Navigation path

Left navigation

Additional tools

Küsimused ja vastused heitkogustega kauplemise ja siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade kohta

European Commission - MEMO/05/84   08/03/2005

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL

MEMO/05/84

Brüssel,8. märts 2005

Küsimused ja vastused heitkogustega kauplemise ja siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade kohta

(25. mail 2005 ajakohastatud versioon)

1) Mis on heitkogustega kauplemise eesmärk?

Heitkogustega kauplemise süsteem[1] (ETS) on kliimamuutuste vastu võitlemise nurgakivi. See on maailma kõige esimene rahvusvaheline CO2 heitkogustega kauplemise süsteem. Kõnealune süsteem hõlmab umbes 12 000 käitist, mis moodustavad ligi poole Euroopa CO2 heitkogustest.

Eesmärk on aidata EL liikmesriikidel saavutada Kyoto protokolli alusel võetud kohustuste täitmine. Heitkogustega kauplemine ei tähenda uusi keskkonnasihte, vaid võimaldab Kyoto protokollist tulenevate olemasolevate sihtide odavamat saavutamist. Osalevatele äriühingutele saastekvootide ostu või müügi lubamine tähendab, et sihte on võimalik saavutada väikseimate kulutustega. Kui heitkogustega kauplemise süsteemi ei oleks vastu võetud, tulnuks rakendada teisi, kulukamaid meetmeid.

2) Mis määrab saastekvootide hinna?

Komisjonil puudub seisukoht, milline peaks olema saastekvootide hind. Hinna aluseks on pakkumise ja nõudluse suhe nagu igal teiselgi vabal turul. Turuvahendajad noteerivad hindu saastekvootide jaoks, mis on pakkumisel või mille kohta tehakse pakkumisi. Komisjon ei sekku saastekvootide turgu. Moonutuste ilmnemisel kohaldatakse konkurentsiõigust nagu mis tahes teise turu puhul.

3) Mis on siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade otstarve?

Siseriiklikes saastekvootide eraldamise kavades (NAP) määratletakse liikmesriikide poolt oma äriühingutele eraldatavad üldised CO2 heitkogused, mida äriühingud saavad seejärel ise müüa või osta. See tähendab, et iga liikmesriik peab eelnevalt otsustama, kui palju saastekvoote kokku esimeseks kauplemisperioodiks 2005–2007 eraldada ning kui palju saastekvoote saab iga heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluv käitis. Idee on selles, et liikmesriigid piiravad saastekvootide eraldamise kaudu energia- ja tööstussektori CO2 heitkoguseid, luues seeläbi teatava puudujäägi, et hiljem saaks välja kujuneda toimiv turg, tänu millele üldised heitkogused tegelikult vähenevad.

Iga liikmesriik pidi 31. märtsiks 2004 (kümme uut liikmesriiki 1. maiks 2004) ette valmistama ja avaldama siseriikliku saastekvootide eraldamise kava.

4) Milliste kriteeriumide alusel hindab komisjon saastekvootide eraldamise kavasid ning kui palju tal selleks aega on?

Saastekvootide eraldamise kava hindamise aluseks on 11 üldkriteeriumi heitkogustega kauplemise direktiivi III lisas. 1. kriteerium näeb ette, et saastekvootide kavandatud üldkogus peab olema kooskõlas liikmesriigi Kyoto eesmärgiga. See tähendab, et liikmesriik peaks tagama, et tema käitistele antavad eraldised lubavad tal saavutada oma Kyoto eesmärki.

