Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

Mitmeaastane finantsraamistik: küsimused ja vastused

Commission Européenne - MEMO/11/468   29/06/2011

Autres langues disponibles: FR EN DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

MEMO/11/468

Brüssel, 29. juuni 2011

Mitmeaastane finantsraamistik: küsimused ja vastused

Käesoleva memo eesmärk on anda vastused komisjoni poolt seoses mitmeaastase finantsraamistikuga esitatud ettepanekute peamiste aspektide kohta. See hõlmab: 1) mitmeaastase finantsraamistiku määratluse ja toimimise peamisi taustelemente, 2) komisjoni väljapakutud peamisi uuendusi eri poliitikavaldkondades ja 3) uusi mõtteid eelarve rahastamise kohta tulevikus.

1. Määratlus, ajalooline taust ja menetlused

Mis on mitmeaastane finantsraamistik?

Mitmeaastases finantsraamistikus sõnastatakse rahaliselt ELi poliitilised prioriteedid vähemalt viieks aastaks. Lissaboni lepingu artiklis 312 on sätestatud, et mitmeaastane finantsraamistik kehtestatakse nõukogu poolt ühehäälselt vastuvõetud määrusega pärast nõusoleku saamist Euroopa Parlamendilt (kes võtab vastu või lükkab tagasi terve paketi ega tee muudatusi). Selles sätestatakse kõigi ELi kulutuste ja peamiste kulukategooriate (rubriikide) aastased maksimumsummad (piirmäärad). Finantsraamistik ei ole nii üksikasjalik kui aastaeelarve.

Milleks on mitmeaastane finantsraamistik vajalik?

Iga kululiigi kulupiiride kindlaksmääramise kaudu loob mitmeaastane finantsraamistik eelarvedistsipliini ja tagab, et ELi kulutused arenevad korrapäraselt tema omavahendite piires ja kooskõlas ELi poliitiliste eesmärkidega. Lisaks tagab selline süsteem vahendite prognoositava sissevoolu ELi pikaajaliste prioriteetide saavutamiseks ja annab suurema kindluse ELi vahendite saajatele, näiteks VKEdele, kiiresti arenevatele piirkondadele, üliõpilastele, teadlastele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele jne.

Mitmeaastase finantsraamistikuga pannakse paika iga-aastase eelarvemenetluse nurgakivid. See lihtsustab märkimisväärselt aastaeelarves kokkuleppele jõudmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu ehk ELi kahe eelarvepädeva asutuse vahel. Ühtlasi tagatakse finantsraamistikuga järjepidevus Euroopa hüvanguks seatud prioriteetide saavutamisel. Finantsraamistikuga kehtestatakse ka kõik muud sätted, mida on vaja iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks.

Kas mitmeaastased finantsraamistikud on alati eelarvemenetluse juurde kuulunud?

Mitmeaastane finantsraamistik kuulub Euroopa Liidu toimimise juurde alates 1988. aastast, hõlmates ajavahemikke 5–7 aastani.

  • Esimene finantsraamistik, niinimetatud Delors'i I pakett, hõlmas 1988.–1992. aastat ja selle raames keskenduti siseturu loomisele ning mitmeaastase teadusuuringute ja arengustegevuse raamprogrammi konsolideerimisele.

  • Teise, 1993.–1999. aasta raamistiku (Delors'i II paketi) prioriteediks oli sotsiaal- ja ühtekuuluvuspoliitika ning euro kasutuselevõtt.

  • „Agenda 2000” (2000. aasta tegevuskava) hõlmas 2000.–2006. aastat ja selle raames keskenduti Euroopa Liidu laienemisele.

  • Viimase, 2007.–2013. aasta mitmeaastase finantsraamistiku prioriteediks on jätkusuutlik majanduskasv ja konkurentsivõime, et luua juurde töökohti.

Järgmises mitmeaastases finantsraamistikus esitatakse ELi 2014.–2020. aasta eelarveprioriteedid.

Kuidas mõjutab 2014.–2020. aasta mitmeaastast finantsraamistikku Lissaboni lepingu jõustumine 2009. aastal?

Enne Lissaboni lepingu jõustumist sündis mitmeaastane finantsraamistik institutsioonidevahelise kokkuleppena. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 312 antakse mitmeaastasele finantsraamistikule ka õiguslikult siduv väärtus määrata kindlaks kulukohustuste assigneeringute iga-aastased piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär”. Lisaks peab nõukogu uue aluslepingu kohaselt võtma mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva otsuse vastu ühehäälselt, olles saanud nõusoleku parlamendilt.

