Navigation path

Left navigation

Additional tools

ELi majanduse juhtimine: suur samm edasi

European Commission - MEMO/11/364   31/05/2011

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

MEMO/11/364

Brüssel, 31. mai 2011

ELi majanduse juhtimine: suur samm edasi

EL ja selle liikmesriigid on teinud mitu olulist otsust, mis tugevdavad majandus- ja eelarvealast koordineerimist kogu ELis, kuid eelkõige euroalal. Nii vähendatakse Euroopa majandus- ja rahaliidu kahe eri osa vahel seni eksisteerinud erinevusi. Otsustega tagatakse, et liikmesriigid hakkavad majanduspoliitikat rohkem koordineerima – selle hädavajalikkus sai selgeks kriisi ajal. Selle tulemusena suudavad ELi üksteisest sõltuvad majandused säilitada majanduskasvu ja luua töökohti. See on suur edusamm.

Uus majanduse juhtimine põhineb kolmel kriisi ajel võetud peamisel meetmel.

1. Ühise majanduskava tugevdamine rangema järelevalve kaudu ELi tasandil

  • On kokku lepitud ELi olulisimad majanduslikud ülesanded. Euroopa 2020. aasta strateegia on ELi ühine majanduskava. Selles määratletakse nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil selged prioriteedid ja eesmärgid Euroopa majanduskasvu toetamiseks järgmisel aastakümnel. Iga-aastases majanduskasvu analüüsis määratakse kindlaks järgmise 18 kuu peamised meetmed, mida omakorda kajastatakse liikmesriikide eesmärkides ja meetmetes, mis on kohandatud vastavalt iga liikmesriigi vajadustele. Laiendatud euroala paktiga (Euro+ Pact) on osalevatele riikidele ette nähtud lisakohustused.

  • Majandus- ja eelarvepoliitika rangem järelevalve ELi tasandil.
    Komisjon on teinud ettepaneku anda ELile uued vahendid, et vältida riikide rahanduse jätkusuutmatuks muutumist ja suuri erinevusi liikmesriikide konkurentsivõimes. Süsteem hõlmab sanktsioone: euroala riikidele, kes eeskirju ei täida, võidakse määrata trahvid. Euroopa Parlamendilt ja nõukogult oodatakse paketi valmimist 2011. aasta juunis.

  • Olulisimaid majanduslikke ülesandeid ja eelarvepoliitikat arutatakse igal aastal ühel ja samal ajal. ELi tasandil võetud kohustuste jälgimise uus vahend on nn Euroopa poolaasta. Iga aasta esimesel poolel arutatakse ELi majanduskava, lähtudes komisjoni poolt jaanuaris esitatud iga-aastase majanduskasvu analüüsist, ja liikmesriikide olulisimaid ülesandeid, mis esitatakse kevadel nende riiklikes kavades. Riigipõhised soovitused esitatakse juunis, et riikidel oleks piisavalt aega võtta neid arvesse riikide eelarvetes ja majanduspoliitikas.

2. Euroala stabiilsuse tagamine.

EL reageeris 2010. aastal riikide võlakriisile, luues ajutised toetusmehhanismid, mis asendatakse 2013. aastal alalise Euroopa stabiilsusmehhanismiga. Toetusmeetmed aitavad säilitada euroala finantsstabiilsuse. Need on seotud tingimustega konsolideerida eelarvet rangelt ja viia läbi reforme ning need on lepitud kokku tihedas koostöös IMF-iga.

3. Finantssektori puuduste kõrvaldamine.

EL on kehtestanud uued eeskirjad ja loonud uued asutused, et käsitleda probleeme aegsasti ning tagada, et kõik finantssektoris tegutsejad on nagu kord ja kohus reguleeritud ja järelevalvatud. Kavas on sellist tööd jätkata, sealhulgas viia läbi süsteemsed ja ranged pankade stressitestid, millega on juba alustatud. Finantssektori hea seisund on oluline, et ettevõtetel ja majapidamistel oleks võimalik saada laenu.

1. Ühise majanduskava tugevdamine rangema järelevalve kaudu ELi tasandil

ELil on majandusprobleemide lahendamiseks ja suurema majanduskasvu saavutamiseks tingimata vaja ühist raamistikku. Varem on liikmesriikidevahelise majandusjuhtimise selge süsteemi puudumine põhjustanud tasakaalunihkeid ja kõigi võimaluste kasutamata jätmist ning muutnud seega ELi kriisi puhkedes haavatavamaks. Tagamaks, et need ajad on möödas, pani komisjon ette Euroopa 2020. aasta strateegia, mille Euroopa Ülemkogu kinnitas juunis 2010. Strateegia hõlmab 1) ühist majanduskava ja 2) rangemat ELi järelevalveraamistikku, mis 3) tuleks kokku leppida ja mida tuleks kontrollida ühtsel viisil.

1.1 Euroopa 2020. aasta strateegia, iga-aastane majanduskasvu analüüs ja laiendatud euroala pakt

Euroopa 2020. aasta strateegia*1 on ELi ühine majanduskava. See on plaan kriisist väljumiseks ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu toetamiseks järgmisel kümnel aastal. Selles käsitletakse nii kohe lahendada tulevaid ülesandeid, mis on seotud kriisiga ja vajadusega struktuurireformide järele, kui ka majanduskasvu soodustavaid meetmeid, mida on vaja, et aidata Euroopal kriisist taastuda ning muuta Euroopa tulevaste majandusvapustuste suhtes vastupanuvõimelisemaks.

Euroopa 2020. aasta strateegia põhineb lihtsal ja tõhusal rakendusmehhanismil, st eesmärkidel, konkreetsetel esmatähtsatel meetmetel ja järelevalvel. Strateegia koosneb järgmistest osadest.

