Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

Finantstehingute maksu ühiseeskirjad – korduma kippuvad küsimused

Commission Européenne - MEMO/11/640   28/09/2011

Autres langues disponibles: FR EN DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

MEMO/11/640

Brüssel, 28. september 2011

Finantstehingute maksu ühiseeskirjad – korduma kippuvad küsimused

(vt ka IP/11/1085)

1. Üldine taust

Miks on komisjon teinud ettepaneku finantssektori uue maksu kohta?

Peamiselt järgmistel põhjustel:

  • olles alates praeguse kriisi puhkemisest saanud valitsustelt väga olulist finantsabi, annaks finantssektor õiglase panuse kriisi kulude katmisse;

  • ELi tasandil kooskõlastatud raamistik aitaks finantsteenuste siseturgu tugevdada, vältides konkurentsimoonutusi ja vähendades riskantse kaupemise stiimuleid; see oleks selge märguanne sellise maksu kehtestamiseks üleilmsel tasandil;

Miks on vaja kehtestada finantstehingute maks ELi tasandil?

ELi tasandil on asjakohane kehtestada ühtlustatud maks selleks, et luua tugev finantsteenuste siseturg. Finantstehingute maks aitaks ära hoida maksudest kõrvalehoidumist ja topeltmaksustamist ning minimeerida konkurentsimoonutusi ELi ühtsel turul. Ettepaneku eesmärki ei ole liikmesriikide tasandil võimalik rahuldavalt saavutada.

Kas finantstehingute maksu kehtestamist pooldatakse?

Jah. Uusima Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldab 65 % Euroopa elanikest finantstehingute maksu.

Kas praegu koheldakse finantsteenuseid võrreldes teiste sektoritega soodsamalt?

Jah. Finantsteenused on enamikul juhtudel käibemaksust vabastatud (tulenevalt maksustatava väärtuse mõõtmisega seotud raskustest). Seetõttu on finantsteenused alamaksustatud.

Lisaks on finantssektori kasumimarginaalid väga suured ning valitsused on sektorit praeguse majanduskriisi ajal kaudselt kaitsnud.

Miks edendab komisjon finantstehingute maksu üleilmsel tasandil?

Finantstehingute maksu on vaja mitte ainult ELi tasandil, vaid ka üleilmsel tasandil, sest finantsturud on järjest rohkem omavahel seotud ja nad on globaalse mõõtmega. Komisjon teeb kõigepealt ettepaneku finantstehingute maksu kehtestamise kohta ELi tasandil, et ta saaks G20 raames edendada selle maksu kehtestamist üleilmsel tasandil.

Alates 2009. aastast on komisjon G20 raames mitmel korral arutanud finantstehingute maksu kehtestamist (Pittsburgh, Toronto). G20 praeguse eesistuja Prantsusmaa toetusel võidakse üleilmse finantstehingute maksu kehtestamise ettepanek teha G20 järgmisel tippkohtumisel, mis toimub 3.–4. novembril Cannes´is.

2. Mõistete selgitus

Mida finantstehingute maks endast kujutab?

Finantstehingute maks on finantstehingute suhtes kohaldatav maks ja selle maksu määr on tavaliselt väga madal. Finantstehingud hõlmavad finantsinstrumentide vahetamist pankade või muude finantseerimisasutuste vahel. Kõnealused finantsinstrumendid on väärtpaberid, võlakirjad, aktsiad ja tuletisinstrumendid.

Hõlmatud ei ole tehingud, mida jaepangad teevad tavaliselt leibkondade või ettevõtjate huvides, v.a juhul, kui tegemist on võlakirjade või aktsiate müügi või ostuga.

Millised asutused on finantseerimisasutused?

Selleks et vältida maksust kõrvalehoidumist, hõlmab komisjoni ettepaneku kohane finantseerimisasutuste määratlus suure hulga asutusi ja eelkõige investeerimisühinguid, organiseeritud turge, krediidiasutusi, kindlustusseltse, ühisinvesteerimisettevõtjaid ja nende valitsejaid, alternatiivseid investeerimisfonde (nt riskifondid), kapitalirendiga tegelevad ettevõtjaid ning eriotstarbelisi majandusüksusi.

