Navigation path

Left navigation

Additional tools

Energia maksustamise direktiivi läbivaatamine – küsimused ja vastused

European Commission - MEMO/11/238   13/04/2011

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

MEMO/11/238

Brüssel, 13. aprill 2011

Energia maksustamise direktiivi läbivaatamine – küsimused ja vastused

Mis on energia maksustamise direktiiv?

Energiamaksud on praegu kehtestatud juba kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ning need on ELi tasandil teataval määral ühtlustatud. Praegu kehtiv, 2003. aastal vastu võetud energia maksustamise direktiiv kavandati eelkõige energiasektori konkurentsimoonutuste vältimiseks siseturul. Direktiiviga kehtestatakse ühtsed nõuded selle kohta, mida tuleb maksustada ning millal ja millised erandid on lubatud. Alammäärad, mis peamiselt põhinevad tarbitud energia mahul, kehtestatakse toodetele, mida kasutatakse kütteainena, elektrienergia tootmiseks ja mootorikütusena. Vajaduse korral võivad liikmesriigid kehtestada kõnealustest alammääradest kõrgemad siseriiklikud määrad.

Miks tahab komisjon need eeskirjad läbi vaadata?

Praegu kehtiv energia maksustamise direktiiv on aegunud, kuna ei käsitle ELi ambitsioonikamaid energia- ja kliimaeesmärke. Samuti tuleb direktiiv läbi vaadata, et see hõlmaks siseturul ilmnenud probleeme. Lisaks ei ole selle praegune reguleerimissala kooskõlas ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga (ETS), mis on suurim rahvusvaheline kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem.

Esiteks põhinevad praegu kehtivad energiatoodete alammäärad peamiselt mahul (EUR/1000l) ja need määratakse kindlaks liikmesriikide varasemate määrade alusel. See tekitab kütuseallikate vahel ebaõiglase konkurentsi ning loob teatavatele kütuseliikidele teistega võrreldes põhjendamatuid maksusoodustusi. Nii on näiteks süsi kehtivaid alammäärasid arvestades kõige madalamalt maksustatav ja etanool kõige kõrgemalt maksustatav energiatoode. Energia maksustamist käsitleva kehtiva direktiiviga diskrimineeritakse eelkõige taastuvaid energiaallikaid, kuna neid maksustatakse sama maksumääraga nagu energiaallikaid, mida nad on ette nähtud asendama (nt maksustatakse ühtemoodi biodiisli- ja diislikütust jne). Kuna see maksumäär põhineb pigem mahul kui energiasisaldusel, on väiksema energiasisaldusega tooted konkureerivate kütustega võrreldes kõrgemalt maksustatud. Seda probleemi käsitletakse komisjoni läbivaadatud direktiivis, milles energiamaks ühendatakse energiasisaldusega.

Teiseks ei käsitle energia maksustamise direktiiv kliimamuutuse seisukohast vähimalgi määral CO2-heite vähendamise vajadust. Tegelikult, nagu juba eespool märgitud, maksustatakse teatavaid fossiilkütuseid soodsamatel tingimustel kui nende keskkonnasäästlikumaid konkurente. ELi raamistik võimaldaks liikmesriikidel kehtestada CO2-maksu, et täita koormuse jagamise kokkuleppest tulenevaid eesmärke, ilma et see ohustaks nende konkurentsivõimet ELis.

Peale selle aitaks energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv, mida on täiendatud CO2-komponendiga, hoida ära seda, et liikmesriikide erinev poliitika looks siseturul takistusi ja põhjustaks konkurentsimoonutusi. Liikmesriigid on juba hakanud kehtestama siseriiklikke CO2-makse, kuid erinevad tõlgendused võivad põhjustada topeltmaksustamist ja nõuetele vastamisega seotud suuri kulutusi piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele. ELi lähenemisviis CO2 maksustamisele aitaks luua tööstussektorile võrdsed võimalused kogu liidus ning lihtsustaks piiriülest tegevust. Taastuvenergiat CO2-maksuga ei maksustata, mis annab sellele konkureerivate tavakütuste ees lisaeelise.

Millised on energia maksustamist käsitleva kavandatud uue direktiivi peamised eesmärgid?

Läbivaadatud direktiivi eesmärk on korraldada ümber energia maksustamine, et toetada eesmärki minna üle vähese CO2-heitega ja energiatõhusale majandusele ning vältida probleeme siseturul.

