Navigation path

Left navigation

Additional tools

Euroopa Komisjon

TEABEKIRI

Brüssel, 26. juuni 2013

ÜPP reform – põhielementide selgitus

Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament leppisid täna kokku ühise põllumajanduspoliitika reformi käsitleva poliitilise kokkuleppe kavandi osas, mille nõukogu ja Euroopa Parlament peavad ametlikult heaks kiitma esimesel lugemisel kohe, kui leping on vormistatud kõigis keeltes. Kokkulepe, mis põhineb komisjoni 2011. aasta oktoobri ettepanekutel (vt IP/11/1181 ja MEMO/11/685), on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu nelja peamise ühist põllumajanduspoliitikat käsitleva määrusega: i) otsetoetuste määrus, ii) ühise turukorralduse (ÜTK) määrus, iii) maaelu arengu määrus ja iv) horisontaalne määrus ÜPP rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta. Teatavad küsimused, nagu rahaliste vahendite ülekandmine esimesest sambast (otsetoetused) teise (maaelu areng), riiklike assigneeringute eraldamine otsetoetusteks ja maaelu arenguks, kaasrahastamise määrad ning piirmäärad ja kahandamised, tulevad eraldi arutamisele ajavahemikuks 2014–2020 ettenähtud mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste raames.

Ettepanekute põhielemendid võib kokku võtta järgmiselt.

1. Otsetoetused

Toetuste õiglasemaks jaotamiseks asendatakse ÜPP otsetoetuste süsteem, mille korral igale liikmesriigile – ja liikmesriigi üksikutele põllumajandustootjatele – määratud eraldised põhinevad varasematel andmetel. See tähendab selget ja tõelist toetuste ühtlustamist mitte üksnes liidu vaid ka liikmesriikide tasandil Lisaks tähendab keskkonnasäästlikumaks muutmise toetuste kasutuselevõtt, mille puhul 30% olemasolevatest riiklikest assigneeringutest on seotud teatavate säästvate tootmisviisidega, et märkimisväärne osa toetustest seotakse tulevikus põllumajandustootjatele nende poolt pakutavate avalike keskkonnahüvede eest hüvitise maksmisega. Teatavate keskkonnaalaste ja muude nõuete täitmine jääb endiselt kõigi toetuste maksmise eeltingimuseks

Põhitoetuskava. Liikmesriigid eraldavad 70% oma otsetoetusteks ettenähtud assigneeringutest uue põhitoetuskava jaoks, millest on maha arvatud summad, mis on ette nähtud noorte põllumajandustootjate lisatoetusteks, ja muudele kavadele, nagu vähem soodsate piirkondade lisatoetused, väikepõllumajandustootjate kava, ümberjaotatav toetus ning tootmiskohustusega seotud toetused. EL 12 puhul pikendatakse lihtsama, kindlasummalise ühtse pindalatoetuse kava kuni 2020. aastani.

Riigisisene ühtlustamine. Need liikmesriigid, kes jäävad praegu varasematel andmetel põhinevate eraldiste juurde, peavad võtma suuna sarnase tasemega hektaripõhistele eraldistele. Liikmesriigid võivad valida erinevate võimaluste vahel – kas saavutada piirkondlik või riiklik ühtlustamine (haldus- või põllumajanduslike kriteeriumide põhjal), kas jõuda riigi/piirkonna määrani 2019. aastaks või tagada, et ettevõtted, mille toetusmakse on praegu alla 90% riigi/piirkonna määrast, saavad järk-järgult rohkem, kusjuures tagatakse, et kõik põllumajandustootjad saavad 2019. aastaks vähemalt 60% riigi/piirkonna keskmisest toetusmaksest. Riigi/piirkonna keskmisest suuremat toetust saavate põllumajandustootjate jaoks kohandatakse eraldatavad summad proportsionaalselt, kusjuures liikmesriigid võivad mis tahes sellise „kahju” ülempiiriks seada 30%.