Mis vahe on organiseeritud turgudel ja börsiväliselt tehtavatel tehingutel?

Tuletisinstrumentide turgudel kaubeldakse paljude toodetega organiseeritud turgudel (börsidel). Börsidel kaubeldavad tooted peavad läbipaistva kauplemise huvides olema standardsed.

Mittestandardsete toodetega kaubeldakse börsiväliste tuletisinstrumentide turgudel. Börsiväliste tuletisinstrumentide struktuur on vähem standardne ja nendega kaubeldakse tavaliselt kahepoolselt (st kauplemine toimub kahe poole vahel).

Milline on residentsuse põhimõte?

Finantstehingute maks põhineb finantseerimisasutuse või kaupleja maksuresidentsusel. Maksustamine toimuks seega tehingus osaleva finantseerimisasutuse asukohaliikmesriigis. See aitaks vähendada ettevõtete ümberpaigutamise ohtu, kuna finantstehingut maksustatakse alati, kui ELi resident on sellesse kaasatud, isegi juhul, kui tehing tehti väljaspool ELi.

3. Kuidas see maks toimib?

Keda maksustatakse?

Peamised maksumaksjad on finantstehinguid tegevad finantseerimisasutused, st pangad, investeerimisühingud, muud finantseerimisasutused (nt kindlustusseltsid), aktsiamaaklerid, pensionifondid, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad, alternatiivsed investeerimisfondid (nt riskifondid) jne.

Millised tehingud on hõlmatud?

Komisjon on teinud ettepaneku, et maksu võiks koguda finantseerimisasutuste vahel finantsinstrumentidega tehtavatelt kõigilt sellistelt tehingutelt, mille vähemalt üks osapool on Euroopa Liidus asuv finantseerimisasutus. Kõnealused finantsinstrumendid on näiteks aktsiad, võlakirjad, tuletisinstrumendid ja struktureeritud finantstooted. Maksustatakse nii organiseeritud turgudel kui börsiväliselt tehtavaid tehinguid.

Milliseid tehinguid kavandatava maksuga ei maksustata?

Komisjoni ettepanek hõlmab üksnes finantsinstrumentidega tehtavaid tehinguid. See tähendab, et leibkondade ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tehtavaid tehinguid ei maksustata. Näiteks ei ole hõlmatud eluaseme hüpoteeklaenud, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate pangalaenud ega kindlustuslepingute maksed. Ka ei maksustata valuuta hetketurul tehtavaid tehinguid ning ettevõtjate või avaliku sektori asutuste (sh näiteks avalik-õiguslike arengupankade) võlakirjade või aktsiate emiteerimist esmaturul, et suurendada oma kapitali.

Miks kavandab komisjon väga laia maksubaasi?

Komisjoni ettepanekuga on ette nähtud võimalikult lai finantstehingute maksu baas, et vähendada maksustamise vältimist ja turu ümberpaigutamise ohtu. Maksubaas määratakse kindlaks finantseerimisasutuste kauplemistegevuse alusel. Hõlmatud oleksid sellised finantsinstrumendid nagu aktsiad, võlakirjad, nende asendustooted ja seotud tuletisinstrumendid.

Millised on kavandatavad maksumäärad?

Selleks et vähendada turumoonutuste ohtu, on komisjon teinud ettepaneku kehtestada tehingute suhtes väga madal maksumäär. Võlakirjade ja aktsiatega kauplemise suhtes kohaldatav kavandatav maksumäär on 0,1 % ning tuletisinstrumentide puhul 0,01 %. Liikmesriigid võivad kehtestada kõrgemad maksumäärad. Maksu peaks maksma iga tehinguosaline.

Miks on komisjon kavandanud sellised konkreetsed määrad?

