Navigation path

Left navigation

Additional tools

Küsimused ja vastused uue reformitud ühise kalanduspoliitika kohta

European Commission - MEMO/13/482   30/05/2013

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

Euroopa Komisjon

TEABEKIRI

Brüssel, 30. mai 2013

Küsimused ja vastused uue reformitud ühise kalanduspoliitika kohta

Reformitud ühise kalanduspoliitika üldeesmärk on muuta kalandus ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt säästvaks majandusharuks. Uue poliitikaga taastatakse kalavarude jätkusuutlik tase ja tehakse lõpp raiskavale kalapüügile. See pakub ELi kodanikele pikemas perspektiivis stabiilset, ohutut ja tervislikku toiduainetega varustatust. Samuti püütakse suurendada kalandussektori jõukust, lõpetada sõltumine toetustest ja luua rannikualadel uusi töökohtade ja majanduskasvu võimalusi. EL toetab uue poliitika raames püstitatud säästva kalapüügi eesmärke kavandatava Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (IP/11/1495) vahendusel.

Miks on uut poliitikat vaja?

Euroopa kalanduspoliitika vajab hädasti reformimist. Meie laevad püüavad rohkem kala, kui on võimalik ohutult taastoota. Kalandussektori tulevik on ebakindel.

Kirjeldatud olukorda arvesse võttes tegi Euroopa Komisjon 2011. aastal ettepaneku ühise kalanduspoliitika laiaulatuslikuks reformiks. Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavarude kui ka kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Reformitud ühine kalanduspoliitika aitab kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele ja edendab kalandussektori majandustulemusi, soodustab kaasavat majanduskasvu ning rannikualade ühtekuuluvust.

Kavandatava reformi keskmes on säästvus. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavarude taastootmist ning võimaldab kaugemas tulevikus saavutada suuri saake. Selleks on vaja reguleerida merest väljapüütava kala kogust. Reformitud ühise kalanduspoliitika kohaselt tuleb kalavarusid kasutada säästval tasemel, st määratakse kõrgeim püügimäär, mille ulatuses võib igal aastal ohutult kala välja püüda ja mis säilitab kalapopulatsioonide maksimaalse produktiivsuse. Seda taset nimetatakse maksimaalseks jätkusuutlikuks saagikuseks. See eesmärk on sätestatud ÜRO mereõiguse konventsioonis, mis kiideti heaks 2002. aasta ülemaailmse säästva arengu tippkohtumisel eesmärgina, mille maailm peaks aastaks 2015 saavutama. Uue ühise kalanduspoliitikaga nähakse ette maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastavad kalapüüginormid võimaluse korral 2015. aastaks ja hiljemalt 2020. aastaks kõikide kalavarude puhul.

Hinnangud1 näitavad, et kui kalavarusid nõnda kasutada, võivad kalavarud suureneda ligikaudu 70%, mis tähendaks ka püügimahtude ja laevameeskondade sissetuleku suurenemist.

Ka ei ole püügisektor säästva kalanduse puhul enam sõltuvuses riiklikest toetustest. See teeb lihtsamaks stabiilsete hindade saavutamise läbipaistvatel tingimustel, tuues tarbijatele selget kasu.

Millised on uue poliitika põhipunktid?

Mitmeaastane ökosüsteemil põhinev majandamine

Euroopas elujõulise kalanduse taastamiseks tuleb merekeskkonna kaitset tõhustada. ELi kalanduse majandamiseks hakatakse ökosüsteemil ja ettevaatusel põhinevast lähenemisviisist juhindudes kasutama mitmeaastasi kavasid, et piirata püügitegevuse mõju mereökosüsteemile. See säästab ressursse ja maksimeerib pikaajalist saagikust.

Mitmeaastaste majandamiskavade puhul minnakse praegustelt üksikute varude kavadelt üle püügipiirkondadel põhinevatele kavadele, hõlmates säästva püügitaseme saavutamiseks rohkem kalavarusid vähemate kavadega. Kalavarusid majandatakse ka nõukogu kindlaksmääratavate püügivõimaluste ja muude tehniliste ja kaitsemeetmetega, mis moodustavad osa kavandatud vahendeist.

