Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon

MEMO

Brüssel, 26. juuni 2013

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja põllumajandus Euroopas – korduvad küsimused

Põllumajandus Euroopas – ülevaade

Kui suur on maapiirkondade osatähtsus ELis?

Maapiirkonnad moodustavad üle 77% ELi territooriumist (põllumajandusmaa 47% ja metsad 30%) ning on koduks ligi poolele elanikkonnast (põllumajanduskogukonnad ja muud elanikud).

Kui palju põllumajandustootjaid on ELis?

Täistööajaga põllumajandustootjaid on ELis 12 miljonit. Põllumajandus ning sellest toidutarneahela tõttu oluliselt sõltuv põllumajanduslik toidutööstus moodustavad kokku 6% ELi sisemajanduse kogutoodangust, hõlmates 15 miljonit ettevõtet ja 46 miljonit töökohta.

Millised on põllumajanduslikud tootmisviisid ELis?

Tootmisviise on väga palju, sealhulgas intensiiv-, tavapärane ja mahepõllumajandus. Mitmekesisust on veelgi suurendanud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ühinemine ELiga.

Levinud on põlvest põlve edasiantavad põllumajanduslikud pereettevõtted.

Euroopas on 12 miljonit põllumajandustootjat ning keskmine põllumajandusliku majapidamise suurus on umbes 15 hektarit (võrdluseks − Ameerika Ühendriikides on 2 miljonit põllumajandustootjat ning keskmine põllumajandusliku majapidamise suurus on 180 hektarit).

Kas EL toetab konkreetset Euroopa põllumajandusmudelit?

Jah. ELi ühine põllumajanduspoliitika on kujundatud toetama põllumajandust, mis pakub toiduga kindlustatust (kliimamuutuste kontekstis) ning edendab säästvat ja tasakaalustatud arengut kõigis Euroopa maapiirkondades, sealhulgas ka nendes, kus tootmistingimused on keerulised.

Selline põllumajandusmudel peab seega täitma erinevaid ülesandeid: vastama inimeste toiduga seotud vajadustele (kättesaadavus, hind, mitmekesisus, kvaliteet ja ohutus), kaitsma keskkonda ning tagama põllumajandustootjatele äraelamiseks piisava sissetuleku.

Samal ajal tuleb säilitada maakogukonnad ja maastikud, mis moodustavad Euroopa pärandi hindamatu osa.

Alates 2014. aastast, pärast 2013. aasta juunis sõlmitud poliitilist kokkulepet, hakkab ühine põllumajanduspoliitika paremini arvesse võtma Euroopa põllumajanduse mitmekesisust.

Kust leida statistikat ELi põllumajanduse kohta?

Meie veebilehe jaotisest Statistika ja EUROSTATi veebilehelt.

ÜPP – põhifaktid

Mis on ühine põllumajanduspoliitika?

Ühine põllumajanduspoliitika võimaldab Euroopa põllumajandustootjatel vastata 500 miljoni eurooplase vajadustele. Selle peamised eesmärgid on põllumajandustootjate rahuldava elatustaseme tagamine ning tarbijate stabiilne ohutute toiduainetega varustamine mõistlike hindadega.

ÜPP on alates selle algusaegadest (1962) palju muutunud ning selle areng jätkub ka praegu. 2013. aasta juunis käivitatud reformiga seatakse 3 prioriteeti:

  1. elujõuline toiduainetööstus;

  2. loodusvarade keskkonnasäästlik majandamine;

  3. maapiirkondade tasakaalustatud areng kõikjal ELis.

Kes juhib ühist põllumajanduspoliitikat?

Euroopa Komisjon teeb oma ettepanekute ettevalmistamisel koostööd erinevate sidusrühmadega (peamiselt oma paljude nõuanderühmade kaudu). Õigusaktide vastuvõtmise puhul otsustab komisjoni ettepanekute üle liidu 27 liikmesriigi põllumajandusministrite nõukogu koos Euroopa Parlamendiga.

Ühise põllumajanduspoliitika igapäevase juhtimise eest vastutavad liikmesriigid. Kulude üle järelevalve teostamisel mängib olulist rolli Euroopa Kontrollikoda.

Kuidas eelarvet kasutatakse?

ÜPP eelarvet kasutatakse 3 erineval moel.

  1. Sissetulekutoetus säästlikke põllumajandustavasid järgivatele põllumajandustootjatele, kes saavad otsetoetusi, eeldusel, et nad vastavad rangetele toiduohutust, keskkonnakaitset ning loomade tervist ja heaolu käsitlevatele nõuetele. Neid makseid rahastab täielikult EL ning need moodustavad ligikaudu 70% ühise põllumajanduspoliitika eelarvest. 2013. aasta juunis käivitatud reformi puhul nähakse ette, et 30% otsetoetustest antakse Euroopa põllumajandustootjatele tingimusel, et nad järgivad säästlikke põllumajandustavasid, mis aitavad parandada mullastiku kvaliteeti, kaitsta liigilist mitmekesisust ja looduskeskkonda üldiselt, toetavad püsikarjamaade säilimist või võimaldavad majandites alal hoida ökoalasid.

  2. Turutoetus – näiteks juhul, kui kehvad ilmastikutingimused destabiliseerivad turge. Need maksed moodustavad vähem kui 10% ühise põllumajanduspoliitika eelarvest.

