Navigation path

Left navigation

Additional tools

MEMO/12/186

Brüssel, 14. märts 2012

Riigiabi: komisjon korraldab arutelu filmitoetuse küsimuste vallas – korduma kippuvad küsimused (ajakohastatud 15. mail 2012)

(vt ka IP/12/245)

Mis on täna algatatud konsulteerimise eesmärk?

31. detsembril 2012 kaotavad kehtivuse kriteeriumid, mille alusel hinnatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike filmi- ja audiovisuaalsektori toetuskavade vastavust ELi riigiabi eeskirjadele. Need kriteeriumid sätestati komisjoni 2001. aasta kinoteatises (vt IP/01/1326) ja nende kehtivusaega on pikendatud kolm korda, viimati 2009. aastal (vt IP/09/138).

Komisjon algatas 2011. aasta juunis töödokumendi alusel (vt IP/11/757 ja MEMO/11/428) üldsusega konsulteerimise esimese vooru, et vaadata läbi riigiabi eeskirjad. Täna avaldatud teatise eelnõus on lähtutud töödokumendis tehtud ettepanekutest ja nimetatud esimeses voorus kogutud arvamustest.

Konsulteerimise teises voorus oodatakse märkusi uue teatise eelnõu kohta. Märkuste esitamise tähtaeg on 14. juuni 2012. Pärast saadud märkuste läbivaatamist on komisjonil kavas muudetud teatis 2012. aasta teisel poolel vastu võtta.

Milline oli komisjoni 2001. aasta kinoteatise mõju?

ELi riigiabieeskirjadega säilitatakse ühtne turg, kus kõigi ELi riikide ettevõtted saavad võrdselt konkureerida ja kaubelda, ning takistatakse liikmesriikidel valikuliselt toetada ettevõtteid ja seega asetada konkurendid ELis halvemasse olukorda. ELi õiguse kohaselt on üldiselt keelatud riikide või riigiasutuste rahaline toetus, millega võidakse moonutada konkurentsi seeläbi, et antakse eelis konkreetsetele ettevõtetele või tööstussektoritele.

Euroopa Liidu toimimise lepinguga on lubatud mõningad erandid sellest põhimõttest, sealhulgas riigiabi kultuuri edendamiseks. Sellist abi võidakse pidada eeskirjadele vastavaks teatavatel tingimustel, mis on sätestatud nimetatud aluslepingu artikli 107 artikli 3 punktis d ja 2001. aasta kinoteatises.

Mida tähendab ELi õiguses „kohustus teha kulutusi teataval territooriumil”?

Kohustus teha kulutusi teataval territooriumil on tingimus, mille kohaselt võib abisaaja valida kaupu, teenuseid või inimesi vaid teatavalt territooriumilt. Seetõttu võib see kohustus mõjutada ELis konkurentsi ja kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega, sest rikutaks siseturul vaba liikumise õigusi. See on sätestatud teatise eelnõu punktis 42, mille kohaselt ei tohi abikavades esitada tingimusi, millega piiratakse põhjendamatult abisaajate vabadust kaupu ja teenuseid kõikjal siseturul hankida. Samas ei peeta teataval territooriumil kulutuste tegemise kohustuseks selliseid abi saamise tingimusi, mille aluseks on kaupade tarbimise või teenuste kasutamise koht.

Näiteks kui liikmesriik pakub riigiabi vaid oma territooriumil toodetavatele filmidele, siis ei riku ta aluslepingu põhimõtteid (ja tegemist ei ole kohustusega teha kulutusi teataval territooriumil), sest filmitootjad võivad osta seotud kaupu ja teenuseid ükskõik millisest Euroopa Majanduspiirkonna riigist (ja mitte ainult asjaomase liikmesriigi ettevõtetelt).

Selgitavad näited.

1) Piirkondliku filmitoetuskava alusel toetatakse vaid filme, mille tootmine toimub vähemalt 10 päeva jooksul asjaomases piirkonnas. Samas võib abi saava filmi tootja kasutada filmi tootmisel ükskõik millisest Euroopa Majanduspiirkonna riigist pärit kaupu, teenuseid ja inimesi. See ei ole kohustus teha kulutusi teataval territooriumil, sest tootmisel kasutatavate kaupade ja teenuste päritolu suhtes piiranguid ei tehta.

