Navigation path

Left navigation

Additional tools

Komisjoni visioon 2013. aasta järgsest ühisest põllumajanduspoliitikast

European Commission - IP/10/1527   18/11/2010

Other available languages: EN FR DE DA ES NL IT SV PT FI EL CS HU LT LV MT PL SK SL BG RO

IP/10/1527

Brüssel, 18. november 2010

Komisjoni visioon 2013. aasta järgsest ühisest põllumajanduspoliitikast

Euroopa Komisjon avaldas täna teatise „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine”. Reformi eesmärk on muuta Euroopa põllumajandussektor dünaamilisemaks, konkurentsivõimelisemaks ning tõhusamaks, et aidata saavutada jätkusuutliku, aruka ja kaasava majanduskasvu edendamisega seotud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke. Teatises antakse ülevaade kolmest võimalusest edasiseks reformiks. Komisjon esitab pärast arutelusid, 2011. aastal keskel, ametlikud õigusakti ettepanekud.

Teatist tutvustades rõhutas ELi põllumajanduse ja maaelu arengu volinik Dacian Cioloş vajadust muuta ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) „keskkonnahoidlikumaks, õiglasemaks, tõhusamaks ja mõjusamaks”. Ta lisas: „ÜPP ei ole üksnes põllumajandustootjate jaoks, see on kõigile ELi kodanikele – nii tarbijatele kui ka maksumaksjatele. Seepärast on oluline, et me kujundame oma poliitikat viisil, mis on üldsusele arusaadavam ning mille puhul on selgesti nähtavad avalikud hüved, mida põllumajandustootjad annavad ühiskonnale tervikuna. Euroopa põllumajandus peab olema konkurentsivõimeline mitte ainult majanduslikult, vaid ka keskkonnaalaselt.”

Komisjon korraldas sel aastal ÜPP tuleviku üle avaliku mõttevahetuse ja suure konverentsi. Enamikus vastustes märgiti ÜPP kolm järgmist põhieesmärki:

  • jätkusuutlik toiduainete tootmine (ohutu ja piisava toiduga varustamine, võttes arvesse suurenevat ülemaailmset nõudlust, majanduskriisi ning turu suurenenud ebastabiilsust, et aidata kaasa toiduga kindlustatuse tagamisele);

  • loodusvarade säästev majandamine ja kliimameetmed (põllumajandustootjatel tuleb sageli eelistada keskkonnaalaseid kaalutlusi majanduslikele, kuid neid kulusid turg ei hüvita);

  • maapiirkondade territoriaalse tasakaalu ja mitmekesisuse säilitamine (põllumajandus on maapiirkondades jätkuvalt peamine majanduslik ja sotsiaalne liikumapanev jõud ning oluline tegur elujõulise maapiirkonna säilitamisel).

Teatises käsitletakse edasisi meetmeid, mis võiksid olla sobivad nende eesmärkide edukamaks saavutamiseks. Otsetoetuste puhul kirjeldatakse teatises seda, kui oluline on, et abi ümberjaotamine, ümberkujundamine ja sihipärasem eraldamine põhineks objektiivsetel ja õiglastel kriteeriumidel, mis on maksumaksjale arusaadavamad kui varem. Need kriteeriumid peaksid olema nii majanduslikud (arvestades otsetoetuste „sissetulekutoetuse” koostisosa) kui ka keskkonnaalased (kajastades põllumajandustootjate pakutavaid avalikke hüvesid) ning toetus peaks olema paremini tegevtootjatele suunatud. Vahendite õiglasem jaotamine tuleks korraldada majanduslikult ja poliitiliselt teostataval viisil ning üleminekuajaga, et vältida suuri häireid.

