Chemin de navigation

Left navigation

Additional tools

MEMO/08/31

Brüssel, 23. jaanuar 2008

Riigiabi: keskkonnavaldkonnas antava riigiabi suunised – korduma kippuvad küsimused

(Vt ka IP/08/80)

Milleks on vaja keskkonnakaitseks antava riigiabi suuniseid?

Riigiabi peab vastama teatavatele kriteeriumidele ja riigiabi andmiseks peab olema Euroopa Komisjoni nõusolek. Liikmesriikide abistamiseks annab komisjon välja suuniseid ja raamistikke, mille eesmärk on teha eelnevalt teatavaks meetmed, mida peetakse ühisturuga kokkusobivaks. Sellega kiirendatakse ka riigiabi heakskiitmise menetlust.

Keskkonnakaitse on Euroopa Liidus oluline eesmärk. Keskkonnakaitse taset ei peeta praegu piisavaks ja seepärast tuleb selles valdkonnas olla aktiivsem. Äriühingud ei vastuta veel täies ulatuses kulude eest, mis nad oma saastega ühiskonnale tekitavad. Selle turutõrke korrigeerimiseks ja kõrgema keskkonnakaitse taseme edendamiseks võivad valitsused võtta vastu õigusnorme, tagamaks, et äriühingud maksaksid oma tekitatud saaste eest (tehes seda nt maksude või heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu) või vastaksid teatavatele keskkonnastandarditele.

Teatavatel juhtudel võib riigiabi andmist õigustada sellega, et see stimuleerib eraettevõtteid rohkem investeerima keskkonnakaitsesse või vabastab teatavad ettevõtted suhteliselt suurtest finantskohustustest, et rakendada järjest rangemat üldist keskkonnapoliitikat.

Samal ajal aga aitavad suunised jälgida, et riigiabi ei oleks ebasihipärane ega ülemäärane. Selline abi mitte üksnes ei moonuta konkurentsi, vaid takistab ka keskkonnaalal seatud eesmärkide saavutamist.

Kuidas on omavahel seotud keskkonnakaitseks antava riigiabi suunised ning kliimamuutust ja energeetikat käsitlev pakett?

Euroopa Ülemkogu otsustas 2007. aasta märtsis vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % ja saavutada 2020. aastaks olukord, kus taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia moodustab ELi energiatarbimisest 20 %.

Kliimamuutust ja energeetikat käsitlevas paketis esitab komisjon ambitsioonikad poliitilised meetmed, mis hõlmavad muu hulgas taastuvenergiat ja heitkogustega kauplemist. Püstitatud eesmärkide saavutamiseks on paketis esitatud turumehhanismid, mis peaksid tagama, et saastajad maksavad oma tekitatud saaste eest ja et toetatakse keskkonnasõbralikumaid tehnoloogiaid. Uutes keskkonnaabi suunistes on olulisel kohal liikmesriikidele ja tööstusele õigete stiimulite loomine, et ergutada neid keskkonna nimel rohkem pingutama.

Säilitades tõhusa konkurentsi, toetatavad keskkonnaabi suunised esiteks paketis esitatud turupõhiste vahendite kasutamist. On selge, et ilma tõhusa konkurentsita jäävad eesmärgid saavutamata. Kui saastajad ei maksa piisavalt ja saavad riigiabile toetudes hiilida kõrvale keskkonnainvesteeringutest, siis ei moonutata sellega mitte ainult konkurentsi, vaid takistatakse liidu ambitsioonikate keskkonnaalaste eesmärkide saavutamist.

Teiseks hõlmavad keskkonnaabi suunised mitmeid meetmeid, mis täiendavad ja toetavad eesmärki jõuda parema keskkonnakaitseni. Ette võib tulla olukordi, kus liikmesriigid ei saa rakendada nõuetekohaselt põhimõtet, et saastaja maksab. Sellistes olukordades võib riigiabi pakkuda alternatiivvõimalusi keskkonnaalaste negatiivsete välismõjudega seotud turutõrgete korrigeerimiseks. Riigiabi võib anda üksikettevõtjale võimaluse muuta oma käitumist ja hakata kasutama keskkonnasõbralikumat protsessi või investeerima keskkonnahoidlikumasse tehnoloogiasse. Riigiabi võib võimaldada liikmesriigil võtta vastu õigusnorme või standardeid, mis on ühenduse standarditest rangemad, vähendades teatavatel äriühingutel lasuvaid ränki piiranguid. See hõlbustab ühenduse keskkonnaalaste eesmärkide saavutamist.

Kui abi on sihipärane, on ka suunised helded. Näiteks võib liikmesriik taastuvenergia tootmise korral kanda 100 % äriühingu täiendavatest kuludest.

Millised on uute keskkonnaalaste suuniste peamised erinevused võrreldes varasematega?