Loomulikult saab ja peab liikmesriik võtma teisigi meetmeid. Ka teised sektorid paiskavad atmosfääri kasvuhoonegaase: Euroopa Liidus põhjustab transport 21% EL kasvuhoonegaaside heitkogustest, leibkonnad ja väikeettevõtted 17% ning põllumajandus 10%. Seega saavad ja peaksid liikmesriigid võtma ka teisi meetmeid heitkoguste vähendamiseks neis majandusharudes. Lisaks saavad liikmesriigid kavandada heitkoguste krediidi ostmist Kyoto paindlike projektipõhiste instrumentide- puhta arengu mehhanismi (Clean Development Mechanism – CDM) ja ühisrakenduse (Joint Implementation – JI) ning rahvusvahelise heitkogustega kauplemise kaudu Kyoto protokolli alusel. CDM ja JI võimaldavad valitsustel rakendada heitkoguste vähendamise projekte välismaal ja võrrelda saavutatud vähendamiste arvu oma Kyoto eesmärkidega. JI projekte saab rakendada teistes industriaalriikides, kes on kohustunud täitma Kyoto eesmärke, samas kui CDM projekte võivad vastu võtta arengumaad, kellel ei ole protokollist tulenevaid eesmärke.

Kõiki neid meetmeid ja nende kavandatud tagajärgi tuleb saastekvootide eraldamise kavades mainida. Kriteeriumi 1 alusel hindab komisjon, kas heitkogustega kauplemises osalevate tööstuste heitkoguste tasemed koos nende teiste meetmetega võimaldavad liikmesriigil saavutada oma Kyoto protokollist tulenevaid eesmärke. Kuna vaid erinevate strateegiate ja meetmete ühendatud mõju võimaldab liikmesriikidel oma eesmärke saavutada, räägib direktiiv “teest” Kyotoni. Terve rida muid kriteeriume nõuab ka seda, et liikmesriigid hindaksid heitkoguste muutusi ja nende vähendamise potentsiaali kõigis majandusharudes.

Lisaks leidub kriteeriume, millega püütakse tagada mittediskrimineerimine äriühingute ja erinevate majandusharude vahel ning vastavus EL konkurentsi- ja riigiabieeskirjadele. Muud kriteeriumid on seotud kavas sisalduvate sätetega uustulnukate, varajase vähendamise püüdluste võimaldamise ja keskkonnasäästliku tehnoloogia kohta.

Komisjon avaldas suunised kõnealuste saastekvootide eraldamise kriteeriumide kohta 2004. aasta jaanuari alguses. Kui komisjon leiab, et kava ei ole kooskõlas kriteeriumidega ja EL-i asutamislepinguga, saab ta selle osaliselt või tervikuna tagasi lükata. Kui komisjon ei ole liikmesriigi kava ühtki aspekti tagasi lükanud, saab liikmesriik liikuda edasi lõpliku saastekvootide eraldamise otsuse vastuvõtmise suunas. Komisjon peab otsuse tegema kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik teavitab komisjoni siseriiklikust saastekvootide eraldamise kavast.

5) Kas see tähendab, et liikmesriik ei saa välja anda nii palju saastekvoote kui ta tahaks?

Jah. Liikmesriigil väljastada lubatud saastekvootide kogust reguleerivad 11 kriteeriumi. Direktiiviga ei nähta selgesõnaliselt ette kindlat saastekvootide arvu, kuid iga liikmesriik peab neist kriteeriumidest kinni pidama.

Praktikas tähendab see, et nende manööverdamisruum on piiratud. Kui liikmesriik on saastekvootide väljaandmisel liiga helde, ei vasta kava tõenäoliselt mõnedele saastekvootide eraldamise kriteeriumidele ning lisaks jääb liikmesriik ilma võimalusest kasutada heitkogustega kauplemise süsteemi Kyoto protokolli täitmise vahendina. Kui väljastatakse liiga palju saastekvoote, ei ole neist puudust, seega ei teki ka turgu.

6) Mitut kava on komisjon praeguseks hinnanud?

7. juulil 2004 lõpetas komisjon kaheksast kavast koosneva esimese kogumi hindamise. Komisjon võttis tingimusteta vastu viis kava (Taani, Iirimaa, Madalmaad, Sloveenia, Rootsi) ning lükkas osaliselt tagasi ülejäänud kolm – Austria, Saksamaa ja Ühendkuningriigi kavad.

20. oktoobril 2004 lõpetas komisjon kaheksast kavast koosneva teise kogumi hindamise. Komisjon võttis tingimusteta vastu kuus kava (Belgia, Eesti, Läti, Luksemburg, Slovaki Vabariik ja Portugal) ning kiitis tingimuslikult heaks ülejäänud kaks – Soome ja Prantsuse kavad.

