Navigation path

Left navigation

Additional tools

IP/06/1356

Brüssel, 12. oktoober 2006

Vananemise kulud: tulevastele lastele jätkusuutliku pärandi jätmiseks tuleb puudujääke vähendada ja pensionisüsteemi reformida

Tasakaalustatud eelarve saavutamine keskpika tähtaja jooksul võimaldaks ELi liikmesriikidel hoopis kindlamalt vastu astuda elanikkonna vananemisest tulenevatele heidutavalt suurtele pensionikuludele. Kui me selle eesmärgi saavutame, suureneks ELi käesoleva aja keskmine eelarvevõlg 63% SKTst 2050. aastaks 80%ni SKTst – praeguse poliitika kohase prognoositava peaaegu 200% asemel – nagu ilmneb teatisest nõukogule ja Euroopa Parlamendile ELi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta. Sellest nähtub, et nendes liikmesriikides, kus eelarve on eriti tasakaalust väljas ja vananemisega seotud prognoositavate kulutuste suurenemine märkimisväärne, on risk suurem kui mujal. Toimetulek elanikkonna vananemise mõjuga eelarvele on poliitiline võtmeküsimus kogu ELs. Lahendus oleks riigivõla vähendamine, tööhõive suurendamine ja tootlikkuse tõstmine jätkates samal ajal vanaduspensioni, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse süsteemide edasist reformimist.

„Senikaua, kuni enamik liikmesriike ei võta tõsiselt ette vanaduspensioni n-ö viitsütikuga pommi kahjutuks tegemist, plahvatab see ühel päeval meie laste ja lastelaste käes, kes lihtsalt enam ei jõua seda koormat kanda. Probleemi lahendamiseks on vaja vähendada nii avaliku sektori eelarvepuudujääki ja riigivõlga ning reformida jätkuvalt vähendamisega kui ka vanaduspensioni, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse süsteeme. Mõned edusammud on juba küll tehtud, kuid sellest ei piisa ning kiiresti kahaneb võimalus, et tööealine elanikkond ja üldine tööhõive taas suureneks,” selgitas majandus- ja rahaküsimuste volinik Joaquín Almunia.

Madala sündimuse, „beebibuumi” põlvkonna vananemise ja keskmise eeldatava eluea pikenemise tõttu on ELi elanikkond 2050. aastal palju vanem, koormates rängalt ühenduse rahandust, nagu ilmnes Euroopa Komisjoni ja majanduspoliitika komitee käesoleva aasta veebruaris avaldatud uurimusest.[1]

Komisjoni täna vastuvõetud teatisest ja sellega kaasnevast uurimusest ELi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta ilmneb, et avaliku sektori eelarvepuudujääkide ja riigivõla vähendamisest ning edasistest struktuurireformidest oleks palju kasu.

Kõnealuse uurimuse kohaselt tekiks muutumatute raamtingimuste puhul Euroopa Liidu ja euroala vahel jätkusuutlikkuse lünk, s.t lõhe 2005. aasta struktuurse eelarveseisundi ja tasakaalustatud eelarveseisundi vahel – ligikaudu 3½% SKTst. Konkreetsetes arvudes väljendatuna oli ELi kogu struktuurne puudujääk umbes 2% SKTst. Jätkusuutlikkuse lünga täitmine tähendaks struktuurse puudujäägi muutumist struktuurseks ülejäägiks – umbes 1½% SKTst.

Kui stabiilsuse ja kasvu reformitud paktiga kehtestatud ning riigiti eristatavad keskpika tähtajaga eelarve eesmärgid [2] saavutatakse 2010. aastaks, pidurdaks see ELi avaliku sektori 2005. aasta keskmise eelarvevõla – 63% SKTst – suurenemist 2050. aastaks ligikaudu 80%-ni SKTst. Kui see ei õnnestu ja edasisi reforme läbi ei viida, siis võiks 2050. aastal SKT prognoositav eelarvevõlg ulatuda ligikaudu 200%-ni SKTst.

Uurimusest ilmneb ka, et kui prognoositav tööhõive (eriti vanemaealiste töötajate hulgas) suureneks, siis rahandus stabiliseeruks märgatavalt.

Usaldusväärne finantshaldus ja reformid tasuvad end ära

Mõnedes riikides on usaldusväärne finantshaldus juba olemas ja paljudel teistel on probleemide lahendamiseks läbi viidud vanaduspensioni ja muude valdkondade reformid. Kõnealused riigid võivad suurema usaldustundega tulevikku vaadata. Kuid suuremal enamusel on selles valdkonnas veel pikk tee käia.

