Navigation path

Left navigation

Additional tools

MEMO/08/33

Brüssel, 23. jaanuar 2008

Memo taastuvenergia ja kliimamuutuste paketi kohta

1. SISSEJUHATUS

Viimastel aastakümnetel on meie eluviis ja suurenev jõukus mõjutanud väga suurel määral energiasektorit ning selle käigus muutnud märkimisväärselt energiaalaseid väljavaateid. Järjest suurenev nõudlus energia järele, hüppeliselt kasvavad naftahinnad, ebakindlad energiatarned ja hirm globaalse soojenemise ees on avanud meie silmad tõsiasjale, et energiat ei saa enam pidada endastmõistetavaks. Seetõttu on Euroopa Liidu liidrid võtnud endale kohustuse suurendada taastuva energia kasutamist, st suurendada sellise energia kasutamist, mis võiks asendada fossiilkütust, mitmekesistada meie energiavarustust ja vähendada süsinikuheidet. Taastuvenergiasse, energiatõhususse ja uutesse tehnoloogiatesse investeerimise toetamine aitab kaasa säästvale arengule ja varustuskindlusele, samuti aitab see luua uusi töökohti ning soodustab majanduskasvu, suuremat konkurentsi ja maapiirkondade arengut. Taastuvenergia edendamise ja kasutamise jaoks on vaja põhjalikku õiguslikku raamistikku. Vaid see suudab tagada äriringkonnale pikaajalise stabiilsuse, mida on vaja selleks, et teha taastuvenergia sektoris ratsionaalseid investeerimisotsuseid ja suunata Euroopa Liit tulevikus puhtama, kindlama ja konkurentsivõimelisema energia kursile.

2. TAUST

2007. aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon energiat ja kliimamuutusi käsitleva kompleksse ettepaneku, mis hõlmas energiavarustuse, kliimamuutuste ja tööstusarengu küsimusi. Kaks kuud hiljem kiitsid Euroopa riigipead kava heaks ning leppisid kokku Euroopa energiapoliitikas.

Kavas nõuti:

20 %-list energiatõhususe suurenemist
20 %-list kasvuhoonegaaside heidete vähenemist
20 %-list taastuvate energiaallikate osakaalu ELi üldises energiatarbimises aastaks 2020
10 %-list biokütuse osakaalu mootorsõidukikütuses aastaks 2020

Need eesmärgid on väga auahned: praegu moodustab taastuvenergia 8,5 % energiast. 20 %-lise osakaalu saavutamiseks aastaks 2020 on vaja suuri jõupingutusi kõigis majandussektorites ja kõigi liikmesriikide poolt.

Selleks et tagada selle eesmärgi saavutamisel tehtavate jõupingutuste võrdne jagamine liikmesriikide vahel, on vaja üleeuroopalist lähenemisviisi. Lisaks sellele tuleb investoritele tagada kindlus eesmärkide ja järgitava kursi puhul.

3. KOMISJONI ETTEPANEK

Taastuvenergiaga seotud poliitikaeesmärkide saavutamiseks on Euroopa Komisjon kavandanud direktiivi. Selle direktiivi eesmärk on kehtestada riiklikud taastuvenergia eesmärgid, mille tulemuseks oleks üldine siduv eesmärk saavutada 2020. aastaks 20%-line taastuvate energiaallikate osakaal energiatarbimises ning iga liikmesriigi jaoks siduv miinimumeesmärk oleks saavutada 10 %-line biokütuste osakaal transpordisektoris.

Taastuvenergia mõjutab kolme sektorit: elekter, soojus ja jahutus ning transport. Liikmesriigid otsustavad ise, milline on nende sektorite panuste proportsioon riikliku eesmärgi saavutamisel, valides selleks oma riigi olude jaoks parimad vahendid. Samuti antakse neile valikuvõimalus saavutada oma eesmärgid taastuvenergia arendamise toetamisega teistes liikmesriikides ja kolmandates riikides.

