Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

MEMO/11/459

Brüssel, 29. juuni 2011

Müüdid ELi eelarve ja mitmeaastase finantsraamistiku kohta

ELi eelarvest kirjutatakse palju, kuid alati ei vasta kirjutatu tõele. Selles memos lükatakse ümber palju levinud väärarusaamu ning esitatakse faktid ja õiged arvandmed.

1. ELi eelarve on tohutu

Ei ole.

ELi 2011. aasta eelarve oli umbes 140 miljardit eurot, mis on väga vähe võrreldes 27 liikmesriigi eelarvete kogusummaga (üle 6300 miljardi euro). Teisisõnu: 27 liikmesriiki kulutavad raha kokku peaaegu 50 korda rohkem kui EL!

Seega maksis iga ELi kodanik keskmiselt 67 senti päevas ELi 2010. aasta eelarvesse. See on poole vähem, kui maksab tass kohvi, ning võrreldes suurte hüvedega, mida EL oma kodanikele pakub, on tegemist väikeste kulutustega.

ELi eelarve on väiksem kui keskmise suurusega liikmesriigi, näiteks Austria või Belgia eelarve.

Asja võib vaadata ka teise nurga alt: ELi eelarve moodustab ainult 1% EL 27 sisemajanduse koguproduktist (SKP) ehk ELis toodetud kaupade ja pakutud teenuste koguväärtusest, seevastu liikmesriikide eelarved moodustavad keskmiselt 44% SKPst.

ELi eelarve on alati tasakaalus: mitte ühtegi eurot ei kulutata võlgade tagasimaksmiseks. 94% ELi eelarvesse makstavatest summadest kulutatakse liikmesriikides selliste meetmete ja programmide rahastamiseks, millest kodanikud saavad otsest kasu.

2. ELi eelarve kasvab pidevalt, samal ajal kui liikmesriikide valitsused vähendavad kulutusi

Vale.

Liikmesriikide eelarved EI vähene, vaid suurenevad.

  • Ajavahemikus 2000–2010 suurenesid ELi liikmesriikide eelarved 62%, ELi eelarve aga 37%.

  • 2011. aastal on 27 liikmesriigist 23 eelarve suurenemas.

  • 2012. aastal suureneb viimastel hinnangutel 27 liikmesriigist 24 eelarve.

3. Valdava osa ELi kuludest moodustavad halduskulud

Täiesti vale. ELi halduskulud moodustavad alla 6% ELi eelarvest ning alla poole nimetatud 6%-st moodustavad palgakulud.

Üle 94% ELi eelarve vahenditest läheb kodanikele, piirkondadele, linnadele, talunikele ja ettevõtjatele. ELi eelarve vahendeid kasutatakse peamiselt majanduskasvu ja töökohtade loomise toetamiseks, kliimamuutusega võitlemiseks, rände korraldamiseks, piiriülese kuritegevuse vastu võitlemiseks ning muude meid kõiki puudutavate probleemide lahendamiseks. See aitab suurendada meie rikkust, ühendades eurooplasi paremini energia-, transpordi- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuuriga, toetades vaesemaid piirkondi, et edendada majanduskasvu ja luua töökohti nii kõnealustes piirkondades kui ka mujal ELis, ning pingutades ühiselt sellistes valdkondades nagu teadustöö. Samuti kasutatakse vahendeid selleks, et tagada meie varustatus toiduainetega. Lisaks sellele on oluline ka ELi nähtavuse suurendamine kogu maailmas – täpselt nagu USA ja Hiina teevad kõik, et nendega arvestataks, – ning meie jõupingutuste koondamine maailma vaeseimate abistamiseks.

Palka makstakse töötajatele, kelle tööülesanded hõlmavad selliste väärtuslike ELi meetmete rakendamist, millel on kodanikele otsene ja positiivne mõju.

Näitena võib tuua õhuliikluse liberaliseerimise, reisijate õigused või väiksemad rändlustasud. Samuti komisjoni otsused, mis käsitlevad kartellivastast võitlust selliste juhtumite puhul, kus tarbijatelt on ebaseaduslikult kõrgeks aetud hindadega petetud välja miljoneid eurosid. 2010. aastal oli hinnanguline kasu, mida tarbijad tänu kartelle käsitlevatele komisjoni otsustele said, vähemalt 7,2 miljardit eurot.

