You are here:

Välis- ja julgeolekupoliitika

ELi välis- ja julgeolekupoliitika, mis on välja kujunenud järk-järgult paljude aastate jooksul, võimaldab liidul maailmapoliitikas ühtse tervikuna sõna võtta ja tegutseda. Koos tegutsedes on 28 ELi liikmesriigil palju suurem mõju, kui püüdes igaüks eraldi oma poliitikat ellu viia.

2009. aasta Lissaboni lepinguga tugevdatakse asjaomast poliitikavaldkonda, kuna sellega luuakse

Rahu ja julgeolek

ELi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on

  • tagada rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut;
  • edendada rahvusvahelist koostööd;
  • arendada ning tugevdada
    • demokraatiat
    • õigusriigi põhimõtteid
    • inimõiguste ja põhivabaduste austamist.

Diplomaatia ja partnerlus

ELil on ülioluline roll erinevates küsimustes, alates Iraani tuumaprogrammist ning Somaalia ja Aafrika Sarve piirkonna stabiliseerimisest kuni globaalse soojenemise vastase võitluseni. Tema ühine välis- ja julgeolekupoliitika, mille eesmärk on konfliktide lahendamine ning rahvusvahelise üksteisemõistmise edendamine, põhineb diplomaatial. Sageli täiendatakse seda kaubandus-, humanitaarabi-, julgeoleku- ja kaitsemeetmetega.

Maailma suurima arenguabiandjana on ELil ainulaadne positsioon koostööks arengumaadega.

Ainuüksi tema demograafiline ja majanduslik kaal annab 28-liikmelisele liidule suure mõjujõu. EL on maailma suurim kaubanduspartner ning tema rahaühik euro on maailmas tähtsuselt teisel kohal. Suundumus teha ühiseid välispoliitilisi otsuseid suurendab tema võimu veelgi.

ELil on partnerlussuhted maailma kõigi oluliste tegijatega, sealhulgas uute majandusjõududega. ELi eesmärk on tagada, et need suhted põhineksid ühisel huvil ja kasul. EL korraldab korrapäraselt tippkohtumisi Kanada, Hiina, India, Jaapani, Venemaa ja Ameerika Ühendriikidega. Tema rahvusvahelised suhted hõlmavad järgmisi valdkondi:

  • haridus
  • keskkond
  • julgeolek ja kaitse
  • kuritegevus
  • inimõigused

Rahuvalvemissioonid

EL on saatnud rahuvalvemissioone mitmetesse maailma pingekolletesse. 2008. aasta augustis aitas EL vahendada relvarahu saavutamist Gruusia ja Venemaa konfliktis. Ta lähetas oma vaatlejad olukorda jälgima (ELi järelevalvemissioon Gruusias Valige lingiga seotud tõlked   English (en) ) ning andis sõjategevuse käigus kodu jätnud inimestele humanitaarabi.

Kosovos aitab seaduste järgimist ning korda tagada tugev politsei- ja õigusmissioon (EULEX Kosovo Valige lingiga seotud tõlked   English (en) ).

Võimalused sekkumiseks

ELil puudub alaline sõjavägi. Selle asemel toetub ta oma ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ELi liikmesriikide poolt igaks konkreetseks juhuks loodud jõududele, et teostada

  • ühiseid desarmeerimisoperatsioone;
  • humanitaar- ja päästeülesandeid;
  • sõjalist nõustamist ja abistamist;
  • konfliktide ennetamist ja rahuvalvet;
  • kriisiohjet, nt rahu taastamist ja konfliktijärgset stabiliseerimist.

Alates 2003. aastast on EL korraldanud 30 tsiviilmissiooni ja sõjalist operatsiooni kolmes maailmajaos. Need kõik algatati kriisidele reageerimiseks:

ELil on nüüd oluline roll julgeoleku tagajana.

Alates 2007. aasta jaanuarist on ELil võimalik korraldada samaaegselt kaks kiirreageerimisoperatsiooni kahe 1500-liikmelise lahinguüksusega. Vajadusel on võimalik mõlemad operatsioonid käivitada peaaegu ühel ajal. Lahinguüksuste lähetamisega seotud otsused võtavad vastu ELi liikmesriikide ministrid Euroopa Liidu Nõukogu kohtumistel.

Tihedamad suhted naabritega: Euroopa naabruspoliitika

EL juhindub Euroopa naabruspoliitikast (ENP) suhetes oma 16 lõuna- ja idanaabriga.

Lõunas: Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko, Palestiina (see nimetus ei kujuta endast Palestiina tunnustamist riigina ja ei piira seisukohti Palestiina riigina tunnustamise suhtes), Süüria ja Tuneesia.

Idas: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene.

Naabruspoliitika eesmärk on tugevdada ELi suhteid tema naaberriikidega ning see võimaldab

  • poliitilist lähenemist;
  • majanduslikku integratsiooni;
  • inimeste suuremat liikuvust.

