Laienemine on protsess, mille raames riigid ühinevad ELiga. Alates ELi rajamisest 1957. aastal, on selle liikmesriikide arv kasvanud 6-lt 27-le .
Uute liikmete kaasamine oli kavas juba algusest peale. Liidu rajajad uskusid oma ideesse niivõrd, et jätsid ukse avatuks ka teistele liituda soovivatele Euroopa riikidele.
Euroopa Liidu vastus Euroopa poliitilise maastiku muutumisele viimase viiekümne aasta jooksul on nende riikide aitamine, kellel on eeldusi saada liikmesriigiks, edendades majanduskasvu ning tugevdades demokraatlikke jõude riikides, kus on kehtinud diktatuur.

Rumeenlased tähistasid ELiga ühinemist 1. jaanuariil 2007.
ELi koosnes algselt kuuest riigist: Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad.
Alates 1973. aastast ühinesid enamik muudest Lääne-Euroopa riikidest.
Pärast nende režiimide kokkuvarisemist aastal 1989, ühinesid ELiga paljud endised kommunistlikud riigid Kesk- ja Ida-Euroopast kahe laienemisringi raames (2004. ja 2007. aastal).
Euroopa Liidu lepingus märgitakse, et iga Euroopa riik võib taotleda liiduga ühinemist, kui asjaomane riik jagab ELi demokraatlikke väärtusi ning võtab endale kohutsuse neid edendada.
Kuid eelkõige saab riik ühineda vaid juhul, kui ta täidab liikmelisuse kriteeriumid:

Türgi on Euroopa Liidu liikmekandidaat.
Kõnealune protsess koosneb kolmest etapist (iga etapi puhul on vajalik kõigi ELi liikmesriikide heakskiit).
Kui läbirääkimised ja vajalikud reformid on mõlemat poolt rahuldavalt lõpule viidud, saab asjaomane riik ELiga ühineda, kuid jällegi vaid juhul, kui kõik ELi liikmesriigid on sellega nõus.
Hetkel on EL pakkunud liikmeks saamise võimalustüheksale riigile: Albaania, Türgi, Island ning kõik endise endise Jugoslaavia riigid (välja arvatud Sloveenia, kes on juba ELi liige).
Viiele neist on antud ametliku kandidaatriigi staatus:
Horvaatia
on ELiga ühinev riik; ühinemine peaks toimuma 2013. aasta keskel.