Liikmesriikidel on samuti õigus kasutada ümberjaotavat toetust esimeste hektarite jaoks; selle kohaselt võivad nad võtta kuni 30% riiklikest vahenditest ning jagada selle ümber põllumajandustootjatele nende esimese 30 hektari eest (või põllumajandusettevõtete keskmise hektarite arvu eest, kui see on üle 30 hektari). Sellel on märkimisväärne ümberjaotav mõju. Veel on võimalus määrata maksimumtoetus hektari kohta.

Noored põllumajandustootjad. Selleks et kaasa aidata põlvkondade järjepidevusele, tuleks tegevust alustavatele noortele põllumajandustootjatele (alla 40-aastased) ettenähtud põhitoetusele lisada esimesel viiel tegevusaastal täiendavalt 25%. Seda rahastatakse kuni 2% liikmesriigi vahenditest ning see on kõigile liikmesriikidele kohustuslik. See on mõeldud täiendama muid noortele põllumajandustootjatele maaelu arengukava raames kättesaadavaid meetmeid.

Väikepõllumajandustootjate kava. Kõik põllumajandustootjad, kes taotlevad toetust, võivad otsustada osaleda liikmesriikide jaoks vabatahtlikus väikepõllumajandustootjate kavas ning saada seeläbi liikmesriigi poolt kindlaksmääratud iga-aastast 500 – 1 250 euro suurust toetust, olenemata põllumajandusliku majapidamise suurusest. Liikmesriigid võivad aastamakse arvutamiseks valida erinevaid meetodeid, kaasa arvatud võimalus, et põllumajandustootjad saavad üksnes selle summa, mille nad tavaliselt saaksid. See lihtsustaks tohutult nii asjaomaste põllumajandustootjate kui ka riigiasutuste olukorda. Osalejatele esitatakse leebemad nõuetele vastavuse tingimused ning nad vabastatakse keskkonnasäästlikumaks muutmisest. Väikepõllumajandustootjate kava kogukulud ei või moodustada rohkem kui 10% riiklikest assigneeringutest, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab tagada, et väiketootjad saavad nii palju toetust, kui nad ilma kavata peaksid saama. Maaelu arengu raames antakse samuti toetust, millega rahastatakse väiketootjate nõustamist majandusliku arengu valdkonnas, ja ümberkorraldamistoetusi piirkondadele, kus on palju väikesi põllumajanduslikke majapidamisi.

Tootmiskohustusega sidumise võimalus. Selleks et võidelda sisemisest ühtlustamisest tulenevate võimalike negatiivsete mõjudega teatavate piirkondade teatavates sektorites ja võtta arvesse olemasolevaid tingimusi, on liikmesriikidel võimalus eraldada piiratud koguses tootmiskohustusega seotud toetusi, st toetusi, mis on seotud teatava tootega. Selline toetus võib moodustada kuni 8% riiklikest assigneeringutest, kui liikmesriik annab praegu 0–5% tootmiskohustusega seotud toetust, või kuni 13%, kui tootmiskohustusega seotud toetuse praegune tase ületab 5%. Komisjonil on võimalusi põhjendatud juhul heaks kiita ka kõrgemat toetusmäära. Lisaks on võimalik 2%-line tootmiskohustusega seotud toetus valgurikaste taimede puhul.

Looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad / vähem soodsad piirkonnad. Liikmesriigid (või piirkonnad) võivad eraldada looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladele (nagu on kindlaks määratud maaelu arengu eeskirjadega) või nende osadele täiendavaid toetusi, mis moodustavad kuni 5% riiklikest assigneeringutest. See on vabatahtlik ega mõjuta maaelu arengu raames looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladele / vähem soodsatele piirkondadele antavaid toetusi.

Keskkonnasäästlikumaks muutmine. Lisaks põhitoetusele/ ühtsele pindalatoetusele saab iga põllumajanduslik majapidamine hektaripõhist toetust, kui ta järgib teatavaid kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid. Liikmesriigid kasutavad 30% oma assigneeringutest nimetatud toetuse maksmiseks. See on kohustuslik ja keskkonnasäästlikkuse nõuete täitmatajätmine toob kaasa sanktsioonid, mis ületavad keskkonnasäästlikumaks muutmise toetusi, st pärast üleminekut kaotavad rikkujad ka kuni 125% oma keskkonnasäästlikuks muutmise toetusest.

