ELi ühine põllumajanduspoliitika teenib mitut eesmärki: see aitab põllumajandusettevõtjatel lisaks toidu tootmisele kaitsta ka keskkonda, parandada loomade heaolu ja säilitada elujõulisi maakogukondi.

Autentne parmesani juust kannab ELi kvaliteedimärgist.
ELi põllumajanduspoliitika kese on aastate jooksul nihkunud vastavalt sellele, kuidas tingimused Euroopas on muutunud. Tänapäeval on põhieesmärgid järgmised:

Suur valik mõistliku hinnaga – see on ELi põllumajanduspoliitika aluspõhimõte.
Tulevikuväljakutseteks on vajadus kahekordistada toiduainete tootmist maailmas 2050. aastaks, et toita kasvavat elanikkonda ning jõukamaid tarbijaid, kes söövad rohkem liha, ning samas tegeleda kliimamuutuse mõjuga (bioloogilise mitmekesisuse kadu, halvenev pinnase ning vee kvaliteet).
Vastuseks neile väljakutsetele ning tulles vastu Euroopa kodanike soovidele nihkub ELi põllumajanduspoliitika kese alates 2013. aastast järgmisele:
Põllumajanduspoliitikat hallatakse teiste poliitikavaldkondadega võrreldes rohkem tsentraalselt, Euroopa tasandil. See tähendab, et seda raha, mida liikmesriigi valitsus põllumajandusele kulutaks, haldab hoopis EL.
Põllumajanduskulude osakaal on aga ELi eelarves järsult vähenenud (tipnedes ligikaudu 70%-ga 1970-ndatel ning vähenedes umbes 40%-ni tänapäeval). See kajastab nii ELi muude kohustuste suurenemist, kui ka reformidest põhjustatud kokkuhoidu. EL on alates 2004. aastast võtnud vastu 12 uut liikmesriiki, ilma et põllumajanduskulud oleksid kasvanud.