Institutsioonilised küsimused

ELi institutsioonide volitused tulenevad aluslepingutest, milles liikmed on kokku leppinud ja mille iga riik on individuaalselt ratifitseerinud. Nendes poliitikavaldkondades, mida aluslepingud ei hõlma, võivad liikmesriigid oma suveräänseid õigusi iseseisvalt kasutada.

Kõige olulisemad lepingud on Rooma leping (1957), millega moodustati Euroopa Majandusühendus (EMÜ), ja 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping (Euroopa Liidu leping). Samuti Ühtne Euroopa akt (1987), millega loodi ühtne Euroopa turg, ning Amsterdami leping (1999) ja Nice’i leping (2003). Kõige hiljutisem alusleping on Lissaboni leping, mis jõustus 1. detsembril 2009 ning millega muudeti osasid eelmisi aluslepinguid.

Institutsioonide kolmik

Poliitika kujundamise ja otsuste tegemise eest vastutavad kolm institutsiooni:

• Euroopa Liidu Nõukogu,
• Euroopa Komisjon ja
• Euroopa Parlament.

Neljas institutsioon, milleks on Euroopa Ülemkogu, määratleb poliitilised suunad ja prioriteedid, kuid tal puudub seadusandlik funktsioon.

Euroopa Liidu Nõukogu

Nõukogu on peamine otsuseid tegev organ ja omab seega neist kolmest enim võimu. See on ELi liikmesriikide hääl ning kõigi liikmesriikide ministrid kohtuvad mitmeid kordi kuus. Sellel on nii seadusandlik ülesanne, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga, kui ka täidesaatev ülesanne, mida ta jagab Euroopa Komisjoniga. Asjaomased ministrid kohtuvad, et arutada konkreetset poliitikat nt järgmistes valdkondades: välissuhted, majandus- ja rahandusküsimused, transport, energeetika, põllumajandus jne. Tavaliselt nimetatakse seda ministrite nõukoguks või lihtsalt nõukoguks.

Enamik otsuseid võetakse vastu häälteenamuse alusel, kuigi tundlike küsimuste puhul sellistes valdkondades nagu maksustamine, varjupaiga- ja sisserändepoliitika või välis- ja julgeolekupoliitika, peavad otsused olema ühehäälsed.

Euroopa Komisjon

Komisjon ei sõltu valitsustest ning ta esindab Euroopa Liidu kui terviku huve. Tal on kaks olulist ülesannet. Üks on teha ettepanekuid ELi poliitika ja õigusaktide kohta ning teine tagada ELi aluslepingute ja õigusaktide sätete järgimine. Mõnikord nimetatakse komisjoni aluslepingute valvuriks.

Uus komisjoni koosseis nimetatakse ametisse iga viie aasta tagant, nii et selle ametiaeg kattub suures osas Euroopa Parlamendi omaga. Euroopa Parlament küsitleb komisjoni liikmeid (keda on üks iga liikmesriigi kohta) enne nende ametisse asumist.

Euroopa Parlament

Nagu ajaloos tavaks saanud, on ka Euroopa Parlament pidanud võitlema oma õiguse eest rahvast esindada. Euroopa Parlamendi liikmeid valisid ELi kodanikud otse esmakordselt 1979. aastal. Parlamendi praegune koosseis valiti viieks aastaks ametisse 2009. aasta juunis ning sinna kuulub 736 liiget 27 riigist.

Parlamendi peamine ülesanne on vastu võtta Euroopa Komisjoni esitatud õigusaktide ettepanekuid. Parlamendil on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega laiali saata.

Euroopa Ülemkogu

Riigi- ja valitsusjuhid ELi liikmesriikidest kohtuvad vähemalt neli korda aastas Euroopa Ülemkogu raames. Vajaduse korral kutsub Euroopa Ülemkogu eesistuja riigijuhid kokku täiendavateks kohtumisteks. Kohtumiste eesmärk on hoogustada tegevust ja määratleda poliitilisi prioriteete. Otsused võetakse tavaliselt vastu konsensuse alusel.

Ülemkogule anti ELi institutsiooni staatus ning sellele valitakse eesistuja Lissaboni lepingu alusel.

Õigusjärelevalve

Euroopa Kohus tagab ELi õiguse ühtse tõlgendamise ja kohaldamise kõikides ELi liikmesriikides.

Samuti on Euroopa Kohtul õigus teha otsuseid ELi liikmesriikide, ELi institutsioonide, ettevõtjate või eraisikute vahelistes õigusvaidlustes. Luxembourgis asuva kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud kõigist ELi liikmesriikidest.

Muud institutsioonid ja asutused

Euroopa Liidul on lisaks põhiinstitutsioonile veel kuus olulist asutust, millest igaühel on kindlad ülesanded:

• Euroopa Kontrollikoda kontrollib, et Euroopa maksumaksjate rahastatud ELi eelarvet kasutatakse nõuetekohaselt;
• Frankfurdis asuv Euroopa Keskpank haldab ELi ühisraha eurot ning kujundab ELi rahapoliitikat;
• Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee on Brüsselis asuvad nõuandeorganid, mis esindavad huvirühmi ja kohalikke omavalitsusi;
• Luxembourgis asuv Euroopa Investeerimispank rahastab ELi vaesemates piirkondades läbiviidavaid projekte ning aitab väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid.
• Euroopa Ombudsman uurib kodanike, ettevõtete ja muude organite kaebusi ELi institutsioonide vastu.

Üles

ELi institutsioonid ja asutused

• Euroopa Komisjon
  • Peasekretiariaat
  • Parem õigusloome
  • Uute algatuste mõju hindamine
  • Komisjoni komitoloogiaregister
  • Eksperdirühmade register
  • Läbipaistvusregister
• Euroopa Parlament
  • Põhiseaduskomisjon
• Euroopa Liidu Nõukogu
  • Üldasjad
• Euroopa Ülemkogu
  • Euroopa Ülemkogu
• Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
  • Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
• Regioonide Komitee
  • Kodakondsuse ning valitsemis-, institutsiooniliste ja välisasjade komisjon (CIVEX)
• Euroopa Liidu Kohus
  • Euroopa Liidu Kohus
• Euroopa Ombudsman
  • Euroopa Ombudsman

Väljaanded, uudiskirjad ja statistika

• Väljaanded
• Uudiskirjad

Õigusaktid

• Institutsioonilisi küsimusi käsitlevate ELi õigusaktide kokkuvõtted
• Institutsioonilisi küsimusi käsitlevad kehtivad õigusaktid
• Euroopa Liidu leping - artiklid 13 - 19
• Euroopa Liidu toimimise leping - artiklid 15 - 16, 223 - 309, 336