Kolm kavandatud põhimeedet on:

  1. püsirohumaade säilitamine; ning

  2. põllukultuuride mitmekesistamine (põllumajandustootja peab oma põllumaal viljelema vähemalt kaht põllukultuuri, kui tema põllumaa on üle 10 hektari ja vähemalt kolme põllukultuuri, kui tema põllumaa on üle 30 hektari. Põhikultuur võib katta kuni 75% põllumaast ja kaks põhikultuuri kuni 95% põllumaast);

  3. vähemalt 5% põllumajandusmaa, st põlluservad, hekid, puud, kesad, maastikule iseloomulikud vormid, biotoobid, puhvervööndid, metsastatud maa-alad, säilitamine ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladena üle 15hektarilise pindalaga (v.a püsirohumaad) põllumajandusliku majapidamise korral. Pärast komisjoni 2017. aasta aruannet ja õigusakti ettepanekut see osakaal suureneb 7%ni.

Keskkonnasäästlikumaks muutmise samaväärsus. Selleks et mitte karistada neid, kes juba tegelevad keskkonna ja jätkusuutlikkuse küsimustega, nähakse kokkuleppes ette keskkonnasäästlikumaks muutmise samaväärsuse süsteem, mille kohaselt juba rakendatavaid keskkonnasõbralikke tavasid peetakse kõnealuseid põhinõudeid asendavateks. Näiteks mahepõllumajandustootjatele ei esitata täiendavaid nõudmisi, kuna nende tegevus on osutunud selgelt keskkonnale kasulikuks. Teiste puhul võivad põllumajanduse keskkonnakavad sisaldada samaväärseiks loetavaid meetmeid. Uus määrus sisaldab selliste samaväärsete meetmete nimekirja. Selleks et niisuguste meetmete topeltrahastamist vältida, peab maaelu arengu programmide kaudu toetuste maksmisel võtma arvesse keskkonnasäästlikuks muutmise põhinõudeid [vt allpool „Maaelu areng”].

Finantsdistsipliin. Tingimusel, et mitmeaastane finantsraamistik vastu võetakse, ja hoolimata 2014. eelarveaasta kohta tehtud eraldi otsusest lepiti kokku, et tulevase finantsdistsipliini raames toimuvat aastaste otsetoetuste mis tahes vähendamist (nt kui hinnangulised maksed on suuremad kui esimese samba vahendid) hakatakse kohaldama alates 2000 eurost. Teisisõnu, vähendamist EI kohaldataks iga põllumajandustootja otsetoetuste esimese 2000 euro suhtes. See aitaks ka tuua vahendeid kriisireservi, kus selleks vajadus tekib [vt horisontaalne määrus].

Aktiivsed põllumajandustootjad. Selleks et kõrvaldada mitmeid õiguslikke lünki, mis on võimaldanud piiratud arvul ettevõtetel taotleda otsetoetusi, kuigi nende põhitegevus ei ole põllumajanduslik (nt raudtee-ettevõtjad, golfirajad), muudetakse aktiivseid põllumajandustootjaid käsitlevat eeskirja reformiga rangemaks. Uus negatiivne nimekiri äritegevustest, mis tuleks otsetoetuste saajate hulgast välja jätta (hõlmab lennujaamu, raudteeteenuseid, veeprojekte, kinnisvarateenuseid ning alalisi spordi- ja puhkeväljakuid), on liikmesriikidele kohustuslik, välja arvatud juhul, kui konkreetsed asjaomased äriühingud suudavad näidata, et nad on seotud tegeliku põllumajandustegevusega. Liikmesriigid võivad täiendavate äritegevuste lisamiseks negatiivset nimekirja laiendada.

Toetuskõlblikud hektarid. Eeskirjadega nähakse ette, et aasta 2015 on uus võrdlusaasta maa-alade jaoks, kuid spekuleerimise vältimiseks võetakse arvesse 2013. aastal otsetoetust saanud põllumajandustootjaid. Liikmesriikides, kus deklareeritud abikõlblike maa-alade kasv võib olla suur, on lubatud piirata 2015. aastal määratavate toetusõiguste arvu 135%-le või 145%-le 2009. aastal deklareeritud hektarite arvust.

