Komisjon kehtestab säästva biokütuse sertifitseerimise süsteemi

MEMO/10/247

Brüssel, 10. juuni 2010

Komisjon kehtestab säästva biokütuse sertifitseerimise süsteemi

(vt IP/10/711)

Mis on biokütus?

Biokütus on biomassist toodetud transpordikütus. Praegu on kõige olulisemad biokütused bioetanool, mida toodetakse suhkrust ja teraviljast ning millega asendatakse bensiini, ja biodiislikütus, mida toodetakse peamiselt taimeõlidest ning millega asendatakse diislikütust. Biokütus moodustas 2008. aastal tarbitud transpordikütusest ligikaudu 3,4%, mis on 0,5% rohkem kui viis aastat tagasi.

Milleks on biokütust vaja?

Biokütust on vaja kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja kasvuhoonegaaside heite 20%-liseks vähendamiseks, mille kohta andis Euroopa Ülemkogu lubaduse 2007. aastal. Biokütus on transpordis kasutatava bensiini ja diislikütuse peamine alternatiiv. Transpordist tekib aga üle 20% Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitest.

Kuidas edendab EL biokütuse kasutamist?

Taastuvenergia direktiivis,¹ mis võeti vastu 2009. aastal, on sätestatud taastuvenergia siduvad eesmärgid. Igal liikmesriigil on oma eesmärgid seoses taastuvenergia üldise osakaaluga energiatarbimises. Lisaks tuleb kõigis liikmesriikides toota taastuvatest energiaallikatest 10% transpordisektoris tarbitavast energiast. Biokütus on peamine transpordis kasutatav taastuvenergia.

Mida uut on kahes avaldatud teatises?

• Säästva biokütuse sertifikaat: komisjon kannustab ettevõtjaid, valitsusi ja valitsusväliseid organisatsioone võtma kasutusele biokütuse sertifitseerimise vabatahtlikke süsteeme. Komisjon hindab, kas need süsteemid on usaldusväärsed ja kas neid auditeeritakse pettust võimaldamata. Sertifikaatidega tagatakse, et kõik sertifitseerimist tõendava märgisega biokütused on säästvad ja toodetud taastuvenergia direktiivi nõuete kohaselt. Kõigis süsteemides peavad sõltumatud audiitorid kontrollima kogu tootmisahelat alates põllumajandustootjast kuni turustaja ja kütusetarnijani.

• Looduskaitse: komisjon selgitab väga täpselt, millist maad EI või kasutada biokütuse tootmiseks. Kasutada ei tohi looduslikke metsi, kaitse- ja märgalasid ega turbarabasid. Komisjon välistab sõnaselgelt metsade muutmise õlipalmiistandusteks.

  Üksnes sellise biokütuse edendamine, mis vähendab oluliselt kasvuhoonegaaside heidet: komisjon selgitab, kuidas tõendada, et kasutatav biokütus vähendab heidet oluliselt. Komisjoni sõnul aktsepteeritakse ainult sellist biokütust, mis vähendab kasvuhoonegaaside heidet 35 % võrra bensiini ja diislikütusega võrreldes. See künnis tõuseb 2017. aastal 50%-ni. Arvutustes võetakse lisaks süsinikdioksiidile (CO2) arvesse ka metaani (CH4) ja dilämmastikoksiidi (N2O), mis on CO2-st kangemad kasvuhoonegaasid.

Kas see tähendab, et ELi võib importida vaid sellist biokütust?

Ei. See tähendab, et üksnes kirjeldatud tingimustele vastavat biokütust võetakse arvesse nende eesmärkide puhul, mille ELi 27 liikmesriiki peavad taastuvenergia direktiivi kohaselt 2020. aastaks täitma. See käib nii Euroopa Liidus toodetud kui ka väljastpoolt ELi sisse toodud biokütuse kohta. Vaid sellisele biokütusele kehtivad riiklikud toetused, nt maksusoodustused.

Kuidas toimib sertifikaat praktikas?

Näide: Suurbritannia kütusetarnija, kes kasutab Brasiiliast pärit etanooli, peab teatama Suurbritannia ametivõimudele biokütuse kogused. Selle kütuse säästvuse tõendamiseks võib see tarnija osaleda vabatahtlikus süsteemis.

Ta peab kindlustama, et kogu tootmisahela kohta on olemas dokumendid – talle biokütust müüval turustajal, turustajale etanooli müüval etanoolitehasel ja etanoolitehasele suhkruroogu müüval põllumajandustootjal. Ettevõtja peab seda kontrollima enne süsteemiga liitumist ja seejärel vähemalt korra aastas.

Auditeid tehakse samamoodi nagu finantssektoris: audiitor kontrollib kõiki dokumente ning põllumajandustootjatelt, tehastelt ja tarnijatelt võetud tooteproove. Ta kontrollib, kas etanooli lähtematerjal on kasvatatud maal, mis oli varem põllumaa ja mitte troopiline mets.