Kõikides liikmesriikides kehtib miinimumnõue saavutada 10 %-line biokütuste osakaal transpordisektoris. Biokütused aitavad lahendada transpordisektori sõltuvust naftast – tegemist on ühe kõige tõsisema energiavarustuskindluse probleemiga, millega Euroopa Liit silmitsi seisab.

Lisaks on direktiivi eesmärk kõrvaldada taastuvenergia osakaalu kasvu teelt ka tarbetud takistused – näiteks lihtsustades uute taastuvenergiaga seotud arengute suhtes kohaldatavaid haldusmenetlusi – ning julgustada paremate taastuvenergia liikide arengut (kehtestades biokütuste suhtes säästlikkuse standardid jne).

4. EESMÄRKIDE ARVUTAMINE

Selleks, et taastuvate energiaallikate puhul oleks üldist 20 % eemärki võimalik tõhusalt saavutada, tuleb iga liikmesriigi konkreetne eesmärk määrata kindlaks võimalikult õiglaselt. Selleks on komisjon esitanud lihtsa viiest sammust koosneva lähenemisviisi:

  • Taastuvenergia osakaalu 2005. aasta (paketis kõigi arvutuste võrdlusaasta) seisuga kohandatakse selliselt, et see kajastaks riiklikke lähtepunkte ja juba tehtud jõupingutusi liikmesriikide puhul, kes saavutasid ajavahemikus 2001–2005 vähemalt 2 %-lise kasvu;
  • Kohandatud 2005. aasta taastuvenergia osakaalule lisatakse iga liikmesriigi puhul 5,5 %;
  • Ülejäänud osa (0,16 tonni naftaekvivalenti iga ELis elava inimese kohta) kaalutakse SKT indeksiga elaniku kohta, et see kajastaks eri liikmesriikide jõukust, ning seejärel korrutatakse iga liikmesriigi rahvaarvuga
  • Need kaks elementi liidetakse, et saada taastuvenergia osakaalu täismäär energia kogutarbimisest 2020. aastal.
  • Lisaks kohaldatakse iga liikmesriigi suhtes 2020. aastaks eesmärgiks seatud osakaalu ülemist piiri.

Selline eesmärkide püstitamise meetod tagab panuste õiglase jagunemise liikmesriikide vahel. Samas võimaldab kaubeldavate päritolutagatiste korra loomine liikmesriikidel oma eesmärgid võimalikult tulemuslikult saavutada: selle asemel, et arendada kohalikke taastuvenergia allikaid, on liikmesriikidel võimalik osta päritolutagatisi (tõendeid, mis tagavad energia päritolu taastuvatest allikatest) teistelt liikmesriikidelt, kus taastuvate energiaallikate arendamine on odavam.

5. BIOKÜTUSED

Transpordisektoris on eesmärk saavutada 10 %-line taastuvenergia osakaal kehtestatud samale tasemele kõigi liikmesriikide puhul selleks, et tagada transpordis kasutatavate kütuste spetsifikatsioonide vastavus ja kättesaadavus. Liikmesriikidel, kellel puuduvad biokütuste tootmiseks sobivad ressursid, on lihtne hankida transpordis kasutatavaid taastuvaid kütuseid mujalt. Kuigi Euroopa Liidul oleks tehniliselt võimalik rahuldada oma biokütusevajadused üksnes liidusisesest toodangust, on samas tõenäoline ja ka soovitav, et need vajadused rahuldatakse tegelikult nii liidusisese toodangu kui ka kolmandatest riikidest imporditavate koguste kaudu.