2. Turukorraldusmehhanismid

Koos 2015. aastal lõppeva piimakvoodisüsteemiga nähakse reformiga ette suhkrukvootide korra lõppemine 30. septembril 2017, mis kinnitab 2005. aasta suhkrureformi viidet selle kohta, et tuleb määrata kvoodikorra lõpptähtaeg, andes samal ajal sektorile rohkem aega kohaneda. Sellega on tagatud ELi tootjate parem konkurentsivõime nii Euroopa kui ka maailmaturul (kuna seni, kuni kvoodid kehtivad, piiravad ELi eksporti Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjad), pakkudes sektorile pikaajalist perspektiivi. Mõistliku hinnaga suured tarned ELi siseturul toovad kasu ka suhkru vahe- ja lõpptarbijatele. Täiendava turvalisuse tagamiseks säilitatakse suhkruvabrikute ja suhkrupeedikasvatajate vaheliste kokkulepete standardsätted. Pärast kvoodikorra lõppemist vastab valge suhkur endiselt eraladustamise toetuse nõuetele. Enamikule arenguriikidele jääb alles piiramatu tollivaba juurdepääs ELi turule.

Veini tootmise osas järgitakse kokkuleppes 2006. aasta veinireformi otsust lõpetada viinapuude istutusõiguste süsteem 2015. aasta lõpus ning võtta alates 2016. aastast kasutusele möödunud aasta detsembris kõrgetasemelise töörühma poolt soovitatud uute viinapuude istutamise lubade süsteem (vt IP/13/1378), millega piiratakse juurdekasvu 1%-ni aastas.

Muude ühise turukorralduse muudatuste eesmärk on parandada ELi põllumajanduse orienteeritust turule, pidades silmas suurenenud konkurentsi maailmaturul, tagades samal ajal põllumajandustootjatele tõhusa turvavõrgu (koos otsetoetustega ja riskijuhtimise võimalustega maaelu arengu raames) ajal, kui väline olukord on ebakindel. Olemasolevaid riikliku sekkumise ja eraladustusabi süsteeme tuleb tugevdada ja muuta paremini suunatuks ja tõhusamaks, nt tehniliste kohanduste abil veiseliha ja piimatoodete puhul. Piimatoodete puhul on lisaks 2012. aastal kokkulepitud piimapaketile, mis tugevdab põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni, tugevdatud turvavõrku.

Lisaks võetakse kõikides sektorites kasutusele uued kaitseklauslid, millega võimaldatakse komisjonil võtta erakorralisi meetmeid tõsiste turuhäirete korral, näiteks meetmed, mis võeti 2011. aasta maist juulini kestnud E. coli põhjustatud kriisi ajal. Kõnealuseid meetmeid rahastatakse kriisireservist, mida finantseeritakse iga-aastase otsetoetuste vähendamisega. Rahalised vahendid, mida kriisimeetmeteks ei kasutata, tagastatakse põllumajandustootjatele järgmisel aastal. Tõsiste turukriiside korral võib komisjon lubada ka tootjaorganisatsioonidel või tootmisharudevahelistel organisatsioonidel, kui nad järgivad eritagatisi, võtta koos teatavaid ajutisi meetmeid (näiteks turult kõrvaldamine või eraladustamine), et stabiliseerida asjaomast sektorit.

Koolidele puuvilja jagamise kava ja koolipiima programmi laiendatakse ja koolide puuviljaprogrammi aastaeelarvet suurendatakse 90 miljonilt 150 miljoni eurole aastas.