  3. Maaelu arengu meetmed − eesmärk on aidata põllumajandustootjatel oma ettevõtteid moderniseerida ning suurendada konkurentsivõimet, kaitstes samal ajal keskkonda, toetada põllumajanduslike ja mittepõllumajanduslike tegevusalade mitmekesistamist ning hoida maakogukonnad elujõulistena. Neid tavaliselt mitme aasta peale jaotuvaid makseid rahastavad osaliselt liikmesriigid ning need moodustavad umbes 20% ühise põllumajanduspoliitika eelarvest.

Kõnealused kolm abiliiki on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb kooskõlastatult hallata. Otsetoetused võimaldavad põllumajandustootjatele näiteks püsivat sissetulekut ning on neile ka tunnustuseks keskkonnateenuste osutamise eest kogu ühiskonna huvides. Maaelu arengu meetmed aga julgustavad mitmekesistama avalike teenuste pakkumist maapiirkondades ning aitavad põllumajandusettevõtteid moderniseerida.

Kes otsustab ühise põllumajanduspoliitika eelarve suuruse üle?

Eelarve kohta langetavad igal aastal otsuse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament. Pikaajaliste kulutuste kontrolli all hoidmiseks töötavad nad mitmeaastase finantsraamistiku piires. ÜPP toetussummad kuuluvad mitmeaastase finantsraamistiku teise eelarverubriiki (Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad). Kõnealuse teise eelarverubriigi raames on mitmeaastases finantsraamistikus kindlaks määratud ÜPP toetuste (otsetoetused ja turumeetmed) ülemmäär. Lisaks sellele rahastatakse teise eelarverubriigi vahenditest ka ÜPP 2. samba arengumeetmeid. Kehtiv finantsraamistik hõlmab ajavahemikku 2007–2013, järgmine ajavahemikku 2014–2020.

Kas kõiki põllumajandustootjaid koheldakse võrdselt?

Tingituna ühise põllumajanduspoliitika arengust ja nn ajalooliste kriteeriumide kasutamisest võib abi suurus eri põllumajandustootjate, eri liikmesriikide või eri piirkondade puhul olla väga erinev. 2013. aastal vastuvõetud ÜPP reformi üks põhieesmärke on vähendada ajavahemikul 2014–2020 antava abi suuruse erinevusi eri liikmesriikide, eri piirkondade ja eri põllumajandustootjate vahel. Seega on tegemist ÜPP kohaldamisega võrdsematel alustel.

Liikmesriikide või piirkondade puhul, mis kuulusid Euroopa Liitu enne 2004. aastat, selgitab praegust olukorda asjaolu, et esialgu sõltus makstavate toetuste summa võrdlusperioodil 2000–2002 makstud toetussummast, põllukultuuride all olevast pindalast ja igas konkreetses liikmesriigis vastuvõetud abikavast. Seetõttu võib üks põllumajandustootja saada toetust 50 eurot hektari kohta ja tema naaber 1000 eurot hektari kohta, kusjuures maatüki agronoomilised omadused on täpselt samasugused.

Alates 2003. aastast on „vanad” liikmesriigid saanud põllumajandustootjatele antavaid otsetoetusi ümber jaotada, tehes makseid individuaalsel või piirkondlikul või nende kahe kombinatsiooni alusel. Piirkondlikku ja kombineeritud mudelit võib kasutada tajutava ebaõigluse korrigeerimiseks. Neist viieteistkümnest liikmesriigist on Saksamaa ainus, kes on täielikult loobunud ajaloolise kriteeriumi rakendamisest.

Nende riikide puhul, kes ühinesid ELiga alates 2004. aastast, põhinevad otsetoetused fikseeritud summal hektari kohta, kusjuures see summa on kõikide nende liikmesriikide põllumajandustootjate jaoks sama suur.

Alates 1999. aastast on komisjon teinud mitmel korral ettepaneku kehtestada kõnealuste otsetoetuste ülemmäär, et muuta abi jaotumine õiglasemaks, kuid mitmed liikmesriigid on selle ettepaneku tagasi lükanud.

Euroopa Liidu tasandil tehakse pingutusi ka eri liikmesriikide põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste suuruste erinevuste tasandamiseks. 2013. aasta juulis vastuvõetud otsuste osana tagatakse ÜPP eelarve jaotamisega, et 2019. aastaks ei saa ükski liikmesriik vähem kui 75% ühenduse keskmisest1. Ühe liikmesriigi või piirkonna piires vähendatakse ettevõtjate toetuste erinevusi: hektaritoetus ei või ühes haldus- või põllumajanduspiirkonnas olla vähem kui 60% 2019. aastaks makstavast keskmisest toetusest. Liikmesriikidel on võimalik suurendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamist, eraldades rohkem ettevõtte esimeste hektarite eest antavat toetust. Uutes liikmesriikides võib 2020. aastani pikendada lihtsustatud pindalatoetuste kava (SAPS)

Kas ühine põllumajanduspoliitika soodustab Euroopa Liidu põllumajanduse moderniseerimist?

Jah. Moderniseerimise soodustamiseks on palju stiimuleid, mis aitavad põllumajandustootjatel oma ettevõtteid täiustada, oma toodangut töödelda ja müüa ning toota kvaliteetsemaid toiduaineid, kasutades säästvamaid ja keskkonnasõbralikumaid tootmisviise. Alates 2014. aastast rakendatakse ÜPP raames uusi meetmeid, mis toetavad kollektiivseid investeeringuid, aitavad põllumajanduslikel väiketootjatel areneda ja soodustavad põllumajandusliku oskusteabe levitamist põllumajandustootjate seas Euroopa innovatsioonipartnerluse kaudu.

