Navigation path

Left navigation

Additional tools

IP/07/721

Brüssel, 30. mai 2007

Komisjon annab hinnangu piirkondade rahastamise tulemustele ja algatab arutelu ühtekuuluvuspoliitika järgmise perioodi üle

Ühtekuuluvuspoliitika on tõestanud, et suudab aidata kaasa Euroopa Liidu piirkondade arengule, ent eelolevail aastail on ees uued väljakutsed. Niisugused on Euroopa Komisjoni esitatud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuspoliitika viimase aruande[1] järeldused. Täna avaldatud neljas selleteemaline aruanne käsitleb majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset olukorda laienenud liidus ja selle 268 piirkonnas esimest korda. Aruanne sisaldab üksikasjalikku piirkondade SKT, tootlikkuse ja tööhõive olukorra analüüsi. Seal tuuakse välja mitmed probleemid, millega liikmesriigid ja piirkonnad eelolevail aastail kokku puutuvad. Aruandes antakse esmane hinnang Euroopa ühtekuuluvuspoliitika 2000.–2006. aasta programmi tulemustele ja uue 2007.–2013. aasta programmi ettevalmistustele. Seal tõstatatakse selle olulise poliitikavaldkonna tuleviku kohta kümme küsimust, mille põhjal algatada arutelud Euroopa institutsioonides ja väljaspool neid.

Aruannet esitledes ütles regionaalpoliitika eest vastutav volinik Danuta Hübner: „Ühtekuuluvuspoliitika on näidanud suutlikkust kohaneda muutuvate oludega. Selle kaudu on toetatud vajalikke investeeringuid infrastruktuuridesse ja inimressurssidesse, piirkondliku majanduse ajakohastamist ja mitmekesistamist. See on aidanud lähendada riiklikke investeeringuid liidu prioriteetidele.”

Ta lisas: „Ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on pakkuda võimalusi kõikidele ELi kodanikele olenemata nende elukohast; selleks tuleb vähendada piirkondlikke erinevusi, mobiliseerida kasutamata potentsiaali ja suunata vahendeid investeeringutesse, mis aitavad kaasa majanduskasvu suurenemisele. Euroopa Liit seisab eeloleval perioodil silmitsi paljude raskustega: rahvastik hakkab 2020. aasta paiku vähenema ja on juba praegu paljudes piirkondades vähenemas, suureneb ülemaailmsete konkurentide poolne majanduslik surve, tõusevad energiahinnad, ees ootavad kliimamuutus ja sotsiaalne polariseerumine. Euroopa peab neile väljakutsetele vastama. Selleks on meil vaja kaasata kõiki piirkondi ja inimesi looma heaolu ja töökohti ning aitama kaasa majanduskasvule.”

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste volinik Vladimír Špidla ütles: „Ühtekuuluvuspoliitika on aidanud kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähenemisele ning avaliku halduse ja juhtimise parandamisele, eelkõige piirkondlikul tasandil. Nii on ühtekuuluvuspoliitika aidanud suurendada SKTd ja vähendada erinevusi liidu sees.”

Ta lisas: „Euroopa Sotsiaalfond (ESF) investeerib järgmise seitsme aasta jooksul igal aastal rohkem kui 10 miljardit eurot inimestesse, et aidata neil parandada oma oskusi ja töösaamise võimalusi. Tehnoloogilise progressi ja üleilmastumise ajastul on erakordselt oluline tagada, et töötajad oskaksid muutustega toime tulla ja uue olukorraga kohaneda.” Ta lisas: „Euroopa Sotsiaalfond on oluline vahend, mis aitab liikmesriikidel ellu rakendada paindlikkuse ja turvalisuse põhimõtet, mis on aktiivse tööturupoliitika, paindliku lepingusüsteemi ja elukestva õppe kombinatsioon. ESFil on oluline osa ka töö- ja pereelu tasakaalustava poliitika edendamisel ja rakendamisel; see poliitika on ELi püüdluste seisukohast eriti tähtis, et suurendada tööl käivate naiste ja meeste arvu.