Komisjon on kavandanud miinimummäärad, et leevendada ühelt pool turu ümberpaigutamise ohtu ning teiselt poolt tagada ELile ja liikmesriikidele tulu.

Kus seda maksu kohaldatakse?

Maksu kohaldatakse Euroopa Liidu 27 liikmesriigi territooriumil. Seda kohaldatakse kõigi finantstehingute suhtes tingimusel, et vähemalt üks tehingupool asub ELi liikmesriigis ja et asjaomase liikmesriigi territooriumil asuv finantseerimisasutus oli tehingusse kaasatud.

Kui ELi liikmesriigid kohaldavad siseriiklikku finantstehingute maksu, peab see maks vastama ELi eeskirjadele. Kõik ELi riigid peavad järgima erinevate tehinguliikide suhtes kehtestatud miinimummaksumäärasid.

Kuidas seda maksu tegelikkuses tehingu suhtes kohaldatakse?

Mõlemad tehingupooled maksaksid oma osa maksust oma asukohariigis või asukohana käsitatavas riigis.

Kuidas mõjutab selline maks liikmesriikide maksusüsteeme?

Belgias, Küprosel, Prantsusmaal, Soomes, Kreekas, Iirimaal, Itaalias, Rumeenias, Poolas ja Ühendkuningriigis juba maksustatakse finantstehinguid mingil viisil. Nendel riikidel tuleb ehk muuta oma eeskirju, et viia need kooskõlla komisjoni kavandatud eeskirjadega. See tähendab, et liikmesriikidel tuleks kohaldada miinimummäära ja ühtlustada maksubaas lähtuvalt finantstehingute maksu käsitlevatest ELi eeskirjadest. Teistel liikmesriikidel tuleks maks kehtestada komisjoni ettepanekust lähtuvalt.

4. Finantstehingute maksust saadav tulu

Milleks finantstehingute maksust saadavat tulu kasutatakse?

Nagu mis tahes muu maksu puhul, aitab finantstehingute maks suurendada avaliku sektori eelarvet, mida kasutatakse avalikes huvides. ELi tasandil kehtestatavast finantstehingute maksust läheks üks osa ELi eelarvesse ja teine osa liikmesriikide eelarvetesse. Kuigi ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete puhul ei eraldata teatavast maksust saadavat tulu üldiselt konkreetse poliitikavaldkonna jaoks, tuleks siiski märkida, et ELi eelarvesse laekuvast summast läheb õiglane osa majanduskasvu soodustamiseks ja töökohtade loomiseks ning selliste üleilmsete probleemsete valdkondade rahastamiseks nagu arenguabi ja kliimamuutused.

Kuidas maksutulu kogutakse?

Finantseerimisasutused maksavad liikmesriikidele tehtava tehingu alusel maksu kohe, st enne tasaarvestust ja arveldust. Tavaliselt on tegemist elektrooniliste tehingutega, mille puhul maksu makstakse samal päeval, mil see tasumisele kuulub. Kui tehingut ei tehta elektrooniliselt, kuulub finantstehingute maks tasumisele kolme tööpäeva jooksul, et võimaldada tehingu automatiseerimata töötlemist, vältides samal ajal põhjendamatuid eeliseid rahavoogude juhtimisel.

Finantstehingute maksu tasuma kohustatud finantseerimisasutustel tuleb maksudeklaratsioon esitada maksuhaldurile. Liikmesriigid peavad võtma asjakohased meetmed maksudest kõrvalehoidumise vältimiseks. Sellised meetmed hõlmavad finantseerimisasutuste registreerimist, raamatupidamist ja aruandlust (et tagada maksete tegemine), finantstehinguid hõlmavate asjakohaste andmete säilitamist maksuhalduri jaoks ning maksu korrektse maksmise kontrollimist.

Kui palju tulu saadakse hinnanguliselt?

Arvestades, et võlakirjade ja aktsiatega tehtavate tehingute maksumäär on 0,1 % ning teiste (nt tuletisinstrumentidega tehtavate) tehingute maksumäär on 0,01 %, oleks maksutulu ligikaudu 57 miljardit eurot aastas.