Kas ühise põllumajanduspoliitika raames pannakse toime pettusi?

Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) andmete kohaselt esines ÜPP eelarve puhul ajavahemikus 2006−2010 keskmiselt 0,02% ulatuses pettusi. Viimaste aastate jooksul on Euroopa Liit oma eelarvekontrolli karmistanud.

Kas keegi kontrollib ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide täitmist?

Jah. ÜPP tõhusust hinnatakse väga põhjalikult. Enne seadusandliku ettepaneku tegemist konsulteerib komisjon alati sidusrühmade ja kodanikega ning koostab mõjuhindamisi. Samuti tellib ta korrapäraselt sõltumatuid uuringuid ÜPP erinevate vahendite tulemuslikkuse ning nende tõhustamisvõimaluste kohta.

Milleks otsetoetused?

Otsetoetused aitavad tagada põllumajanduse jätkumise kogu ELis, ja kindlustavad põllumajandustootjatele sissetulekute minimaalse stabiilsuse. Nii toetatakse nende abil põllumajandusettevõtjate pikaajalist elujõulisust ning kaitstakse neid hinnakõikumiste puhul. Otsetoetused moodustavad keskmiselt 30% põllumajanduslikust sissetulekust kogu EL ulatuses. Kuid viimaste aastate kriisiperioodidel on otsetoetuste osakaal ulatunud ka kuni 60%ni põllumajanduse sissetulekutest, nagu näiteks Rootsis, Iirimaal või Taanis 2008./2009. aasta kriisi ajal.

Otsetoetustega tunnustatakse põllumajandustootjaid ka sellise tegevuse eest, mis ei ole seotud turgudega, kuid mis sellele vaatamata kujutab endast avalikku hüve kõigi eurooplaste jaoks. 2013. aasta juunis vastuvõetud reformikavas nähakse ette, et 30% põllumajandustootjatele makstud otsetoetustest sõltub nende võetud tõhusatest meetmetest elurikkuse ja pinnase kvaliteedi säilitamiseks ning üldiseks keskkonnakaitseks. Tegemist võib olla näiteks kasvatatavate kultuuride mitmekesistamise, püsikarjamaade säilitamise või ökoalade loomisega põllumajandusettevõtetes.

Liiatigi saavad põllumajandustootjad otsetoetusi vaid tingimusel, et nad peavad kinni rangetest keskkonna, toiduohutuse, taimede ja loomade tervise ning loomade heaoluga seotud nõuetest ning hoiavad oma maad üldiselt heas tootmisseisundis. Seda nimetatakse nõuetele vastavuseks. Eeskirjade mittetäitmisel võib toetuste maksmise katkestada ja põllumajandustootjale määrata karistusi.

Põllumajandusturud ELis − kuidas need toimivad?

ÜPPga tagatakse see, et põllumajandustootjad toodavad seda, mida turg nõuab, kuid sellega nähakse ette ka mehhanismid − nn turvavõrgud −, et ennetada juhtumeid, kus majandus-, tervishoiu- või ilmastikuga seotud kriisid võiksid hävitada suure osa toodangust. Need mehhanismid hõlmavad eeskätt riikliku sekkumise korras kokkuostmist (riiklikud sekkumisasutused eemaldavad turult üleliigse toodangu) ja eraladustusabi (turgude stabiliseerimiseks).

2013. aasta juunis käivitatud reformi abil neid mehhanisme moderniseeriti, kuna turge mõjutada võivad kriisid esinevad üha sagedamini ning on märksa tõsisemad kui varem. Samuti loodi spetsiaalne reservfond kriiside puhuks, mis mõjutavad turgude normaalset toimimist, ning töötati välja tõhustatud kriisiabimehhanism. Lisaks sellele loodi abimehhanism ühiste fondide ja kindlustusmehhanismide rajamise toetamiseks, et aidata põllumajandustootjatel kriise tõhusamalt ennetada ning nendega toime tulla.

Samaaegselt töötati välja uued mehhanismid, mis julgustavad põllumajandustootjaid moodustama kutse- või kutsealade vahelisi organisatsioone. Samuti on komisjon alustanud järelevalvetegevust toiduainete tarneahelas, et julgustada erinevaid osapooli parandama hindade läbipaistvust ja kaubandustavasid.

Kas ÜPP toetab noorte hakkamist põllumajandustootjateks?

Euroopas jääb põllumajandustootjaid üha vähemaks, sest tegemist on raske tööga ning tootmisettevõtte rajamiseks on raske saada investeeringuid. Praegusel hetkel on Euroopas 4,5 miljonit põllumajandustootjat, kelle vanus ületab 65 aastat (30% kõigist põllumajandustootjatest) ning üksnes 6% põllumajandustootjatest on nooremad kui 35 aastat. Seega tuleb selle elukutse atraktiivsust suurendada ja toetada põllumajanduslikku tegevust alustavaid noori.

Selle eesmärgi saavutamiseks ja põllumajandussektoris põlvkonnavahetuse toetamiseks on ÜPP raames nähtud ette meetmed ettevõtete rajamise toetamiseks. 2013. aasta reformiga kehtestati uut laadi abi, mis on määratud noortele põllumajandustootjatele – viie esimese tegevusaasta jooksul makstakse noortele põllumajandustootjatele 25% võrra suuremaid otsetoetusi.

Maaelu areng

Mis on maaelu areng?