Saagi vette tagasi laskmine keelatakse

Hinnangute kohaselt lastakse vette tagasi 23% kogupüügist (mõnedes püügipiirkondades heidetakse soovimatuid kalu üle parda ka oluliselt suuremal määral). See vastuvõetamatu tegevus lõpetatakse edaspidi täpse ajakava alusel (järk-järgult ajavahemikul 2015–2019) ja lisaks võetakse lõpetamise tõhustamiseks mõned kõrvalmeetmed. Kalurid on kohustatud tooma kaldale kõik püütud töönduslikud liigid. Alamõõdulisi kalu ei ole reeglina lubatud inimtoiduks müüa.

Liikmesriigid peavad kindlaks tegema, et nende kalalaevade varustus tagab kõigi püügi- ja töötlemistoimingute täieliku dokumenteerimise. See võimaldab jälgida, kas täidetakse kohustust lossida kogu saak.

See lähenemisviis võimaldab saada kalavarude kohta usaldusväärsemaid andmeid, toetab paremat majandamist ja aitab kalavarusid tõhusamalt kasutada. Samuti ergutab see kalureid vältima soovimatut püüki selliste tehniliste lahenduste abil nagu selektiivsemad püügivahendid.

Kalalaevastiku püügimahu haldamine

Liikmesriigid peavad tagama, et nende kalalaevastiku püügimaht (kalalaevade arv ja suurus) oleks tasakaalus kalapüügivõimalustega. Kui liikmesriik on teinud kindlaks laevastikuosa liigse püügivõimsuse, töötab ta välja tegevuskava püügivõimsuse vähendamiseks. Kui liikmesriik ei suuda laevastiku püügivõimsust piisavalt vähendada, võidakse peatada Euroopa rahastamisvahendi kaudu toetuste maksmine.

Väikesemahulise kalapüügi toetamine

ELis moodustavad väikesemahulise kalapüügi laevad 77% kogu kalalaevastikust, kuid vaid 8% tonnaažist (kalalaevade suurus) ja vaid 32% mootorivõimsusest, avaldades seetõttu kalavarudele keskmiselt küllaltki väikest mõju. Väikesemahuline rannapüük mängib sageli olulist rolli paljude Euroopa rannikualade sotsiaalses struktuuris ja kultuurilises identiteedis. Seepärast vajavad väikesemahulise püügiga tegelejad eritoetust. Reformitud ühine kalanduspoliitika pikendab kuni aastani 2022 liikmesriikide õigust piirata kalapüüki alal, mis ulatub rannikust kuni 12 meremiili kauguseni. Tulevane kalanduse rahastamisvahend sisaldab väikesemahulise kalapüügi jaoks kasulikke meetmeid ja aitab kohalikel majandustel muudatustega kohaneda.

Säästva vesiviljeluse arendamine

Parem raamistik vesiviljeluse arendamiseks suurendab ELis mereandide tootmist ja tarnimist, vähendab sõltuvust imporditud kalast ning edendab majanduskasvu rannikualadel ja maapiirkondades. Aastaks 2014 koostavad liikmesriigid riiklikud strateegilised kavad haldustõkete kõrvaldamiseks ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike standardite toetamiseks seoses vesiviljelusega. Kõnealuse majandusharuga seotud küsimustes nõustamiseks luuakse uus vesiviljeluse nõuandekomisjon. Vesiviljeluse arendamisel on selge ELi mõõde: riiklikul tasandil tehtavad strateegilised valikud võivad olla olulised naaberliikmesriikide samalaadse arengu jaoks.

Teaduslike teadmiste täiendamine

Usaldusväärne ja ajakohane teave kalavarude olukorra kohta on oluline kaalutletud haldusotsuste ning reformitud ühise kalanduspoliitika tõhusa rakendamise toetamiseks. Ühise kalanduspoliitikaga nähakse ette liikmesriikide põhilised eeskirjad ja kohustused selles valdkonnas. Liikmesriikidele usaldatakse andmete kogumine kalavarude ja laevastike kohta ning kalanduse mõju kohta merebasseini tasemel ning nende andmete säilitamine ja jagamine. Selle tegevuse koordineerimiseks luuakse riiklikud uurimisprogrammid.

Detsentraliseeritud juhtimine

Uue ühise kalanduspoliitikaga tuuakse otsuste tegemine püügipiirkondadele lähemale ja täpsustatakse kõigi osalejate rolle ja kohustusi. See lõpetab üksikasjadesse laskuva juhtimise Brüsselist. ELi seadusandjad määravad kindlaks vaid üldise raamistiku, peamised põhimõtted, üldeesmärgid, tulemuslikkuse näitajad ja ajakavad. Liikmesriigid töötavad seejärel välja soovitused tegelike rakendusmeetmete kohta ja teevad piirkondlikul tasandil koostööd. Kui teatavas küsimuses jõuavad üksmeelele kõik küsimusega seotud liikmesriigid, siis saab soovitused üle võtta eeskirjadena, mis kehtivad kõikidele asjaomastele kaluritele.