2004. aasta detsembri lõpus lõpetas komisjon viiest kavast koosneva kolmanda kogumi hindamise. Komisjon võttis tingimusteta vastu neli kava (Küpros, Ungari, Leedu ja Malta) ning kiitis tingimuslikult heaks Hispaania kava.

8. märtsil 2005 kiitis komisjon tingimuslikult heaks Poola kava ning 12. aprillil 2005 kiitis ta tingimuslikult heaks Tšehhi Vabariigi kava. 25. mail 2005 kiideti tingimuslikult heaks Itaalia kava. Seega on hinnatud kavade arv nüüd 24.

Igal tingimusliku heakskiitmise juhul märkis komisjon ära meetmed, mida liikmesriik peab võtma, et kava oleks tervikuna vastuvõetav.

7) Mis põhjustel nõudis komisjon kavade muutmist?

Komisjon leidis probleeme kolmes üldise tähtsusega valdkonnas:

  • kui liikmesriigi 2005.–2007. aasta kauplemisperioodiks valitud eraldis ohustab tema Kyoto eesmärgi saavutamist (saastekvootide ülemäärane eraldamine);
  • kui 2005.–2007. aasta kauplemisperioodi saastekvootide maht ei ole kooskõlas hinnanguga Kyoto eesmärgi saavutamiseks tehtud edusammudele, st saastekvootide eraldis on suurem kui kavandatud heitkogused;
  • kui liikmesriigil on kavas teha eraldistes niinimetatud “ex-post kohandusi”. See tähendab, et liikmesriik kavatseb pärast eraldise tegemist turgu sekkuda ning välja antud saastekvoodid 2005.–2007. aasta kauplemisperioodi jooksul osalevate äriühingute vahel ümber jagada.

Saastekvootide ülemäärane eraldamine võib tuleneda mitmesugustest asjaoludest:

Esiteks, kui liikmesriik ei mõtle läbi, kuidas pidada aastatel 2008–2012 kinni Kyoto eesmärkidest, vaid jätab tühimiku, mida tuleb täita hiljem määratlevate meetmetega.

Teiseks, kui liikmesriik väljendab kavatsust osta Kyoto krediiti, kuid ei ilmuta usutavaid ja usaldusväärseid meetmeid nende ostude realiseerimiseks.

Kolmandaks, kui liikmesriigi kava toetub prognoosidele (sealhulgas majanduskasvu ja heitkoguste kasvu määradele), mis ei ole vastavuses liikmesriigi enda või teiste erapooletute allikate ametlike kasvuprognoosidega ning on nendega võrreldes ülepakutud.

Ex-post kohandused ei ole kooskõlas õigusliku raamistikuga ja kujutavad endast sekkumisi, mis häirivad turgu ja tekitavad äriühingutes ebakindlust. Näiteks kui äriühingut ähvardab võimalus, et valitsus võib saastekvoodid pärast heitkoguste vähendamist ära võtta, siis on ta heitkoguste vähendamise asjus kõhkleval seisukohal. Ning kui äriühingud arvavad, et nad võivad saada valitsustelt tasuta täiendavaid saastekvoote, lähevad nad pigem seda teed, kui et pöörduvad saastekvootide ostmiseks turule.

8) Mis juhtub, kui komisjon lükkab siseriikliku saastekvootide eraldamise kava tagasi?

Siseriikliku saastekvootide eraldamise kava tagasilükkamine tähendab, et liikmesriik ei pruugi minna üle kava elluviimisele sellisel kujul, st ei pruugi eraldada kavandatud hulka saastekvoote. Komisjon peab iga tagasilükkamisotsust põhjendama. Komisjoni põhjendused on liikmesriigile suunisteks, kuidas muuta kava saastekvootide eraldamise kriteeriumidele vastavaks.

Kui liikmesriigid, kelle kavad lükati osaliselt tagasi, rakendavad kavandatud muudatusi, ei pea nad esitama oma kavasid komisjonile teist korda, vaid saavad automaatselt heitkogustega kauplemise õiguse.