ÜPP kontekstis on maaelu arengu poliitika eesmärk maapiirkondade elujõulisuse säilitamine, toetades kavasid, mille abil investeeritakse, moderniseeritakse ja toetatakse nii põllumajanduslikku kui ka mittepõllumajanduslikku tegevust maapiirkondades.

Kes juhib maaelu arengut?

ELi liikmesriigid valivad oma konkreetsetele vajadustele vastavad meetmed ning haldavad oma kavasid ise. EL katab osa kuludest (kaasrahastamine).

Kui palju see maksab ja kust võetakse vahendid?

Kõiki 28 liikmesriiki hõlmava ÜPP eelarve suurus ajavahemikuks 2014–2020 on 95 miljardit eurot (jooksevhindades).

Vahendid tulevad Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD).

Kuidas vahendeid kasutatakse?

Alates 2014. aastast lülitub Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD) uude strateegilisse raamistikku, sama toimub ka Euroopa Regionaalarengu Fondiga (ERF), Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF), Ühtekuuluvusfondiga ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga (EMKF), et saavutada Euroopa 2020 strateegias püstitatud eesmärgid (jätkusuutlik, teadmistepõhine ja kaasav majanduskasv).

Maaelu arengu jaoks ettenähtud eelarvest võib rahastada põllumajanduslikke ja mitte-põllumajanduslikke tegevusi, mis keskenduvad järgmisele kuuele prioriteetsele suunale:

  1. teadmussiirde ja innovatsiooni toetamine;

  2. konkurentsivõime edendamine;

  3. toiduahela korralduse ja riskijuhtimise edendamine;

  4. ökosüsteemide taastamine, kaitse ja edendamine;

  5. vähese CO2-heitega ja ressursitõhusale majandusele ülemineku soodustamine;

  6. sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majanduskasvu edendamine maapiirkondades.

Liikmesriikidel on ühtlasi võimalus kavandada kõrgemate toetusmääradega alaprogramme, et vastata näiteks teatud eritingimusi nõudvate majandussektorite, noorte põllumajandustootjate, väikepõllumajandustootjate, mägipiirkondade ja lühikeste tarneahelate vajadustele.

Kas maaelu arengu kavasid on võimalik kohandada erinevatele piirkondadele?

Iga riik koostab oma maaelu arengut käsitleva riikliku strateegia. Konkreetseid kavasid võib koostada ja rakendada ka piirkondlikul tasandil.

Milline on erinevus ÜPP ja regionaalpoliitika kohase maaelu arengu vahel?

ELi regionaalpoliitika eesmärgiks on aidata ELi vaesemaid piirkondi, samal ajal kui maaelu arengu kavasid kohaldatakse kõigi maapiirkondade puhul kõigis ELi liikmesriikides.

Maaelu arengu poliitika ei aita üksnes põllumajandustootjaid, vaid ka muid maamajanduses tegutsevaid inimesi, nagu metsaomanikke, põllumajandusettevõtete töötajaid, väikeettevõtjaid, kohalikke valitsusväliseid organisatsioone jne.

Mis on „Leader”?

Programmi „Leader” eesmärk on tugevdada maamajandust, julgustades kohalikke inimesi võtma meetmeid kohalikul tasandil (bottom-up, s.t alt üles lähenemisviis), mitte surudes neile peale kindlaksmääratud meetmeid (top-down, s.t ülevalt alla lähenemisviis). Praegu kehtivate eeskirjade kohaselt peavad liikmesriigid oma maaelu arengu eelarvest kulutama vähemalt 5 % Leader-projektidele.

Kas maaelu areng saab aidata kaitsta keskkonda?

Iga maaelu arengu kava peab sisaldama meetmeid ELi loodusvarade ja maapiirkondade maastiku kaitseks ja parandamiseks.

Maaelu arengu toetusi antakse selliste meetmete rahastamiseks, mis kaitsevad ja säilitavad ELi maapiirkondi ning aitavad võidelda kliimamuutuse vastu, näiteks:

  1. vee kvaliteedi säilitamine;

  2. säästev maakorraldus;

  3. puude istutamine erosiooni ja üleujutuste vältimiseks.

Milleks ÜPP?

Miks me vajame ühist põllumajanduspoliitikat ELi tasandil?

Põllumajandus on majandussektor, mille toetamine toimub peaaegu eranditult Euroopa tasandil, vastupidiselt enamikule teistele sektoritele, mille puhul kohaldatakse riiklikke strateegiaid. Seetõttu on oluline et meil oleks avalik poliitika, mida kohaldatakse majandussektoris, mille abil tagatakse meie toiduga varustatus ja mis mängib olulist rolli loodusressursside kasutamise üle otsustamisel ja maapiirkondade majanduse arengus.

Kõik ELi liikmesriigid jagavad asjaomaseid eesmärke ning ühtki neist ei saa saavutada põllumajandus- ja maapiirkondadele rahalist toetust eraldamata.

Seega peab asjaomane poliitika olema määratletud Euroopa tasandil, et tagada õiglased tingimused ühiste eesmärkide, põhimõtete ja eeskirjadega. Ühine ELi poliitika võimaldab samuti eelarvevahendite tõhusamat kasutamist, võrreldes erinevate riikide samaaegse poliitikaga.

Lisaks ELi ühtse turu haldamisele on riikideülesel tasandil vaja lahendada muu hulgas järgmiseid küsimusi: liikmesriikide ja piirkondade vaheline ühtekuuluvus, piiriülesed keskkonnaprobleemid ja üleilmsed väljakutsed, nagu kliimamuutused, veevarude majandamine, bioloogiline mitmekesisus, loomade tervishoid ja heaolu, toidu- ja söödaohutus, taimetervis, rahvatervis, samuti ka tarbijate huvid.