  • Kliimamuutus: energiamaksu CO2-komponendi kehtestamisega tahetakse viia energia maksustamine kooskõlla ELi kliimamuutusega seotud kohustustega. Selleks kehtestatakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite tekitatud CO2-heite hind. Mida suurem on konkreetse kütuse CO2-heide, seda kõrgem on CO2-maks. See soosib keskkonnasäästlikumaid energiaallikaid ning aitab saavutada ELi püstitatud CO2-heite vähendamise, energiatõhususe suurendamise ja taastuvenergia eesmärke.

  • Energiatõhusus: energiat napib ning maksustamine peaks seda kajastama. Maksutaseme ja kütuste energiasisalduse ühendamine annaks kõikidele sektoritele suurepärase stiimuli energiatõhusust suurendada.

  • Siseturg: ELi raamistiku loomine CO2 maksustamiseks hoiaks ära liikmesriikides erineva keskkonnasäästliku maksupoliitika kujundamise, annaks ettevõtjatele suurema õiguskindluse ning vähendaks nõuetele vastamisega seotud kulutusi. Samuti eristatakse ettepanekus ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud ja hõlmamata sektoreid, mis aitab vältida topeltmaksustamist.

  • Majanduskasvu ja tööhõive edendamine: liikmesriigid võivad otsustada kasutada majanduskasvu soodustavat maksunihet, tõstes energiatoodete makse tööjõuga seotud maksukoormuse vähendamiseks kooskõlas 2020. aasta strateegiaga.

Milliseid muudatusi uues ettepanekus esitatakse?

Energiamaksud koosneksid kahest osast: üks põhineks CO2-sisaldusel ja teine energiasisaldusel.

CO2: kõigile ELi heitkogustega kauplemise süsteemi välistele sektoritele kehtestatakse CO2-heite maksustamisel ühtne alammäär (20 EUR/t CO2). Nii kehtestatakse ka süsteemivälistele majandussektoritele (nimelt kodumajapidamised, transport, väikeettevõtjad ja põllumajandus) CO2-hind. Taastuvate energiaallikate suhtes kõnealust CO2-komponenti ei kehtestataks.

ENERGIA: energia puhul põhineksid maksustamise alammäärad kütuse energiasisaldusel (EUR/GJ), mitte mahul. See tähendab, et kütust maksustatakse sellest toodetava energia mahu alusel ning automaatselt premeeritakse suuremat energiatõhusust. Energiasisaldusel põhinev maksukomponent aitab kõrvaldada praegused moonutused konkureerivate energiaallikate (nt bensiini ja diislikütuse) vahel ning muudab maksustamise tarbijate jaoks õiglasemaks, sest energiatarbimisel on mahust tähtsam energiasisaldus. Ühte gigadžauli maksustatakse samamoodi, sõltumata sellest, millist kütust energiatootmiseks kasutatakse.

CO2-heitel ja energiasisaldusel põhinevad maksukomponendid koos annavad üldise määra, mille alusel toodet maksustatakse. Liikmesriigid võivad seada oma määra ELi alammäärast kõrgemaks ning kujundada nende maksude struktuuri ise. Näiteks võivad nad otsustada, et kehtestavad alammäärast kõrgema määra üksnes energiasisaldusel ja mitte CO2-heitel põhineva maksukomponendi puhul või vastupidi. Needsamad määrad ja struktuur kehtiksid siis kõikidele samal otstarbel kasutatavatele kütustele (mootorikütused või muud kütused).

Pikad üleminekuperioodid (aastani 2023) energiasisalduse maksustamise täieliku ühtlustamiseni peaksid andma sektorile piisavalt aega uue maksustamissüsteemiga kohanemiseks.

Milline on ettepaneku reguleerimisala?

Energiasisaldusel põhinev maksukomponent kehtiks kõikidele transpordiks ja kütteainena kasutatavatele kütustele. Kui energiatooteid kasutatakse muul otstarbel kui kütusena (nt metallurgiaprotsessides), ei kohaldata sellise kasutuse suhtes energiamaksu ka edaspidi.

Maksu CO2-komponent täiendab heitkogustega kauplemise süsteemi, kuna see kehtib süsteemivälistes sektorites (transport, kodumajapidamised, põllumajandus ja väiketööstus). Seega antakse tööstuskäitiste põhjustatud kõigi heidete puhul ühtne CO2-hinna signaal.