Komisjoni töötajad tegelevad ka läbirääkimiste pidamisega kaubanduslepingute sõlmimiseks. Need lepingud on suunatud tarbekaupade hindade alandamisele ning suurema tootevaliku pakkumisele vastuvõetava hinnaga. Nad aitavad ELil tänu finantsturgude paremale reguleerimisele ja järelevalvele teha õigeid järeldusi finants- ja majanduskriisist. Halduskulud on juba pikka aega püsinud muutumatud ja viimasel viiel aastal on tehtud suuri jõupingutusi nende madalal hoidmiseks. Komisjon kohaldab seoses töötajaskonnaga nn nullkasvu poliitikat. Komisjon on lahendanud uute oskuste ja prioriteetidega seotud küsimused juba palgatud töötajate ümberpaigutamise teel ega ole taotlenud uusi töökohti peale nende, mis tulenevad laienemistest. Samuti otsustas komisjon külmutada 2012. aasta halduskulud, mis tähendab 0% muutust.

Kõigest seitsme aasta eest viidi Euroopa Komisjonis läbi ulatuslik haldusreform. Sellega kaasnesid väiksem palk töölevõetavate teenistujate jaoks, madalama palgaga lepinguliste töötajate kategooria loomine, kõrgem pensioniiga, pensioniõiguste kärped ja suuremad pensionimaksed. Selle reformiga on juba säästetud 3 miljardit eurot Euroopa maksumaksja raha ja eeldatavalt hoitakse aastani 2020 kokku veel 5 miljardit eurot.

4. ELi eelarve kubiseb pettustest

Euroopa Kontrollikoda kiitis meie raamatupidamisarvestuse heaks ja lisas, et see peegeldab õigesti seda, kuidas ELi vahendeid jagatakse.

On tõsi, et teatavates poliitikavaldkondades on kontrollikoda jätkuvalt visa meie makseid heaks kiitma. Näiteks ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas on veamäär ikka veel natuke üle 5%, vaatamata sellele, et seda on märkimisväärselt vähendatud. Kontrollikoja hinnangul jääb sõltuvalt poliitikavaldkonnast komisjoni veamääraks 2–5%, kuigi kontrollikoja enda kindlaksmääratud veamäär on 2%.

Kuid:

  • veamäär 2–5% ei ole kõrge. See tähendab, et vähemalt 95% meie maksetest on tehtud nõuetekohaselt. Seega ei ole olukord ELi tasandil sugugi halb;

  • vead ei tähenda pettust. Pettusega on seotud ainult väga väike osa eelarvest, hinnanguliselt 0,2%.

Eelmise aasta mais tegi komisjon ettepanekuid aruandluse tõhustamiseks finantsmääruse läbivaatamise teel. Liikmesriikide riiklikud makseasutused, kes tegelevad regionaalabiga, peavad edaspidi esitama ELi rahaliste vahendite kohta halduslikud kinnitavad avaldused (põllumajanduse valdkonnas on see kohustus juba kehtestatud), millele tehakse sõltumatu audit. Siiani ei ole liikmesriigid erilist entusiasmi üles näidanud.

5. ELi eelarve üle otsustavad euroametnikud ilma demokraatliku menetluseta

Vale.

Iga-aastase ELi eelarve üle otsustavad rahva poolt valitud poliitikud Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidu Nõukogus, kuhu kogunevad liikmesriikide esindajad. Komisjon teeb ettepaneku eelarve kohta ja peab seejuures kinni pidama valitud poliitikute poolt teatavaks ajavahemikuks (praegu 2007–2013) määratud ülempiiridest.

Komisjon teeb ettepaneku ka mitmeaastase finantsraamistiku kohta. Seejärel räägitakse see läbi ja võetakse vastu läbipaistva ja demokraatliku korra kohaselt, austades riikide suveräänseid ja demokraatlikke õigusi.

Kulude osas teeb ühehäälselt otsuse määruse kohta, millega määratakse kindlaks 2014. aastast kehtima hakkav mitmeaastane finantsraamistik, Euroopa Ülemkogu, olles saanud nõusoleku Euroopa Parlamendi liikmete enamuselt.