Muret on tuntud selle pärast, kas biokütuse tootmine on säästlik. Kuigi biokütused on taastuvenergia tegevuskavas olulise tähtsusega ja transpordisektori kasvavate heidete puhul võtmelahenduseks, tuleb nende kasutamist soodustada üksnes siis, kui nende tootmine on säästlik. Olgugi, et valdav osa praegu Euroopa Liidus tarbitavatest biokütustest toodetakse säästlikult, on mure põhjendatud ning selle küsimusega tuleb tegeleda. Seetõttu kehtestatakse direktiiviga ranged keskkonnasäästlikkuse kriteeriumid selle tagamiseks, et Euroopa eesmärkide puhul arvessevõetavad biokütused on säästlikud ning et need ei ole vastuolus meie üldiste keskkonnaeesmärkidega. See tähendab seda, et biokütuse puhul tuleb saavutada vähemalt minimaalne kasvuhoonegaaside vähendamise tase ning täidetud peavad olema mitmed bioloogilise mitmekesisusega seotud nõuded. Muu hulgas välditakse sellega bioloogiliselt väga mitmekesise maa, sh looduslike metsade ja kaitsealade kasutamist biokütuste jaoks tooraine tootmiseks.

Biokütused maksavad rohkem kui muud taastuvenergia liigid ja ilma eraldi miinimumeesmärgita biokütuste jaoks ei arendata neid edasi. See on oluline seetõttu, et kasvuhoonegaasidega seotud suundumused on transpordisektoris kõige murettekitavamad ning biokütused on ühed vähestest meetmetest (koos sõidukikütuse tõhususega), millega suudetakse reaalselt saavutada märkimisväärset mõju transpordist tulenevatele kasvuhoonegaaside heidetele. Lisaks sellele on transpordisektori sõltuvus naftast kõige tõsisem varustuskindluse probleem. Pealegi peame tuleviku seisukohast andma õigeid signaale: praegu on tootmises autod, mis on vanad aastal 2020. Autotootjatel on vaja teada, millise kütuse jaoks nad autosid kavandavad.

6. MILLISED ON TAASTUVENERGIA EELISED?

Taastuvenergia arvukad eelised – seoses kliimamuutuse mõju, energiavarustuse kindluse ja pikaajalise majandusliku kasuga – on laialdaselt tunnustatud. Komisjoni analüüs näitab, et Euroopa Liidu taastuvenergiat käsitlevate eesmärkide saavutamine tähendab järgmist:

  • aastas 600–900 miljoni tonni võrra vähem CO2 heidet – sellega aeglustatakse kliimamuutuste tempot ja julgustatakse teisi riike samamoodi toimima;
  • fossiilkütuste tarbimist vähendatakse 200–300 miljonit tonni aastas, suurem osa sellest imporditud fossiilkütuste arvelt, seega muutub energiavarustus Euroopa kodanike jaoks kindlamaks;
  • kõrgtehnoloogiliste tööstusharude, uute majanduslike võimaluste ja töökohtade toetamine.

Kõik see läheb maksma ligikaudu 13–18 miljardit eurot aastas. See investeering võimaldab langetada meie energiavarustusest üha suurema osa moodustavate taastuvenergiatehnoloogiate hinda.

Taastuvenergia on majanduslikult mõistlik

Naftahinna praeguse taseme juures nähakse taastuvates energiaallikates üha rohkem majanduslikult põhjendatud alternatiivi. Taastuvate energiaallikate järjest suurema kasutamise puhul võime eeldada, et aja jooksul jätkab taastuvenergia hind langemist, nagu see toimub infotehnoloogia puhul. Hinnad on viimastel aastatel tõepoolest juba märkimisväärselt langenud.

Eelmisel aastal suurenesid globaalsed investeeringud säästvasse energiasse 43 % võrra. Prognooside kohaselt suurenevad 2016. aastaks turul päikese- ja tuuleenergiast, biokütustest ja kütuseelementidest saadavad tulud ligikaudu 150 miljardi euroni, samas kui rekordilised investeeringud tuule ja päikeseenergiasse ja biokütustesse peegeldavad tehnoloogilist küpsust, suuremaid poliitilisi stiimuleid ning investorite usalduse suurenemist.

See protsess läheb edasi jätkuva ja ulatuslikuma rakendamise kaudu. Seevastu fossiilkütuste, eelkõige nafta hind on alates 1998. aastast olnud stabiilselt tõusuteel. Muutused on selged: taastuvenergia hind langeb, fossiilkütustest saadava energia hind tõuseb.

