Navigation path

Left navigation

Additional tools

Küsimused ja vastused ELi poliitika kohta elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete valdkonnas

European Commission - MEMO/05/248   11/07/2005

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL

MEMO/05/248

Brüssel, 11 august 2005

Küsimused ja vastused ELi poliitika kohta elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete valdkonnas

1) Millised on elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetega seotud probleemid?

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed pärinevad väga erinevatest toodetest. Siia alla kuuluvad väikesed ja suured kodumasinad, infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed, valgustusseadmed ja tarbekaubad, nagu raadiod, televiisorid, videokaamerad ja Hi-Fi helisüsteemid. Sellised seadmed koosnevad mitmetest erinevatest materjalidest ja komponentidest, millest mõned on ohtlikud. Seetõttu võivad elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed ebaõige käitlemise korral jäätmehoolduse käigus, eriti prügilasse ladestamise ja põletamise ajal, põhjustada suuri keskkonnaprobleeme.

Tegelikult on iga elektri- ja elektroonikaseade ehitatud mitmest olulisest osast, nagu trükkplaadid, kaablid, juhtmed ja traadid, leegiaeglusteid sisaldavad plastid, elavhõbedaga lülitid, kuvamisseadised, nagu elektronkiiretorud ja vedelkristallkuvarid, akud ja patareid, valgustusseadmed, kondensaatorid jne.

Nendes komponentides sisalduvatest ainetest põhjustavad keskkonnaprobleeme teatavad raskmetallid (elavhõbe, plii, kaadmium ja kroom) ja halogeenitud ained (CFC-, PCB-, PVC-ühendid ja broomitud leegiaeglustid). Mitmed neist võivad olla mürgised ja vabanemise korral ohustada inimeste tervist. Näiteks plii võib kahjustada närvisüsteemi ja ebasoodsalt mõjutada kardiovaskulaarsüsteemi ja neerusid. Kaadmium mõjutab samuti neerude tööd ja võib põhjustada ajukahjustust.

Üle 90% elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetest ladestatakse praegu prügilatesse, põletatakse või taaskasutatakse ilma igasuguse eeltöötluseta, mis tähendab, et saasteained võivad sattuda keskkonda ning saastada õhku, vett ja pinnast.

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete 1998. aasta põhiandmed näitasid, et aastas toodeti 14 kg jäätmeid elaniku kohta: ühtekokku umbes 6 miljonit tonni aastas (4% olmejäätmevoost). Hinnanguliselt kasvab elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete hulk 3–5% aastas, mis muudab selle kõige kiiremini kasvavaks jäätmevooks, sest ta kasvab kolm korda kiiremini kui keskmine jäätmevoog. Praegu toodab üks kodanik 17–20 kg jäätmeid aastas.

2) Mida võtab EL ette elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete suhtes?

EL on vastu võtnud kaks direktiivi, mis käsitlevad elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetest tingitud probleeme.

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi[1] eesmärk on vältida elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete teket ning edendada korduskasutamist, ringlussevõtmist ja muid taaskasutamise viise, et vähendada selliste jäätmete hulka, mis kõrvaldatakse prügilatesse ladestamise või põletamise teel. Seega on vajalik elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kogumine, taaskasutamine ja korduskasutamine/ringlussevõtt. Võimaluse korral tuleks esmatähtsaks pidada kogu seadme korduskasutamist.

Elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiiviga[2] püütakse muude võimaluste olemasolul elektri- ja elektroonikaseadmetes asendada pliid, elavhõbedat, kaadmiumi, kuuevalentset kroomi, polübroomitud bifenüüle (PBB-ühendeid) ja polübroomitud difenüüleetreid (PBDE-ühendeid), et hõlbustada keskkonnaohutut taaskasutamist ja vältida probleeme jäätmehoolduse käigus. (CFC-, PCB- ja PVC-ühendeid käsitletakse teistes ELi õigusaktides)

3) Millised on elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi peamised sätted ja tähtajad?