Miks tuleks finantsraamistikus kokku leppida hiljemalt 2012. aastal?

Kõigi mitmeaastasest finantsraamistikust rahastatavate mitmeaastaste programmide ja projektide (teaduse, hariduse, ühetekuuluvuse, arenguabi, naabruspoliitika jne) õigusliku aluse kokkuleppimiseks kulub aasta–poolteist. Nende programmide käivitamiseks alates 2014. aasta jaanuarist tuleks mitmeaastase finantsraamistiku piirmäärasid käsitlev poliitiline kokkulepe saavutada hiljemalt poolteist aastat enne raamistiku jõustumist. Lisaks tuleb poliitiline kokkulepe vormistada nõukogu määruseks, mis nõuab Euroopa Parlamendi heakskiitu.

Mis juhtub, kui kokkulepet ei saavutata?

Kui kokkulepet enne 2013. aasta lõppu ei saavutata, kohaldatakse ka 2014. aastal 2013. aasta piirmäärasid pikendatakse 2014. aastaks 2013. aasta piirmäärasid, mida korrigeeritakse inflatsiooniga 2 % ulatuses. Aluslepinguga nähakse ette ka finantsraamistiku viimasele aastale vastavate „muude sätete” kohaldamise pikendamine. See tähendab, et pikendataks kõigi finantsraamistikust väljapoole jäävate sätete kohaldamist finantsraamistiku ja vahendite kohandamise ja läbivaatamise kohta.

Sõltumata sellest, kas järgmist mitmeaastast finantsraamistikku käsitlev kokkulepe sünnib või mitte, finantsraamistiku 2014. aasta piirmäärad on paigas ja eelarve võiks seega vastavalt lepingule vastu võtta.

2014.–2020. aasta finantsraamistikku käsitleva kokkuleppe puudumine komplitseeriks uute programmide vastuvõtmist märkimisväärselt. Uue õigusliku aluse, sealhulgas selle esialgse rahastamispaketi puudumise korral, ei saaks võtta kohustusi ka nende mitmeaastaste rahastamisprogrammide puhul, mille õiguslik alus kaotab 2013. kehtivuse.

Nii oleks 2014. aasta eelarvest tõenäoliselt võimalik katta üksnes põllumajandustoetused ja täitmata kulukohustused, kokkuleppele jõudmisega hilinemise korral oleks tulemus sama. Teisisõnu tähendaks see tõsiseid probleeme ELi fondidest abi saavatele kodanikele, näiteks teadlastele, üliõpilastele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

2. Uudised seoses mitmeaastase finantsraamistiku kulupoolega

Mis on uus ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) puhul?

Komisjon teeb ettepaneku eraldada ÜPPle 36,2 % mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest (võrreldes eelmise finantsraamistiku 39,4%i ja 2013. aasta 41,5%ga).

Alles jääb ÜPP kahesambaline põhistruktuur. Komisjoni kavandatavad peamised muudatused on järgmised.

  • Otsetoetuste keskkonnahoidlikumaks muutmine: selle tagamiseks, et ÜPP aitaks ELil saavutada tema keskkonna- ja kliimameetmete alaseid eesmärke, seatakse 30% otsetoetuste puhul tingimuseks nende keskkonnahoidlikuks muutmine. See tähendab, et kõik põllumajandustootjad peavad rakendama keskkonnasäästlikke meetmeid, mis määratakse kindlaks õigusaktides ja mida on võimalik kontrollida. Sellest tulenevalt saaks põllumajandussektori areng jätkusuutlikuma suuna: põllumajandustootjaid toetatakse, et nad varustaksid kaaskodanikke avalike hüvedega.

  • Maksete võrdsem jaotus: hektari kohta antavate otsetoetuste taset kohandatakse järk-järgult (võttes arvesse palgatasemes ja sisendikuludes veel esinevaid erinevusi), et tagada otsemaksete võrdsem jaotus.