Miks on põllumajandustootjatel vaja avaliku sektori toetusi?

Kuigi mõnes riigis vahel arvatakse, et põllumajandusega tegelemine on tulus, ei ole see alati nii. Ning põllumajandustootjate ajalised ja rahalised investeeringud sõltuvad alati väljaspool nende kontrolli olevatest majanduslikest, tervisealastest ning ilmastikutingimustest. Põllumajandus vajab suuri investeeringuid, nii inim- kui rahaliste ressursside näol, mis kannavad vilja alles kuid või isegi aastaid hiljem ning mis jäävad püsivalt haavatavaks.

Põllumajandustootjate sissetulekutoetustega tagatakse toiduainete tootmise jätkumine kogu ELis ning tasutakse selliste avalike hüvede eest, millel ei ole turuväärtust, nagu keskkonnakaitse, loomade tervishoid, ohutud ja kvaliteetsed toiduained jne.

Need avalikud hüved on eriti olulised, pidades silmas asjaolu, et ELi standardid on ühed kõrgeimad maailmas, mis muudab toiduainete tootmise Euroopas kulukamaks kui neis riikides, kus selliseid rangeid nõudeid ei kohaldata.

Ilma avaliku sektori toetuseta ei suudaks Euroopa põllumajandustootjad konkureerida kolmandatest riikidest pärit põllumajandustootjatega, kuna nad peavad vastama Euroopa kodanike konkreetsetele nõudmistele. Ka üha enam avalduvad kliimamuutuste tagajärjed muudavad jätkusuutliku põllumajanduse järjest kulukamaks.

ÜPP – Kui palju läheb see maksma?

Kui palju ÜPP maksumaksjale maksma läheb?

ÜPP läheb igale ELi kodanikule maksma umbes 30 eurosenti päevas. 2011. aastal moodustas see 43% ELi aastasest eelarvest: 58 miljardit eurot – kuigi selle üldine osakaal eelarves on alates 1984. aastast vähenenud (siis oli see 72%). Samas on pärast EL laienemist 1992. aastal põllumajandustootjate arv kahekordistunud.

Kulutused ÜPPle moodustavad vähem kui 1% kõigi ELi liikmesriikide kõigist riiklikest kulutustest ning põllumajandusele tehtavad riiklikud kulutused ELis koondatakse Euroopa tasandil, mis on senikuulmatu teiste majandussektorite puhul. Võrdluseks, ELi liikmesriigid kulutavad kolm korda rohkem riigikaitsele.

Miks kulutatakse peaaegu 40% ELi eelarvest põllumajandusele ja mitte muudele sektoritele?

Põllumajandus on ainus sektor, mida rahastatakse täielikult ELi eelarvest, s.t, et liikmesriikide asemel kannab kulud EL. Muud valdkonnad − teadusuuringud, haridus, transport, riigikaitse, pensionid ja tervishoid − ELi eelarves kas ei kajastu või moodustavad selles märksa väiksema osa, kuna nendega seotud kulud kantakse kas täielikult või osaliselt riigieelarvetest ning neid rakendavad ELi liikmesriigid ise.

Vastutasuks tagab ÜPP eurooplastele rikkaliku valiku kvaliteetseid ohutuid toiduaineid ning ka hea keskkonnaseisundi ja erakordsed maastikud.

Kuidas ÜPPd rahastatakse?

ÜPP vahendid tulevad Euroopa Liidu üldeelarvest. Maaelu arengut rahastavad ÜPP raames liikmesriigid ja EL ühiselt.

ELi eelarve allikateks on peamiselt nn omavahendid – tollimaksud, muud maksud, käibemaks ja liikmesriikide kogurahvatulul põhinevad allikad.

Kes ja kui palju raha saab?

Alates 2009. aastast peab iga ELi liikmesriik läbipaistvuse ja aruandekohustuse huvides avaldama kõigi ÜPP abisaajate nimekirjad. Siiski tühistati 2010. aastal eraelu puutumatust käsitleva sätte rikkumise tõttu kohustus avaldada ÜPP abisaajate kõik isikuandmed, pärast Saksamaa põllumajandustootjate asjaomase kaebuse esitamist Euroopa Kohtule. Kohus nõudis konkreetselt, et abisaajate nimesid enam ei avaldataks. Komisjon austab jätkuvalt läbipaistvuse põhimõtet ning peab nüüd esitama uued eeskirjad, milles võetakse arvesse kohtu nõudeid. 2013. aasta reformiga on taas sätestatud läbipaistvuse kohustus, võttes seejuures arvesse Euroopa Kohtu poolt välja toodud proportsionaalsuse põhimõtet. Väikeettevõtjaid, kelle saadavad abisummad on väga väikesed, need muudatused ei puuduta.

Kuidas ma maksumaksjana (mitte põllumajandustootjana) ÜPPst kasu saan?

Te juba saate kasu! Kui EL aitab põllumajandustootjaid, saab sellest kasu kogu ühiskond. Tarbijate toiduga varustamine on kindlustatud ja see toimub taskukohaste hindadega. Keskmine ELi majapidamine kulutab toidule 15 % oma eelarvest, see on poole vähem kui 1960. aastal.