Kõnealused direktiivid jõustusid 13. veebruaril 2003 ning liikmesriikidel tuli need siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtta pooleteise aasta jooksul, st 13. augustiks 2004.

2005: Liikmesriigid peavad koostama tootjate registri, seda pidama ja iga kahe aasta järel esitama komisjonile teavet toodete hulga kohta, mis on turule viidud, kogutud, taaskasutatud, korduskasutatud ja ringlusse võetud. Iga kolme aasta järel peavad liikmesriigid esitama aruande direktiivi rakendamise kohta.

13. august 2005: Selleks kuupäevaks tagavad liikmesriigid, et sisse on seatud kogumissüsteemid ning elektri- ja elektroonikaseadmete tootjad rahastavad jäätmete kogumist, käitlemist, taaskasutamist ja keskkonnaohutut kõrvaldamist. Kogumine tähendab seda, et tarbijatel on võimalik anda oma vanad elektri- ja elektroonikaseadmed tagasi 1:1 vastavuse alusel, kui nad ostavad uue toote. Lisaks on avatud muud kogumispunktid, kus kõik elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete omanikud ning turustajad saavad need tasuta ära anda. Selliste kogumispunktide rajamisel tuleb arvesse võtta ligipääsetavust ja rahvastiku tihedust.

Kõik tooted, mis turustatakse pärast 13. augustit 2005, tuleb märgistada läbikriipsutatud prügikasti kujutava märgisega, et tarbijad teaksid, et nad ei või neid tooteid lihtsalt ära visata.

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kogumise, käitlemise, taaskasutamise ja kõrvaldamise rahastamine tagatakse rahastamissüsteemidega. Kui tootjad peale 13. augustit 2005 viivad turule uue toote, peavad nad nimetatud kulude katteks esitama finantstagatise (näiteks ringlussevõtu kindlustus, raha kinnisel pangakontol või osalus kollektiivses rahastamissüsteemis). See peaks vältima olukorda, mil keegi ei hoolitse peremeheta toodete, st vanade elektri- ja elektroonikatoodete eest, mille tootjaid enam ei eksisteeri.

Vanade elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete, st enne 13. augustit 2005 turule viidud toodete osas peavad tootjad ühinema kollektiivse rahastamissüsteemiga. Kollektiivne rahastamine võib toimuda kindla suurusega maksena või lõivuna uuelt seadmelt.

31. detsember 2006: Selleks kuupäevaks tagavad liikmesriigid lahuskogumise määra 4 kg elaniku kohta aastas. Tootjatel on käitlemisele saadetud elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete joaks erinevad taaskasutamise ja korduskasutamise/ringlussevõtmise eesmärgid, mis on arvutatud seadmete keskmise kaalu alusel. Esmatähtsaks loetakse seadme parandamist nii, et seda oleks võimalik korduskasutada. Kui see ei ole võimalik, seab elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv eesmärgiks seadme komponentide korduskasutamise ning materjalide ringlussevõtu ja taaskasutamise.

Näiteks on suurte kodumasinate, nagu külmkappide ja mikrolaineahjude puhul vähim taaskasutamise määr 80% ning nende komponentide, materjalide ja ainete korduskasutamise/ringlussevõtu määr on 75%. Taaskasutamise määr väikeste kodumasinate puhul, nagu valgustusseadmed, elektrilised ja elektroonilised tööriistad, mänguasjad, vaba aja veetmise ja spordivahendid ning seire- ja kontrolliaparatuur, on 70% ning nende komponentide, materjalide ja ainete korduskasutamise/ringlussevõtmise määr on 50%. Igale kategooriale on kehtestatud erinev taaskasutamise ja korduskasutamise/ringlussevõtu määr.

Uued liikmesriigid: 4 kg elaniku kohta aastas kogumise eesmärgi ja jäätmete taaskasutamise ja korduskasutamise/ringlussevõtu eesmärgi saavutamiseks on Euroopa Liiduga 1. mail 2004 liitunud kümne liikmesriigi tähtaega pikendatud 24 kuu võrra (Sloveenia: 12 kuud).