  • Maaelu arengu fondide vahendite eraldamine vaadatakse läbi objektiivsemate kriteeriumide alusel ja pannakse täpsemalt poliitika eesmärkide saavutamise teenistusse. Sellega tagatakse ühe ja sama tegevusalaga põllumajandustootjate õiglane kohtlemine. Selleks et vältida põllumajandustootjate sissetuleku vähenemist, esitab komisjon ettepaneku lubada liikmesriikidel, kui need seda soovivad, säilitada rahastamise praeguse nominaaltaseme, kasutades selleks ülekandeid teisest sambast esimesse.

  • Otsetoetustele tuleb kehtestada ülemmäär, piirates suurtele põllumajandustootjatele makstavate otseste sissetulekutoetuste baasmäära, võttes arvesse suurte struktuuride mastaabisäästu ja nende loodavaid töökohti. Komisjon teeb ettepaneku, et säästud suunataks põllumajanduse arengu eelarveeraldistesse ja need jääksid nende liikmesriikide assigneeringute hulka, kust need pärinevad.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada 2014.–2020. aastaks ühise põllumajanduspoliitika esimese samba jaoks 281,8 miljardit eurot ja maaelu arengu jaoks 89,9 miljardit eurot. Lisaks nendele summadele tuleks eraldada täiendavad 15,2 miljardit eurot.

Mis on uus ühtekuuluvuspoliitika puhul?

Komisjon teeb ettepaneku eraldada ühtekuuluvuspoliitikale 36,7% mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest (võrreldes eelmise finantsraamistiku 35%-ga).

Komisjoni kavandatavad peamised muudatused on järgmised:

  • Ettepanekuga nähakse ette üleminekupiirkonna kategooria loomine: nende SKP moodustab 75–90% ELi keskmisest SKPst. Uus kategooria täiendab kaht olemasolevat (lähenemiseesmärgi ja konkurentsivõimelised piirkonnad). Nimetatud üleminekupiirkonnad peaksid järgmiseks mitmeaastase finantsraamistiku perioodiks säilitama kaks kolmandikku seni saadud eraldistest. Esmajärjekorras aidataks seega Euroopa Liidu kõige vaesemaid piirkondi ja liikmesriike, et aidata neil järele jõuda jõukamatele liikmesriikidele.

  • Ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas tingimuslikkuse kehtestamine: tingimused põhinevad tulemustel ja stiimulitel, millega edendatakse reformide rakendamist finantsvahendite tõhusa kasutamise tagamiseks. Lisaks pannakse iga liikmesriigi ühtekuuluvuseelarvest tulemusvaruna kõrvale 5%, mis eraldatakse vahearuande järel liikmesriikidele, kelle programmide raames on tehtud suurimaid edusamme arengu- ja investeerimispartnerluse lepingutes kokkulepitud eesmärkide saavutamisel.

  • Komisjon teeb ettepaneku luua kõikide struktuurifondide jaoks ühine strateegiline raamistik, mille kaudu muuta Euroopa 2020. aasta eesmärgid investeerimisprioriteetideks. Konkreetsemalt teeb komisjon ettepaneku sõlmida iga liikmesriigiga partnerlusleping. Lepingus nähakse ette partnerite kohustused riigi ja piirkonna tasandil seoses neile eraldatud vahendite kasutamisega Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamiseks.

  • Euroopa Sotsiaalfondil on jätkuvalt oluline roll võitlemisel tööpuuduse ja kõrge vaesusega ning Euroopa 2020. aasta peamiste eesmärkide saavutamisel. ESFi eraldis moodustab 25% ühtekuuluvuspoliitika eelarvest, st 84 miljardit eurot.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada ühtekuuluvuspoliitika vahendite jaoks (sealhulgas Euroopa ühendamise rahastule – vt allpool) kokku 376 miljardit eurot.

Mis on uus taristu ja siseturu ühendamise puhul?

Komisjon teeb ettepaneku luua Euroopa ühendamise rahastu, et kiirendada terves ELis transpordi, energia ja IKT taristu arendamist kõigi hüvanguks. Kogemus näitab, et liikmesriikide eelarvetes ei prioriseerita mitut riiki hõlmavaid piiriüleseid investeeringuid, et tagada ühtsele turule vajalik taristu. ELi eelarvest kindlustatakse selliste üleeuroopaliste projektide rahastamine, mis ühendavad keskust ja äärealasid.