Kas tanklates tähistatakse biokütust sertifitseerimist tõendava märgisega?

Sertifitseerimissüsteemide raames ei tule lõpptoodet märgistada, samas võib aga seda teha. Sellest oleks kasu ka reklaamimiseks, sest tanklad saaksid näidata, et nad müüvad säästvat biokütust. Eriti on see nii juhul, kui sertifitseerimissüsteemis järgitakse ELi õigusega ettenähtud nõuetest veelgi rangemaid nõudeid.

Kas ettevõtjad või riigid on juba näidanud üles huvi selliste süsteemide loomise vastu?

Komisjon on ühenduses paljude ettevõtjate ja organisatsioonidega, kes soovivad luua vabatahtlikke sertifitseerimissüsteeme. Nüüd, mil auditeerimisnõuded on teada, paluvad nad tõenäoliselt peagi komisjonil oma süsteemid heaks kiita.

Kas on võimalik pettust vältida? Audiitorid ei ole ju alati kohapeal.

Kui vaatamata sõltumatule auditeerimisele tekib väga ebatõenäoline olukord, kus kahtlustatakse pettust, võib igaüks sellise kahtlusega komisjoni poole pöörduda ning viimane võib sertifitseerimissüsteemi tunnustamise tühistada.

Millist biokütust kasutatakse transpordis?

2007. aastal moodustas ELi transpordisektoris tarbitud taastuvenergiast 75% (6,1 miljonit tonni naftaekvivalenti) biodiislikütus, 15% (1,24 miljonit tonni naftaekvivalenti) bioetanool ja ülejäänud 10% puhas taimeõli.

Kui suures koguses biokütust imporditakse ELi?

2007. aastal toodi sisse ligikaudu 26% ELis tarbitud biodiislikütusest ja 31% bioetanoolist, enamik Brasiiliast ja Ameerika Ühendriikidest. Valdav osa biokütusest toodetakse Euroopa Liidus. Peale säästvuskriteeriumide peab ELi biokütus vastama ELi keskkonnaalastele õigusnormidele ja põllumajandusnõuetele, mis on muu hulgas seotud maastikuhooldusega, mulla kaitsmisega erosiooni eest ja veekasutuse juhtimisega.

Maad on vähe. Kas biokütuse tootmiseks tuleb metsi maha võtta?

Maakasutuse muutumise kogumõju hinnangute kohaselt läheb 10% eesmärgi täitmiseks vaja ligikaudu 2–5 miljonit hektarit maad. ELis on küllaldaselt varem taimekasvatuseks kasutatud maad, mis ei ole enam põllumaa, ning sellest piisaks biokütuse tootmiseks isegi siis, kui kogu tarbitav biokütus toodetaks Euroopas. Ka mujal maailmas on metsade raadamisele alternatiive. Indoneesias on hinnanguliselt 3–12 miljonit hektarit maad, kust on varem metsad maha võetud ja mis on sööti jäänud. Mõttekas on see maa kasutusse võtta.

Kas biokütuse tootmiseks ELi eesmärkide täitmise nimel võib võtta maha vihmametsi palmiõli tootmiseks?

Ei. Teatises on see võimalus välistatud. Komisjon on selles sõnaselgelt öelnud, et metsi ei tohi muuta õlipalmiistandusteks.

Kas enamik biokütusest toodetakse palmiõlist?

Vaid 4–5% ELis tarbitavast biokütusest toodetakse palmiõlist. See on umbes 1% maailmas toodetud palmiõlist. Ka väljaspool ELi ei kasutata palju palmiõlist saadud biokütust. Rohkem kui 95% palmiõlist läheb toiduainete ja tööstuskaupade (nt kosmeetika) tootmiseks.

Ajavahemikul 2000–2008 suurenes palmiõli toodang 20 miljoni tonni võrra. See kogus on nelikümmend korda suurem ELis biokütuse tootmiseks kasutatavast palmiõli kogusest (500 000 tonni). Biokütused ei ole seega metsade raadamise peapõhjus. Säästvusnõuded aitavad aga vaieldamatult raadamist ära hoida.

ELis tehtud uuringute kohaselt ei vähenda biokütus kasvuhoonegaaside heidet. Kuidas EL sellesse suhtub?

See ei vasta tõele – hiljutiste uuringute kohaselt vähendab biokütus kasvuhoonegaaside heidet. Taastuvenergia direktiivis sätestatud nõude kohaselt avaldab komisjon käesoleva aasta lõpuks nende uuringute põhjal koostatud aruande kaudse maakasutuse kohta.

Biokütuse kasutus ELis aastatel 2003–2008

Biokütuse osakaal transpordikütuses

¹ :

23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohta, ELT L 140/28, 5.6.2009.

² :

Üksnes biodiislikütus.

³ :

2007. aasta andmed.

⁴ :

Üksnes biodiislikütus.

⁵ :

Üksnes biodiislikütus.

⁶ :

Hinnanguline näitaja.