Miks praegu?

On palju põhjuseid, miks komisjoni jaoks on praegu õige aeg selle ettepaneku esitamiseks. Esiteks tuleb liikmesriikidel välja töötada ja rakendada strateegiad, et saavutada ajavahemikuks 2013–2020 seatud ELi energia- ja kliimaeesmärgid, ning sellega seoses annab käesolev ettepanek selge ülevaate maksustamise võimalikust rollist. Teiseks peaks energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv täiendama ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmandat etappi (2013–2020), millega kehtestatakse ülemaailmne ELi ülempiir ning mis aitab kaasa üleminekule saastekvootidelt enampakkumisele. Seepärast on oluline esitada ettepanek praegu, et anda Euroopa Parlamendile ja nõukogule aega selle heaks kiitmiseks.

Lisaks on ka siseturu vaatenurgast oluline kehtestada praegu CO2-maksustamise ühtne raamistik. Liikmesriigid kehtestavad praegu siseriiklikke CO2-makse ning nende lähenemisviisid võivad erineda. Liikmesriigiti erinevad lähenemisviisid võivad tekitada raskusi piiriüleselt tegutsevatele ettevõtjatele ning põhjustada konkurentsimoonutusi ELis. Seepärast on parem kehtestada ELi lähenemisviis praegu ja mitte hiljem, mil selleks võib vaja minna keerukat siseriiklike õigusaktide kohandamist.

Peale selle on energia maksustamise direktiivi läbivaatamine Euroopa 2020. aasta strateegia üks osa ja vastab Euroopa Ülemkogu 2008. aasta märtsi taotlusele. See kajastab ka novembris ja detsembris 2010 Mehhikos Cancunis peetud ÜRO kliimamuutuste konverentsi tulemusi. Sel viisil aitaks see kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule ning ressursse säästvama, keskkonnasäästlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamisele. Võttes arvesse, et liikmesriigid töötavad praegu välja poliitilisi strateegiaid majandus- ja finantskriisist väljumiseks, võimaldab energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv ühildada keskkonnaalaseid ja majanduslikke eesmärke. See võimaldaks liikmesriikidel soovi korral osaliselt nihutada tööjõu või kapitaliga seotud maksukoormust maksustamise suunas, mis soodustab keskkonna- ja energiasäästlikku käitumist. Erinevad sidusrühmad, Euroopa Parlament ning mitmed liikmesriigid, valitsusvälised organisatsioonid ja osad ettevõtjad ärgitavad komisjoni seda ettepanekut võimalikult kiiresti esitama.

Kuidas edendab ettepanek energiatõhusust?

Komisjon on endale võtnud kohustuse edendada energiatõhusust, et parandada nii ELi konkurentsivõimet kui ka energiavarustuse kindlust ning saavutada samal ajal veelgi ambitsioonikamaid kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke. Maksustamine on võimas vahend tarbijate mõjutamiseks kasutama energiat ressursitõhusamalt. Energiatoodete maksustamine vastavalt nende energiasisaldusele on tõhusaim viis energia tõhusama kasutamise edendamiseks, kuna see annab kasutajale selge hinnasignaali, mis on seotud tarbitud toote tegeliku energeetilise väärtusega.

Maksu energiakomponendi osas suurendatakse ettepanekuga alammäärade olulisust, tagades, et ettevõtjate jaoks ei ole alammäärast madalamat määra enam võimalik kehtestada. Lisaks sellele tuleb võimalus kasutada vähendatud maksumäära (mis peab siiski alammäärast kõrgem olema) selgelt ühendada energiatõhususe eesmärkide saavutamisega, nt tööstussektoriga sõlmitud kokkulepped, mis sisaldavad kontrollitavaid energia säästmise eesmärke.

Kuidas arvestab uus ettepanek õhusaastega?

Ettepanekuga võetakse maksustamissüsteemis arvesse kütuste põhjustatud CO2-heidet, kehtestades CO2-heitel põhineva maksukomponendi ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmamata kütuste suhtes. Kuna CO2-heide on piiriülene, tundub mõistlik käsitleda seda küsimust ELi ühises maksustamise raamistikus. Kui tegemist on kohaliku õhusaastega, on komisjonil siiski otstarbekam jätta meetmete valik liikmesriikidele. Siinkohal võib kasutada teisi meetmeid, nagu näiteks tee- või ummikutasud, mis lahendaksid need küsimused sihipärasemalt kui energia maksustamine.