2) Riikliku filmitoetuskava alusel toetatakse vaid filme, mille puhul kulutatakse 50% tootmise kogueelarvest asjaomases riigis asuvate ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele. See on kohustus teha kulutusi teataval territooriumil, sest tootmisel kasutatavad kaubad ja teenused peavad pärinema teatavalt territooriumilt.

Miks teeb komisjon ettepaneku muuta teatise kohast kulutuste teataval territooriumil tegemise kriteeriumit?

Siseturu aluspõhimõtete kohaselt on tagatud kaupade, töötajate, teenuste ja kapitali vaba liikumine ning keelatud esitada abikavades selliseid tingimusi, millega piiratakse põhjendamatult abisaajate vabadust kaupu ja teenuseid kõikjal siseturul hankida.

Praeguse teatise kohane kulutuste teataval territooriumil tegemise kriteerium võimaldab liikmesriikidel nõuda, et kuni 80% abi saava filmi või telesaate tootmise kogueelarvest kulutataks abi andva riigi territooriumil asuvate ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele. Seda isegi juhul, kui abi katab nimetatust hoopis väiksema eelarveosa.

See tähendab, et kui liikmesriik toetab näiteks 3 miljoni euro suurust eelarvet suhteliselt väikese 300 000 eurose summaga, võib ta sellegipoolest seada abi saamise tingimuseks, et tootmiseelarvest kulutatakse 2,4 miljonit eurot tema territooriumil asuvate ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele. Sel juhul jääb vaid 0,6 miljonit eurot üle kulutamiseks väljaspool kõnealust liikmesriiki asuvate ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele.

Mitmest alates 2001. aastast tehtud kohtuotsusest, nt otsus Laboratoires Fournier' kohtuasjas, võib järeldada, et kohus ei pea sellist kaupade ja teenuste päritolu suhtes tehtud piirangut tõenäoliselt proportsionaalseks. Töödokumendis tehti seetõttu ettepanek seada teataval territooriumil tehtavate maksimaalsete kulutuste kohustuse ülemmääraks 100% abisummast. Praegu on nimetatud kohustus 80% filmi tootmiseelarvest. Üldsusega konsulteerimises osalenute vastused olid väga erinevad, ulatudes praeguste eeskirjade toetamisest kuni ettepanekuni kaotada filmitoetuskavades täielikult kohustus kulutada teatav osa filmieelarvest mingil kindlal territooriumil.

Millised teataval territooriumil kulutuste tegemise kohustused on lubatud uue teatise eelnõus?

Selleks et ELis oleks võimalik luua filmialase oskusteabe pagas, pakutakse teatise eelnõus välja erand, et filmitoetuskava alusel võib keelduda selliste filmide toetamisest, mille tootmisel ei kulutata vähemalt 100% abisummast teataval territooriumil (abikõlblikkuse kriteerium). Tavaolukorras oleks see teataval territooriumil kulutuste tegemise kohustus ELi õiguse kohaselt keelatud, sest sellega võib kaasneda vaba liikumise piiramine. Teatises pannakse aga ette, et tegemist võib olla proportsionaalse erandiga üldpõhimõtetest, võttes arvesse, et filmitootmine on väga liikuv tegevus.

See ei välistaks aga seda, et valikukomisjon võiks saadud projektiettepanekutest abi andmiseks välja valida toetamist enim väärivad filmid. Kokkuvõttes on filmitoetuskava alusel toetatud filmide üldeelarvest teataval territooriumil kulutatud summa sageli suurem kui abisumma.

Arusaamatuse vältimiseks tasub märkida, et nii 2001. aasta teatise territooriumikriteerium kui ka uue teatise eelnõus kavandatud territooriumikriteerium tähendab, et liikmesriikidel on võimalus (mitte kohustus) esitada filmitootjatele nõue teha kulutusi teataval territooriumil.

Selgitavad näited.

3) Kujutlegem, et 2. näites (riikliku filmitoetuskava alusel toetatakse vaid filme, mille puhul kulutatakse 50% tootmise kogueelarvest asjaomases riigis asuvate ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele) on abi osatähtsus 50% tootmiseelarvest. Sel juhul võib uue teatise eelnõu kohaselt toetuskavas nõuda, et kuni 100% abisummast (st kuni 50% tootmiseelarvest) kulutatakse kohalike ettevõtete pakutavatele kaupadele ja teenustele. Seega vastab kava vaatamata selles seatud kohustusele teha kulutusi teataval territooriumil teatise eelnõu territooriumikriteeriumile ja komisjon loeks selle ühisturuga kokkusobivaks.