Selleks et parandada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni toidutarneahelas, taotleb komisjon sektorite paremat organiseeritust, tehes mõningaid piiratud erandeid ELi konkurentsiõigusest. Tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamisega seotud eeskirjad hõlmavad nüüd kõiki sektoreid; täiendavaid võimalusi nimetatud tootjaorganisatsioonide asutamiseks pakuvad nüüd maaelu arengu rahastamisvahendid (vt allpool). Lisaks on ette nähtud, et põllumajandustootjad saavad teatavaid tingimusi ja tagatisi järgides oliiviõli, veiseliha, teravilja ja teatavate põllukultuuride tarnelepingute üle kollektiivselt läbi rääkida. Komisjon avaldab suunised konkurentsiõiguse kohaldamisel tekkida võivate probleemide kohta.

Lihtsustamise ja turule orienteerituse huvides kaotatakse mitu väheolulist või kasutamata kava (lõssi ja lõssipulbri loomasöödas ja kaseiinis kasutamiseks antav toetus, tootmiskohustusega seotud toetus siidiusside jaoks!)

3. Maaelu areng

Maaelu arengu poliitikas säilitatakse kehtiva eduka kontseptsiooni põhiidee: liikmesriigid või piirkonnad jätkavad oma mitmeaastaste kavade koostamist, tehes valiku ELi tasandil pakutavate meetmete hulgast oma maapiirkondade vajadusi silmas pidades. Neid programme kaasrahastatakse riiklikest assigneeringutest, kusjuures kaasarahastamise määrad ja summad täpsustatakse mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel. Teise samba uued eeskirjad võimaldavad praegusest paindlikumat lähenemisviisi. Meetmeid ei liigitata Euroopa tasandil enam „telgedeks”, millest igaühega on seotud miinimumnõudmised kulutustele. Selle asemel on liikmesriikide/piirkondade otsustada, milliseid meetmeid (ja kuidas) nad kasutavad, et saavutada põhjaliku analüüsi alusel kuue laiema prioriteedi ja nende eelisvaldkondadega (allprioriteedid) seotud eesmärgid. Kuus prioriteeti hõlmavad järgmist: teadmussiirde ja innovatsiooni edendamine; kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime edendamine ja metsade säästev majandamine; toidutarneahela korralduse ja riskijuhtimise, sh tootmise ja turustamise edendamine; ökosüsteemide ennistamine, säilitamine ja täiustamine; ressursitõhususe ja vähese CO2-heitega majandusele ülemineku soodustamine ning sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majanduskasvu edendamine maapiirkondades. Liikmesriigid peavad kulutama vähemalt 30% ELi eelarvest maaelu arenguks eraldatud vahenditest meetmetele, mis on seotud maa majandamise ning kliimamuutuste vastase võitlusega ning vähemalt 5% LEADER-lähenemise jaoks.

Maaelu arengu poliitikat kooskõlastatakse ELi tasandil ühise strateegilise raamistiku ja asjaomases liikmesriigis kõiki Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Sotsiaalfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) toetusi hõlmavate siseriiklikul tasandil partnerluslepingute kaudu tihedamini ka muude poliitikasuundadega.

Uuel programmiperioodil võivad liikmesriigid/piirkonnad koostada ka temaatilisi allprogramme, et pöörata eriti üksikasjalikku tähelepanu sellistele teemadele nagu noored põllumajandustootjad, väikepõllumajandustootjad, mägipiirkonnad, maapiirkondades elavad naised, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, bioloogiline mitmekesisus ning lühikesed tarneahelad. Teatavatel juhtudel võivad allprogrammide raames kehtida kõrgemad toetusmäärad.

Ühtlustatud meetmevalik põhineb käesoleva perioodi meetmete tugevatel külgedel. Muu hulgas hõlmab see järgmist:

  1. Innovatsioon. Kõnealuse põhiteema (ja täpsemalt põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse jaoks rakendatava Euroopa innovatsioonipartnerluse) alla kuuluvad erinevad maaelu arengu meetmed, näiteks teadmussiire, koostöö ja investeeringud materiaalsesse varasse. Euroopa innovatsioonipartnerlus edendab põllumajanduse ja metsanduse ressursitõhusust, tootlikkust ning vähese heitega ja kliimasõbralikku / kliimamuutustele vastupanuvõimelist arengut. See tuleks saavutada muu hulgas tihedama koostöö kaudu põllumajandussektori ja teadusuuringute valdkonna vahel, et kiirendada tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu põllumajandustootjate hulgas;

  2. Teadmised. Teadmistel põhinev põllumajandus. Põllumajandusettevõtete nõuandeteenuste tõhustatud meetmed (mis on seotud ka kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, keskkonnaprobleemide ning majanduskasvu edendamise ja koolitamisega).