Üks lähenemisviis võiks olla anda põhilist sissetulekutoetust (mis võiks olla piirkonnas ühtne, kuid mitte ühtse määra alusel kogu ELis, põhineda uutel kriteeriumidel ning piiratud teatava tasemega); lisaks kohustuslikku keskkonnaalast toetust (iga-aastaste) täiendavate meetmete eest, mis lähevad kaugemale põhilistest nõuetele vastavuse eeskirjadest (nt taimkate, külvikord, püsikarjamaa või ökoloogilistel põhjustel söötijäetud maa); lisaks toetus seoses konkreetsete looduslikust eripärast tingitud piirangutega (määratletud ELi tasandil) ning täiendavad summad, mida makstakse maaelu arengu meetmetest; lisaks tootmiskohustusega seotud piiratud toetuse võimalus eriti tundlike põllumajanduslike tootmisviiside puhul (sarnane praegusele võimalusele, mis nähti ette ÜPP läbivaatamisega [artikli 68 alusel]). Lihtne ja konkreetne abikava peaks parandama väikepõllumajandustootjate konkurentsivõimet, vähendama bürokraatiat ning aitama kaasa maapiirkondade elujõulisuse tagamisele.

Turumeetmete puhul, nagu näiteks riiklik sekkumine ja eraladustusabi, võib ette näha meetmete sujuvamaks muutmist ja lihtsustamist teatud ulatuses ning võimalikku uute elementide lisamist toiduahela toimimise parandamiseks. Kuigi need mehhanismid olid ÜPP traditsioonilised vahendid, on hilisemate reformidega tugevdatud ELi põllumajanduse orienteeritust turule ja vähendatud neid turvaabinõu meetmete tasemele sellises ulatuses, et riiklikud varud on põhimõtteliselt ära kaotatud. Kuigi turumeetmed moodustasid ÜPP kulutustest veel 1991. aastal 92 %, siis 2009. aastal kulutati nendele ÜPP eelarvest ainult 7% .

Maaelu arengu poliitika on võimaldanud tugevdada põllumajandussektori ja maapiirkondade majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust, kuid tungivalt nõutakse, et keskkonnaalased, kliimamuutuste ja innovatsioonialased kaalutlused oleksid horisontaalselt täielikult integreeritud kõikidesse programmidesse. Tähelepanu on juhitud otsemüügi ja kohalike turgude tähtsusele ning noorte ja alustavate põllumajandustootjate konkreetsetele vajadustele. LEADERi lähenemisviisi integreeritakse veelgi. Tõhususe suurendamiseks kavandatakse liikuda tulemusepõhisema lähenemisviisi suunas ning võtta tõenäoliselt kasutusele mõõdetavad eesmärgid. Tulevase maaelu arengu poliitika üks uus element peaks olema riskijuhtimise meetmete kogum, et paremini toime tulla turu ebakindluse ja sissetulekute ebastabiilsusega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik võtta tootmise ja sissetuleku riskide leevendamiseks meetmeid alates uuest WTO tingimustele vastavast sissetuleku stabiliseerimise vahendist ning lõpetades kindlustusvahendite ja usaldusühingu vormis asutatud fondide tugevama toetamisega. Otsetoetuste puhul tuleks luua objektiivsetel kriteeriumidel põhinev uus vahendite jaotus ning samal ajal tuleks piirata praegusest süsteemist tulenevaid olulisi häireid.

Teatises esitatakse kolm erinevat võimalust ÜPP edasiseks arenguks, et tegeleda kirjeldatud peamiste probleemidega: 1) lahendada ÜPP kõige tungivamad puudused tehes selleks järkjärgulisi muudatusi, 2) muuta ÜPP keskkonnahoidlikumaks, õiglasemaks, tõhusamaks ja mõjusamaks või 3) loobuda sissetulekutoetusest ja turumeetmetest ning keskenduda keskkonna ja kliimamuutuste eesmärkidele. Kõigi kolme võimaluse puhul näeb komisjon ette praeguse kahel sambal põhineva süsteemi säilitamist – esimene sammas hõlmab otsetoetusi ja turumeetmeid, mille puhul eeskirjad on ELi tasandil selgelt määratletud ja teine sammas koosneb mitmeaastastest maaelu arendamise meetmetest, mille puhul ELi tasandil on kehtestatud üldine raamistik, kuid kavade lõpliku valiku tegemine on ühise haldamise kohaselt jäetud liikmesriikidele või piirkondadele. Teine kõigi kolme võimaluse ühine element on arvamus, et tulevane otsetoetuste süsteem ei saa põhineda eelnevatel võrdlusperioodidel, vaid peaks olema seotud objektiivsete kriteeriumidega. Volinik Cioloş rõhutas täna, et „praeguse süsteemiga on ette nähtud erinevad eeskirjad EL15-le ja EL12-le, mis ei saa jätkuda pärast 2013. aastat”. Objektiivsemaid kriteeriumeid on vaja ka maaelu arengu vahendite jaotuse puhul.

