüüsid häiremehhanismi aruandes nimetatud liikmesriikide kohta, keda võib ähvardada tasakaalustamatuse oht. Põhjalik analüüs avaldatakse kevadel ja selles kas kinnitatakse või lükatakse ümber tasakaalustamatuse olemasolu, samuti märgitakse ära, kas on tegemist ülemäärase tasakaalustamatusega. Liikmesriikidel palutakse võtta põhjaliku analüüsi tulemusi arvesse oma järgmise aasta reformikavade koostamisel. Kõik järelmeetmed integreeritakse komisjoni nõuannetesse, mille komisjon esitab igale liikmesriigile oma riigipõhistes soovitustes mai lõpus.

  • Ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus: juhul kui komisjon jõuab järeldusele, et liikmesriigis esineb ülemäärane tasakaalustamatus, võib ta soovitada, et liikmesriik koostaks parandusmeetmete kava, mis sisaldaks uute meetmete võtmise tähtaegu. Selle soovituse võtab vastu nõukogu. Komisjon kontrollib kogu aasta jooksul, kas kavas esitatud poliitikat ka rakendatakse.

  • Trahvid euroala liikmesriikidele: trahve kohaldatakse üksnes viimase abinõuna ja need määratakse juhul, kui meetmed on jäetud korduvalt võtmata, aga mitte tasakaalustamatuse enda eest. Näiteks juhul, kui komisjon jõuab korduvalt järeldusele, et parandusmeetmete kava ei ole piisav, saab ta teha nõukogule ettepaneku määrata trahv suurusega 0,1% SKPst aastas (ainult euroalal). Karistusi kohaldatakse ka siis, kui liikmesriik ei võta kavakohaseid meetmeid (karistused algavad intressi kandvast tagatisest suuruses 0,1% SKPst, mille võib korduva rikkumise korral muuta trahviks). Sanktsioonid kiidetakse heaks, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid need kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi lükkavad.

TULEVIKU TEGEVUSKAVA

Viimasel kolmel aastal elluviidud reformid on enneolematud, kuid kriis on näidanud, kuivõrd meie majanduste sõltuvus üksteisest on alates majandus- ja rahaliidu loomisest kasvanud. Eelkõige on vajalik euroala riikide tihedam koostöö, et teha poliitilisi otsuseid, milles võetakse arvesse teiste euroala liikmesriikide laiemat huvi.

Euroopa Komisjon esitas oma ideed tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu loomise tegevuskavas, mis avaldati 28. novembril 2012 (vt IP/12/1272). Tegevuskavas kirjeldatakse, kuidas tulevatel kuudel ja aastatel tugineda juba elluviidud reformidele.

Komisjon on tegevuskavast lähtudes kujundanud välja ideed selle kohta, kuidas julgustada ja toetada keerulisi reforme elluviivaid liikmesriike (vt IP/13/248). Asjaomased ettepanekud töötatakse välja pärast sellekohast arutelu Euroopa Ülemkogus.

LISATEAVE

Euroopa poolaasta kohta:

http://ec.europa.eu/europe2020/making-it-happen/index_et.htm

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta (sh käimasolevad ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlused riikide kaupa):

http://ec.europa.eu/economy_finance/economic_governance/sgp/corrective_arm/index_en.htm

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kohta (sh põhjalikud analüüsid riikide kaupa):

http://ec.europa.eu/economy_finance/economic_governance/macroeconomic_imbalance_procedure/index_en.htm


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site