Miks komisjon teeb ettepaneku kehtestada alammäärad selle asemel, et energiamaksud täielikult ühtlustada?

Alammäärade lahendus valiti 1993. aastal kompromisslahendusena, selleks et piirata nii konkurentsimoonutusi siseturul kui ka võimaldada liikmesriikidele teatavat vabadust oma eelarvevajaduste täitmisel. Kuna üldine lähenemisviis veel kehtib, on oluline, et ELi õigusaktides sätestatud alammäärad oleksid asjakohased ja neid ajakohastatakse korrapäraselt, võttes arvesse majanduslikku, poliitilist ja rahvusvahelist arengut.

Millist mõju avaldab energia maksustamise läbivaadatud direktiiv mootorikütustele?

Selle mõju sõltub mitmest faktorist, sealhulgas kehtivatest maksutasemetest ja sellest, kuidas liikmesriigid otsustavad oma makse uute alammäärade alusel struktureerida. Peamine mõju kõikidele liikmesriikidele on see, et nad peavad kaotama bensiini ja diislikütuse praeguse konkurentsi moonutava maksustamisviisi. Diislikütust maksustatakse praegu liitri kohta madalamalt kui bensiini kõigis liikmesriikides peale ühe (Ühendkuningriik), vaatamata selle suuremale energia- ja CO2-sisaldusele mahuühiku kohta. See on tekitanud olukorra, kus turuhinda kujundavad signaalid ei täida enam oma ülesannet. Diislikütuse hind (enne maksustamist) on kõrgem kui bensiinihind (diislikütuse liigse nõudluse tõttu ELis), kuid see suhe muutub tanklates maksusüsteemi tõttu vastupidiseks. See toob omakorda kaasa üha suurema nõudluse diislikütuse järele, vaatamata selle nappusele Euroopa Liidus. Ettepanek lõpetab selle konkurentsimoonutuse, kehtestades bensiinile ja diislile, aga ka teistele mootorikütustele pärast kümneaastast üleminekuperioodi neutraalse maksustamise, et võimaldada turuosalistel oma tööstusprotsesse kohandada. Enamik liikmesriike saavutab selle diislikütuse maksumäärasid tõstes või bensiini maksumäärasid alandades.

Kuidas käsitletakse alternatiivseid mootorikütuseid, nagu näiteks veeldatud naftagaasi ja surugaasi?

Liikmesriigid, kes edendavad veeldatud naftagaasi ja surugaasi kasutamist, kehtestavad sageli nendele toodetele väga madalad maksustamistasemed. Seni on kõnealuste mootorikütuste kasutuselevõtt olnud siiski üsna piiratud. Suurema ühtsuse huvides tuleks lõpuks kehtestada kõikidele mootorikütustele, kaasa arvatud veeldatud naftagaasile ja surugaasile samad energia- ja CO2-sisaldust arvestavad maksumäärad. See tähendab, et iga kütuse suhtelisi eeliseid CO2-heitega seoses premeeritakse automaatselt maksusüsteemi kaudu, kuid rohkem konkurentsieeliseid ei anta. Kuna nende toodete praegused maksumäärad on sageli üsna madalad ja võib kuluda teatav aeg, kuni nad suudavad traditsiooniliste mootorikütustega võrdsel tasemel konkureerida, nähakse uue direktiiviga ette pikaajalised üleminekuperioodid maksumäärade kohandamiseks. Seega võivad liikmesriigid veeldatud naftagaasi ja surugaasi puhul kaksteist aastat sooduskorda rakendada.

Kuidas mõjutab käesolev ettepanek biokütuseid?

Praegu maksustatakse biokütuseid mahu alusel sama maksumäära järgi kui kütust, mida nad asendama peaksid, mis seab biokütused ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Ettepaneku kohaselt maksustatakse biokütuseid nende enda (tavaliselt madalama) energiasisalduse alusel. Lisaks sellele ei kohaldata nende suhtes CO2-komponenti, et kajastada nende väiksemat CO2-heidet. See soodne kohtlemine kehtib siiski vaid biokütustele, mis vastavad taastuvenergia direktiivi (2009/28/EÜ) artiklis 17 ja kütusekvaliteedi direktiivi (2009/30/EC) artiklis 7b sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.