  • Viis eesmärki 2020. aastaks. Aastaks 2020 on seatud viis eesmärki, et tugevdada jõupingutusi ELi tuleviku jaoks olulistes valdkondades: tööhõive, innovatsioon, kliima/energia, haridus ja sotsiaalne kaasatus. Need eesmärgid on seatud kogu ELile ja kõik liikmesriigid on need omakorda riiklikesse eesmärkidesse üle võtnud.

  • 75% elanikest vanuses 20–64 aastat peaks olema tööga hõivatud.

  • 3% ELi SKPst tuleks investeerida teadus- ja arendustegevusse.

  • EL peaks vähendama CO2-heidet 20%, suurendama energiatõhusust 20% ning suurendama taastuvenergia osakaalu üldises energiatarbimises 20%ni.

  • Kooli poolelijätjate määr peaks olema alla 10% ning vähemalt 40%-l nooremast põlvkonnast peaks olema kolmanda taseme haridus.

  • Vaesuse ohus elavate inimeste arvu tuleks vähendada 20 miljoni inimese võrra.

  • Seitse juhtalgatust. Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks on komisjon käivitanud seitse juhtalgatust: „Euroopa digitaalne tegevuskava”,2 „Innovatiivne liit”,3 „Noorte liikuvus”,4 „Ressursitõhus Euroopa”,5 „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika”,6 „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”7 ning „Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm”8. Ühtse turu akti9 hiljutine vastuvõtmine on veel üks näide komisjoni meetmetest Euroopa 2020. aasta strateegia toetamiseks.

  • Kümme konkreetset esmatähtsat ülesannet 2011. aastaks. Komisjon täpsustas 2011. aasta jaanuaris veelgi edasisi plaane oma iga-aastases majanduskasvu analüüsis*10 ning määras kindlaks meetmed järgmiseks 18 kuuks.

  • Kolm esmatähtsat ülesannet makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks: 1. taastada riikide rahanduse hea seisund; 2. võtta meetmeid, kui jooksevkonto on suures puudujäägis või ülejäägis, ning 3. tagada finantssektori stabiilsus. Näide: 2011. aastal rakendavad kõik liikmesriigid eelarve konsolideerimise kavu, milles on sätestatud ranged puudujäägieesmärgid, mida tuleb järgida käesolevast aastast ning millega vähendatakse eelarve puudujääke alla 3% SKPst kokkulepitud ajaks.

  • Neli esmatähtsat ülesannet struktuurireformide toetamiseks: 1. aidata inimestel naasta tagasi tööle või leida uus töökoht, muutes töötamise rahaliselt atraktiivsemaks, 2. kiiresti reformida pensionisüsteeme, 3. tagada, et töötushüvitised soodustavad tööleminekut ning 4. paremini tasakaalustada paindlikkust ja turvalisust tööturul. See ei tähenda loobumist Euroopa ühisest sotsiaalsest mudelist, vaid tähendab praegu tööturult kõrvale jäänute kaasamist.

  • Kolm esmatähtsat ülesannet majanduskasvu soodustavate meetmete varaseks toetamiseks: 1. kõrvaldada ühtse turu toimimist takistavad tõkked, 2. suurendada investeerimist energeetikasse, transporti ja IT infrastruktuuri, osaliselt läbi uuendusliku rahastamise (sealhulgas ELi projektivõlakirjad), ning 3. luua kulutõhus juurdepääs energiale. Majanduskasvu kiirendamine aitab samuti kiirendada eelarvete konsolideerimist ja toetab struktuurireforme.

  • Euroala liikmesriikide vahel lepiti kokku täiendav kava koos lisareformidega, nn laiendatud euroala pakt,* ning see peegeldab nende riikide suuremat üksteisest sõltumist. Lisaks on paktis otsustanud osaleda kuus euroala-välist riiki: Bulgaaria, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Taani. Pakt hõlmab nelja peamist valdkonda: konkurentsivõime, tööhõive, riikide rahanduse jätkusuutlikkus ja finantsstabiilsuse tugevdamine.

  • Pakt kinnitati Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel 24.–25. märtsil. Kõik 23 paktile alla kirjutanud riiki on lubanud rakendada selles kirjeldatud reforme. Ülejäänud neli liikmesriiki võivad paktiga soovi korral ühineda.

  • Pakt on täielikult kaasatud majanduse juhtimise uude raamistikku ja sellega võetud kohustused on lisatud asjaomaste liikmesriikide riiklikesse reformikavadesse*.

  • Üks integreeritud rakendusmehhanism selle tagamiseks, et ELi kohustused on läbi riiklike reformide tõhusalt ellu viidud. Liikmesriigid on lubanud:

  • seada riiklikud eesmärgid, mis tuleb täita 2020. aastaks, võttes kohustuse anda oma panus ELi üldistesse jõupingutustesse. Seda tehti 2010. aastal ja komisjon jälgib arengut;

  • märkida riiklikes reformikavades* ja stabiilsus- või lähenemisprogrammides,* milliseid meetmeid nad kavatsevad riigis võtta, et järgida ELi tasandil tehtud otsuseid. See peaks hõlmama nii iga-aastast majanduskasvu analüüsi kui ka laiendatud euroala pakti peamisi valdkondi. Riiklikud reformikavad ja stabiilsus- või lähenemisprogrammid tuleks saata komisjonile;

  • töötada kõnealuste meetmete põhjal välja konkreetsed poliitikameetmed läbi riikide eelarvete ja seaduste, mida peavad arutama riikide parlamendid.