4) Kohaliku filmitoetuskava alusel antakse abi vaid tingimusel, et vähemalt 200% abisummast kulutatakse asjaomases kohas asuvate ettevõtete kaupadele ja teenustele. Sarnaselt 3. näitega on siin tegemist kohustusega teha kulutusi teataval territooriumil, sest tootmisel kasutatavate kaupade ja teenuste päritolu suhtes tehakse piirang. Vastupidiselt 3. näitele kiidaks komisjon selle kohaliku toetuskava heaks vaid juhul, kui vastav liikmesriik vähendaks nimetatud kohustust teha kulutusi teataval territooriumil ja viiks selle vastavusse teatise eelnõu kriteeriumiga, et teataval territooriumil tuleb kulutada 100% abisummast.

Kuidas saab seda reeglit kohaldada näiteks filmidele tehtavate maksusoodustuste kavade suhtes?

Teatise eelnõus on ette nähtud konkreetne reegel audiovisuaalteoste toetamise kavade, näiteks filmidele tehtavate maksusoodustuste jaoks, mille puhul abisumma arvutatakse teataval territooriumil kantud tootmiskulude alusel.

Teatise eelnõus kavandatud nõue, et selliste kavade raames on õigus abi saada kõigi Euroopa Majanduspiirkonnas kantud tootmiskulude jaoks, peegeldab Euroopa Kohtu otsust Laboratoires Fournier' kohtuasjas. Lisaks on teatise eelnõus sätestatud, et sarnaselt kõigile filmide ja telesaadete toetamise kavadele võib liikmesriik ikkagi nõuda, et kuni 100% abisummast kulutatakse tema territooriumilt pärit kaupadele ja teenustele.

Tasub märkida, et üldiste maksustamispõhimõtete kohaselt ei pea liikmesriik tegema maksusoodustusi kulude korral, mis ei ole otseselt seotud tegevusega, millest saadakse nende territooriumil maksustatavat tulu.

Selgitavad näited.

5) Filmile tehtav maksusoodustus, kui abikõlblikud kulud on määratletud abisaaja kuludena filmimiseks tehtavate ettevalmistuste, filmimise ja filmi töötlemisega seotud kaupadele ja teenustele, mida tarbitakse või kasutatakse asjaomases liikmesriigis. See vastab üldistele maksustamise ja vaba liikumise põhimõtetele, kuna nimetatud kaupade ja teenuste päritolu suhtes piiranguid ei tehta.

6) Filmitoetuskavas, mille alusel antava abi summa on proportsionaalne Euroopa Majanduspiirkonnast pärit kaupadele ja teenustele tehtud tootmiskuludega, võib nõuda kogu filmitootmise toimumist abi andva riigi territooriumil ja kogu abisumma kulutamist sellelt territooriumilt pärit kaupadele ja teenustele.

Kuidas mõjutab see liikmesriikide konkureerimist selle nimel, et meelitada filmitootjaid oma territooriumil suuri filmiprojekte ellu viima?

Osades esimese konsulteerimise käigus laekunud vastustes väideti, et Euroopa jääks ilma suurtest filmiprojektidest, kui komisjon keelaks nende kohale meelitamiseks kasutada riigiabi. See näitab selgelt, et maailma eri paigad, sh USA osariigid, Kanada, ELi liikmesriigid ja mitu muud riiki konkureerivad omavahel suurte filmiprojektide pärast. Mitu ELi liikmesriiki on komisjoni talitustele oma filmitoetuskavadest teatamisel üksteisest sõltumatult ja konfidentsiaalselt märkinud, et nad võtavad kava kasutusele või parandavad olemasolevat kava selleks, et suuta teatavate teiste liikmesriikidega konkurentsis püsida.

Teatise eelnõu kohaselt peaks olema õigus saada abi selliste kavade raames, mille puhul abisumma arvutatakse teatavalt territooriumilt pärit kaupadele ja teenustele tehtud tootmiskulude alusel mitte üksnes abi andvas liikmesriigis, vaid kogu Euroopa Majanduspiirkonnas kantud tootmiskulude jaoks. Nii saaks filmivõtteid mitmes liikmesriigis toetada erinevate riigiabi mehhanismide alusel. Seega oleks filmide tootmine Euroopas ka tulevikus tootjate jaoks atraktiivne, sest oht moonutada siseturul konkurentsi väheneks oluliselt.