4) Millised on elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi peamised sätted ja tähtajad?

1. juuli 2006: Sellest kuupäevast alates ei ole tootjatel lubatud viia turule elektri- ja elektroonikaseadmeid, mis sisaldavad ohtlikke aineid: pliid, elavhõbedat, kaadmiumi, kuuevalentset kroomi, polübroomitud bifenüüle (PBB-ühendid) ja polübroomitud difenüüleetreid (PBDE-ühendid).

Direktiivi lisas on loetletud ainete keelust vabastatud kasutus, mille puhul ei leidu muid võimalusi. Direktiiviga on ette nähtud ka võimalikud lisa muudatused, et kohandada keelust vabastatud ainete loetelu teaduse ja tehnika arenguga – kui ohtlike ainete kõrvaldamine on tehniliselt või teaduslikult raskendatud või kui asendamise põhjustatud negatiivsed keskkonna-, tervise- ja tarbijaohutuse mõjud kaaluvad üles keskkonna, tervise ja tarbijaohutuse kasutegurid.

5) Millised rollid on erinevatel osalejatel – liikmesriikidel, tarbijatel, Euroopa Komisjonil?

Liikmesriigid: Liikmesriikide ülesandeks on üle võtta elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi ja elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi sätted siseriiklikesse õigusaktidesse (vt punkt 7). Lisaks peavad nad tagama, et tootjad täidaksid kõiki ettenähtud kohustusi (vt punktid 3 ja 4).

Tarbijad: Tarbijad ei tohiks enam niisama minema visata vanu elektri- ja elektroonikaseadmeid. Alates 13. augustist 2005 peaks neil uue toote ostmise korral olema võimalik 1:1 vastavuse alusel tagastada seadmed poodi ja samuti teistesse kogumispunktidesse, seda mõlemal juhul tasuta. Samast kuupäevast alates peavad uued elektri- ja elektroonikatooted kandma läbikriipsutatud prügikasti kujutisega märgist teavitamaks tarbijaid, et neid tooteid ei tohi sorteerimata jäätmetena ära visata (vt punkt 3). Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid eraldi korjates ja neid kogumispunktidesse viies aitavad kodanikud kaasa mõistlikule korduskasutamisele, ringlussevõtule ja teistele taaskasutusvormidele.

Komisjon: Komisjon toetab kahe kõnealuse direktiivi rakendamist. Ta nõustab liikmesriike direktiividega seotud tõlgendamisküsimustes. Sel eesmärgil on koostatud juhisdokument „Korduma kippuvad küsimused“. Dokument on avaldatud keskkonna peadirektoraadi koduleheküljel:

http://ec.europa.eu/environment/waste/weee_index.htm

2003. aastal võttis komisjon vastu elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi muudatuse, selgitades rahastamiskohustusi seoses elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetega, mis pärinevad kasutajatelt, mis ei ole kodumajapidamised.[3] 2004. aastal võttis komisjon vastu otsuse aruandeküsimustiku kohta, mille liikmesriigid peavad täitma, et informeerida komisjoni edust elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi rakendamisel.[4] 2005. aastal võttis komisjon vastu otsuse andmete esitusviisi kohta.

Praegu tegeleb komisjon lisaotsuste vastuvõtmisega, et muuta elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi, lubades rohkem ainete keelatud kasutamise erandeid ning kehtestades maksimaalsed kontsentratsioonimäärad ohtlikele ainetele, mis on hõlmatud direktiiviga teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes.

6) Kui palju maksab kahe direktiivi rakendamine ja kas see kahjustab tööstuse konkurentsivõimet? Kas seetõttu tõusevad elektri- ja elektroonikaseadmete hinnad?