  3. Põllumajanduslike majapidamiste ümberkorraldamine/investeeringud/ajakohastamine. Toetusi on veel võimalik saada — kui need on seotud ettevõtluse ja uuendustegevuse programmi või ühisprojektidega, on toetusmäärad mõnikord kõrgemad;

  4. Noored põllumajandustootjad. Meetmete kombinatsioon võib hõlmata ettevõtte asutamise toetusi (kuni 70 000 eurot), üldinvesteeringuid materiaalsesse varasse, koolitus- ja nõustamisteenuseid;

  5. Väiketootjad. Ettevõtte asutamise toetus kuni 15 000 eurot väikese põllumajandusliku majapidamise kohta.

  6. Riskijuhtimise vahendite komplekt. Kindlustus ja ühisfondid saagi kindlustamiseks või ebasoodsate ilmastikutingimuste või loomahaiguste vastu kindlustamiseks [praegu hõlmatud esimese samba artikliga 68]; nende kohaldamisala laiendatakse, et lisada sissetuleku stabiliseerimise vahend (mis võimaldab maksta ühisfondist välja kuni 70% kadudest, kui sissetulek väheneb 30%).

  7. Tootjarühmad/-organisatsioonid. Toetust antakse rühmade/organisatsioonide asutamiseks äriplaani alusel ja üksnes sellistele üksustele, mida määratletakse VKEdena;

  8. Põllumajanduse keskkonna- ja kliimatoetused. Ühislepingud, seos asjakohase koolituse/teabega, suurem paindlikkus esialgsete lepingute pikendamisel;

  9. Mahepõllumajandus. Uus eraldi meede nähtavuse suurendamiseks;

  10. Metsandus. Tugevdatud/ühtlustatum abi toetuste ja aastamaksete kaudu;

  11. Mägipiirkonnad. Mägipiirkondade ja 62. laiuskraadist põhja pool asuva põllumajandusmaa eest võidakse anda toetust kuni 450 eurot/ha (varem 250 eurot/ha);

  12. Muud looduslikust või muust eripärast tingitud piirangutega alad. Looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade uus määratlus (hakkab kehtima hiljemalt 2018. aastast), mis põhineb kaheksal biofüüsikalisel kriteeriumil. Liikmesriikidele jääb vabadus määratleda kuni 10% oma põllumajandusmaast looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladena, et säilitada keskkonda või parandada selle seisundit;

  13. Koostöö. Laiendatud võimalused toetada tehnoloogia-, keskkonna- ja kaubandusalast koostööd (nt katseprojektid, keskkonnaalased ühismeetmed, lühikeste tarneahelate ja kohalike turgude arendamine);

  14. Mittepõllumajanduslikud tegevused. Toetused mikro- ja väikeettevõtete tegevuse alustamise ja arendamise eest;

  15. Põhiteenused ja külauuendus. investeeringud lairibataristusse ja taastuvenergiasse võivad olla suuremad, tegevuse ümberpaigutamine / hoonete ümberehitamine on nüüd hõlmatud;

  16. LEADER: rohkem rõhku teadlikkuse tõstmisele ja muudele strateegiaid ettevalmistavatele toetusmeetmetele. Edendatakse paindlikkust LEADERi kombineerimiseks muude fondidega kohalikul tasandil, st maa- ja linnapiirkondade vaheline koostöö. NB! LEADERit kasutavad nüüd ühise lähenemisviisina kogukonna juhitud kohaliku arengu heaks järgmised Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid: Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond.

4. Horisontaalne määrus

Kontrollimine. Kontrollinõudeid lõdvendatakse piirkondades, kus on saadud eelnevate kontrollide käigus häid tulemusi, st kus eeskirju järgitakse täpselt. Probleemsetes piirkondades suurendatakse seevastu kontrollide arvu.