ELi laienedes on Ida-Euroopa ja Lõuna-Kaukaasia riikidest saanud liidu lähinaabrid. Nende julgeolek, stabiilsus ja heaolu mõjutavad meid üha enam. 2009. aastal käivitati ühine poliitikaalgatus idapartnerlus, et süvendada ELi ja tema kuue idanaabri suhteid. Tihedam koostöö ELi ja tema Ida-Euroopa partnerite – Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova Vabariigi, Ukraina ja Valgevene – vahel on ELi välissuhetes olulisel kohal.

Araabia kevade ülestõusude järel taaskäivitas EL oma Euroopa naabruspoliitika, et toetada tõhusamalt partnereid, kes algatavad demokraatiat, õigusriiki ja inimõigusi edendavaid reforme. Selle eesmärk on soodustada nendes riikides kaasavat majandusarengut ning edendada lisaks suhetele valitsustega koostööd erinevate rühmade ja organisatsioonidega.

EL toetab ka naaberriike, kes seisavad silmitsi konfliktide ja kriisidega. Ta on suurim abiandja Süüria kriisi ohvritele ning on alates 2011. aastast eraldanud nende toetuseks rohkem kui 3,2 miljardit eurot. EL püüab aidata ka Liibüat selle praeguses raskes poliitilises ja julgeolekuolukorras.

EL toetab jätkuvalt rahvusvahelisi jõupingutusi rahu tagamiseks Lähis-Idas. Ta pooldab kahe riigi lahendust, kus Palestiina riik eksisteeriks kõrvuti Iisraeliga. EL teeb koostööd ÜRO, USA ja Venemaaga (nn Lähis-Ida nelik), et julgustada mõlemaid pooli kokkulepet saavutama. Nad teevad samuti tihedat koostööd piirkondlike partneritega konfliktile rahumeelse lahenduse leidmiseks.

Üheks suurimaks rahvusvaheliseks pingeallikaks on olnud Iraani tuumaprogramm. Novembris 2013 saavutatud leping rahvusvahelise üldsusega oli esimene samm küsimuse lahendamise suunas. See oli tunnustus ELile, kes juhtis rahuläbirääkimisi rahvusvahelise üldsuse nimel.

Aasia ja Ladina-Ameerika

EL tugevdab suhteid riikide piirkondlike rühmadega, eelkõige Aasias ja Ladina-Ameerikas. Oma kiiresti arenevate partnerriikidega Aasias on ta loonud nn tõhustatud partnerlussuhted – lepingud, milles on ühendatud majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised elemendid. Ta on ka mõlema regiooni piirkondliku integratsiooni kindel toetaja.

Lääne-Balkani riigid

Lääne-Balkani riigid on huvitatud ELi liikmesusest.

Riik Staatus
Horvaatia Ühines ELiga juulis 2013
Montenegro, Serbia Peavad ühinemisläbirääkimisi
Endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik Komisjon on esitanud soovituse alustada läbirääkimisi
Albaania Nõukogu on taotluse heaks kiitnud ning Albaaniast on saanud kandidaatriik
Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo Potentsiaalsed kandidaatriigid

Kuigi Kosovo kuulutas end 2008. aastal Serbiast iseseisvaks, on tema rahvusvaheline staatus endiselt otsustamata. Tänu ELi vahendatud läbirääkimistele saavutasid kaks poolt 2013. aasta aprillis kokkuleppe. See annab tunnistust Serbia ja Kosovo peaministrite ning endise kõrge esindaja Catherine Ashtoni pühendumusest suhete normaliseerimisele. Samuti näitab see ELi kindlat soovi saavutada Lääne-Balkani riikides leppimine.

Otsuste tegemine ELi välispoliitikas

Lõplik otsustusõigus Euroopa Liidus on Euroopa Ülemkogul, mis koosneb 28 liikmesriigi riigipeadest ja valitsusjuhtidest. Ülemkogu tuleb kokku neli korda aastas, et määrata kindlaks poliitika põhimõtted ja üldsuunised.

Kõrge esindaja ülesanne on muuta ELi välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevamaks. Ta on kord kuus kokku tuleva välisasjade nõukogu (kuhu kuuluvad 28 ELi liikmesriigi välisministrid) eesistujaks. Samuti osaleb ta Euroopa Ülemkogu kohtumistel ja annab aru välisküsimustes.

Enamiku välis- ja julgeolekupoliitika alaste otsuste puhul on vaja kõikide ELi liikmesriikide nõusolekut.

Euroopa välisteenistuse ülesandeks on toetada kõrge esindaja tegevust. See toimib ELi diplomaatilise teenistusena. Rohkem kui 139 delegatsioonist ja büroost koosnev võrgustik edendab ning kaitseb Euroopa väärtusi ja huve kogu maailmas.