9) Kas liikmesriik saab kava pärast komisjoni heakskiitu muuta?

Pärast komisjoni heakskiitu peab liikmesriik võtma siseriiklikul tasandil vastu lõpliku saastekvootide eraldamise otsuse. Enne seda võib ta teha parandatud andmetest tulenevalt muudatusi üksikutele käitistele antavate saastekvootide arvus, nt kasutatakse käitise tasandi eraldise määramise valemis ajaloolisi andmeid heitkoguste kohta. Liikmesriik ei tohi mingil tingimusel tõsta saastekvootide koguarvu, mida ta kavatseb ringlusse lasta.

Kui siseriiklikul tasandil on lõplik eraldamisotsus vastu võetud ja lõplik kava on avaldatud, ei saa saastekvootide koguarvu või käitisele eraldatavate saastekvootide arvu osas teha mingeid muudatusi. Lõplik eraldamisotsus lõpetab saastekvootide eraldamise protsessi ja avab ametlikult saastekvootide turu liikmesriigis.

10) Kas liikmesriikidel on üksteise kavade asjus sõnaõigust?

Kuigi komisjon vastutab ainuisikuliselt kavade hindamise eest, nähakse direktiiviga ette, et kliimamuutuste komitee, mis on moodustatud liikmesriikide esindajatest, kaalub iga kava. Kõnealune komitee on foorum iga kava läbiarutamiseks. Komisjon kui komitee eesistuja jälgib kõnealust debatti ja võtab järeldusi hindamisel arvesse.

Üldise ideena on kliimamuutuste komitee rõhutanud siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade tähtsust EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi toimimise ja tõhususe tagamisel ning EL-i rahvusvahelise liidripositsiooni ja kliimamuutuste alase usaldusväärsuse säilitamisel ja tugevdamisel.

11) Mis saab viimasest kavast?

Kreeka kava hindamine on peaaegu lõpetatud ning komisjon teeb peatselt otsuse kõnealuse kava kohta.

Kõigi liikmesriikide huvides on omada selget kava. Komisjoni poolt aktsepteeritud siseriikliku saastekvootide eraldamise kava puudumine tähendab, et kõnealuse liikmesriigi tööstus pääseb kogu Euroopa Liitu hõlmavale saastekvootide turule üksnes viivitusega, isegi kui Kyoto protokollist ja koormuse jagamise lepingust tulenevad eesmärgid on täidetud.

Heitkoguste kauplemissüsteemiga hõlmatud äriühingud peavad alates 2005. aasta jaanuarist oma CO2 heitkogused kirja panema ja nende kohta aru andma. Samuti peavad nad esimest korda aprillis 2006 esitama piisava arvu saastekvoote 2005. aasta heitkoguste katteks. Kui äriühing ei esita saastekvoote või ei esita neid piisavalt, rakendab liikmesriik sanktsiooni 40 eurot iga esitamata saastekvoodi kohta.

12) Kui palju käitisi on kaetud?

Heitkogustega kauplemise süsteem hõlmab kokku üle 12 000 käitise 25-liikmelises Euroopa Liidus (põletuskäitised, mineraalõli rafineerimistehased, koksiahjud, raua- ja terasekäitised, ning tsementi, klaasi, lupja, telliseid, keraamikat, paberimassi ja paberit valmistavad tehased).

Suuremates liikmesriikides on kaetud umbes 1000 kuni 2500 käitist, samas kui enamikes teistes liikmesriikides on hõlmatud käitiste arv enamasti 50 ja 400 vahel.

Äriühingute arv, keda direktiiv puudutab, on ilmselt väiksem, kuna suurtel äriühingutel on kauplemissüsteemiga kaetud paljud käitised.

13) Milline on osalevate äriühingute, liikmesriikide ja komisjoni roll, kui süsteem on käivitunud?

Alates 1. jaanuarist 2005 on äriühingud pidanud pidama arvestust oma heitkoguste üle. Iga aasta lõpus peavad nad esitama antud aasta heitkoguste kohta aruande, mida tõendab kolmas osapool (analoogselt audiitorile, kes kontrollib äriühingu raamatupidamisarvestust). Samal ajal peavad nad tagama, et neil on igal aastal tagastamiseks olemas piisav arv saastekvootide (esimese tagastamise kuupäev on 2006. aasta aprilli lõpp), et vältida finantssanktsioone.