Võttes aluseks käesoleva eelarveseisundi ja elanikkonna vananemisest tuleneva prognoositava kulude suurenemise, võib avaliku sektori finantshalduse pikaajalise tasakaalustamise riski arvesse võttes jagada ELi riigid kolme rühma:

  • kõrge riskitasemega riigid (alfabeetilises järjekorras): Kreeka, Küpros, Portugal, Sloveenia, Tšehhi Vabariik ja Ungari;
  • mõõduka riskitasemega riigid: Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Malta, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia ja Ühendkuningriik;
  • madala riskitasemega riigid: Austria, Eesti, Leedu, Läti, Madalamaad, Poola, Rootsi, Soome ja Taani.

Esimese rühma riike iseloomustab elanikkonna vananemisest tulenevate kulutuste pikaajaline märkimisväärne suurenemine, mis nõuab reformide läbiviimist. Eelarve tugevdamine on samuti vajalik ja pakiline, kuna neist riikidest enamikul on suured eelarvepuudujäägid (eriti Kreekal, Portugalil ja Ungaril, veidi vähemal määral Küprosel ja Tšehhi Vabariigil).

Teise rühma moodustavad riigid, mille elanikkonna vananemisest tulenevad kulud on märkimisväärsed ja vajavad seega struktuurireformide läbiviimist (Hispaania, Iirimaa ja Luksemburg) ning muud riigid, kellel on keskpika tähtaja jooksul vaja tugevdada avaliku sektori finantshaldust (Itaalia, Malta, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia ja Ühendkuningriik), kusjuures Itaalia peab leidma lahenduse oma väga suure riigivõla vähendamiseks. Belgial on mõned mõlema kõnealuse alarühma tunnusjooned.

Kolmas riikiderühm on vananemisest tulenevate probleemide lahendamisel jõudnud üldiselt kõige kaugemale. Väiksemad riskid ei tähenda siiski seda, et ohtu eelarve jätkusuutlikkusele ei olegi.

Kolmeosaline strateegia

Et toime tulla elanikkonna vananemise mõjuga eelarvele on vaja kolmeosalist strateegiat.

Esiteks tuleb liikmesriikidel saavutada ja säilitada kindel eelarveseisund ning kiirendada riigivõla vähendamist. Usaldusväärne finantshaldus aitab luua madalate intressimäärade ning suure ja stabiilse majanduskasvu tõhusa ringi.

Teiseks tuleb liikmesriikidel suurendada eriti naiste ja vanemaealiste töötajate tööhõivet ning tõsta tootlikkust. Võrreldes 62,4%-lise tööhõivega 2000. aastal oli ELi tööhõive 2005. aastal suurenenud 63,8%-ni,[3] kuid ikka veel kaugel liikmesriikide vahel kokkulepitud eesmärgist – 70%. Tööhõive suurendamiseks ja tootlikkuse tõstmiseks võetavate meetmete edukas rakendamine kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega tõstaks potentsiaalset SKT kasvumäära, mis mõjutaks positiivselt tulevast elatustaset ning aitaks kaasa jätkusuutlikkusele.

Kolmandaks tuleb valitsustel reformida vanaduspensioni, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse süsteeme, et tagada nende toimivus ja sobivus. Umbes pooltes liikmesriikides läbiviidud reformid on vähendanud elanikkonna vananemisest tulenevat mõju eelarvele. Vanaduspensioni reformimine on edukas vaid tööea pikendamisega. See võimaldab pensioniõiguste suuremat akumuleerumist ja mõjutab seega tulevikus positiivselt pensionide ja palkade suhet; selle tulemuse saavutamine võib siiski nõuda teisi struktuurireforme.
Täielik aruanne on saadaval aadressil:

http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/european_economy/2006/ee0406sustainability_en.htm


[1] Vananemise mõju riiklikele kulutustele: Prognoosid pensioni, tervishoiu, pikaajalise hoolduse, hariduse ja töötuse assigneeringute kohta EL25 liikmesriikides (2004-2050)) (vt IP/06/150)

http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/european_economy/2006/eespecialreport0106_en.htm

[2] Keskpika tähtaja eesmärgid kõiguvad suure riigivõla ja väikese kasvupotentsiaaliga riikide tasakaalustatud eelarve või eelarveülejäägist kuni väikese riigivõla ja suure kasvupotentsialiga riikide tasakaalustatud ja väikese eelarvepuudujäägini.

[3] Vt ka Eurostati 11. septembri 2006. aasta pressiteadet STAT/118/2006.


Side Bar

My account

Manage your searches and email notifications


Help us improve our website