Miks teeb komisjon ettepaneku, et osa finantstehingute maksust saadavast tulust võiks kasutada ELi eelarve omavahenditena?

Järgmist finantsraamistikku (2014–2010) käsitleva ettepaneku kohaselt soovib komisjon luua kaks uut omavahendite allikat – finantstehingute maks ja ajakohastatud käibemaksuallikas. Komisjoni hallatav uus omavahendite süsteem muudetakse õiglasemaks, kuna ELi poliitiliste eesmärkide ja ELi rahaliste vahendite kasutamine seostatakse läbipaistvamalt. Finantstehingute maks võimaldaks vähendada liikmesriikide osamakseid märkimisväärselt ja aitaks seega kaasa liikmesriikide eelarvete konsolideerimisele. Prognoositakse, et aastal 2020 annavad uued omavahendite allikad peaaegu poole ELi eelarvetulust, samal ajal kui liikmesriikide kogurahvatulul põhinevad osamaksed, mis moodustavad praegu kolm neljandikku, vähenevad kolmandikuni (IP/11/799, MEMO/11/468).

Kes ja kuidas saab sellest kasu?

Kõik elanikud ja ettevõtjad saavad sellest maksust kasu, kuna avaliku sektori maksutulu suureneks ja seda saaks kasutada majanduskasvu ja heaolu suurendamiseks ELis. Liikmesriigid saavad avaliku sektori uut tuluallikat kasutada nii oma eelarvete vahetuks rahastamiseks kui ka ELi eelarvesse tehtavate osamaksete vähendamiseks.

Peale selle oleks finantstehingute maks uus omavahendite allikas, millest Euroopa Liit saaks oma poliitikavaldkondi rahastada kõigile kasutooval viisil.

5. Riskide vähendamine

Kuidas vähendatakse ettepanekuga ohtu, et maksuga seotud kulud jäävad tarbijate kanda?

Komisjoni ettepaneku kohaselt hõlmaks maks üksnes tehinguid, millesse on kaasatud finantseerimisasutused. Eesmärk on maksustada finantssektorit, mitte selle kliente. Maksuga soovitakse hõlmata 85 % tehingutest, mis tehakse finantseerimisasutuste vahel.

Kui leibkonnad või ettevõtjad ostavad või müüvad finantstooteid, siis võivad finantseerimisasutused lasta neil maksuga seotud kulud katta. Näiteks, kui ostetakse 10 000 euro väärtuses aktsiaid, võib pank sellelt võtta 10 eurot, mis ei ole liiga suur summa.

Millised ohud võivad selle maksuga kaasneda? Millised on lahendused nende ohtude vähendamiseks?

Peamised ohud on maksude jaotuslik mõju (st kelle kanda jääb lõplik maksukoormus), finantseerimisasutuste ümberpaigutamine teistesse riikidesse, majanduslikud moonutused ja konkurentsivõime võimalik vähenemine. Nende ohtude vähendamiseks, on ettepanekuga ette nähtud madalad maksumäärad (erinevad tooterühmade kaupa), väga lai maksubaas, sobivad kriteeriumid maksu territoriaalse kohaldamisala kindlaksmääramiseks (maksustamine finantseerimisasutuse asukohas) ning ühtlustatud reguleerimisala.

6. Järgmised sammud

Millised on järgmised sammud?

Pärast Euroopa Parlamendi arvamust läheb ettepanek nüüd arutamisele Euroopa Liidu Nõukogusse, kus liikmesriigid peavad selle ühehäälselt heaks kiitma. Samal ajal uurib komisjon eelkõige koostöös G20 partneritega võimalusi finantstehingute maksu kehtestamiseks üleilmselt.

Millal kavandatav maks jõustub?

Komisjoni ettepaneku kohaselt jõustub maks 1. jaanuaril 2014, kuid see sõltub sellest, kas nõukogu võtab ettepaneku vastu.


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site