Volinik Hübner pani aluse aruteludele, mille ülesanne on selgitada selle poliitikavaldkonna ülesanded pärast käesoleva 2007.–2013. aasta rahastamisperioodi lõppu. „Kuid me suudame veelgi enam. Ma esitan 10 küsimust, mis on aluseks selle poliitika tulevikku käsitlevale arutelule, ja loodan, et arutelu saab olema laialdane ja kõiki osapooli haarav. Järgmisel aastal annan ma teada arutelu tulemused.”

ARUANDE JÄRELDUSED

Aruanne koosneb neljast osast:

  1. Liikmesriikide ja EL-27 piirkondade majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne olukord ning arengusuunad: Analüüs näitab, et viimase kümnendi jooksul on erinevused sissetulekute ja tööhõive osas Euroopa Liidus vähenenud. Kuid siiski on vaja pikaajalisi jõupingutusi, et vähendada erinevusi kõige vaesemate piirkondade ja ülejäänute vahel.
  2. Ühtekuuluvuspoliitika mõju: Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevad programmid on aidanud otseselt kaasa piirkondliku lähenemise ja tööhõive edendamisele. Näiteks, aastatel 2000–2006 on ühtekuuluvuspoliitika kaasa aidanud SKT suurenemisele Kreekas 2,8% ja Portugalis 2,0% võrra. Esialgsed hinnangud näitavad, et aastatel 2007–2013 aidatakse selle poliitika raames kaasa SKT suurenemisele Leedus, Lätis ja Tšehhi Vabariigis 8,5%, Poolas umbes 5,5% ja Kreekas 3,5% võrra. Ühtekuuluvuspoliitika on samuti aidanud kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähenemisele. Selle raames kaasrahastatakse aastas 9 miljoni inimese koolitust (pooled koolitatutest on naised), misläbi paranevad tööhõive tingimused ja suurenevad sissetulekud. Ajavahemikus 2000–2005 loodi kuues riigis üle 450 000 töökoha, milleks eraldati kaks kolmandikku 2. eesmärgi vahenditest.
  3. Riiklik poliitika ja ühtekuuluvus: Riiklikud investeeringud on olnud viimastel aastatel languses, kuna eelarvete koostamisel tuleb arvesse võtta elanikkonna vananemise tagajärgi (pensionisüsteemide reform, kulukamad haridus- ja tervishoiusüsteemid) ja riigi rahanduse konsolideerimist tagavat majandusreformi. 1993. aastal moodustasid riiklikud investeeringud ligikaudu 2,9% SKTst. 12 aastat hiljem on need investeeringud vähenenud 2,4%ni SKTst. Samal ajal oleme me tunnistajaks olukorrale, kus riiklike investeeringute üle otsustamine ja nende juhtimine on tasapisi, kuid järjekindlalt detsentraliseerumas, st piirkondlikule ja kohalikule tasandile jõudmas. Ajavahemikus 2000–2005 on riiklikud kulutused neil tasanditel suurenenud aastas 3,6%, kiiremini kui SKT (1,7%) ning kõik riiklikud kulutused kokku (2,4%).
  4. Ühenduse poliitika ja ühtekuuluvus: Erinevad ühenduse poliitikavaldkonnad – uurimis-, arendus- ja uuendustegevus, põllumajandus, konkurents ja riigiabi – pakuvad võimalusi ühtekuuluvuspoliitika tõhustamiseks, eelkõige majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete olude arvestamise kaudu. Aruandest selgub, et seda tehakse järjest enam, samas on kasutamata sünergiaallikaid veelgi.