Milline on mõju kütteainetele?

Ka kütteainete puhul kaotatakse uue direktiiviga energiatoodete praegune konkurentsi moonutav kohtlemine, kohustades liikmesriike rakendama nii ühe tonni CO2 kui ka gigadžauli kohta sama maksutaset. See tähendab näiteks, et söe (mis on kõige suurema CO2-sisaldusega toode) praeguseid väga madalaid maksumäärasid tuleb tõsta.

Tänu CO2-komponendi kehtestamisele kajastab kütteainete maksustamine esmakordselt nende toodete mõju kliimale. Kuna kõik ELi heitkogustega kauplemise süsteemi välised ettevõtjad vabastatakse automaatselt sellest maksukomponendist, luuakse ettepanekuga võrdsed konkurentsitingimused heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud ja hõlmamata käitistele ja tagatakse, et kõik heidete tekitajad annavad oma panuse kasvuhoonegaaside heite vähendamisse.

Kuidas käsitletakse elektrienergiat?

Energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv ei muuda põhimõtteliselt elektri käsitlust. Energiasisaldusel põhinevat maksukomponenti kohaldatakse jätkuvalt tarbimiskohas ning alammäära ei muudeta.

Mis puudutab CO2-komponenti, siis seda saab kohaldada üksnes elektri tootmiseks kasutatavatele kütustele, kuna elekter ei tekita tarbimiskohas heidet. Elektrienergia tootmine kuulub siiski ELi heitkogustega kauplemise süsteemi reguleerimisalasse ning seega ei kohaldata CO2-komponenti. CO2-komponenti kohaldatakse siiski väikestele elektrienergiat tootvatele käitistele, mis ei ole heitkogustega kauplemise süsteemiga nende suuruse tõttu hõlmatud.

Kas ettepanek mõjutab tuumaenergiat?

Ettepanek ei mõjuta tuumaenergiat. Tuumaenergiast toodetud elektrit nagu ka kõikidest muudest allikatest toodetud elektrit maksustatakse tarbimiskohas. Tuumkütuse maksud, nagu näiteks viimati Saksamaal kehtestatud, ei kuulu energia maksustamise direktiivi reguleerimisalasse ning neid seega käesolev läbivaatamine ei mõjuta.

Kuidas mõjutab ettepanek kodumajapidamisi?

Kodumajapidamised tekitavad 10% CO2-heitest, seega peavad liikmesriigid selle sektori oma strateegiatesse kaasama, olenemata meetmetest, mida nad kasutada kavatsevad (nt CO2-maks või küttesüsteemide väljavahetamise nõue). Mõnikord mõjutab keskkonnapoliitika majapidamiste eelarvet – eelkõige madalama sissetulekuga majapidamisi. Seepärast tunnistatakse, et ambitsioonikal keskkonnapoliitikal on vaja kandvat turvavõrgustikku ning et neid täiendaks sotsiaalmeetmed. Kavandatava uue energia- ja CO2-maksu mõju sõltub suuresti sellest, kuidas liikmesriigid otsustavad sellest maksust laekunud tulu kasutada. Näiteks võivad nad osa tulust kasutada (eelkõige madala sissetulekuga) kodumajapidamistele kindlasummaliste maksete tegemiseks. Samuti saaks osa energia maksustamisest laekunud tulust tõhusalt ümber jaotada, et mõju majapidamistele märkimisväärselt vähendada. On üsna levinud, et CO2-maksu juba kehtestanud liikmesriigid on ühendanud niisugused meetmed tõhusate sotsiaalmeetmetega.

Lisaks on liikmesriikidel ettepaneku kohaselt jätkuvalt võimalik kodumajapidamistes kasutatavaid kütteaineid vähendatud määraga maksustada. Erinevalt praegu kehtivast direktiivist, millega kohaldatakse vähendatud maksumäära üksnes maagaasi, söe ja elektrienergia suhtes, võivad liikmesriigid kehtestada niisuguse erandi kõigile kodumajapidamistes kasutatavatele kütteainetele (sh gaasiõli ja süsi). Selle erandit võimaldava sätte mõju käsitletakse komisjoni aruandes kahe aasta pärast.