1.2. Majandus- ja eelarvepoliitika rangem järelevalve ELi tasandil

Viimastel aastatel ei ole EL suutnud täita oma majandus- ja eelarvepoliitilisi eesmärke osalt seetõttu, et järelevalvemehhanism ei olnud piisavalt range. Selle probleemi lahendamiseks esitas komisjon 29. septembril 2010 kuue õigusakti (nn kuuene pakett11) ettepanekud. Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid jõudma lõpliku kokkuleppeni paketi osas 2011. aasta juuniks. Paketil on kolm põhieesmärki.

- 1. eesmärk: parem ennetamine läbi tugevama stabiilsuse ja kasvu pakti

Liikmesriigid peavad vältima ülemäärast eelarvepuudujääki (üle 3% SKPst) ja liiga suurt võlga (üle 60% SKPst), et mitte ohustada fiskaalset jätkusuutlikkust. Need nõuded on kirjas aluslepingutes ning täpselt kindlaks määratud stabiilsuse ja kasvu paktis*.

See on saavutatav läbi riikide eelarvete järelevalve ja riikide majanduspoliitika järelevalve ja koordineerimise (aluslepingu artikli 121 alusel). Selleks esitavad liikmesriigid igal aastal stabiilsus- või lähenemisprogrammides* fiskaalse jätkusuutlikkuse saavutamiseks vajalikud struktuurireformid ja meetmed.

Majanduse uue juhtimissüsteemiga kaasneb kolm olulist muudatust.

  • Suurem läbipaistvus. Liikmesriigid peaksid tagama, et nende eelarveraamistikud kajastaksid kõigil tasanditel (riiklik, piirkondlik, kohalik) ELi eelarveraamistikku. See tähendab kõigi elementide (st riigi arvestussüsteemid, statistika ja prognoosimismeetodid) viimist kooskõlla ELi standarditega, mis suurendab selgust ja teiste riikide survet.

  • Rangemad eeskirjad. Jätkusuutmatu rahandusega liikmesriigid peavad astuma olulisi samme keskpika perioodi eelarve-eesmärkide saavutamiseks, et järgida eelarvepuudujäägi 3% kriteeriumi. Kulude kasv peaks olema seotud keskpika perioodi SKP kasvu määraga, nii et lisatulu suurendaks sääste, mitte aga kulusid. Kiiremat liikumist keskpika perioodi eesmärgi saavutamise suunas oodatakse riikidelt, kelle võla suhe ületab 60%, kelle võla tase kasvab kiiresti või kelle rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on ohus.

  • Parem rakendamine. Kui liikmesriik ei järgi kokkulepitud põhimõtteid, võib komisjon teha talle hoiatuse isegi ennetavalt. Juhul kui nõuete eiramine on pidev või eriti tõsine, esitab komisjon liikmesriigile soovituse võtta korrigeeriv meede. Soovituse võtab vastu nõukogu, välja arvatud juhul, kui enamik liikmesriike hääletab selle vastu (nn ümberpööratud kvalifitseeritud häälteenamuse alusel hääletamine). Euroala liikmesriikide puhul toetab soovitust rakendusmehhanism (aluslepingu artikli 136 kohaselt), mis on kuni 0,2%ni SKPst küündiv intressikandev hoius. Seda stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavat meedet toetab veelgi laiendatud euroala pakt, kusjuures euroala (ja mõningad teised) liikmesriigid on võtnud kohustuse võtta stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud ELi eelarvenõuded üle siseriiklikku õigusesse, kasutades selleks omal valikul selle riigi õiguslikku vahendit. See peaks olema piisavalt siduv ja kestev (nt konstitutsiooniline või raamseadus).

- 2. eesmärk: jõulisemad korrigeerivad meetmed läbi tugevama stabiilsuse ja kasvu pakti

Kui liikmesriigid ei järgi aluslepingutes sätestatud piirmäärasid, käivitatakse ülemäärase puudujäägi menetlus*. Peaaegu kõigi liikmesriikide eelarvete praegune olukord ja mõne liikmesriigi võlaprobleemid näitavad, et praegune ülemäärase puudujäägi menetlus ei ole olnud tõhus. Komisjon on teinud ettepaneku muuta stabiilsuse ja kasvu pakt mõjusamaks, tagades parema rakendamise ja võimaldades liikmesriike trahvida. (kirjeldatud eespool). Tehakse kaks muudatust.

  • Rangemad eeskirjad. Võla vähendamine on nüüd riigi rahanduse hindamisel oluline kriteerium. Liikmesriigid, kelle võlg ületab 60% SKPst, peavad vähendama summat, mille võrra võlg ületab piirmäära, vähemalt 1/20 võrra aastas kolme aasta jooksul. Kui nad seda ei tee, algatatakse ülemäärase puudujäägi menetlus. Võla vähendamise piisava kiiruse hindamisel võetakse arvesse kõiki vajalikke tegureid, nagu on märgitud komisjoni ettepanekus.

  • Parem rakendamine. Euroala riigilt, kelle suhtes on algatatud ülemäärase puudujäägi menetlus, nõutakse intressi mittekandvat hoiust 0,2% SKPst. Komisjon esitab liikmesriigile soovituse võtta korrigeeriv meede. Soovituse võtab vastu nõukogu, välja arvatud juhul, kui enamik liikmesriike hääletab selle vastu (nn ümberpööratud kvalifitseeritud häälteenamuse alusel hääletamine). Kui soovitust võtta korrigeeriv meede ei järgita, muudetakse nimetatud intressi mittekandev hoius (vt allpool) trahviks. Kui soovitusi ei järgita korduvalt, trahvi suurendatakse.

- 3. eesmärk: makromajandusliku ja konkurentsivõime tasakaalunihke vähendamine.