Seda rahastamisvahendit hallatakse tsentraliseeritult ja rahastatakse uuest eelarvejaost. ELi eelarvest kaasrahastamise määr on lähenemiseesmärgi piirkondades investeerimise puhul kõrgem kui konkurentsivõimelistes piirkondades investeerimisel. Kohalikud ja piirkondlikud taristud ühendatakse ELi esmatähtsate taristutega, mis ühendavad kogu ELi kodanikke ja mida saab (kaas)rahastada struktuurifondidest (Ühtekuuluvusfond ja/või Euroopa Regionaalarengu Fond sõltuvalt iga liikmesriigi/piirkonna olukorrast).

Euroopa ühendamise rahastu pakub võimalusi kasutada innovatiivseid rahastamisvahendeid enamate investeeringute tegemise kiirendamiseks ja kindlustamiseks, kui seda oleks võimalik saavutada üksnes riiklikest vahenditest rahastamise korral. Komisjon teeb tihedat koostööd Euroopa Investeerimispanga ja teiste avaliku sektori investeerimispankadega, et kombineerida nimetatud projektide rahastamist. Eelkõige ergutab komisjon ELi projektivõlakirjade kasutamist,1 et edendada nende tähtsate projektide realiseerimist.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada selle prioriteedi jaoks 40 miljardit eurot, mida täiendaks Ühtekuuluvusfondis sellega seotud transpordiinvesteeringuteks ette nähtud 10 miljardit eurot. Sellest summast nähakse ette 9,1 miljardit eurot energeetikasektori, 31,6 miljardit eurot (sh 10 miljardit eurot Ühtekuuluvusfondist) transpordi ning 9,1 miljardit eurot info- ja kommunikatsioonitehnoloogia jaoks.

Mis on uus teadusuuringute poliitika puhul?

Teadus- ja arendustegevuse ühise strateegilise raamistiku (Horizon 2020) loomine, mis tähendab, et ühendatakse praegused kolm teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamisvahendit (seitsmes raamprogramm, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm ning Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut). See on tihedalt seotud valdkondliku poliitika peamiste prioriteediga, nagu tervishoid, toiduga kindlustatus ja biomajandus ning energeetika ja kliimamuutus. Programmis Horizon 2020 osaleb ka Euroopa Tehnoloogiainstituut, kes mängib olulist rolli, ühendades teadmis- ja innovatsiooniühenduste kaudu teadmiste kolmnurga kolm külge: haridus, innovatsioon ja teadustegevus.

Rahastamise osas aitavad erainvesteeringuid võimendada innovaatilised rahastamisvahendid. Edendatakse nii riikliku ja erasektori kui ka riikliku sektori erinevate osade partnerlusi. Rahastamisskeeme standardiseeritakse ja lihtsustatakse. Samuti võetakse kõigi rahastamisskeemide puhul kasutusele ühtsed eeskirjad osalemise, auditi, tugistruktuuride, tulemuste avaldamise ja tagasimakseskeemide kohta.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada teadusuuringute ja innovatsiooni ühise strateegilise raamistiku jaoks 2014.–2020. aastaks 80 miljardit eurot. Seda summat täiendatakse struktuurifondidest eraldatava märkimisväärse toetusega (2007.–2013. aastal 60 miljardit eurot).

Mis on uus keskkonna ja kliimameetmete poliitika puhul?

Keskkonnapoliitika ja kliimamuutustevastaste meetmete prioriteedid süvalaiendatakse kõigisse tähtsamatesse ELi ühtekuuluvuse, põllumajanduse, merenduse ja kalanduse, teadustegevuse ja innovatsiooni rahastamisvahenditesse ning välisabi programmidesse. Komisjonil on kavas suurendada kliimakulutuste osatähtsust vähemalt 20%-le, haarates sellesse eri poliitikavaldkondi, tingimusel et see on mõjuhinnangu alusel näidustatud. Selline lähenemisviis aitab suurendada keskkonnapoliitika ja teiste valdkondade vahelist sünergiat, lähtudes eeldusest, et ühtede ja samade meetmete raames võiks ja tuleks püüelda mitme teineteist täiendava eesmärgi poole. Selline lähenemisviis aitab vältida programmide arvu ja vähendada halduskoormust.

Lisaks süvalaiendamisele teeb komisjon ettepaneku jätkata praeguse LIFE+ programmi järeltulijana keskkonna eriprogrammi. Komisjon on seisukohal, et tulevast programmi tuleks samuti hallata tsentraliseeritult, kuid haldusülesandeid oleks võimalik suures osas delegeerida olemasolevale täitevasutusele, näiteks Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutusele. Komisjon teeb ettepaneku eraldada 2014.–2020. aastaks LIFE+ programmile 3,2 miljardit eurot (0,8 miljardit eurot kliima- ja 2,4 miljardit eurot keskkonnameetmetele).