Kahe nimetatud direktiivi sätteid kohaldatakse ilma ELi ja ELi-väliseid tootjaid diskrimineerimata. Samamoodi kannavad elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivis nimetatud ohtlike ainete asendajate kulud ELi ja ELi-välised tootjad ühtemoodi. Konkurentsi seega ei kahjustata.

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi nõuete täitmise üldkulu kogu ELi lõikes on hinnanguliselt 500–900 miljonit eurot aastas. Nendest kuludest 300–600 miljonit eurot kulutatakse kogumisele ja 200–300 miljonit eurot taaskasutamisele, korduskasutamisele ja ringlussevõtule.

Sellest tulenev hinnatõus on hinnanguliselt alates 1% enamiku elektri- ja elektroonikaseadmete puhul ning kuni 2–3% külmkappide, televiisorite ja monitoride puhul. Kulud ja hinnatõus tunduvad õigustatuna, arvestades kasutegureid, mille kaks direktiivi endaga kaasa toovad.

Direktiivide peamine eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda. Aga elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete ringlussevõtt tähendab ka energiasäästu laias laastus võrdeliselt 2,8 miljoni tonni naftaga aastas. Selle tulemusel taanduvad negatiivsed keskkonnamõjud, mida on seostatud ressursside kasutamisega. Pealegi säästetakse nimetatud kahe direktiivi tulemusena värske toorme tootmiskulusid, samuti kõrvaldamiskulusid.

7) Kui kaugel on kahe direktiivi ülevõtmine liikmesriikides?

Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv ja direktiiv teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes jõustusid 13. veebruaril 2003 ning tähtaeg liikmesriikidele nende ülevõtmiseks siseriiklikesse õigusaktidesse oli 13. august 2004.

Praeguseks hetkeks on kõik liikmesriigid peale Prantsusmaa, Malta, Poola ja Ühendkuningriigi edastanud komisjonile meetmed, mida nad on võtnud elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi ülevõtmiseks.

Elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi puhul on sedasama teinud kõik liikmesriigid, välja arvatud Prantsusmaa ja Ühendkuningriik.

Komisjon hindab praegu, kas esitatud meetmetega võetakse õigesti üle direktiiviga ettenähtud kohustusi. Komisjoni äranägemisel võib algatada rikkumismenetluse liikmesriikide suhtes, kes on direktiivid vääralt üle võtnud. 2005. aasta juulis algatas komisjon rikkumiste korral kohaldatavad menetlused kaheksa liikmesriigi puhul, kes ei olnud veel direktiive üle võtnud.

Lisateavet elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta ja ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes leiate:

http://ec.europa.eu/environment/waste/weee_index.htm

Liikmesriikides kehtestatud süsteemide kohta täpsema teabe saamiseks vt näiteks:

Belgia tagasivõtusüsteem: http://www.recupel.be, rakendus 1. juulist 2001

Madalmaade tagasivõtusüsteemid: http://www.nvmp.nl, rakendusid 1. jaanuarist 1999

Rootsi tagasivõtusüsteem: http://www.el-kretsen.se/Index-e.htm, rakendus 1. juulist 2001.


[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta [ELT L 37, 13.2.2003], viimati muudetud direktiiviga 2003/108/EÜ [ELT L 345, 31.12.2003].

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes [ELT L 37, 13.2.2003].

[3] See muudatus direktiivis 2003/108/EÜ [ELTL 345, 31.12.2003] on seotud muudelt kasutajatelt kui kodumajapidamistest pärinevate elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete rahastamisega. Elektri- ja elektroonikaseadmete puhul, mis viidi turule pärast 2005. aastat, peavad tootjad katma nende käitlemisest tekkinud kulud. Vanade jäätmete puhul katavad tootjad kulud, kui nad on asendanud toote samasuguse või sama funktsiooni täitva tootega. Meetmed sisaldavad ka kasutaja rahalise vastutuse võimalust. Muude vanade jäätmete puhul katavad rahastamise kasutajad.
[4] Otsus 2004/249/EÜ


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website