Viimasel aastakümnel on liikmesriigid teinud erinevaid majanduslikke valikuid, mis on ELis tekitanud erinevusi konkurentsivõimes ja põhjustanud väga suure makromajandusliku tasakaalunihke. Luuakse uus järelevalvemehhanism, et välja selgitada ja korrigeerida neid probleeme palju varem. Mehhanism põhineb järgmistel põhielementidel.

  • Selge hoiatamise süsteem: välis- ja sisenäitajate (ligikaudu 10) tulemustabel, et avastada majanduse eri sektorites tekkivaid tasakaalunihkeid. Näitajate valik võib aja jooksul muutuda. Piirnäitajad määratakse kindlaks ja avalikustatakse. Selliste näitajate hindamine ei ole mehaaniline, vaid seda teeb komisjon süvaanalüüside, stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformikavade alusel.

  • Rangemad eeskirjad: aluslepingu artikli 121 alusel luuakse uus ülemäärase tasakaalunihke menetlus*. See on sarnane riigi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusele. Kui komisjon leiab, et makromajanduslik tasakaalunihe (või selle oht) on olemas, teeb nõukogu ettepaneku alustada ülemäärase tasakaalustamatuse menetlust ning soovitab asjaomasel liikmesriigil(riikidel) võtta vastu korrigeeriva tegevuskava selgete rakendusmeetmete ja tähtaegadega. Saavutatut kontrollitakse korrapäraselt.

  • Parem rakendamine. Euroala riikide puhul hõlmavad rakendusmehhanismid nii trahve (0,1% SKPst) kui ka mitterahalisi meetmeid, kui tasakaalunihet ei kõrvaldata.

1.3. Euroopa poolaasta

Varem tegelesid ELi institutsioonid majanduspoliitikaga kevadel ja eelarveraamistikega sügisel, kusjuures seda, kuidas liikmesriigid täitsid ELi tasandil võetud kohustusi, kontrolliti alles tagantjärele. Majanduseesmärkide üle otsustati teadmata, kui palju raha tegelikult oleks võimalik kasutada.

Nüüdsest peale arutavad liikmesriigid ja komisjon struktuurireforme, majanduskasvu soodustavaid meetmeid ja eelarvete järelevalvet ühel ja samal ajal. Sellised arutelud toimuvad ELi tasandil igal aastal jaanuarist juunini (Euroopa poolaasta*12 on tegelikult iga aasta esimesel poolel). Nii tagab Euroopa majandusotsuste ja eelarvepiirangute kooskõla nende tulemuslikkuse parandamiseks ja eesmärkide saavutamise parandamiseks riikide tasandil. Laiendatud euroala pakti raames võetud lisakohustused integreeritakse täielikult sellesse uude protsessi.

Kuidas see toimib?

  • Jaanuar: protsessi juhib komisjon. Komisjon algatab iga tsükli, esitades jaanuaris iga-aastase majanduskasvu analüüsi,* 13 milles hinnatakse selgelt ELi majandusolukorda ja antakse suuniseid tulevasteks esmatähtsateks ülesanneteks, mida tuleb täita nii ELi kui ka riikide tasandil. Analüüs hõlmab majanduspoliitika kolme elementi: makromajandus- ja eelarvepoliitika, struktuurireformid ja majanduskasvu soodustavad meetmed.

  • Märts: Euroopa Ülemkogu annab poliitilise kinnituse. Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel arutatakse ja kinnitatakse majandusreformid ja eelarvepoliitika järelduste ühe kogumina. Riikide ja valitsuste juhid hakkavad seega selle majanduse ühise tegevuskava ja eelarve järelevalveraamistiku „peremeesteks“ ning vastutavad nende nõuetekohase rakendamise eest oma riigis.

  • Aprill/mai: esitatakse riiklikud programmid. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja teistele riikidele riiklikud reformikavad* ning stabiilsus- (euroala riigid) või lähenemisprogrammid* (euroala-välised riigid). Riiklikes reformikavades on esitatud liikmesriikide struktuurireformi kavad ning majanduskasvu soodustamiseks, töökohtade loomise toetamiseks ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmed. Lisaks sisaldavad need laiendatud euroala paktis osalevate riikide lühiajalisi kohustusi. Stabiilsus- või lähenemisprogrammides on aga esitatud riiklikud kavad riigi rahanduse usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks. Nende kahe kava samaaegse ettevalmistamisega tagatakse, et protsessid muutuvad sujuvamaks. Ühtlasi näitab see, et riigi rahanduse usaldusväärsus ja struktuurireformid käivad käsikäes.

  • Juuni: komisjon esitab soovitused. Pärast nende riiklike aruannete nõuetekohast hindamist esitab komisjon riigipõhiste soovituste ettepanekud nõukogule, tõstes esile iga liikmesriigi edusamme ja puudujääke kokkulepitud meetmete võtmisel. Euroopa Ülemkogu juuni kohtumisel arutatakse soovitusi ning seejärel võtab nõukogu need vastu. Liikmesriigid võtavad järgneva aasta eelarvet koostades arvesse nõukogult saadud juhiseid. Valitsused saadavad eelarvete eelnõud ka edaspidi oma parlamentidele arutamiseks aasta teises pooles, kuna nad kasutavad jätkuvalt täielikult oma õigust otsustada eelarve üle. Seega ei piira uus raamistik mingil moel riikide parlamentide suveräänsust.