Mida on uut hariduse ja koolituse vallas?

Nähakse ette praeguse struktuuri lihtsustamine üheks peamiseks programmiks, et vältida killustumist, dubleerimist ja/või selliste projektide levikut, millel puudub püsiva mõju saavutamiseks vajalik piisav haare. Uuel Euroopa Hariduse programmil on kolm prioriteeti. Esiteks toetatakse selle raames õppimisega seonduvat riikidevahelist liikuvust. Väga kõrge Euroopa lisaväärtuse tagamiseks on äärmiselt oluline kehtestada ranged tingimused mobiilsuse kvaliteedile, keskenduda põhilistele poliitilistele eesmärkidele, mille puhul on võimalik saavutada kriitilist massi, ning saavutada ELi programmide vastastikune täiendavus. Teiseks edendatakse hariduse ajakohastamise, uuendustegevuse ja ettevõtluse edendamiseks haridusasutuste koostööd ja tööelu. Kolmandaks antakse poliitikaalast tuge haridusinvesteeringute tulemuslikkuse kohta tõendite kogumiseks ja liikmesriikide toetamiseks tulemusliku poliitika rakendamisel.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada haridus- ja koolitusvaldkonnale 15,2 miljardit eurot. Seda summat täiendatakse struktuurifondidest eraldatava märkimisväärse toetusega (2007.–2013. aastal 72,5 miljardit eurot).

Mida on uut rände ja siseküsimuste vallas?

Komisjon teeb ettepaneku vähendada programmide arvu kahele: rände- ja varjupaigafond ning sisejulgeoleku fond. Mõlemal fondil oleks välismõõde ja nendega tagataks rahastamise järjepidevus alates EList kuni kolmandate riikideni (näiteks seoses pagulaste ümberasustamise, tagasivõtmise ja piirkondliku kaitse programmidega). Nii lihtsustataks kuluvahendeid ja tagataks sisepiirideta ala tõrgeteta loomine, kus ELi kodanikud ja ELi sisenemise ja seal elamise õigusega kolmandate riikide kodanikud võivad vabalt liikmesriikidesse siseneda, ühest liikmesriigist teise reisida, seal elada ja töötada.

Samuti näeb komisjon ette liikuda iga-aastaselt programmide kavandamiselt tulemustele orienteeritud mitmeaastase kavandamise poole, vähendades sellega komisjoni, liikmesriikide ja lõplike abisaajate töökoormust.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada siseküsimuste valdkonna jaoks 2014.–2020. aastaks 8,2 miljardit eurot.

Kuidas on lood laienemise, naabruse ja välissuhetega?

On võimalik välja tuua mitu olulist muudatust:

  • Tehakse ettepanek võtta laienemisstrateegia rahastamise sambana kasutusele üks ühinemiseelne koondvahend, mis hõlmab sisepoliitika ja teemavaldkondade kõiki mõõtmeid. Vahendit rakendatakse abisaajatega kokkulepitud riiklike ja mitme abisaajaga programmide kaudu ning selle puhul võetakse arvesse ka struktuurifonde, ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi.

  • Euroopa partnerluse rahastamisvahend on rahastamisvahend, mille kaudu antakse lõviosa ELi toetusest naaberriikidele. Selle abil toetatakse Euroopa naabruspoliitikat ja kahepoolseid partnerlusi (sealhulgas kahepoolseid assotsieerimislepinguid). Lisaks Euroopa partnerluse rahastamisvahendile saavad partnerriigid kasu ka teistest vahenditest, näiteks Euroopa inimõiguste- ja demokraatiaalgatusest ja tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahendist ja reageerimisest kriisiolukordadele (Humanitaarabi, Makromajanduslik finantsabi, Stabiliseerimisvahend). Ka naabruspoliitika investeerimisrahastu, mida jätkuvalt toetatakse Euroopa partnerluse rahastamisvahendist, pakub paindlikku ja tõhusat rahastamisvahendit partnerriikide investeeringute toetamiseks transpordi- ja energiaühenduste, keskkonna ja kliimamuutuse ning majandusarengu valdkonnas.