Liikmesriigid peavad iga aasta veebruari lõpuks välja andma saastekvoodid kooskõlas lõplike otsustega eraldamise kohta, haldama riiklikku registrit, koguma heitkoguste kohta tõendatud andmeid ja kontrollima, et iga äriühing tagastab piisava arvu saastekvoote. Samuti peab iga liikmesriik esitama komisjonile korralise aastaaruande.

Komisjon haldab keskset Euroopa registrisüsteemi ning valmistab liikmesriikide aruannete alusel ette aastaaruande. Komisjon jälgib põhjalikult EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi toimimist ja tutvub sellekohaste kogemustega. Kooskõlas direktiiviga esitab komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile 30. juuniks 2006 aruande. Antud aruande ettevalmistamisel ootab komisjon sidusrühmade panust.

14) Kui palju läheb Kyoto eesmärkide saavutamine maksma? Kas heitkogustega kauplemise süsteem ohustab Euroopa konkurentsivõimet?

See sõltub valitud meetmete kogumist. Üheks järjepidevaks Euroopa kliimamuutuste programmi aluspõhimõtteks on olnud teha kindlaks majanduslikult kõige tõhusamad viisid Kyoto eesmärkide saavutamiseks. Komisjoni hiljutistes uurimustes järeldatakse, et eesmärkide saavutamine on võimalik aastakuludega vahemikus 2,9–3,7 miljardit eurot, mis moodustab EL-i SKTst vähem kui 0,1%. Ühes neist uuringutest leiti, et ilma heitkogustega kauplemise süsteemita võivad kulud ulatuda 6,8 miljardi euroni. Seega võimaldab heitkogustega kauplemine Kyoto kulusid veelgi vähendada.

Nende kulude jaotus sõltub saastekvootide eraldamise kavades vastuvõetud otsustest ja edasistest meetmetest, mis võetakse heitkoguste kontrollimiseks heitkogustega kauplemise süsteemist välja jäävates majandusharudes.

Süsteem ei sea ohtu, vaid pigem kaitseb EL-i majanduse konkurentsivõimet, kuna alternatiivsed meetmed tähendaksid vajalikust kõrgemate kulude kehtestamist EL-i ettevõtjate suhtes. Kyoto protokolli rakendamine ei anna EL-i ettevõtetele mitte üksnes uusi majanduslikke võimalusi, vaid toob kaasa ka kulutusi. See on vältimatu – me ei saa midagi (st Kyoto protokolli täitmist) tasuta. Euroopa saab heitkogustega kauplemise süsteemis raha eest parima võimaliku. Kui valitsused ei kasuta kauplemissüsteemi eesmärkide saavutamise toetamiseks, tuleb teistes majandusharudes kehtestada kulukamad meetmed. Kulusid tuleb vaadelda seoses võimalustega, mis avanevad puhast, madala süsinikutasemega tehnoloogiat kasutavate tarnijate ees Euroopas ja väljaspool ning Euroopa tööstuse eelist keskmises perspektiivis üleminekul madala süsinikutasemega ülemaailmsele majandusele.

„Sidusdirektiiv”[2] langetab kulusid veelgi ja kaitseb enam EL-i ettevõtete konkurentsivõimet. Nagu nimest nähtub, loob sidusdirektiiv seose EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi ja Kyoto protokolli paindlike mehhanismide – ühisrakenduse (Joint Implementation – JI) ja puhta arengu mehhanismi (Clean Development Mechanism – CDM) vahel (vt 4. küsimus).

Põhimõtteliselt võivad äriühingud, kes teostavad väljaspool Euroopa Liitu ühisrakenduse (Joint Implementation – JI) või puhta arengu mehhanismi (Clean Development Mechanism – CDM) kaudu heitkoguste vähendamise projekte, konverteerida neist projektidest teenitud krediidi saastekvootideks, mida saab kasutada kohustuste täitmiseks EL-i heitkogustega kauplemise süsteemis. Seega vähendab sidusdirektiiv veelgi EL-i tööstuse kulusid, pakkudes rohkem võimalusi heitkogustega kauplemise süsteemi nõuete täitmiseks.