Kas ettepanekus arvestatakse teatavate sektorite eripära?

Energia maksustamist käsitleva läbivaadatud direktiivi üks eesmärk on tagada, et energiat maksustatakse kogu Euroopa Liidus ühtsemalt ja tõhusamalt. Uus maksustamissüsteem eristab seega üksnes heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud sektoreid, kus on juba kehtestatud süsinikuhind, ja süsteemiga hõlmamata sektoreid, kelle suhtes kohaldatakse CO2-komponenti.

Kahjulike mõjude vältimiseks nähakse ette konkreetsed eeskirjad nende sektorite jaoks, kus on süsinikdioksiidi lekke oht (nt kasvuhoonegaase tekitavad ettevõtjad, kellel võib tekkida kiusatus viia tootmine konkurentsis püsimiseks EList välja). Neile antakse CO2-komponendi osas maksukrediiti, mis põhineb nende tarbimise suundumusel. Teataval määral arvestatakse põllumajanduse eripära ka läbivaadatud direktiivis, kuna jätkuvalt on võimalik teha täielik erand energiasisaldusel põhineva maksukomponendi osas, kui võetakse teatavaid kohustusi keskkonna ja energiatõhususe huvides.

Peale selle on tehtud ettepanek teatavate üleminekuperioodide kohta, et vältida teatavate kütteainete (nagu näiteks diislikütus, vt eespool) kasutajate jaoks järske muutusi.

Mis juhtub imporditud kaubaga?

Euroopa Liidus toodete tootmisel tekkiva CO2-heite maksustamine võib põhjustada selliseid mehhanisme mittekohaldavatest kolmandatest riikidest pärit tootjate huve kahjustavaid konkurentsimoonutusi. Enamik kasvuhoonegaase tekitavaid tööstusharusid, mida ohustab süsinikdioksiidi leke, kuuluvad heitkogustega kauplemise süsteemi. Sellega seoses on EL vastu võtnud otsuse seda ohtu vähendada, eraldades sektoritele, kus on süsinikdioksiidi lekke oht, rohkem tasuta kvoote, selle asemel et kehtestada imporditud toodetele „süsinikdioksiidi piirimaks”. Seepärast ei sisalda energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv imporditud toodete „süsinikdioksiidi piirimaksu”. Majandusharud, mis ei kuulu heitkogustega kauplemise süsteemi ja mille suhtes ei kohaldata CO2-komponenti, on tavaliselt väiksemad ning neid mõjutab rahvusvaheline konkurents ja võimalik süsinikdioksiidi lekke oht vähem. Siiski sisaldab ettepanek sätteid, milles käsitletakse käitisi, kus võib olla süsinikdioksiidi lekke oht (nt suure energiakuluga ja kaubandusest sõltuvad sektorid, kus tegeletakse näiteks mitmete mineraloogiliste protsessidega), ning samuti ka sätteid, milles käsitletakse heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvaid majandusharusid, kus võib olla süsinikdioksiidi lekke oht . Need majandusharud saavad CO2-komponendi osas maksukrediiti, mis antakse varasema energiatarbimise alusel. See on lahendus, mis kaitseb neid ebaausa konkurentsi eest, samal ajal motiveerides neid heidet vähendama.

Millised on lõppkokkuvõttes energia maksustamise direktiivi praegused ja tulevased erandid?

Liikmesriigid säilitavad suures osas oma praeguse paindlikkuse kooskõlas energia- ja kliimaeesmärkidega.

  • Mootorikütuste puhul tuleb ettepaneku kohaselt kõiki tooteid pärast üleminekuperioodi ühtselt käsitleda, lähtudes nende energia- ja CO2-sisaldusest. Seega hakatakse biokütuste, surugaasi ja veeldatud naftagaasi suhtes (kuni 2023. aastani) kehtestatud erandeid järk-järgult kaotama). See tähendab, et aastal 2023 vabastatakse mis tahes toode maksust üksnes siis, kui see on õigustatud selle CO2-tasakaalu alusel.