2. Euroala stabiilsuse tagamine

Majanduskriis mõjutas riikide rahandust tugevalt ning see suurendas kõigis liikmesriikides eelarve puudujääki ja valitsemissektori võlga. EL (maksebilansi mehhanismi kaudu), IMF ja Maailmapank on andnud kolmele euroala-välisele liikmesriigile finantsabi, mille saamiseks pidid need riigid nõustuma rakendama eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide kavasid. Esimene kava lepiti kokku Ungariga, keda toeti 2008. aasta oktoobrist 2010. aasta novembrini 5,5 miljardi euroga. Teisena kiideti 2009. aasta jaanuaris heaks Läti abistamise kava. Abisumma oli kuni 7,5 miljardit eurot. Kolmas kava lepiti 2009. aasta mais kokku Rumeeniaga. Abisumma oli 5 miljardit eurot. Rumeenia ja Läti kava programmid on praegu rakendamisel.

Alates 2010. aastast on riigivõla muutumine saanud tõsiseks probleemiks ning on sulgenud osadele euroala liikmesriikidele juurdepääsu riigivõla jätkusuutlikule refinantseerimisele turul.

Selleks et tagada kogu euroala stabiilsus ja aidata üksikuid liikmesriike, kellel on finantsprobleeme ja/või tõsine turusurve, on loodud ajutised mehhanismid, mida saab kasutada viimase võimalusena. Samuti on saavutatud kokkulepe käivitada alates 1. juulist 2013 alaline mehhanism.

Finantsabi saab anda euroala liikmesriikidele, kes seda taotlevad. Abi andmine sõltub rangetest tingimustest majanduse kohandamise kavas, mis tuleb kokku leppida komisjoni ja IMFiga, võttes arvesse Euroopa Keskpanga seisukohta. Selliste mehhanismidega on EL suuteline kaitsma eurot isegi kõige hullemate stsenaariumide korral. Neis võetakse selgelt arvesse euroala üldsuse huve ja solidaarsust, samuti iga liikmesriigi vastutust teiste liikmesriikide ees.

- Kahepoolsete laenude mehhanism (Kreeka puhul). Ajutine mehhanism loodi 2. mail 2010, et tulla toime Kreeka maksevõimetuks muutumise ohuga. Euroala liikmesriigid olid nõus koos IMFiga andma Kreekale 110 miljardit eurot finantsabi kahepoolsete eriintressiga laenudena kolmeks aastaks. Nende laenude andmine sõltus rangest eelarve konsolideerimise kavast ning seda arutati komisjoni, Euroopa Keskpanga ja IMFiga. Komisjon jälgib saavutatut korra kvartalis kohapeal käies ja rahandusministritele aruannete esitamise raames.

11. märtsi 2011. aasta kokkuleppega ühitati nii Kreeka tulevaste kui ka juba väljaantud laenuosade maksetähtajad Iirimaale antud laenu maksetähtaegadega (keskmiselt seitse ja pool aastat). Veel otsustati vähendada Kreeka rahastu tulevaste ja juba väljamakstud laenuosade hinda 100 baaspunkti võrra.

- Ajutised mehhanismid mahus 500 miljardit eurot (2010–2013). Võttes arvesse püsivat survet riigivõlaturul, otsustasid euroala liikmesriigid ja komisjon 10. mail 2010 luua kaks ajutist päästemehhanismi väärtusega kuni 500 miljardit eurot, et toetada mis tahes teisi finantstoetust vajavaid euroala riike. Need on Euroopa finantsstabiilsusmehhanism,* mis põhineb ühenduse eelarvest antavatel tagatistel mahus kuni 60 miljardit eurot, ning valitsustevaheline organ Euroopa finantsstabiilsusvahend,* mis annab euroala liikmesriikidele tagatisi ning mille maht on kuni 440 miljardit eurot. IMF otsustas täiendada neid mehhanisme võimaliku finantstoetusega euroala riikidele kuni 250 miljardi euro ulatuses.

Iirimaa palus 2010. aasta novembris nende uute mehhanismide kaudu abi 85 miljardit eurot, kuna tema eelarvepositsioon oli järsult halvenenud erakordsete pangandusprobleemide tõttu, mis olid tekkinud lisaks majanduslangusele. Kava arutati komisjoni, IMFi ja Euroopa Keskpangaga. Ühendkuningriik, Taani ja Rootsi otsustasid täiendada seda abimehhanismi kahepoolsete laenudega14.

Võttes arvesse Iirimaa kogemust ja et tulla toime teiste taotlustega enne 2013. aastat, parandas Euroopa Ülemkogu oma 24.–25. märtsi kohtumisel nende ajutiste mehhanismide peamisi elemente. Euroopa finantsstabiilsusvahendi laenude hinda (ja seega Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi omade hinda) on langetatud, et võtta paremini arvesse abi saava riigi võla jätkusuutlikkust, ületas samas siiski vahendi rahastamise kulusid kooskõlas IMFi hinnakujunduspõhimõtetega. Euroopa finantsstabiilsusvahendi tegevusvaldkondi on samuti muudetud paindlikumaks: see võib erandina sekkuda esmasesse võlaturgu (st osta värskelt väljalastud riigivõlakirju) kava alusel, täites rangeid tingimusi. Lõpetuseks, Euroopa finantsstabiilsusvahendi kokkulepitud laenumaht 440 miljardit eurot on täies ulatuses kasutatav, nagu soovitas komisjon. Euroopa finantsstabiilsusvahendi muutmise õiguslik leping on ettevalmistamisel, nii et riikide parlamentaarsed menetlused jõuaksid lõpule 2011. aasta juuni lõpuks, järgides täielikult riikide konstitutsioonilisi nõudeid.

Mais 2011 kiideti heaks 78 miljardi euro suurune finantsabi ka Portugalile, et võimaldada sellel riigil finantsraskustega toime tulla. Kaks kolmandikku sellest abist on pärit ELi allikatest: 26 miljardit eurot antakse Euroopa finantsstabiilsusvahendi ja 26 miljardit eurot Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames. Ülejäänud 26 miljardi euroga toetab IMF. Abisumma makstakse välja kolme aasta jooksul sõltuvalt sellest, millise tulemuse annab korra kvartalis tehtud hinnang sellele, kuidas Portugal on rakendanud kokkulepitud kava. Kava hõlmab ambitsioonikat eelarve kohandamist, mitmesuguseid reforme majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamiseks ning finantssektori stabiilsuse suurendamise meetmeid.