Ent taastuvate energiaallikate kasutamine aitab kaasa ka töövõimaluste suurenemisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Taastuvenergiast saadav käive on Euroopa Liidus 30 miljardit eurot, luues ligikaudu 350 000 töökohta. Töövõimalused on ääretud, alates fotogalvaaniliste komponentide kõrgetehnoloogilisest tootmisest ja lõpetades hooldustöödega tuuleelektrijaamades või põllumajandussektoris biomassi tootmisega.

Euroopa Liidu paindlik taastuvenergiapoliitika pakub ka tööstuslikku võimalust. Alustades üleminekut madala süsinikusisaldusega majandusele varem, kui seda muidu oleks tehtud, vähendatakse vajadust radikaalsemate ja äkilisemate kohanduste järele. Imporditud fossiilkütuste arvelt hoitakse raha kokku ning energiaallikate suurem mitmekesisus tagab selle, et Euroopa Liit on väljastpoolt tulevate šokkide eest paremini kaitstud.

Taastuvenergia on keskkondlikult mõistlik

Taastuvenergiaga seotud eesmärk on tihedalt seotud meie eesmärgiga seoses kasvuhoonegaaside heidetega. Ilma taastuvenergia osakaalu märkimisväärse suurendamiseta Euroopa Liidu energiaallikate komplektis on praktiliselt võimatu täita meie eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heiteid.

Kuid mõistet „puhas energia” ei kohaldata üksnes kasvuhoonegaaside heidete vähendamise suhtes – see hõlmab ka traditsioonilisi saasteaineid, sealhulgas lämmastikoksiidid, vääveloksiidid ja tahked osakesed. Need on meie tervisele samavõrd kahjulikud kui keskkonnale.

Fossiilkütusest saadud energia mõjutab keskkonda kogu ahela vältel: alates kaevandamisest ja tootmisest kuni transpordi ja lõppkasutamiseni. Taastuvenergiaga minimeeritakse negatiivsed mõjud või kõrvaldatakse need täielikult.

Loomulikult ei ole taastuvenergia alati täiuslik lahendus ning teatavad keskkonna- ja esteetilised probleemid jäävad, kuid uued tehnoloogilised lahendused aitavad kaasa selle mõju vähenemisele aja jooksul. Laiemas plaanis pole siiski mingit kahtlust, et kliimamuutuste kahjulikud mõjud omavad palju suuremat tähtsust.

Taastuvenergia tähendab energiavarustuse kindlust

Meie sõltuvus piiratud arvust energiaallikatest (nafta ja gaas) on muutumas järjest suuremaks probleemiks. Nafta ei ole enam odav kaup, mille olemasolu võiksime endastmõistetavaks pidada. Käesoleva aastakümne esimestel aastatel kõikus naftahind 25–30 dollari tasemel, kuid praeguseks on see kerkinud 100 dollarini barreli kohta.

Varustuskindluse perspektiivist lähtudes on Euroopa Liidu taastuvenergia peamiselt toodetud Euroopa Liidus. See tähendab seda, et Euroopa Liitu mõjutavad tarnehäired vähem ning samuti pehmendab see kütusehinna tõuse. Seetõttu on mõistlik toota vajalikust energiast rohkem ise ning kasutada järjest mitmekesisemaid taastuvaid energiaallikaid. Mitmekesine energiavarustus – see ongi energiavarustuse kindlus.

Euroopa Liidu kodanikud pooldavad taastuvenergiat

Muudatused tarbijate suhtumises rohelisse energiasse on samuti järjest ilmsemad. Küsitlused näitavad, et tarbijad väärtustavad taastuvenergia keskkonnaeeliseid rohkem kui tavapäraseid saastavaid energiaallikaid ning eelistavad neid elektriettevõtjaid, mis saavad vähemalt osa energiast taastuvenergiatehnoloogiate abil[1].