Uued keskkonnaalased suunised erinevad 2001. aasta suunistest peamiselt järgmises:

  1. Suunistesse on lisatud mitu uut sätet, nt standarditega varaseks vastavusseviimiseks antav abi, keskkonnauuringuteks antav abi, kaugkütteks antav abi, jäätmekäitluseks antav abi ja kaubeldavate lubade süsteemidega seotud abi.
  2. Abi osatähtsust on märkimisväärselt tõstetud. Suurte ettevõtjate puhul on abi osatähtsus kasvanud 30-40 %-lt 50-60 %-le. Väikeettevõtjate puhul aga 50-60 %-lt 70-80 %-le. Kui aga investeeringu eesmärk parandada ühenduse standardeid või nende puudumisel tõhustada keskkonnakaitset on seotud ökouuendustega, siis võib osatähtsust tõsta veel 10 protsendipunkti võrra. Lisaks on sätestatud võimalus anda abi 100 % ulatuses, kui rakendatud on pakkumismenetlust. Erinevalt 2001. aasta suunistest ei saa enam abi osatähtsust suurendada toetatavatele piirkondadele antava abi korral ega abi korral, mida antakse taastuvenergiat tootvatele rajatistele, mis katavad terve kogukonna energiavajadused.
  3. Maksuvähenduse osas on suunistes jäetud alles võimalus teha tingimusteta pikaajalisi erandeid keskkonnamaksudest, kui asjaomane äriühing maksab pärast maksuvähendust vähemalt ühenduses kehtestatud miinimumi. Kui äriühing ei maksa vähemalt ühenduse miinimumi, siis on pikaajalist erandit võimalik küll kohaldada, kuid liikmesriik peab tõendama, et nimetatud erandid on vajalikud ja proportsionaalsed. Väga olulisi maksuvähendusi või isegi täielikku maksuvabastust võidakse vahel kohaldada ka suurte saastajate suhtes. Komisjoni meelest võivad sellised erandid teatavatel tingimustel olla õigustatud, kuid liikmesriik peab põhjendama nende vajalikkust.
  4. Suunistega on ette nähtud standardne hindamine ja üksikasjalik hindamine. Üksikasjaliku hindamise meetod on juhtudeks, kui üksikettevõtjale antav abisumma on suur, et oleks võimalik põhjalikumalt hinnata eraldi iga juhtumit, mille puhul tõenäosus konkurentsi ja kaubanduse moonutamiseks on kõige suurem. Maksuvabastuste ja -vähendustega seotud kavasid hinnatakse vaid abikava enda tasandil, s.t et üksikettevõtjaid eraldi üksikasjalikult ei hinnata.
  5. Uute suuniste ja komisjoni enne suvepuhkust vastuvõetava tulevase üldise grupierandi määruse vahel on oluline seos. Grupierandi määrus vabastab liikmesriigi kohustusest teatada komisjonile teatavatest abimeetmetest, vähendades seeläbi halduskoormust. Tulevikus ei ole vaja komisjonile teatada teatavasse kategooriasse kuuluvast keskkonnaabist, mis ei ületa teatavat künnist. Lisaks on grupierandi määrusega nähtud abisumma arvutamiseks ette lihtsustatud meetod.

Miks võetakse abisumma arvutamisel aluseks keskkonnainvesteeringute lisakulud ja mitte kõik investeerimiskulud?

Abisumma aluseks on investeerimise lisakulud, mis tuleb teha selleks, et saavutada soovitud keskkonnakaitse tase võrreldes nt rajatistega, mis vastavad kohustuslikele standarditele, või tootmismeetodiga, mis ei ole standardite puudumise tõttu keskkonnasõbralik. Muudel juhtudel saab keskkonnaabi anda mis tahes investeeringule, mille tulemusena tõuseb keskkonnakaitse tase, ja seda isegi juhul, kui investeering ei ole alternatiivvariandist kallim. Lisaks antakse abi võimsuse või tootlikkuse suurendamiseks. Lubada peaks saama ainult niisugust riigiabi, millel on keskkonnale täiendava mõju. Tõenäosus, et antud abi tõstab keskkonnakaitse taset, on suurem abi puhul, mille andmisel on lähtutud lisakuludest.

Miks ei ole investeerimisabi osatähtsus 100 % juhtudel, kui abi katab ainult täiendavad keskkonnakulud?

Tavaliselt ei moodusta investeeringute puhul abi osatähtsus 100 % täiendavatest investeerimiskuludest seepärast, et täiendavate kulude arvutamine ei ole täpne, nt saadud tegevustulu ei võeta arvesse rajatise kogu kasutusaja jooksul. Teiseks võib keskkonnasõbralikul kuvandil olla ettevõtte jaoks kaubanduslik väärtus või see võib isegi olla hädavajalik äriühingu ellujäämiseks tulevikus. Seega ei ole investeeringu soodustamiseks vaja katta arvestatud täiendavaid keskkonnakulusid täies ulatuses.