Uus turupoliitika – sektori mõjuvõimu suurendamine ja paremini informeeritud tarbijad

Uue turupoliitika eesmärk on tugevdada ELi tööstuse konkurentsivõimet, suurendada turgude läbipaistvust ja tagada võrdsed võimalused kõigile liidus turustatavatele toodetele.

Olemasolevat sekkumisrežiimi ajakohastatakse ja lihtsustatakse: tootjaorganisatsioonidel lubatakse osta kokku kalatooteid, kui hinnad langevad teatavast tasemest allapoole, ning ladustada tooted hilisemaks turuleviimiseks. See süsteem soodustab turu stabiilsust.

Tootjaorganisatsioonid mängivad samuti suuremat osa ühises haldamises, jälgimises ja kontrollis. Uued märgistamise, kvaliteedi ja jälgitavuse normid annavad tarbijatele selgemat teavet ja aitavad neil toetada säästvat kalandust. Teatav märgistusteave on kohustuslik, samas kui muu teabe võib esitada vabatahtlikult.

Rahvusvahelise vastutuse võtmine

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel on paljud maailma kalavarud kas täielikult ära kasutatud või ülepüütud. EL väärtuse poolest maailma suurima kalatoodete importijana peab käituma välismaal samamoodi nagu kodumaal. Väliskalanduspoliitikast peab saama ühise kalanduspoliitika lahutamatu osa. Seepärast propageerib EL rahvusvahelistes ja piirkondlikes organisatsioonides kalavarude ja merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säästvuse ja kaitsmise põhimõtteid. EL loob sidemeid ning võtab koos oluliste partneritega meetmeid ebaseadusliku kalapüügi vastu võitlemiseks ja ülemäärase püügivõimsuse vähendamiseks.

Kahepoolsetes kalanduskokkulepetes ELi mittekuuluvate riikidega propageerib EL säästvust, head valitsemistava ja demokraatia põhimõtteid, inimõigusi ja õigusriiki. Kehtivad lepingud asendatakse säästvamat kalapüüki käsitlevate partnerluslepingutega ning need tagavad, et kalavarusid kasutatakse usaldusväärsetele teaduslikele nõuannetele tuginedes. Samuti tagavad sellised lepingud, et kasutatakse üksnes ülemääraseid varusid, mida partnerriik ei saa või ei taha ise püüda. Säästvat kalapüüki käsitlevate partnerluslepingute kohaselt kompenseeritakse partnerriigile oma kalavarudele juurdepääsu võimaldamine ning antakse neile säästva kalanduspoliitika rakendamiseks rahalist abi.

Kas on oodata uusi kontrolli- ja rakenduseeskirju?

Ettepanek on kooskõlas ELi uue 2010. aasta kontrollikorraga2 hõlmab ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise kontrolli- ja jõustamiskorra põhielemente. Lossimiskohustuse kasutuselevõtmist silmas pidades teeb komisjon saagi vette tagasi laskmise vältimiseks ettepaneku järelevalve ja kontrollikohustuste võtmiseks, eelkõige seoses täielikult dokumenteeritud kalapüügiga, aga ka uute kalanduse kontrollitehnoloogiate katseprojektidega, mis aitavad kaasa säästvale kalandusele.

Millal reform jõustub?

Uue poliitika suhtes on nüüd jõutud kokkuleppeni poliitilisel tasandil ja selle lõplik vormistamine ning ametlik vastuvõtmine toimub järgmiste kuude jooksul. Uus poliitika jõustub 1. jaanuaril 2014. Uute eeskirjade rakendamine toimub (näiteks lossimiskohustuse puhul) järkjärguliselt, sest kalandussektorit on tulemuste saavutamiseks vaja kohandada. Siiski seab reform kindlad tähtajad.

Lisateave

Ühise kalanduspoliitika reformi veebisait:

http://ec.europa.eu/fisheries/reform/proposals/index_et.htm

1 :

Komisjoni ettepanekuga ühise kalanduspoliitika määruse kohta kaasnev mõjuhinnang.

2 :

Nõukogu määrused (EÜ) nr 1005/2008 ja (EÜ) nr 1224/2009


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website