Jätkusuutliku põllumajanduse toetamine ÜPP kaudu aitab kaitsta meie keskkonda, rikkalikke ning mitmekesiseid maapiirkondade maastikke ja toiduvalikuid.

ÜPP reformimine

Mida on varasemate reformidega saavutatud?

Kõige märkimisväärsemad ÜPP reformid algasid 1992. aastal ning need intensiivistusid 2003. aastal, mil kaotati seos toetuste ja tootmise vahel. See tähendab, et põllumajandustootjad ei pea enam tootma toetuste saamiseks, s.t tootma tooteid, millel puudub turg. Nad saavad nüüd toota seda, mida turg ja tarbijad ootavad, otsida uusi kasumlikke turge ja hõivata uusi nišše.

Põllumajandustootjad saavad nüüd sissetulekutoetust eeldusel, et nad hoolitsevad oma põllumajandusmaa eest ning vastavad toiduohutust, keskkonda ja loomade heaolu käsitlevatele nõuetele. Kui nad seda ei tee, siis asjaomaseid makseid vähendatakse.

Uus ÜPP võtab varasemast enam arvesse avatud maailma tegelikku olukorda – 90 % otsetoetustest on Maailma Kaubandusorganisatsiooni hinnangul sellised, mis ei moonuta kaubandust.

ÜPP tagab tarbijatele suure valiku kvaliteetseid toiduaineid.

Komisjon ajakohastab ja lihtsustab järjepidevalt ÜPPd ning muudab selle toimimist ladusamaks.

Nüüd, mil põllumajandusettevõtjate toetused ei ole enam seotud tootmisega, on neil endiselt teatav rahaline kindlus ja samal ajal suurem vabadus reageerida turusignaalidele.

ÜPP turuinstrumendid (näiteks riiklik sekkumine) on kohandatud selliselt, et need toimivad tõeliste turvavõrgustikena, ilma tavapäraseid turusignaale häirimata. Maaelu arengu poliitika aitab põllumajandustootjatel restruktureerida oma põllumajandusettevõtteid ning hoida keskkonda, aidates kaasa maapiirkondade õitsengule.

Millised on ÜPP peamised suunised pärast 2013. aastat?

2013. aastal võeti vastu uus ÜPP reform, mis jõustub alates 2014. aasta 1. jaanuarist. Sellest kuupäevast alates kohaldatakse reformi kõiki sätteid, välja arvatud uus otsemaksete struktuur, mis peab olema kooskõlas otsemaksete iga-aastase tsükliga – põllumajandustootjate ÜPP aastaaruanded koostatakse alles kevadel. Nende aruannete alusel hakatakse uue otsemaksete struktuuri kohaselt 2015. aastal maksma näiteks „rohelisi” toetusi ja täiendavaid toetusi noortele põllumajandustootjatele.

Uus reform puudutab kõik EL kodanikke. Selle ettevalmistamiseks on komisjon käivitanud dialoogi kodanikuühiskonnaga ja asjaomaste huvirühmadega. 2013. aasta juunis vastuvõetud ÜPP reformi põhijooned määrati seega kindlaks pärast 2010. aasta aprillist kuini juunini korraldatud laialdast arutelu (mille käigus esitati ligi 6000 üksikisikute ja organisatsioonide ettepanekut) ja tihedat poliitilist koostööd nõukogu ja Euroopa Parlamendiga. Seejärel esitas komisjon 12. oktoobril 2011. aastal seadusloomega seotud ettepanekud.

Mis muutub uue reformi tulemusena?

  1. Põllumajandustootjate otsetoetused kajastavad paremini vajadust toetada õiglaselt nende sissetulekuid ja väärtustada nende osutatud avalikke teenused (näiteks keskkonnakaitset). Need võimaldavad samuti suuremat toetust ebasoodsamate tingimustega piirkondadele ning põllumajandustegevust alustavatele noortele.

  2. Turukorraldusmehhanismid on lihtsamad, tõhusamad ja kiiremad.

  3. Maaelu arengu poliitika keskendub konkurentsivõime tugevdamisele ja innovatsiooni edendamisele.

Põllumajandusettevõtjatele luuakse uusi võimalusi muutlike hindade ja sissetulekutega toimetulekuks.

Toiduainete hinnad

Milleks toetada põllumajandustootjaid, kui toiduhinnad on kõrged?

Põllumajandustoodete hinnad moodustavad vaid väikese osa sellest, mida tarbijad toidu eest maksavad. Teravilja hind moodustab kõigest 5% leivapätsi hinnast. Tarbijahinna tõus ei pruugi tähendada põllumajandustootjate sissetulekute suurenemist. Seda enam, et ka põllumajandustootjate tootmiskulud kasvavad. Lisaks sellele on põllumajandustootjad väga haavatavad järjest sagedamini esinevate ja äärmuslike turukõikumiste ning hinna volatiilsuse suhtes. Viimaste aastate jooksul on põllumajandusettevõtete elektrienergia kulud suurenenud 223% võrra, väetiste hinnad on kasvanud 163%. Põllumajandustoodete hinnad on suurenenud keskmiselt 50%.

Kas biokütused põhjustavad toiduainete hindade tõusu?

Olemasolevate uuringutulemuste kohaselt ei mängi biokütuste tootmine ELis olulist rolli toiduainete hindade tõusus. Vaid 1% ELi teraviljast kasutatakse etanooli tootmiseks. Umbes 2/3 rapsitoodangust suunatakse biodiisli tootmisse, kuid ELi rapsitoodang moodustab vaid 2% maailma kogunõudlusest. Vaatamata sellele peame investeerima teise ja kolmanda põlvkonna biokütustesse.