Eelarve rahastamise omavahendite kohta peab nõukogu tegema ühehäälse otsuse, olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga. Otsus jõustub alles pärast seda, kui kõik liikmesriigid on selle heaks kiitnud vastavalt nende põhiseadustest tulenevatele nõuetele.

Ka iga-aastase ELi eelarve puhul tehakse otsus vastavalt rangelt demokraatlikule menetlusele, mis sarnaneb liikmesriikide eelarvete vastuvõtmise menetlustele. Komisjon teeb esialgse ettepaneku iga-aastase eelarve kohta. Eelarve vaatavad läbi ja kinnitavad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament. Lõplik kokkulepe saavutatakse tavaliselt detsembris.

Kodanikel on võimalik eelarveläbirääkimiste protsessi jälgida. Asjassepuutuvad dokumendid avaldatakse meie veebisaitidel ja Euroopa Parlamendi komisjonides toimuvaid põhjalikke arutelusid saab vaadata Internetis.

6. Euroopa Liit on liiga kallis

See ei ole tõsi.

Seda illustreerib maksuvaba päeva (ingl. k. Tax Freedom Day) võrdlus eri riikides. Maksuvaba päev on see päev aastas, mille saabumise ajaks on inimesed teinud piisavalt tööd ja teeninud piisavalt tulu, et maksta ära kogu selle aasta maksusumma, ja millest alates jääb kogu töötulu inimeste enda käsutusse. Enamikus liikmesriikides peavad inimesed töötama kogu kevade ja isegi osa suvest, enne kui saavad aasta maksud ära tasuda. ELi eelarvesse oma panuse tasumiseks peab keskmine eurooplane töötama aga ainult neli päeva, kuni 4. jaanuarini.

7. Euroopa Liit rahastab mõttetuid projekte nagu koertekoolid ja Elton Johni kontserdid

Ka see on valearvamus, mida inimestele meeldib levitada.

Mõlemal viidatud juhul pidid asjaga seotud asutused viimase kui valeandmete alusel saadud sendi tagasi maksma. Kumbki juhtum ei läinud maksumaksjale ühtegi eurot maksma.

Üldiselt valivad liikmesriikide riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused välja projektid, mis nende arvates nende vajadustele kõige paremini vastavad, võttes arvesse komisjoni kinnitatud strateegiaid ja peamisi eesmärke. Nii projekti, liikmesriigi kui ka ELi tasandil kontrollitakse rahakasutust, et tagada, et maksumaksja raha oleks võimalikult hästi kaitstud. Kui rahataotlus ei vasta nõuetele või tugineb valeandmetele, ei rahastata projekti ELi eelarvest.

8. Komisjon tahab kehtestada otsese ELi maksu ja kasvatada kodanike maksukoormat

Vale.

Komisjon ei ole kunagi välja pakkunud ideed kehtestada otsene ELi maks. Liikmesriigid vastutavad ja jäävad vastutavaks maksude tõstmise eest. Komisjon ei hakka maksukogujaks. ELi eelarve läbivaatamise raames esitatud plaanid omavahendite osas ei ole mõeldud selleks, et Brüsselile rohkem raha saada või kodanike maksukoormat suurendada. Nende plaanide mõte on muuta vahendeid, millest ELi eelarvet finantseeritakse. Reformitud süsteemi kohaselt kogutud raha vähendab liikmesriikide osamaksusid, mistõttu muutub ka eelarve õiglasemaks ja läbipaistvamaks.

Kas teadsite, et liikmesriigid peavad kõik ELi rahastamist puudutavad otsused ühehäälselt heaks kiitma, misjärel need ratifitseeritakse liikmesriikides vastavalt nende põhiseadusest tulenevatele nõuetele? Rakenduseeskirjade vastuvõtmiseks on lisaks vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek. See tähendab, et parlament teostab ranget kontrolli ELi omavahendite üle ning et liikmesriikide suveräänsed ja demokraatlikud õigused on täielikult tagatud.

9. Suurem osa ELi eelarvest läheb talupidajatele

Vale.