Lisaks sellele tehakse ettepanek abi suurimat osatähtsust astmeliselt vähendada, kui abi saav film ei ole Euroopa toodang (vt tabel).

Tootmiseelarve osa

Abi suurim osatähtsus

Alla 10 miljoni euro

50,00%

10–20 miljonit eurot

30,00%

Üle 20 miljoni euro

10,00%

Näiteks filmi puhul, mille tootmiseelarve on 100 miljonit eurot ja mis ei vasta teatise eelnõu lisas esitatud Euroopa teose määratlusele, oleks maksimaalne kumulatiivne abisumma 5 miljonit eurot (50%) eelarve esimese 10 miljoni euro korral, 3 miljonit eurot (30%) eelarve järgmise 10 miljoni euro korral ja 8 miljonit eurot (10%) eelarve ülejäänud 80 miljoni euro korral – seega kokku 16 miljonit eurot.

Kas punkti 42 kolmas alapunkt on kooskõlas töötajate lähetamist käsitleva direktiiviga?

Alapunktis korratakse 2001. aasta teatise sõnastust („… ei tohi neis [abikavades] esitada näiteks tingimusi, … mille kohaselt tuleb teise riigi filmitootjal lähtuda abi andva riigi tööalastest õigusnormidest”). See peaks siiski viitama töötajate lähetamist käsitlevale direktiivile, mille tõlgendus on esitatud Euroopa Komisjoni tööhõive peadirektoraadi veebisaidil.

Arvestades teatise eelnõu punkti 44 alapunkti 2, siis kuidas toimitakse filmide puhul, mis on pärit liikmesriikidest, kus on rohkem kui üks ametlik keel?

Teatise eelnõus oleks tulnud viidata liikmesriigi või piirkonna ametlikule keelele, mitte liikmesriigi riigikeelele.

Kuidas tuleks rakendada punkti 44 alapunkti 3 stsenaariumi kirjutamiseks ja projekti arendamiseks antava abi osatähtsuse kohta?

Ettepaneku kohaselt võib stsenaariumi kirjutamist ja projekti arendamist riigi vahenditest rahastada kuni 100% ulatuses. Kui projekti tulemusel tehakse film, tuleks stsenaariumi või arendatud projekti omandamise kulud lisada tootmiseelarvesse ning filmi jaoks antava abi osatähtsuse arvutamisel tuleks arvesse võtta seda, milline osa neist kuludest kaeti riigi vahenditest.

Näiteks saab autor stsenaariumi kirjutamiseks 10 000 eurot (80% kuludest) riigiabi ja filmitootja ostab selle stsenaariumi 5000 euro eest ära. Tootmiseelarvesse märgitakse stsenaariumi maksumuseks 5000 eurot. Kuna 80% stsenaariumi kirjutamise kuludest kaeti riigiabist, tuleks filmi jaoks antava abi osatähtsuse arvutamisel arvestada, et filmi on juba toetatud 4000 euroga (st 80% 5000 eurosest ostuhinnast).

Kuidas peaks toimima punkti 44 alapunkt 4 filmide levitamise ja tutvustamise kulude katmiseks antava abi osatähtsuse kohta?

Kui 20 miljoni eurose tootmiseelarvega filmi jaoks antakse abi kokku 10 miljonit eurot (kõigist riigi vahenditest), on abi osatähtsus 50%. Punkti 44 alapunkti 4 mõte on selles, et levitaja võib seejärel määrata filmi levitamise eelarveks näiteks 20 000 eurot ja saada sellest 50% jaoks riigiabi.

Kui film tehti kolmandas riigis ja ei saanud ELi tootmistoetust, oleksid selle tootjad võinud punkti 44 alapunkti 4 kohaselt saada 50% ulatuses tootmistoetust ning seega võib selle filmi jaoks saada 10 000 eurot levitamisabi (50% 20 000 eurost).

Kas teatise eelnõu punkti 44 alapunktis 5 käsitletakse levitamis- või tootmisabi?

Punkti 44 alapunktis 5 käsitletakse muude kui Euroopa teoste jaoks antavat tootmisabi. See alapunkt peaks järgnema alapunktile 2 ja mitte alapunktile 4, nagu seisab avaldatud eelnõus.