  • Komisjon teeb ettepaneku lõpetada arenevate riikide ja tööstusriikide programmide rahastamine ja luua selle asemele uus partnerlusvahend, et toetada avalikku diplomaatiat, ühist lähenemisviisi ning kaubandus- ja õigusnormide lähendamise edendamist juhtudel, kus rahalised vahendid saavad kaasa aidata ELi ja muu maailma partnerluse tugevdamisele. See lähenemisviis võtaks arvesse praegu toimuvaid rahvusvahelisi muutusi.

  • Ettepanek näeb Aafrika ja Euroopa ühisstrateegia rakendamise toetamiseks ette ka tervet Aafrikat hõlmava vahendi loomise, mille raames keskendutakse mitut piirkonda või tervet mandrit hõlmavate meetmete konkreetsele lisaväärtusele. Vahend peaks olema piisavalt paindlik, et võtta vastu ELi liikmesriikide, Aafrika riikide, finantseerimisasutuste ja erasektori panust.

Komisjon teeb ettepaneku eraldada traditsiooniliste välisabi vahendite jaoks 2014.–2020. aastaks 70 miljardit eurot. Sellele lisanduvad eelarvest ja mitmeaastasest finantsraamistikust vahendid Euroopa Arengufondi jaoks (29,9 miljardit eurot).

3. Rahastamine ja omavahendid

Kust saadakse raha?

Kulude katmiseks on Euroopa Liidul kolme liiki omavahendeid:

  • Traditsioonilised omavahendid (suhkrumaksud ning põllumajandus- ja tollimaksud),

  • käibemaksupõhised omavahendid (osa liikmesriikide poolt neis kogutud käibemaksust),

  • kogurahvatulul põhinevad omavahendid (iga liikmesriigi kogurahvatulul põhinev osamaks).

2011. aastal on 76% ELi eelarvetulust pärit kogurahvatulul põhinevatest omavahenditest, 12% tolli- ja suhkrumaksudest ning 11% käibemaksupõhistest omavahenditest. Ülejäänud 1% pärineb ELi töötajate poolt makstud maksudest ja teistest allikatest, näiteks trahvidest ettevõtjatele, kes rikuvad konkurentsi või teiste valdkondade õigusakte, ning eelmiste aastate kasutamata summadest.

Miks pakkuda välja uusi omavahendeid?

Praegusel süsteemil on mitu puudust. See on raskesti mõistetav ja keerukas. Suurem osa liikmesriike peab süsteemi ebaõiglaseks, eelkõige seoses selle raames tehtavate korrektsioonidega, millest tuntuim on Briti tagasimakse, kuid vähem teada on see, et Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Rootsi ei osale Ühendkuningriigi vähenduse rahastamisel („tagasimakse tagasimakse!”). Samad riigid osalevad väiksemas ulatuses käibemaksupõhistes omavahendites, lisaks vähendasid Madalmaad ja Rootsi riigi kogurahvatulul põhinevaid omavahendeid. Praegune rahastamine sõltub suurel määral ka liikmesriikide osamaksudest. Paljud riigid peavad neid kuludeks, mida oleks vaja minimeerida ja mis peavad end õigustama liikmesriigi kasuga. Ka peale tolliliidust tulenevate tollimaksude ei paista olemasolevatel allikatel olevat selget seost ELi poliitikaga.

Meie eesmärk käesoleva ettepaneku puhul on seega vähendada liikmesriikide osamaksusid, aidates sellega kaasa liikmesriikide eelarvete tugevdamisele; luua side ELi poliitiliste eesmärkide ja ELi rahastamise vahel ning muuta süsteemi läbipaistvamaks ja õiglasemaks. Asi ei ole ELi eelarve suurendamises.

Kas ELi eelarve rahastamist on varemgi muudetud?

Alates 1970. aastast on vastu võetud kuus omavahendeid käsitlevat otsust. Rahastamise struktuur on aja jooksul tegelikult palju muutunud. Kulupoole reformidega on tavaliselt kaasnenud ELi rahastamisviiside reformid. Kogurahvatulul põhinevad, st iga liikmesriigi rikkusega proportsionaalsed osamaksud on muutunud järjest tähtsamaks ja moodustavad praegu kaks kolmandikku eelarvest. Aja jooksul on nii eelarve tulu- kui ka kulupoolel kasutusele võetud ka mitu keerukat korrektsiooni ja erilahendust.