ÜPP ja keskkond

Millist mõju avaldab põllumajandus keskkonnale?

Põllumajandus võib aidata luua ja hoida jätkusuutlikku keskkonda, kuid võib ka keskkonda ohustada. Ühisel põllumajanduspoliitikal on oluline roll tasakaalu saavutamisel ning see roll muutub järgnevatel aastatel veelgi tähtsamaks.

Kuidas aitab ühine põllumajanduspoliitika keskkonna seisundit parandada?

2013. aasta juunis vastuvõetud ÜPP reformi tulemusena võtavad kõik liikmesriigid, territooriumid ja põllumajandustootjad lihtsaid ja ennast tõestanud meetmeid keskkonnasäästlikkuse edendamiseks ja kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Aastatel 2014–2020 investeeritakse üle 100 miljardi euro, et aidata põllumajandustootjatel toime tulla pinnase ja vee kvaliteedi, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutustega seotud probleemidega.

  • Keskkonnasäästlikumaks muutmine: 30% otsetoetustest seotakse kolme keskkonnasõbraliku tootmisviisiga: põllukultuuride mitmekesistamine, püsirohumaade ja 5%, hiljem 7% ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade säilitamine alates 2018. aastast või keskkonnaalase kasu poolest vähemalt samaväärseks peetavad meetmed.

  • Vähemalt 30% maaelu arengu kavade assigneeringutest tuleb eraldada põllumajanduse keskkonnameetmetele, mahepõllumajanduse toetamisele või keskkonnale kasutoovate investeeringute või innovatsioonimeetmetega seotud projektidele.

  • Põllumajanduse keskkonnameetmeid tugevdatakse. Need peavad täiendama keskkonnasäästlikumaks muutmise tavasid. Nimetatud kavad peaksid olema keskkonnakaitse osas ambitsioonikamad ja seega ka tõhusamad (tagatakse topeltrahastamise vältimine)

Mida teeb EL mahepõllumajanduse toetamiseks?

ELis kaitstakse mahepõllumajandust (mis võtab arvesse loomade ja taimede looduslikku ringlust) rangete ELi õiguses sätestatud eritootmisnõuetega ning märgistamist ja jälgitavust käsitlevate eeskirjadega, et tagada mahetoote kvaliteet ja autentsus, ükskõik kust maailmapaigast need ka ei pärineks.

EL on töötanud välja spetsiaalse Euroopa logo mahetoodetele, mis vastavad ELi tootmiseeskirjadele mahepõllumajanduse valdkonnas. Mahepõllumajandustootjad ja mahetoiduainete tootjad peavad enne logo kasutamisõiguse saamist läbima range sertifitseerimismenetluse.

ELi liikmesriigid saavad oma maaelu arengu kavade raames võimaldada konkreetset toetust põllumajandustootjatele, kes soovivad üle minna mahepõllumajandusele. Kõnealune võimalus saab nähtavamaks pärast 2013. aastat: reformiga võimaldatakse konkreetset abi mahepõllumajandusele ning pakutakse võimalust abi saamiseks nii mahepõllumajandusele üleminekuks kui ka selle suuna säilitamiseks.

Kas ühine põllumajanduspoliitika hõlmab ka metsandust?

ÜPP ei hõlma äriotstarbelist metsamajandust, kuid tunnustab hästi hooldatud metsamaa soodsat mõju looduslikele maastikele ja bioloogilisele mitmekesisusele. Seetõttu toetatakse ÜPP raames põllumajandustootjaid, kes soovivad oma põllumajandusmaad osaliselt uuesti metsaga katta.

ÜPP ja kaubandus

Kas Euroopa on avatud toiduainete impordile?

Viimase 20 aasta jooksul on EL teinud palju oma turgude avamiseks ning enam kui 2/3 imporditavatest põllumajandustoodetest pärineb arengumaadest − enam kui USAst, Austraaliast, Jaapanist, Kanadast ja Uus-Meremaalt kokku. Paljude riikidega on sõlmitud kahepoolsed kokkulepped, mis võimaldavad madalate imporditariifide kohaldamist põllumajandustoodete suhtes ning 50 maailma vaeseimat riiki saavad ELi eksportida tollimaksuvabalt piiramatus koguses kaupa.

Kas peame oma põllumajandustootjate ja toidu kaitseks püstitama uued imporditõkked?

Kui püstitame uued tõkked, teevad seda ka meie kaubanduspartnerid. Euroopa konkurentsieelis peitub kvaliteetsete töödeldud toiduainete pakkumises. Arengumaade (s.h Hiina ja India) turud kujutavad endast selles mõttes väga suuri võimalusi.

Parim moodus toiduga kindlustatuse tagamiseks on säilitada toimiv kahepoolne kaubandus oma partneritega. Parim võimalus meie põllumajandustootjate kaitsmiseks on luua neile võimalused vabaks konkurentsiks maailmaturul, tagades neile stabiilse sissetuleku. Seda ÜPP praegu teebki.

ÜPP ja arengumaad

20 aastat tagasi kulutas EL eksporditoetustele ligi 10 miljardit eurot aastas. 2011. aastal kulutati selleks ligikaudu 160 miljonit eurot. Eksporditoetused ei ole mõeldud mitte arengumaadele, vaid Vahemere piirkonna riikidele ning ülejäänud Euroopale. Ainult väga väike osa subsideeritud kaupadest jõuab Aafrika turule.