1985. aastal kulus umbes 70% ELi eelarvest põllumajandusele. 2011. aastal moodustavad talupidajatele mõeldud otsetoetused ja turuga seotud kulutused ainult 30% eelarvest ning kulutused maaelu arengule 11% eelarvest. See kahanev trend jätkub.

Pealegi on põllumajandusele eelarvest suure osa eraldamine täiesti põhjendatud. Põllumajanduspoliitika on ainus valdkond, mida rahastatakse täielikult ELi eelarvest. See tähendab, et Euroopa tasandil tehtavad kulutused asendavad suures ulatuses liikmesriikide tehtavaid kulutusi, millest tulenevalt moodustab põllumajandus ELi eelarves olulise osa. ELi eelarvest tulevad need summad, mida liikmesriikide eelarvetest enam ei maksta sellest ajast saadik, kui meil on olemas ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP).

Ühist põllumajanduspoliitikat on korduvalt reformitud ning toetuste tootmisega sidumise asemel on rõhk nihkunud otsestele sissetulekutoetustele, mida makstakse talupidajatele juhul, kui nad peavad kinni teatavatest tervise- ja keskkonnakaitsenõuetest, ning millega toetatakse projekte majandustegevuse ergutamiseks maapiirkondades. Seega areneb ühine põllumajanduspoliitika kogu aeg edasi.

Euroopa Liiduga on ühinenud 12 uut liikmesriiki, kellest enamikul on suur põllumajandussektor. Kuid ÜPP eelarve ei ole kasvanud, et sellega seotud lisakulusid katta.

10. Kuna toidu- ja toorainehinnad on kõrged, võime põllumajandustoetused ära kaotada

Vastupidi.

Toidu- ja toorainehindade tõus ja kõikumine tähendab, et tuleb investeerida põllumajandusse, et pakkumine ja nõudlus rohkem tasakaalus oleksid. Kõrged hinnad tähendavad seda, et nõudlus on suurem kui pakkumine. Hinnanguliselt suureneb üleilmne toiduvajadus 2030. aastaks 50%, kuna rahvastiku kasvuga muutuvad paljudes tärkava turumajandusega riikides ka toitumisharjumused. Tegemist on globaalse probleemiga, mis on seotud toiduga kindlustatusega, mistõttu on äärmiselt oluline, et Euroopa realiseeriks oma põllumajandustootmise potentsiaali kõigis valdkondades, et mitte muutuda liiga sõltuvaks imporditud toiduainetest.

Kuna Euroopas ei ole eriti võimalik laiendada tootmispiirkondi, peab tootlikkus kasvama uuenduste ja teadusuuringute arvel. ELi maaelu arengu poliitika aitab talupidajatel uusi tootmisvõimalusi ja tehnoloogilisi lahendusi kasutusele võtta.

11. Ühine põllumajanduspoliitika tekitab toiduainete ülejääki ja kahjustab talupidajaid maailma kõige vaesemates riikides

Piimajõgede ja pudrumägede päevad on ammu möödas.

Ühist põllumajanduspoliitikat on kümme aastat reformitud, et see toetaks paremini vaeste riikide arengut. Tänaseks on arenguriikidele turulepääs tollivabalt või madalate tollidega tagatud ja turumoonutused on oluliselt vähenenud. Praegu on umbes 70% ELi imporditavatest põllumajandustoodetest pärit arenguriikidest. Lisaks sellele on eksporditoetusi märkimisväärselt vähendatud. Viisteist aastat tagasi kulutasime eksporditoetustele 10 miljardit eurot aastas. 2009. aastal kulus selleks 350 miljonit eurot. Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) läbirääkimistel on EL teinud ettepaneku kaotada kõik eksporditoetused 2013. aastaks. 2011. aastaks on 90% otsetoetustest sellised, mis ei moonuta kaubandust (st need ei ole seotud tootmisega).

Kas teadsite, et keskmine Euroopa põllumees saab riigiabi poole vähem kui keskmine Ameerika põllumees? Ja kas teadsite, et Euroopa Liit ei ole mitte ainult suurim arenguabi andja maailmas, vaid ka Aafrika suurim kaubanduspartner? Peaaegu 40% Aafrika ekspordist läheb Euroopa Liitu. Euroopa Liidu poolt arenguriikidest imporditavate põllumajandustoodete väärtus on 20% kõrgem kui Ameerika Ühendriikide, Kanada, Jaapani, Austraalia ja Uus-Meremaa imporditavate toodete väärtus kokku.