- Euroopa stabiilsusmehhanism* (jõustub 1. juulist 2013). Eelmisel sügisel otsustasid euroala liikmesriigid luua alalise mehhanismi, mis on ette nähtud ka aluslepinguga ning mis oleks struktuurseks reaktsiooniks mis tahes finantsabi taotlusele alates 2013. aastast.

Euroopa stabiilsusmehhanism15 on alaline kriisilahendamise raamistik ning see kätkeb endas nii Euroopa finantsstabiilsusvahendi kui ka Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismi rolli, pakkudes välist finantsabi euroala liikmesriikidele alates 1. juulist 2013. Euroopa stabiilsusmehhanismi finantsabi saab rangete poliitiliste tingimuste täitmise korral makromajandusliku kohandamiskava alusel ja pärast riigi võla jätkusuutlikkuse põhjalikku analüüsi, mille viib läbi komisjon koos IMFi ja Euroopa Keskpangaga. Abi saav liikmesriik peab tagama erasektori asjakohases vormis kaasatuse vastavalt eri olukordadele ning viisil, mis on täielikult kooskõlas IMFi tavaga. Euroala-välised liikmesriigid võivad otsustada osaleda Euroopa stabiilsusmehhanismi tegevuses juhtumipõhiselt (nagu nüüd Iirimaa puhul).

Euroopa stabiilsusmehhanismi tingimused, sealhulgas selle juhtimine, kapitali struktuur ja jaotumine, asukoht, instrumendid ja IMFi osalemine lepiti kokku euroala tippkohtumisel 11. märtsil ja need kinnitas Euroopa Ülemkogu 24.–25. märtsil. Euroopa stabiilsusmehhanismi tegelik laenumaht on 500 miljardit eurot (märgitud kogukapital on 700 miljardit eurot, millest 80 miljardit eurot on sissemakstud kapital ja 620 miljardit on euroala liikmesriikidelt sissenõutav kapital ja garantiid).

ELi toimimise lepingut (artiklit 136) muudetakse, et luua euroopa stabiilsusmehhanism. Pärast seda, kui komisjon ja Euroopa Parlament olid positiivsel seisukohal, kiitis Euroopa Ülemkogu selle muudatuse heaks 2011. aasta veebruaris ja märtsis, nii et nüüd on tee vaba riiklikele ratifitseerimistele.

3. Finantssektori puuduste kõrvaldamine

Alates finantskriisi puhkemisest 2008. aastal on ELi meetmete keskmes olnud puuduste kõrvaldamine finantssektorit käsitlevates õigusaktides ja selle sektori järelevalve tugevdamine eesmärgiga parandada stabiilsust, läbipaistvust ja usaldust.

  • Uus finantsjärelevalve struktuur, mis võimaldab võtta märksa tõhusamaid meetmeid ning mis loodi 2011. aasta jaanuaris koos Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, et tagada makromajanduslike riskide piisavalt varajane avastamine. Seda täiendavad kolm sektoripõhist Euroopa järelevalveasutust: Euroopa Pangandusjärelevalve (asub Londonis), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (Frankfurt) ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (Pariis) 16.

  • Määratakse kindlaks pankade, investeerimisühingute ja kindlustusandjate uued kapitalinõuded: pankade ja investeerimisühingute jaoks kapitalinõuete direktiivi neljas läbivaadatud versioon ning kindlustusandjate jaoks „Solventsus II“ (see jõustub 2013. aastal). Finantseerimisasutuste paremat riskijuhtimist lihtsustavad juhtivate isikute töötasude ja preemiate olemasolevad ja uued nõuded ning stiimulite vähendamine võtta lühiajalisi riske. Rakendatakse üldist lähenemisviisi, et tagada, et ükski finantssektoris tegutseja, turg või toode ei jääks välja asjakohase reguleerimise ega tõhusa järelevalve alt17. Juba on astutud samme, et luua riskifondide ja börsivälise kapitali raamistik ning luua mõned eeskirjad reitinguagentuuride reguleerimiseks, kuigi selles osas on vaja teha veel tööd. Arutamisel on veelgi algatusi või need esitatakse lähitulevikus, 18 sealhulgas tuletisinstrumentide, lühikeseks müügi, finantsturgude ja turu kuritarvitamise kohta. Komisjon pingutab, et esitada kõik vajalikud õigusaktide ettepanekud, millega rakendatakse G20 Londonis, Pittsburghis ja Washingtonis võetud kohustusi enne 2011. aasta suve lõppu.

  • Samuti on oluline kõrvaldada praegune moraalse ohu olukord, kus pangad de facto lasevad valitsustel sekkuda, kui nad satuvad tõsistesse raskustesse. See on põhjus, miks komisjon esitab järgmiste kuude jooksul raskustes pankade kriisi lahendamise raamistiku, et pankadel oleks teatavaid reegleid järgides võimalik minna pankrotti nii, et maksumaksjad ei peaks raskuste korral maksma.

Samal ajal jätkatakse tööd, et tagada pangandussektori elujõud ja kriisi ületamine.