On kokku lepitud, et alates 2014. aastast rakendatakse eksporditoetusi üksnes erandlike olukordade puhul.

Kas ELi kaubandussoodustustest on arengumaadele tegelikult kasu?

EL on sõlminud soodustariifilepingud paljude arengumaadega. EL võimaldab arengumaadele kaubandusega seotud abi rohkem kui ülejäänud maailma riigid kokku – peaaegu 1 miljardi euro väärtuses aastas viimasel kolmel aastal.

ELi saabub 71% arengumaade põllumajandustoodete ekspordist (kokku umbes 59 miljardi euro väärtuses ajavahemikus 2008−2010) – seda on enam kui USAsse, Austraaliasse, Jaapanisse, Kanadasse ja Uus-Meremaale kokku. EL impordib vaid ainuüksi Aafrikast enam kui 12 miljardi euro eest (15% ELi koguimpordist). Umbes üks kolmandik arengumaade ekspordist on suunatud ELi.

Millist lähenemist kasutab EL kauplemisel arengumaadega?

EL pooldab mitmepoolseid kaubanduseeskirju, millest saavad kasu kõik, eriti aga arengumaad. Seetõttu on EL arvamusel, et arenenud riigid peaksid tariife rohkem ja kiiremini vähendama kui arengumaad.

Toidu kvaliteet ja -ohutus

Kas meie toiduained on ohutud?

Pärast 1990. aastaid on EL toiduohutust oluliselt parandanud ning rakendab selle tagamiseks muu hulgas hügieeninõudeid, looma- ja taimetervist käsitlevaid eeskirju ning toidus sisalduvate pestitsiidijääkide ja lisaainete kontrolli. Euroopa toiduaineid hõlmavad eeskirjad kuuluvad maailma kõige rangemate hulka.

Kuidas EL tagab toidu kvaliteedi?

Toidu kvaliteet on tagatud märgistus-, turustus- ja kvaliteedieeskirjadega, mis käsitlevad näiteks geograafiliste tähiste kaitset, toiteväärtuse alase teabe kohustuslikku esitamist märgistel, kvaliteedilogosid, loomade heaolu alaseid nõudeid jne.

Lisaks toodete ohutust tagavatele hügieenieeskirjadele on EL töötanud välja:

  1. turustusnormid, millele ELis müüdavad tooted peavad vastama;

  2. vabatahtlikud kvaliteeditähised, mis osutavad märgistusel toote kvaliteedile;

  3. Euroopa kvaliteedisüsteemid, mille abil teha kindlaks erikvaliteediga tooted:

  • kaitstud päritolunimetus (KPN) või kaitstud geograafiline tähis (KGT) kvaliteedi puhul, mis on seotud geograafilise päritoluga;

  • garanteeritud traditsiooniline eritunnus;

  1. spetsiaalne ELi logo mahetoodetele, mis vastavad rangetele nõuetele;

  2. toote teatavatele omadustele või protsessidele vastavust tagavate toiduainete kvaliteedi tunnustamise süsteemide tulemuslikkuse optimeerimist käsitlevad suunised.

Loomade tervishoid ja heaolu

Kuidas loomi koheldakse?

Põllumajandusloomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide eesmärk on tunnustada, et loomad on aistimisvõimelised olendid ning ei peaks taluma tarbetuid kannatusi. Asjaomased reeglid hõlmavad loomade viit vabadust, mis on järgmised:

  1. vabadus mitte kannatada nälga ja janu;

  2. vabadus mitte tunda ebamugavust;

  3. vabadus mitte kannatada valu, vigastuste ja haiguste käes;

  4. vabadus käituda loomupäraselt;

  5. vabadus mitte kannatada hirmu ja stressi pärast.

Komisjoni toidu- ja veterinaaramet teostab kontrolle, et tagada loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides.

ÜPP raames toetatakse samuti põllumajandustootjaid, kes parandavad loomade elutingimusi oma põllumajandusettevõtetes, ületades kehtestatud miinimumstandardid.

  1. Kogu ÜPP raames põllumajandustootjatele antava abi suhtes kohaldatakse loomade heaolu käsitlevatele miinimumstandarditele vastavust. Põllumajandustootjad, kes sellega toime ei tule, võivad kaotada osa neist toetustest või kõik toetused.

  2. Põllumajandustootjatel, kes investeerivad oma loomakasvatussüsteemide parandamisse (näiteks loomade elamistingimused), on õigus saada lisatoetusi.

Kõrgeimad loomade heaolu käsitlevad standardid on kehtestatud mahepõllumajandusliku loomakasvatuse toodangule. See tähendab, et Euroopas on kallim toiduaineid toota kui muudes riikides, kus selliseid rangeid standardeid ei kohaldata. Ilma avaliku sektori toetuseta oleks Euroopa põllumajandustootjatel sellises globaliseeruvas keskkonnas väga raske pikaajalises perspektiivis ellu jääda.

Mure loomade heaolu pärast ulatub ELi piiridest kaugemale ning EL püüab aktiivselt suurendada teadlikkust kõnealusest küsimusest kui rahvusvahelise kaubanduse lisandväärtusest.

Kuidas on ELis korraldatud loomade tervishoid?

Loomade haigusi käsitlevad ELi eeskirjad on liikmesriikidele siduvad ning neid täiustatakse pidevalt kogemuste ja asjatundlikkuse lisandumisel.

MEMO/13/621

IP/13/613

1 :

See punkt tuleb mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel heaks kiita.


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site