15) Kas heitkogustega kauplemine toob kaasa elektrihindade tõusu?

Käesolevas debatis on oluline teha vahet eesmärgi ja abinõu vahel. Elektrihindade muutumine ei ole heitkogustega kauplemise, vaid Kyoto protokolli rakendamise tagajärg. Kyoto protokolliga pannakse paika lubatud kasvuhoonegaaside heitkoguste ülempiir, mis tähendab, et EL-i majandusest on saamas süsinikupiiranguga majandus. Nimetatud süsinikupiirang lisab saastekvootidele väärtust ja toob kaasa EL-i majanduse suhteliste hindade muutumise. Suurema süsinikusisaldusega kaubad saavad olema suhteliselt kallimad kui väiksema süsinikusisaldusega kaubad.

Kuna kauplemissüsteem on odavaim viis Kyoto protokolli rakendamiseks, tähendab see, et igasugused hinnamuutused on nii väikesed kui võimalik. Esitletud on palju uurimusi elektrihindade tõenäolise arengu kohta ning on olemas suur valik prognoose.

Hinnaotsused liberaliseeritud elektrienergia turul on üha komplitseeritumad ja raskemini prognoositavad. On palju sündmusi, mis mõjutavad otseselt elektrihinda, heitkogustega kauplemine on vaid üks neist. Eksisteerivad struktuurilised aspektid, näiteks energiaturu liberaliseerimine ja variatsioonid sisemisel energiaturul, millel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed. Komisjon jälgib hoolikalt elektrihindade kujunemist ja kõiki teisi heitkogustega kauplemise süsteemiga seotud aspekte.

16) Kuidas saavad äriühingud kasu heitkogustega kauplemisest?

Oletame, et äriühingud A ja B paiskavad kumbki aastas atmosfääri 100 000 tonni CO2. Valitsus annab kummalegi 95 000 saastekvooti. Üks saastekvoot annab õiguse paisata atmosfääri 1 tonn süsinikdioksiidi (CO2). Seega ei ole kummagi äriühingu heitkogused täielikult kaetud. Iga aasta lõpus peavad äriühingud tagastama teatud arvu saastekvoote, mis vastab nende antud aasta heitkogustele, ükskõik millised konkreetse äriühingu heitkogused on. Nii äriühing A kui B peavad katma 5000 tonni CO2, ning selleks on neil kaks moodust. Nad saavad vähendada oma heitkoguseid 5000 tonni võrra või osta turul 5000 saastekvooti. Et otsustada, millist varianti eelistada, võrdlevad nad oma heitkoguste 5000 tonni võrra vähendamise kulusid saastekvootide turuhinnaga.

Näitlikkuse huvides oletagem, et saastekvoodi turuhind on 10 eurot tonni CO2 kohta. Äriühingu A vähendamiskulud on 5 eurot (st turuhinnast madalamad). Äriühing A vähendab oma heitkoguseid, kuna see on saastekvootide ostmisest odavam. Äriühing A võib koguni vähendada oma heitkoguseid rohkem kui 5000 tonni võrra, näiteks 10 000 tonni võrra. Äriühingu B jaoks võib olukord olla vastupidine: tema vähendamiskulud on 15 eurot (st turuhinnast kõrgemad), seega eelistab ta heitkoguste vähendamise asemel osta saastekvoote.

Äriühing A kulutab 50 000 eurot 10 000 tonni vähendamiseks hinnaga 5 eurot tonni kohta ja teenib 50 000 eurot, müües 5000 tonni hinnaga 10 eurot. Niisiis korvab äriühing A saastekvootide müümisega täielikult oma heitkoguste vähendamise kulud, samas kui ilma heitkogustega kauplemise süsteemita pidanuks äriühing kandma netokulusid 25 000 euro väärtuses. Äriühing B kulutab 50 000 eurot 5000 tonni ostmisele hinnaga 10 eurot. Heitkogustega kauplemise süsteemi poolt pakutava paindlikkuse puudumisel peaks äriühing B kulutama 75 000 eurot.