  • Pankade stressitestid on üks järelevalvevahenditest, mida kasutatakse ELi tasandil võimalike nõrkade külgede avastamiseks ja pankroti või süsteemi kokkukukkumise ennetamiseks. Konkreetselt hinnatakse testidega ELi pangandussektori üldist vastupanuvõimet ja üksikute pankade maksevõimet hüpoteetiliste tõsiste sündmuste korral. Seda tööd juhib Euroopa Pangandusjärelevalve. Teised osalised on Euroopa Keskpank, komisjon ning riikide järelevalveasutused, kes vastutavad testide tegemise eest riiklikul tasandil.

  • Alates 2008. aastast on tehtud teste kahes voorus. Euroopa Pangandusjärelevalve alustas uut stressitestide vooru ELi pankade laias valimis märtsis. Läbi viiakse range vastastikune analüüs ja kvaliteedikontroll ning tulemused avaldatakse 2011. aasta juuni keskel. Pankade riskide osas tuleb tagada täielik läbipaistvus. Kõik pangad, keda peetakse stressitesti alusel haavatavaks ja kes võivad olla alakapitaliseeritud, peavad võtma vajalikud meetmed. Liikmesriigid koostavad juba enne stressitestide uute tulemuste avaldamist spetsiaalsed paranduskavad haavatavate institutsioonide restruktureerimiseks, sealhulgas võimalikud turupõhised lahendused nagu otserahastamine turgudel või varade müük, aga ka ranged raamistikud üksikute institutsioonide rekapitaliseerimiseks ning vajaduse korral panga restruktureerimise kiirendamine ELi riigiabieeskirjade raames. Stressistsenaariumid, mille on välja töötanud Euroopa Pangandusjärelevalve tihedas koostöös Euroopa Keskpanga, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja komisjoniga, on ranged ning neis käsitletakse turu probleeme, võttes arvesse testi raskust ja ulatust. Riikide riski hindamiseks simuleeritakse šokke positsioonidele pankade kauplemisportfellides.

  • Eraldi vaatab Euroopa Pangandusjärelevalve läbi pankade rahastamisstruktuurid ja nende varaportfellide likviidsuse.

SÕNASTIK: majandusjuhtimise põhimõisted

Iga-aastase majanduskasvu analüüsi esitab komisjon iga aasta alguses ja selle raames määratakse järgmiseks 12 kuuks ELi majanduslikud prioriteedid, et toetada majanduskasvu ja luua töökohti. Iga-aastase majanduskasvu analüüsi põhjal antakse kevadisel Euroopa Ülemkogul välja juhised, mille alusel koostatakse aprillis või mais riiklikud kavad. Iga-aastase majanduskasvu analüüsi esitamisega algab ka Euroopa poolaasta.

Laiendatud euroala pakt on iga-aastase majanduskasvu analüüsi täiendav reformikava, mida peavad järgima euroala liikmesriigid ja millega võivad soovi korral liituda teised liikmesriigid (seni on seda teinud Bulgaaria, Taani, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia). 2011. aasta märtsis kokku lepitud paktis keskendutakse konkurentsivõimele, tööhõivele, riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ja finantsstabiilsuse tugevdamisele.

Euroopa 2020. aasta strateegia on ELi ühine majanduskava. See on kümne aasta reformistrateegia majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamiseks, mille raames toetatakse sotsiaalset kaasatust ja võitlust kliimamuutuste vastu. 2010. aasta märtsis kokkulepitud strateegiaga on ette nähtud viis kasvuhooba ja viis eesmärki, mis tuleb saavutada 2020. aastaks ja mis on seotud tööhõivega, teadusuuringute ja innovatsiooniga, energiaga, haridusega ja vaesuse vähendamisega.

Euroopa finantsstabiilsusvahend on 2010. aasta mais loodud valitsustevaheline organ, mis võib rahalist abi vajavatele euroala riikidele anda laenu kuni 440 miljardit eurot. Laenutagatised annavad euroala liikmesriigid ise. Euroopa finantsstabiilsusfond asendatakse alates 1. juulist 2013 Euroopa stabiilsusmehhanismiga.

Euroopa finantsstabiilsusmehhanism loodi samuti 2010. aasta mais ja selle raames saab rahalist abi vajavatele riikidele anda laenu kuni 60 miljardit eurot. Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi tagatakse ühenduse eelarvest, ilma et seda tegelikult eelarvest rahastataks. Euroopa finantsstabiilsusmehhanism asendatakse alates 1. juulist 2013 Euroopa stabiilsusmehhanismiga.

Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) on ELi alaline kriisilahendamismehhanism, mis käivitatakse 1. juulil 2013. Seda hakatakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja finantsstabiilsusvahendi asemel kasutama raskustes olevate euroala liikmesriikidele rahalise abi andmiseks. Abi antakse rangetel majanduspoliitilistel tingimustel makromajandusliku kohandamiskava alusel. ESMi tingimused lepiti kokku 2011. aasta märtsi Euroopa Ülemkogul. ESMi tegelik laenuandmisvõime on 500 miljardit eurot. ESMi asutamiseks lepiti kokku ELi toimimise lepingu artikli 136 muutmises.