PÕHIKÜSIMUSED

Aruandes tehakse ettepanek esitada järgmised küsimused ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetavaks laialdaseks aruteluks:

1. Milliseid kogemusi olete saanud 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmi ettevalmistuste käigus? Võttes arvesse saadud kogemusi ja käesoleva aruande analüüsi, kuivõrd on ühtekuuluvuspoliitika kohandunud lähiaastatel Euroopa piirkondade ees seisvate uute väljakutsetega? Näiteks:

1.1. Kuidas saavad piirkonnad madala või keskmise tasemega tehnoloogiasektorites reageerida dünaamiliselt toimivate konkurentide survele?

1.2. Mis on ühtekuuluvuspoliitika ülesanne muutuvas demograafilises olukorras, pidades silmas sündivuse ja suremuse määrade ning rändevoogude erinevusi piirkonniti?

1.3. Mil määral peaks ühtekuuluvuspoliitika tegelema kliimamuutuse probleemiga?

2. Kuidas saab ühtekuuluvuspoliitika abil neis uutes oludes välja töötada integreeritud ja veelgi paindlikuma lähenemisviisi arengu ja majanduskasvu tagamiseks ning töökohtade loomiseks?

2.1. Kuidas saab ühtekuuluvuspoliitika abil paremini tagada harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut, pidades silmas ELi piirkondlikke erinevusi, eelkõige ebasoodsamas olukorras olevaid piirkondi, saari, maapiirkondi ja rannikualasid, kuid samuti linnu, taandarenevaid tööstuspiirkondi ja muid geograafiliselt eripäraseid alasid?

2.2. Kuidas mõjutavad aruandes esitatud probleemid sotsiaalse ühtekuuluvuse aluseid, nt sotsiaalset kaasatust, integratsiooni ja kõigile võrdsete võimaluste pakkumist? Kas on vaja edasisi samme nende probleemide ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks?

2.3. Millised olulised oskused peaksid ELi kodanikel tulevikus olema, et lahendada uusi ülesandeid?

2.4. Milliseid pädevusi on vaja arendada piirkondlikul tasandil, et piirkonnad oleksid ülemaailmselt konkurentsivõimelised?

3. Kuidas hindate eelnevate küsimuste põhjal 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika haldamise süsteemi?

3.1. Milline on vastutuse optimaalne jaotamine ühenduse, riiklike ja piirkondlike tasandite vahel mitmetasandilises juhtimissüsteemis, pidades silmas ühtekuuluvuspoliitika programmide tõhusa haldamise vajadust?

3.2. Kuidas saab ühtekuuluvuspoliitika abil tõhusamalt toetada avaliku sektori poliitikaid liikmesriikides ja piirkondades? Milliste rakendusmehhanismide abil saaks suurendada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust ja muuta seda veelgi kasutajasõbralikumaks?

3.3. Kuidas saab edaspidi tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ning muude riiklike ja ühenduse poliitikate vahelist sidet, et saavutada tugevamat ja paremat koostoimet ning vastastikust täiendavust?

3.4. Millised on uued piirkondadevahelised koostöövõimalused nii ELi sees kui väljaspool ELi?

Märkused toimetajatele

Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuspoliitika neljandas aruandes esitatakse põhiteave ja võtmeküsimused avalikuks aruteluks, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika tulevikku pärast 2013. aastat ja mis algatatakse ametlikult neljandal ühtekuuluvuspoliitika foorumil 27.–28. septembril Brüsselis.

Euroopa Komisjon on kohustatud esitama majanduse- ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruande vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu konsolideeritud versiooni artiklile 159, milles sätestatakse:

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele iga kolme aasta järel ettekande edusammude kohta, mida on tehtud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisel, ning selle kohta, kuidas sellele on kaasa aidanud mitmesugused käesolevas artiklis sätestatud abinõud. Vajaduse korral lisatakse ettekandele kohased ettepanekud.
Täiendav teave regionaalpoliitika kohta:

http://ec.europa.eu/regional_policy/index_en.htm


[1] Komisjoni teatis KOM/2007/273


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website