  • Mis puudutab ettevõtetes kasutatavaid kütteaineid, lubavad kehtivad sätted teatud tingimustel vähendada energiamahukate ettevõtete maksumäära kuni nullini ja teiste ettevõtete maksumäärasid kuni 50%-ni ELi alammäärast. Et vähendada liikmesriikidevahelisi konkurentsimoonutusi ja vältida riigiabiga seotud probleeme, võimaldab läbivaadatud direktiiv teha liikmesriikidel omal äranägemisel maksuvähendusi ainult juhul, kui järgitakse ELi alammäära (nii energia- kui ka CO2-sisaldusel põhineva maksukomponendi osas). Samas ei kohaldata ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate ettevõtjate suhtes automaatselt CO2-komponenti. Lisaks saavad süsinikdioksiidi lekke ohuga sektoritesse kuuluvad ettevõtted kohustuslikus korras CO2-maksu krediiti. Mõlema sätte kohaldamine on liikmesriikidele kohustuslik, et vältida konkurentsimoonutusi.

  • Mis puudutab kodumajapidamistes kasutatavaid kütteaineid, laiendatakse liikmesriikide praegust paindlikku võimalust anda maksuvabastus mõne toote (gaas, süsi ja koks ning elekter) puhul kõigile kütteainetele (kaasa arvatud mineraalõlid), et võimaldada kõikide energiatoodete võrdset kohtlemist. Samal ajal käsitleb komisjon oma korrapärastes aruannetes selle erandi mõjus ning hindab kooskõla energia- ja kliimaeesmärkidega.

  • Põllumajandussektoris kehtivad jätkuvalt madalad maksumäärad, kuigi need sõltuvad nüüd keskkonnaeesmärkidest, millega tagatakse, et põllumajandus annab samuti panuse ühistesse energiasäästmise jõupingutustesse.

  • Liikmesriikidel on ka edaspidi võimalik maksusoodustusi anda, kui see on keskkonna huvides õigustatud, näiteks elekter taastuvatest allikatest või väga suure tõhususega soojus- ja elektrienergia koostootmine.

  • Tänane ettepanek ei muuda praegu kehtivaid rahvusvahelise lennunduse ja meretranspordi erandeid, arvestades rahvusvahelisi kohustusi ja konkurentsi moonutamise riski liikmesriikide ühepoolsete meetmete korral. Need erandid vaadatakse siiski ka uuesti läbi komisjoni korralises aruandes direktiivi kohaldamise kohta.

  • Üheksale uuele liikmesriigile (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia) kehtib üleminekuperiood kuni aastani 2020, mille jooksul nad ei pea CO2-komponenti kehtestama. See on põhjendatav nende üldiselt väikese sissetulekuga.

Kas alammäärasid kohandatakse välismõjuga, nagu näiteks inflatsiooni või CO2-hinna muutustega?

Jah. See on ettepaneku üks peamisi eeliseid. Alammäärad kohandatakse välismõjuga, nagu näiteks inflatsiooni või CO2-hinna tõusu või langusega. Energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv kajastab seepärast rohkem sellist välismõju. Energiasisaldusel põhinev maksu alammäär säilitab oma tegeliku väärtuse ja seda kohandatakse iga kolme aasta järel vastavalt baasinflatsioonile (toodete, välja arvatud toiduainete ja energia inflatsioonimäär). CO2-komponendiga seotud alammäär vaadatakse direktiivi kohaselt korrapäraselt läbi, et tagada selle vastavus CO2-hinnale ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames ning et minimeerida heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud ja hõlmamata ettevõtete vahelisi konkurentsimoonutusi.

Millised riigid on juba kehtestanud CO2-maksu?

CO2-maks kehtib hetkel Taanis, Iirimaal, Soomes ja Rootsis. Siseriiklikud maksumäärad on aga väga erinevad ning ei vasta CO2-hinnale ELi heitkogustega kauplemise süsteemis.

Millal energia maksustamist käsitlev läbivaadatud direktiiv jõustub?

Läbivaadatud direktiiv hakkab kehtima alates aastast 2013, toimides paralleelselt ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmanda etapiga. Liikmesriikidele antakse sobiv järkjärguline üleminekuaeg oma maksustamissüsteemi ümberkorraldamiseks, et ametiasutused, ettevõtjad ja energiasektor saaksid kohaneda. Pikad üleminekuperioodid (aastani 2023) energiasisalduse maksustamise täieliku ühtlustamiseni peaksid andma sektorile piisavalt aega uue maksustamissüsteemiga kohanemiseks.

Vt ka IP/11/468


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website