Nende muudatuste tulemusel on eelarveläbirääkimisi viimasel ajal tugevasti mõjutanud liikmesriikide keskendumine netopositsioonide mõistele (arutelu „õiglase vastutasu” (juste retour) põhimõtte üle), mille tulemusena eelistatakse geograafiliselt ettemääratud rahastamispaketiga instrumente neile instrumentidele, millel on suurim ELi lisaväärtus.

Kes võtab vastu omavahendeid käsitlevad otsused?

Nõukogu võtab otsuse vastu ühehäälselt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga. Jõustumiseks peavad selle otsuse ratifitseerima kõik liikmesriigid kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega (artikkel 311).

Millised oleksid uued omavahendid?

Komisjoni kavandatavad muudatused on järgmised.

  • Liikmesriikide osamaksete tegemise lihtsustamine, lõpetades keerukate käibemaksupõhiste omavahendite kasutamise alates 2014. aastast. See muudab osamaksete süsteemi lihtsamaks ja läbipaistvamaks.

  • Omavahendite kahe uue liigi kasutuselevõtt: finantstehingumaks ja ajakohastatud käibemaksupõhised omavahendid. See aitab kaasa liikmesriikide eelarvete tugevdamisele, vähendades nende panust ELi eelarvesse ning annab uue hoo siseturu arendamisele käibemaksu ja finantssektori maksustamise valdkondades.

  • Korrektsioonimehhanismide reformimine, asendades kõik praegused mehhanismid ühekordsete väljamaksete lihtsa ja läbipaistva süsteemiga, mis on seotud liikmesriikide jõukusega.

Praeguste komisjoni ettepanekute puhul kasutatakse täielikult ära Lissaboni lepinguga pakutavaid võimalusi uute omavahendite kategooriate kehtestamiseks või olemasolevate kategooriate kaotamiseks. Omavahendite süsteemi toimimist käsitlev aruanne näitab, kuidas kõik need ettepanekud seonduvad teistega ja neid täiendavad.

Miks loobutakse käibemaksupõhistest omavahenditest?

Komisjon teeb ettepaneku loobuda keerukatest käibemaksupõhistest omavahenditest. Võrreldes kogurahvatulul põhinevate omavahenditega, on praegustel käibemaksupõhistel omavahenditel vähe lisaväärtust. Võrreldava maksubaasi loomise seisukohast tulenevad käibemaksupõhised omavahendid pigem matemaatilisest arvutusest kui kodanikult otse ELile edasiandmisest. Lisaks on käibemaksupõhised omavahendid piiratud proportsionaalselt kogurahvatuluga ja seega osaliselt võrreldavad kogurahvatulul põhinevate omavahenditega. Sellisena muudavad käibemaksupõhised omavahendid ELi eelarve rahastamise süsteemi keerukamaks ja raskemini mõistetavaks.

Miks otsustada finantssektori ELi-poolse maksustamise ja ELi käibemaksu kasuks?

Mitme erineva kandidaadi kui omavahendite allika analüüs tõi kaasa märkimisväärse tehnilise töö. Rõhutati järgmisi põhielemente:

  • finantstehingute maksustamine ELi poolt: See suurendaks liikmesriikide valitsuste manööverdusruumi ja aitaks kaasa eelarvete üldisele tugevdamisele. Mõnes liikmesriigis on selline maksustamine olemas, kuid ELi tasandi meetmed võiksid osutuda tulemuslikumaks ja tõhusamaks ning see võiks anda panuse siseturu praeguse killustatuse vähenemisse. Komisjon esitab vastava ettepaneku pärast suve.

  • Ajakohastatud käibemaksupõhised omavahendid: need looksid tõelise sideme liikmesriikide ja ELi käibemaksusüsteemide vahel ning toetaksid liikmesriikide käibemaksusüsteemide edasist ühtlustamist. Nende näol saaks EL märkimisväärse ja stabiilse tuluallika, kusjuures liikmesriikide haldusaparaadi ja ettevõtete haldus- ja täitmiskulud oleksid piiratud. See moodustab osa hiljutisest, 2010. aasta detsembri ulatuslikumast komisjoni algatusest, mille raames anti välja käibemaksu tulevikku käsitlev roheline raamat, mille eesmärk on vähendada maksualaste moonutuste ulatust siseturul. Laiendades maksubaasi, vähendades pettuse võimalust, parandades maksuhaldust ning vähendades täitmiskulusid, võiks käibemaksu ulatusliku reformi raames tehtav halduskoostöö anda märkimisväärseid tulemusi ning luua liikmesriikidele ja ELile uusi tuluallikaid.