Põllumajandusettevõtete nõuandeteenused. Teemade loetelu, mille kohta liikmesriigid on kohustatud andma nõu põllumajandustootjatele, on laiendatud nii, et see hõlmaks lisaks nõuetele vastavusele veel keskkonnasäästlikumaks muutmise otsetoetusi, otsetoetuskõlbliku maa säilitamise tingimusi, vee raamdirektiivi ning pestitsiidide säästvat kasutamist käsitlevaid direktiive, samuti teatavaid maaelu arengu meetmeid.

Nõuetele vastavus. Kõik otsetoetused, teatavad maaelu arengu toetused ja teatavad viinamarjade toetused on jätkuvalt seotud mitmete keskkonda, kliimamuutust, maa head põllumajanduslikku seisundit, inimeste, loomade ja taimede tervisestandardeid ja loomade heaolu käsitlevate kohustuslike nõuete järgimisega. Loetelu on lihtsustatud, et jätta välja eeskirjad, kus puuduvad selged ja kontrollitavad kohustused põllumajandustootjatele. Kokkuleppes kinnitatakse, et vee raamdirektiiv ja pestitsiidide säästvat kasutamist käsitlevad direktiivid lisatakse nõuetele vastavuse süsteemi, kui on tõendatud, et neid on õigesti kohaldatud kõigis liikmesriikides ja põllumajandustootjate kohustused on selgelt määratletud.

Kriisireserv. Igal aastal luuakse finantsdistsipliini rakendades kriisireserv kogusummas 400 miljonit eurot (2011. aasta hindades). Kui seda summat kriisiolukordadeks ei kasutata, suunatakse see põllumajandustootjate järgmise aasta otsetoetusteks.

Läbipaistvus. Liikmesriigid on kohustatud tagama kõigi abisaajate täieliku läbipaistvuse, välja arvatud need, kes võivad saada toetust väikepõllumajandustootjate kava alusel selles liikmesriigis.

ÜPP järelevalve ja hindamine. Komisjon esitab enne 2018. aasta lõppu ja sealt edasi iga nelja aasta järel aruande ÜPP tulemuslikkuse kohta seoses selle põhieesmärkidega, milleks on elujõuline toidutööstus, loodusvarade säästev majandamine ja tasakaalustatud territoriaalne areng.

5. Muud tegurid

Vastavusse viimine. Edasist rakendamist silmas pidades on mõned, eelkõige ühise turukorralduse ühtset määrust puudutavad küsimused määratud heakskiitmiseks artikli 43 lõike 3 alusel ja mõned küsimused lõike 2 alusel.

Üleminekukord. Eesmärk on, et kõik uued määrused jõustuvad alates 1. jaanuarist 2014 ja komisjon saab nüüd alustada tööd nende nõukogu määruste rakenduseeskirjadega. Arvestades aga vajalikku ettevalmistustööd, on juba praegu selge, et liikmesriikide makseasutustel ei ole piisavalt aega uue otsetoetuste süsteemi vajaliku haldus- ja kontrollisüsteemi kasutuselevõtuks järgmise aasta alguseks (kui IACSi vormid saadetakse põllumajandustootjatele). Selle tulemusena on komisjon on esitanud eraldi ettepaneku, mille kohaselt 2014. aasta peaks olema otsetoetuste jaoks üleminekuaasta. Teisisõnu, selliseid uusi elemente nagu keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus ja noorte põllumajandustootjate lisatoetus hakatakse kohaldama alles alates 2015. aastast. Samuti julgustatakse liikmesriike töötama oma mitmeaastaste maaelu arengu programmidega, mis tuleks heaks kiita järgmise aasta alguses. Siiski tuleks teatavate iga-aastaste elementide suhtes, nagu põllumajanduslik keskkonnatoetus, kohaldada üleminekueeskirju, nii et kehtiva süsteemi kasutamine ei katkeks.

Lisateave

ÜPP reformi ettepanekut käsitlevad dokumendid ja teave on kättesaadavad järgmisel veebisaidil: http://ec.europa.eu/agriculture/cap-post-2013/index_en.htm

IP/13/613

MEMO/13/631


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website