Euroopa poolaasta. Alates 2011. aastast koordineerivad ELi institutsioonid ja 27 liikmesriiki iga aasta esimesel poolel aktiivselt majandusmeetmete ja eelarve järelevalvega seotud poliitikat. See on tõhustatud majandusjuhtimise põhielement. Poolaasta algab jaanuaris, kui komisjon esitab iga-aastase majanduskasvu analüüsi, milles määratakse kindlaks ELi prioriteedid majandusreformide ja eelarve konsolideerimise vallas. Prioriteete arutatakse ja need kinnitatakse märtsi Euroopa Ülemkogul. Aprillis esitavad liikmesriigid komisjonile ja liikmesriikidele oma riiklikud reformikavad ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammid. Seejärel esitab komisjon kõnealuste kavade ja programmide kohta soovitused, mis kinnitatakse juuni Euroopa Ülemkogul ja mille võtab nõukogu ametlikult vastu juulis. Liikmesriigid võtavad neid juhiseid arvesse, kui kavandavad riigieelarvet, mida arutatakse riikide parlamentides tavapärasel viisil teisel poolaastal. Seega hõlmab eelarvemenetlus esimest korda Euroopa mõõdet.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Liikmesriigid peavad vältima ülemäärast eelarvepuudujääki (üle 3 % SKPst) ja liiga kõrget võlataset (üle 60 % SKPst). Komisjon on teinud ettepaneku tõhustada olemasolevat ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, mille eesmärk on tagada, et liikmesriikide valitsused neid piirmäärasid ei ületaks. Kui liikmesriik ei pea nendest piirmääradest kinni, otsustab nõukogu komisjoni soovituse alusel algatada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse. Euroala riikidelt, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, nõutakse intressi mittekandvat tagatist 0,2 % SKPst. Samuti peavad nad võtma korrigeerivaid meetmeid vastavalt nõukogu soovitusele. Kui riik ei järgi soovitust, muudetakse tagatis trahviks.

Ülemäärase tasakaalunihke menetlus on ELi uue majandusjuhtimise põhielement, mille eesmärk on tuvastada ja kõrvaldada makromajanduslikud ja konkurentsivõime tasakaalunihked eelkõige euroalas. Komisjon kasutab ligikaudu 10 näitajaga tulemustabelit, et tuvastada tasakaalunihkeid majanduse eri sektorites. Komisjoni soovituse alusel võib nõukogu algatada ülemäärase tasakaalunihke menetluse liikmesriigi suhtes, kus on tasakaalunihked või kus on nende tekkimise oht. Nendele euroala riikidele, kes ei suuda kavakohaselt kõrvaldada tasakaalunihkeid ettenähtud tähtajaks, määratakse trahv 0,1 % SKPst.

Riiklik reformikava. Kõik liikmesriigid esitavad aprillis või mais pärast märtsi Euroopa Ülemkogu komisjonile riikliku reformikava. Sellega nähakse järgmiseks aastaks ja hiljemaks ette majandusreformid ja kasvu edendavad meetmed, mille toel pürib liikmesriik Euroopa 2020. aasta strateegia raames heaks kiidetud sihtide poole. Liikmesriigid esitavad riiklikud reformikavad koos stabiilsus- või lähenemisprogrammidega (keskendudes eelarve konsolideerimisele). Komisjon võtab riigipõhiste soovituste koostamisel aluseks nii reformikavad kui ka stabiilsus- või lähenemisprogrammid.

Stabiilsus- või lähenemisprogrammid. Märtsi Euroopa Ülemkogule järgnevatel nädalatel esitavad liikmesriigid komisjonile kavad riigi rahanduse kindla seisundi ja eelarve jätkusuutlikkuse tagamiseks. Euroala riikide puhul nimetatakse neid kavasid stabiilsusprogrammideks ja teiste liikmesriikide puhul lähenemisprogrammideks. Komisjon hindab programme ja liikmesriikide riiklikke reformikavasid aprillis ja/või mais. Komisjoni soovitused kinnitatakse juuni Euroopa Ülemkogul ning peagi pärast seda kiidab need heaks nõukogu.

Stabiilsuse ja kasvu pakt on raamistik, mille abil tagab EL kõigi 27 liikmesriigi ja eelkõige euroala liikmesriikide rahanduse jätkusuutlikkuse. ELi majanduse juhtimise reformidega, mis kiidetakse ametlikult heaks 2011. aasta juunis, muudetakse stabiilsuse ja kasvu pakt selgemaks, tugevamaks ja tõhusamaks nii ennetamis- kui ka jõustamisetapis. Valitsemissektori võlga ja eelarve puudujääki võetakse esimest korda samaväärselt arvesse. Liikmesriigid peavad astuma olulisi samme keskpika perioodi eelarve-eesmärkide saavutamiseks ning kulude kasv peab olema kooskõlas SKP kasvuga. Komisjon teeb ettepaneku kehtestada trahvid 0,2 % SKPst nende euroala liikmesriikide suhtes, kes ei võta korrigeerivaid meetmeid nende eesmärkide saavutamiseks ettenähtud tähtajaks. Trahve kohaldatakse juhul, kui liikmesriigid kvalifitseeritud häälteenamusega ei hääleta nende vastu.

1 :

* Kõik märgiga * tähistatud mõisted on selgitatud käesolevale pressiteatele lisatud sõnastikus

. Vt IP/10/225 .

2 :

Vt IP/10/581, MEMO/10/199 ja MEMO/10/200.

3 :

Vt IP/10/1288 ja MEMO/10/473.

4 :

Vt IP/10/1124 ja MEMO/10/408.

5 :

Vt IP/11/63 ja MEMO/11/43.

6 :

Vt IP/10/1434, MEMO/10/532 ja MEMO/10/533.

7 :

Vt IP/10/1541 ja MEMO/10/602.

8 :

Vt IP/10/1729 ja MEMO/10/687.

9 :

Vt IP/10/1390, IP/11/469 ja MEMO/11/239.

10 :

Vt IP/11/22 ja MEMO/11/11.

11 :

Vt IP/10/1199, MEMO/10/455, MEMO/10/454 ja MEMO/10/456.

12 :

Vt IP/11/22 ja MEMO/11/14.

13 :

Vt MEMO/11/11.

14 :

Vt IP/10/1768.

15 :

Vt MEMO/10/636.

16 :

Vt MEMO/10/434.

17 :

Vt IP/10/1353, MEMO/10/506 ja MEMO/10/660.

18 :

Vt MEMO/11/6.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website