Kui suurt tulu nimetatud uutest omavahenditest oodatakse?

Prognoositakse, et 2020. aastaks võiksid uued omavahendid moodustada peaaegu poole ELi eelarve tuludest, samas kui kogurahvatulul põhinevate omavahendite osakaal langeks ligikaudu ühe kolmandikuni (praegu üle kolme neljandiku). Liikmesriikide osamaksud vastavalt väheneksid proportsionaalselt nende vastavale kogurahvatulule (st proportsionaalselt nende suhtelise jõukusega).

Millised on korrektsioonimehhanismid?

1984. aastal Fontainebleau's kohtunud Euroopa Ülemkogu pani paika olulised juhtpõhimõtted ELi eelarve õigluse tagamiseks. Eelkõige märgiti seal, et „kulupoliitika on lõppkokkuvõttes oluliseks vahendiks eelarvelisest tasakaalustamatusest tulenevate probleemide lahendamisel”. Sellest hoolimata tunnistati, et: „… iga liikmesriik, kelle eelarvekoorem on tema suhtelise jõukusega võrreldes liiga suur, võib sobival ajal korrektsioonist kasu saada.” Järgnevates omavahendeid käsitlevates otsustes on neid põhimõtteid kinnitatud ja järjepidevalt kohaldatud.

Sellest ajast alates on lisandunud erinevad keerukad korrektsioonimehhanismid, sealhulgas:

  • korrektsioon Ühendkuningriigi kasuks (Ühendkuningriigi tagasimakse);

  • Ühendkuningriigi korrektsiooni väiksem rahastamine Saksamaa, Madalmaade, Austria ja Rootsi poolt („tagasimakse tagasimakse”);

  • 25%, mille liikmesriigid jätavad endale traditsiooniliste omavahendite (eelkõige tollimaksude) „kogumiskuludena”, mis kujutab endast varjatud korrektsiooni piiratud arvu liikmesriikide kasuks;

  • Saksamaa, Madalmaade, Austria ja Rootsi käibemaksupõhiste omavahendite ajutine vähendamine ning

  • Madalmaade ja Rootsi kogurahvatulul põhinevate omavahendite ajutine vähendamine.

Mis saab Ühendkuningriigi tagasimaksest?

Komisjon teeb ettepaneku muuta praegune mehhanism kogurahvatulul põhinevate omavahendite maksete ühekordseks brutovähenduseks. Ühekordsete väljamaksete süsteem oleks läbipaistev ja lihtsasti mõistetav, muutes selle avatumaks avalikkusele ja parlamentaarsele kontrollile. Süsteem oleks õiglane, koheldes ELi eelarve suuri panustajaid vastavalt nende majanduslikule jõukusele ning tagades korrektsioonide tasakaalustatud rahastamise. Süsteemi ennetav loomus ennetaks igasuguseid vääraid stiimuleid.

Käesoleva ettepaneku taustal on järgnev analüüs. Ühendkuningriigi korrektsiooni kehtestamise ajal (1984) lubas see reageerida selgelt ebavõrdsele olukorrale: Ühendkuningriigi eelarvekoorem oli tema suhtelise jõukusega võrreldes ülemäära suur. Olukord on aga muutunud. Nüüd on Ühendkuningriik ELi rikkamaid liikmesriike, mis suudab olla täielikult solidaarne vaesemate ELi liikmetega. Ka Ühendkuningriigi eelarvekoorem on nüüd paremas kooskõlas mõne teise netomaksja omaga, kuna ÜPP osakaal ELi eelarve kulupooles on järjekindlalt vähenenud ning selle vähenemise jätkumist prognoositakse ka järgmise finantsraamistiku puhul, samuti praeguste käibemaksupõhiste omavahendite osakaalu tõttu ELi omavahendites, mille kohta komisjon teeb ettepaneku kaotada need pärast 2013. aastat täielikult. Lisaks ei ole seoses praeguste käibemaksupõhiste omavahendite kaotamisega enam kättesaadavad põhiandmed Ühendkuningriigi korrektsiooni väljaarvutamiseks.

1 :

Vt teatisele lisatud komisjoni talituste töödokument SEK (2011) 868.


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site