Kuna müüa suudab vaid madalate vähendamiskuludega äriühing, kes on sellest tulenevalt otsustanud oma heitkoguseid vähendada, antud juhul äriühing A, siis kujutavad äriühingu B ostetavad saastekvoodid heitkoguste vähendamist, isegi kui äriühing B ise heitkoguseid ei vähenda.

Seda on oluline meeles pidada. See tagab kõige odavamate vähendamiste tegemise esimeses järjekorras. Kuna süsteem hõlmab kogu Euroopa Liitu, otsivad äriühingud tervest EL-ist kõige odavamad vähendused ja tagavad nende tegemise esmajärjekorras. Just süsteemi selline paindlikkus muudab heitkogustega kauplemise antud keskkonnaeesmärgi saavutamise kõige ökonoomsemaks viisiks. Üldine maksumus tööstuse seisukohast olnuks kõrgem, kui äriühingut B oleks sunnitud vähendama heitkoguseid oma tootmisrajatises kõrgemate kulutustega.

17) Kuidas saastekvootidega kauplemine praktikas toimub?

Kauplemissüsteemi õiguslik raamistik ei reguleeri, kuidas ja kus toimub saastekvootidega kauplemine. Kohustustega äriühingud võivad kaubelda saastekvootidega omavahel otse, võivad osta ja müüa maakleri, panga või mõne muu saastekvootide turu vahendaja kaudu.

Samuti võib olla, et fossiilkütust (kivisütt või maagaasi) ostvale äriühingule pakutakse saastekvoote koos kütusega. Lõpuks võivad välja kujuneda organiseeritud turud (kvoodibörsid).

Luuakse ka elektrooniline registrisüsteem, mis jälgib turul omanikku vahetavate saastekvootide omandilist kuuluvust. See registrisüsteem on kauplemistegevusest eraldiseisev – mitte kõigi kauplemistehingute tulemuseks ei ole saastekvootide omaniku muutus, kuid kui kauplemine kulmineerub omanikuvahetusega, siis toimub saastekvootide ülekandmine registrisüsteemis ühelt kontolt teisele.

Nõnda sarnaneb registrisüsteem pangandussüsteemiga, milles peetakse arvestust kontodel oleva raha omandiõiguste üle, kuid ei jälgita kaupade ja teenuste turgudel tehtud tehinguid, mille tagajärjel raha omanikku vahetab. Seega ei ole registrisüsteemi näol tegemist turuga, saastekvootidega kauplemise viis on turul osalejate otsustada.

Süsteem on puhtelektrooniline, ning sellest tulenevalt ei trükita saastekvoote paberile, vaid need eksisteerivad üksnes online-registrikontol. Iga kohustuse võtnud äriühing ja iga saastekvootide ostmisest või müümisest huvitatud isik vajab kontot. Süsteem koosneb siseriiklikust osast igas liikmesriigis, kus saastekvoodid kehtivad, ja kesksüsteemist Euroopa tasandil, mis viib läbi automatiseeritud kontrolle iga saastekvootide üleandmise asjus, et veenduda direktiivi eeskirjadest kinnipidamises. Osa registrisse kantud andmetest avaldatakse perioodiliselt kooskõlas ÜRO eeskirjade ja elektrooniliste registrite määrusega.[3] On püütud leida tasakaalu keskkonnaalase läbipaistvuse ja ärisaladuse vahel.

Vt ka:

Keskkonna peadirektoraadi saastekvootidega kauplemise veebileht:

http://ec.europa.eu/environment/climat/emission.htm

Siseriiklikud saastekvootide eraldamise kavad:

http://ec.europa.eu/environment/climat/emission_plans.htm

Ühenduse tehingute register:

http://ec.europa.eu/environment/ets/


[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta direktiiv 2004/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ.

[3] Komisjoni 21. detsembri 2004. aasta määrus registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87/EÜ ning otsusele 280/2004/EÜ.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website