Lisateave:

lisa: kolme üldise poliitikavõimaluse kirjeldus;

veebisait: http://ec.europa.eu/agriculture/cap-post-2013/communication/index_en.htm

MEMO/10/587

LISA: kolme ÜLDISE poliitikavõimaluse kirjeldus

Otsetoetused

Turumeetmed

Maaelu areng

1. võimalus

Muuta otsetoetuste jaotamine liikmesriikide vahel õiglasemaks (jättes muutmata praeguse otsetoetuste süsteemi).

Tugevdada riskijuhtimisvahendeid.

Vajaduse korral ühtlustada ja lihtsustada praeguseid turuinstrumente.

Säilitada ÜPP eelmise läbivaatamise suundumus suurendada rahastamist, et tegeleda probleemidega, mis on seotud kliimamuutuste, vee, bioloogilise mitmekesisuse, taastuvenergia ja innovatsiooniga.

2. võimalus

Muuta otsetoetuste jaotamine liikmesriikide vahel õiglasemaks ja muuta oluliselt nende ülesehitust.

Otsetoetused koosneksid järgmisest:

põhimäär, mis toimiks sissetulekutoetusena;

kohustuslik täiendav abi lihtsate, üldiste, iga-aastaste ja lepingust mittetulenevate põllumajanduse keskkonnameetmete kaudu loodavate konkreetsete keskkonnahoidlike avalike hüvede eest ning mis põhineb nende meetmete rakendamisega kaasnevatel täiendavatel kuludel;

täiendav toetus konkreetsete looduslikust eripärast tingitud piirangute hüvitamiseks;

ning vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetuse komponent konkreetsetele valdkondadele ja piirkondadele1.

Kehtestada uus kava väikestele põllumajandusettevõtetele.

Kehtestada põhimäära piirang ning samal ajal võtta arvesse suurte põllumajandusettevõtete panust maapiirkonna tööhõivesse.

Vajaduse korral täiustada ja lihtsustada praeguseid turuinstrumente.

Kohandada ja täiendada olemasolevaid instrumente, et need vastaksid paremini ELi prioriteetidele ja toetus oleks suunatud keskkonnale, kliimamuutustele ja/või restruktureerimisele ja innovatsioonile ning soodustada piirkondlikke/kohalikke algatusi.

Tugevdada olemasolevaid riskijuhtimisvahendeid ning võtta kasutusele vabatahtlik WTO rohelise kategooria kohane sissetuleku stabiliseerimise vahend, et hüvitada sissetuleku märkimisväärset vähenemist.

Võiks ette näha objektiivsete kriteeriumite alusel vahendite mõningast ümberjaotamist liikmesriikide vahel.

3. võimalus

Lõpetada järkjärguliselt otsetoetused nende praegusel kujul.

Selle asemel pakkuda piiratud toetuseid keskkonnaalaste avalike hüvede eest ja täiendavat konkreetsete looduslikust eripärast tingitud piirangute toetust.

Kaotada kõik turumeetmed, ainsaks võimalikuks erandiks oleksid häireklauslid, mida võiks kasutada tõsiste kriiside ajal.

Meetmed oleksid peamiselt suunatud kliimamuutuste ja keskkonna aspektidele.

1 :

See oleks samaväärne praegu artikli 68 kohaselt makstava tootmiskohustusega seotud toetusega ning muude tootmiskohustusega seotud abimeetmetega.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website