12. Ühtekuuluvuspoliitika on kallis lõbu

Ühtekuuluvuspoliitika aitab vaesematel piirkondadel ja riikidel jõuda järele ja ühineda ühtse turuga. Ühtekuuluvuspoliitika on tulevikku suunatud investeerimispoliitika, millest saab kasu kogu Euroopa, sest majanduskasv ja töökohtade loomine on piiriülesed.

Näiteks on märkimisväärselt kasvanud ELi-sisene eksport ühtekuuluvusfondidest abi saavatesse piirkondadesse. Ühtekuuluvuspoliitika ja majanduskasvu vahel on ELis selge seos. Uurimused on näidanud, et tänu ajavahemikus 2000–2006 tehtud investeeringutele ühtekuuluvuspoliitikasse oli EL 25 SKP 2009. aastal 0,7% kõrgem. Hinnanguliselt peaks see 2020. aastaks tõusma 4%-ni. Ainuüksi EL 15-s on SKP-le avalduva kumulatiivse netomõju prognoos 2020. aastaks 3,3%. Teisisõnu on piirkondlikud investeeringud Euroopa arengu võtmeks. Majanduskasvuga mõnes vaesemas piirkonnas kaasneb kaupade ja teenuste ostmine mõnest teisest, rikkamast piirkonnast. See aitab elavdada ühtset turgu, kuhu on suunatud 60–80% liikmesriikide ekspordist. Ekspordi selline osakaal on märkimisväärselt suurem kui kolmandatesse riikidesse, näiteks Hiinasse, Indiasse ja Ameerika Ühendriikidesse suunatud ekspordi osakaal.

Ajavahemikus 2000–2006 rakendatud ühtekuuluvuspoliitika tulemusena saadi 2,1 eurot tulu iga investeeritud euro kohta. 2020. aastaks on tulu hinnanguliselt 4,2 eurot investeeritud euro kohta. Ühtekuuluvuspoliitika on aidanud ka suurendada tööhõivet. Prognoosid aastaks 2009 näitavad, et tänu ajavahemikus 2000–2006 rakendatud ühtekuuluvuspoliitikale oli töötajate arv kokku 5,6 miljoni võrra ehk aastas keskmiselt 560 000 võrra suurem kui see oleks olnud ühtekuuluvuspoliitikat rakendamata.

Hiljutise majanduslanguse ja võlakriisi järel on ühtekuuluvuspoliitikal võtmeroll majandusliku ja sotsiaalse taastumise protsessis ning see aitab võimendada investeeringuid kasvavatesse sektoritesse, näiteks energiatõhususse. Samuti toetatakse inimeste koolitamist ja töö leidmiseks vajalike oskuste parandamist.

13. Mitmeaastane finantsraamistik on üks näiteid ELi liikumisest tsentraliseeritud plaanimajanduse poole

Kindlasti mitte.

Mitmeaastases finantsraamistikus määratakse kindlaks ELi pikaajalised kuluprioriteedid vastavalt kokkulepitud poliitilistele prioriteetidele ja kehtestatakse maksimaalsed kulutatavad summad iga prioriteedi jaoks. Finantsraamistik hõlmab mitut aastat (näiteks 2000–2006 ja 2007–2013), et tagada usaldusväärne ja vastutustundlik finantsplaneerimine ja -juhtimine.

Sellise mitmeaastase finantsraamistiku puhul ei saa ELi aastaeelarved ülemäära kasvada ja keskenduda tuleb tegelikele prioriteetidele.

ELi eelarves ei teki kunagi puudujääki ega võlga ja selle raames on võimalik kulutada vaid tegelikult laekunud vahendeid. ELi eelarve on alati tasakaalus.

Lisateave:

Selgitused ELi eelarve kohta:

http://ec.europa.eu/budget/explained/index_en.cfm

Selgitused mitmeaastase finantsraamistiku kohta:

http://ec.europa.eu/budget/reform/index_en.htm


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site