2007. aasta jaanuaris korraldatud Eurobaromeetri arvamusküsitluse kohaselt nägi 55 % Euroopa Liidu kodanikest taastuvenergia kasutamises suurt tulevikulootust. 60 % arvates peaksid energiaalased teadusuuringud olema ELi prioriteediks.

Lisaks sellele näib, et ELi kodanikud toetavad energiavarustuse struktuuri muutmist selliselt, et intensiivistataks teadusuuringuid ja arendustegevust ning tagataks energiavaldkonna stabiilsus.

Paljud neist arvavad, et liikmesriikide valitsuste prioriteediks peaks olema madalate energiahindade tagamine ja pidev energiavarustus, ning 40 % neist on valmis maksma rohkem taastuvatest allikatest pärit energia eest.

Need andmed rõhutavad ilmselgelt taastuvenergia tähtsust Euroopa Liidu kodanike jaoks. Järjest rohkem inimesi arvab, et taastuvenergia järjest ulatuslikum kasutamine on äärmiselt oluline selleks, et saaksime elada puhtas, säästvas ja ohutumas keskkonnas.

7. TAASTUVENERGIA EUROOPA LIIDUS PRAEGU

Euroopa Liit on juba praegu taastuvenergia vallas maailmas juhtkohal ning sellel sektoril on tohutu ja järjest suurem majanduslik tähtsus kogu maailmas. Euroopa Liit püüab selles kiiresti arenevas valdkonnas jääda liidripositsioonile. Seni on aga areng Euroopa Liidu lõikes olnud ebaühtlane ning taastuvenergia moodustab ikka veel vaid väikese osa liidu energiapaketist tervikuna, võrreldes gaasi, nafta ja söe juhtpositsiooniga.

Erinevad taastuvenergia liigid on erinevas tehnoloogilise ja kaubandusliku arengu etapis. Teatavates kohtades ja teatavatel tingimustel on sellised energiaallikad nagu tuul, vesi, biomass ja päikesesoojus juba praegu majanduslikult elujõulised. Samas vajavad sellised taastuvenergialiigid nagu fotogalvaaniline päikeseenergia suuremat nõudlust, et parandada mastaabisäästu ja langetada hinda.

Praegu kehtib taastuvenergia vallas kaks Euroopa Liidu direktiivi: üks elektri ja teine biokütuste kohta. Kolmas sektor, soojus ja jahutus, on seni Euroopa tasandil täielikult välja jäetud. 2020. aasta eesmärgipüstitus annab võimaluse teha ettepanek ühe põhjaliku direktiivi kohta, mis hõlmaks kõiki kolme taastuvenergiasektorit. See võimaldab kehtestada nii erinevates sektorites rakendatavad individuaalsed meetmed kui ka käsitleda sektoritevahelisi küsimusi (näiteks toetuskavad ja erinevad haldustõkked). Üksainus direktiiv ja üksainus riiklik tegevuskava julgustab liikmesriike mõtlema energiapoliitikale ühtsemalt, keskendudes ressursside parimale võimalikule jaotamisele.

Euroopa Komisjoni uue direktiiviga kehtestatakse uued taastuvenergiaga seotud eesmärgid ning püütakse luua stabiilne ja ühtne raamistik kõigi taastuvate energiaallikate jaoks. Kõik see on olulise tähtsusega, et tagada investorite usaldus, mida on vaja selleks, et taastuvad energiaallikad saaksid kavandatud rolli mängida. Samas on raamistik piisavalt paindlik, et võtta arvesse erinevate liikmesriikide konkreetset olukorda ja tagada, et neil oleks oma eesmärkide tulemuslikuks saavutamiseks aega. Selleks hõlmab raamistik päritolutagatiste ülekandmise parandatud korda. Lisaks sellele hõlmab direktiiv konkreetseid meetmeid, et kõrvaldada taastuvenergia arendamise teelt takistused, nagu näiteks ülemäärane halduskontroll, ning julgustada suuremal määral kasutama paremini toimivaid taastuvenergia vorme.


[1] Union of Concerned Scientists, www.ucsusa.org


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website