Kui aga riigiabi on seotud pakkumismenetlusega, võib abi osatähtsus ulatuda 100 %-ni. Lisaks investeerimisabile võib taastuvenergia tootmiseks ja koostootmise puhul anda tegevusabi, et katta täies ulatuses vahe, mis tekib energia tootmiskulude ja asjaomase energia turuhinna vahel. Abi võib isegi hõlmata tavalist kapitali tootlust. Sellistel puhkudel on täiendavad kulud kaetud 100 % ulatuses.

Mis on võrdlusinvesteering?

Võrdlusinvesteering on investeering, mis oleks tehtud ka ilma riigiabita. Tegemist on tehniliselt võrreldava investeeringuga, mille tulemusena oleks saavutatud madalam keskkonnakaitse tase (mis vastab ühenduse kohustuslikele standarditele, kui sellised on olemas) ja mis oleks tõenäoliselt tehtud ka ilma abi saamiseta. Taastuvenergia korral võetakse võrdlusinvesteeringu aluseks sageli samasuguse võimsusega gaasiküttel töötav jaam, koostootmise puhul aga kaks eraldi jaama: üks elektritootmise ja teine soojustootmise jaoks. Siiski sõltub võrdlusinvesteeringu valik tootmise liigist ja turust. Asjaomane võrdlusinvesteering võib aja jooksul ka muutuda. Seepärast ei ole suunistes otstarbekas võrdlusinvesteeringut üksikasjalikumalt määratleda.

Abi võib anda juhul, kui ettevõte teeb rohkem, kui on nõutud ühenduse standardites. Kuid mis on ühenduse standard?

ELi õigusaktid sisaldavad mitmeid standardeid, milles on sätestatud tase, mis tuleb keskkonnaalaselt saavutada. Samuti käsitatakse ühenduse standardina nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi nr 96/61/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) kohast kohustust kasutada parimat võimalikku tehnikat vastavalt viimasele asjaomasele teabele, mille komisjon on avaldanud.

Standarditeks peetakse vaid neid, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktidega otse üksikettevõtjatele. Liikmesriikidele kehtestatud kohustusi ei käsitata kõnealuste suuniste kontekstis standarditena.

Milliseid juhtumeid hinnatakse üksikasjalikult?

Suuremate summade puhul on suurem oht konkurentsi ja kaubanduse moonutamiseks. Seepärast hinnatakse neid üksikasjalikult. Komisjonile tuleb eraldi teatada üksikutele toetusesaajatele antavatest suurtest summadest ja seda isegi juhul, kui neid antakse abikavade raames, mille komisjon on juba heaks kiitnud. Energia tootmiseks antava tegevustoetuse korral võetakse suurte summade määratlemisel abiks võimsusele kehtestatud künniseid. Komisjonile tuleb abist eraldi teatada järgmistel juhtudel:

  1. investeerimisabi: kui abisumma ületab 7,5 miljonit eurot ettevõtja kohta;
  2. energia säästmiseks antav tegevusabi: kui abisumma ületab 5 miljonit eurot ettevõtja kohta viie aasta jooksul;
  3. tegevusabi taastuva elektrienergia tootmiseks ja/või taastuva soojusenergia ühendatud tootmiseks: kui abi antakse taastuva elektrienergia rajatistele, mille taastuva elektrienergia tootmise võimsus ületab 125 MW;
  4. tegevusabi biokütuse tootmiseks: kui abi antakse biokütuse tootmise rajatistele, mille tootmine ületab 150 000 tonni aastas;
  5. abi koostootmiseks: kui abi antakse koostootmisjaamale, mille koostoodetud elektri võimsus ületab 200 MW. Soojusenergia koostootmiseks antavat abi hinnatakse vastavalt teatisele elektrivõimsuse kohta.

Üksikasjalik hindamine ei tähenda iseenesest seda, et kavandatud riigiabi andmine keelataks ära. See tähendab vaid seda, et komisjon kontrollib tähelepanelikult, kas abi on vajalik ja aitab ka tegelikult kaasa keskkonnakaitsele, moonutamata põhjendamatult konkurentsi.

Kuidas saab ettevõtja keskkonnaabi taotleda?

Suunistes on kehtestatud eeskirjad, mida liikmesriigid peavad riigiabi andmisel järgima. Kui ettevõtja soovib tõsta keskkonnakaitse taset ja vajab selleks abi, peab ta pöörduma oma riigis asutuse poole, kes tegeleb keskkonnaabi andmisega.
Raamistiku tervikteksti leiate aadressilt:
http://ec.europa.eu/comm/competition/state_aid/reform/reform.cfm


Side Bar

Mon compte

Gérez vos recherches et notifications par email


Aidez-nous à améliorer ce site