Kas teatise eelnõu punkti 44 alapunktis 6 tehakse ettepanek keelata abi andmine filmimise ja filmide töötlemise jaoks?

Teatise eelnõus oleva lausega püütakse selgitada vastavat lauset 2001. aasta teatises.

Eesmärk on see, et abi ei oleks ette nähtud tootmise väärtusahela üksikutele osadele. See tähendab, et abi ei saa taotleda stsenaariumi kirjutamiseks ja filmi arendamiseks.

Näiteks ei tohiks liikmesriik pakkuda tootjatele lisasoodustusi, mis on ette nähtud ainult filmide töötlemiseks selles riigis. See oleks kaudne abi asjaomase liikmesriigi filmitöötlemissektorile. Abi tuleks anda filmide tootmise jaoks tervikuna.

Kas riigiabi võib saada ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühistootmislepingute alusel tehtud filmide jaoks, mis ei vasta teatise eelnõu lisas esitatud Euroopa teose määratlusele?

Teatise eelnõus esitatud määratlus põhineb programmis „MEDIA 2007” esitatud Euroopa filmi määratlusele. Riigiabi kontekstis on asjakohane, et Euroopa teose määratlusele vastavad ka liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühistootmislepingute alusel tehtud filmid.

See määratlus on vaid üks väljapakutud viis vähendada liikmesriikide konkureerimist selle nimel, et meelitada filmitootjaid oma territooriumil suuri filmiprojekte ellu viima. Teine sobiv Euroopa teose määratlus on esitatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis. Oodatud on ettepanekud liikmesriikide omavahelise konkureerimise vähendamise teiste võimaluste kohta, mis ei pruugi hõlmata Euroopa ja muude teoste eristamist.

Kas riigiabi võib saada ka transmeedia või ristmeedia projektide ja mängude jaoks?

Kuna transmeedia või ristmeedia projektidega on paratamatult seotud ka filmide tootmine, käsitatakse projekti seda osa, mis on seotud filmitootmisega, teatise eelnõuga hõlmatud audiovisuaaltootena.

Enamikus üldsusega konsulteerimise käigus saadud vastustest ei pooldatud teatise reguleerimisala laiendamist nii, et see hõlmaks ka mänge. Mängude tootmine, levitamine, turustamine ja kasutamine erineb filmide omast.

Komisjon ei ole teinud vajalikul määral mängude jaoks riigiabi andmist käsitlevaid otsuseid, millele ta saaks toetuda, ning seetõttu ei ole tal piisavalt kogemusi seda liiki abi jaoks üldiste hindamiskriteeriumide ja erandite kindlaksmääramisel. Seega oleks ennatlik hõlmata kõnealuse teatisega mängude sektorit.

Mängude tootmiseks antavat riigiabi hinnatakse siiski ka edaspidi juhtumipõhiselt.

Miks seab komisjon küsimärgi alla traditsioonilised leviaknad?

Esimese üldsusega konsulteerimise käigus tõstatati korduvalt küsimus abikavade kohta, mille puhul on abi andmise tingimuseks konkreetne leviaken. Tootjad ja levitajad väitsid, et filmi turustamise ja levitamise strateegia peaks otsustama turg, sest see on erinevatel audiovisuaaltoodetel erinev. Komisjoni tellimusel tehtud uuring mitut territooriumi hõlmava litsentsimise kohta sisaldab nimekirja liikmesriikidest, kes kohaldavad niisuguseid tingimusi.

Kohustuslikud leviaknad abi andmise tingimusena võivad mõjutada audiovisuaalteoste kõlapinda ja levikut ning seega ka abi tõhusust tagamaks, et Euroopa publikule pakutavate audiovisuaalteoste valik oleks kultuuriliselt mitmekesisem. Teatise eelnõus ei soovitata seetõttu liikmesriikidel seada audiovisuaalteoste toetamise tingimusena nende levitamisele ja turustamisele tarbetuid piiranguid.

Milline on komisjoni ajakava teatise läbivaatamiseks?

Esialgne ajakava on veebilehel, millel on kõnealust üldsusega konsulteerimist käsitlev teave. Lehte ajakohastatakse läbivaatamise edenedes:

  • märts – juuni 2012: üldsusega konsulteeritakse teatise eelnõu üle,

  • juuni 2012: avaldatakse saadud vastused,

  • 2012. aasta teine pool: uus kinoteatis võetakse vastu.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website