Euroopa Liit võib olla üks maailma rikkamaid piirkondi, kuid ELi siseselt on sissetulekud ja võimalused märkimisväärselt erinevad. EL suunab regionaalpoliitika vahendusel vahendeid jõukamatelt piirkondadelt vaesematele. Eesmärk on mahajäänud piirkondade kaasajastamine, et need saaksid ülejäänud Euroopa Liidule järele jõuda.
Regionaalpoliitika on nii vastastikuse rahalise toetuse vahend kui ka võimas jõud, mis aitab kaasa ühtekuuluvusele ning majanduslikule integratsioonile. Solidaarsuse eesmärk on tuua kõige ebasoodsamas olukorras olevatele kodanikele ja piirkondadele käegakatsutavat kasu. Ühtekuuluvuse puhul rõhutatakse põhimõtet, et sissetulekute erinevuste ja heaolulõhe vähendamine piirkondade vahel on kasulik meile kõigile.
Jõukuse tasemes esineb suuri erinevusi nii ELi liikmesriikide vahel kui ka nende piires. SKT osas (heaolu standardmõõt) on kõik jõukaimad piirkonnad linnalised – London, Brüssel ja Hamburg. Kõige jõukam riik – Luksemburg – on rohkem kui seitse korda rikkam kui Rumeenia ja Bulgaaria, kes on kõige vaesemad ja uuemad ELi liikmesriigid.
ELi liikmelisuse dünaamiline mõju ühendatuna tarmuka ja sihipärase regionaalpoliitikaga võib anda häid tulemusi. Eriti julgustav on Iirimaa näide. SKT, mis oli Iirimaa ühinemisel Euroopa Liiduga 1973. aastal 64% ELi keskmisest, on praegu üks ELi kõrgemaid. Üks regionaalpoliitika eesmärk on viia pärast 2004. aastat ELiga ühinenud riikides elatustase võimalikult kiiresti ELi keskmisele tasemele.
Piirkondlikul ebavõrdsusel võib olla mitmeid põhjusi. See võib tuleneda pikaajalisest takistuste esinemisest, s.o geograafilisest eraldatusest või hiljutistest sotsiaalsetest ja majanduslikest muutustest või neist mõlemast. Selliste ebasoodsate tingimuste mõju avaldub sageli sotsiaalses tõrjutuses, ebakvaliteetsetes koolides, kõrges töötuse tasemes ja ebapiisavas infrastruktuuris. Mõne ELi liikmesriigi puhul tuleneb mahajäämus osaliselt varem keskselt juhitud plaanimajandusele orienteeritud majandussüsteemist.
Regionaalpoliitika tähendab investeerimist inimestesse.
EL on kasutanud uute riikide ühinemist ära oma regionaalpoliitika kulude ümberkorraldamiseks. Ajavahemikul 2007–2013 hõlmavad piirkondlikud kulud 36% ELi eelarvest. Rahalises väljenduses on see ligikaudu 350 miljardit eurot seitsme aasta jooksul. Püüdlused on suunatud kolmele eesmärgile: lähenemisele, konkurentsivõimele ja koostööle, mis moodustavad nüüdse ühtekuuluvuspoliitika.
Prioriteediks on Kesk- ja Ida-Euroopas asuvad liikmesriigid ning teiste ELi liikmesriikide erivajadustega piirkonnad. Kaksteist riiki, kes on ELiga ühinenud pärast 2004. aastat, saavad ajavahemikul 2007–2013 51% regionaalkuludest, kuigi nende rahvaarv jääb alla neljandiku ELi rahvastikust.
Raha eraldatakse kolmest erinevast allikast, sõltuvalt abi olemusest ja abisaajast:
Enamus regionaalkuludest eraldatakse piirkondadele, kus SKT on ELi keskmisest 75% madalam, et aidata täiustada nende infrastruktuuri ning töötada välja majanduslik- ja inimpotentsiaal. See hõlmab 17 ELi liikmesriiki 27st. Teisest küljest on kõik 27 liikmesriiki abikõlblikud rahastamise puhul, millega toetatakse innovatsiooni ja teadusuuringuid, jätkusuutlikku arengut ning tööalast koolitust nende kõige vähemarenenud piirkondades. Väike osa eraldatakse piiriüleste ja piirkondadevaheliste koostööprojektide jaoks.
Regionaalpoliitika põhimõte on järgida ELi Lissaboni tegevuskava majanduskasvu saavutamiseks ja töökohtade loomiseks ning:
luua rohkem ja paremaid töökohti, hõlmates rohkem inimesi tööga, parandades töötajate kohanemist ja suurendades investeeringuid inimkapitali.
(sari "Arenev Euroopa")
