RSS
Tähestikuline nimestik
See veebileht on kättesaadav 23 keeles
Uued kättesaadavad keeled:  BG - CS - ET - GA - LV - LT - HU - MT - PL - RO - SK - SL

We are migrating the content of this website during the first semester of 2014 into the new EUR-Lex web-portal. We apologise if some content is out of date before the migration. We will publish all updates and corrections in the new version of the portal.

Do you have any questions? Contact us.


Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika

SISSEJUHATUS

Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) asendab endist Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (EJKP). Seoses selle nimemuutusega pühendab Lissaboni leping asutamislepingutes kõnealusele poliitikale uue osa. Seega rõhutatakse Lissaboni lepingus ÜJKP tähtsust ja eripära, mis on aga endiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) lahutamatu osa.

Lisaks sellele uuele tunnustusele kehtestatakse Lissaboni lepinguga ka uusi sätteid, mille eesmärk on ÜJKPd arendada. Peamised uuendused on suunatud Euroopa ühise kaitsepoliitika järkjärgulisele rakendamisele.

Liikmesriigid võivad osaleda sõja- või humanitaarmissioonides, olles edaspidi seotud Euroopa kaitsepoliitika solidaarsusklausliga. Neil on rohkem võimalusi teha selles valdkonnas tihedamat koostööd eelkõige Euroopa Kaitseagentuuri või alalise struktureeritud koostöö raames.

Kuna eelmised lepingud kehtivad edasi, on ÜJKP endiselt peamiselt valitsustevaheline teema. Euroopa Liidu Nõukogu otsustab peamiselt ühehäälselt. ÜJKP raames ellu viidud missioone rahastavad ja tegevusvahendid tagavad teiste seas ka liikmesriigid.

ÜJKP RAAMES KORRALDATUD MISSIOONIDE LAIENDAMINE

ÜJKP loob koostööraamistiku, mille alusel saab Euroopa Liit kolmandates riikides oma operatiivülesandeid täita. Nende missioonide peamised eesmärgid on rahuvalve ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine. Need põhinevad liikmesriikide tsiviil- ja sõjaväelistel vahenditel.

Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni võis ÜJKP raames korraldada järgmisi missioone:

  • humanitaarabi- ja päästeoperatsioonid;
  • konfliktide ärahoidmise- ja rahutagamisoperatsioonid;
  • relvajõudude missioonid kriiside ohjamisel.

Sellesse loetelusse lisatakse Lissaboni lepingus kolm uut missiooni:

  • ühised desarmeerimisoperatsioonid;
  • sõjaline nõustamine ja abistamine;
  • olukorra konfliktijärgne stabiliseerimine.

Nende missioonide eesmärgid ja korraldamise tingimused määratleb nõukogu. Lissaboni lepingu jõustumine võimaldab delegeerida missiooni elluviimise liikmesriikide rühmale, kes seda soovivad ning kellel on tsiviil- ja sõjaväelised vahendid selle missiooni täitmiseks. Liikmesriigid, kes on võtnud endale ülesande need operatsioonid ellu viia, peavad seejärel riiginõukogu korrapäraselt missiooni hetkeseisust teavitama. Neil tuleb teha tihedamat koostööd välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga.

Lisaks tunnustatakse Lissaboni lepinguga riikidevaheliste relvajõudude võimalikku sekkumist ÜJKP rakendamisel. Kõnealused relvajõud on sõjalise alliansi tulemus teatud liikmesriikide vahel, kes on otsustanud ühendada oma võimed, varustuse ja inimesed. Põhilise Euroopa relvajõu moodustavad:

  • Eurofor, mis ühendab Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Portugali maaväed;
  • Euroopa korpus, mis ühendab Saksamaa, Belgia, Hispaania, Prantsusmaa ja Luksemburgi maaväed;
  • Euromarfor, mis ühendab Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia ja Portugali mereväed;
  • Euroopa lennuväegrupp, mis ühendab Saksamaa, Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaade ja Ühendkuningriigi õhuväed.

VASTASTIKUSE KAITSE KLAUSEL

Vastastikuse kaitse klausel võeti esmakordselt kasutusele Lissaboni lepingus ja see on siduv eriti ELi liikmesriikidele. Seega liikmesriik, kelle territooriumi sõjaliselt rünnatakse, võib loota abile ja toetusele teistelt liikmesriikidelt, kes on kohustatud talle appi tulema.

Seda klauslit reguleerivad kaks piirangut:

  • vastastikuse kaitse klausel ei mõjuta teatud liikmesriikide, sealhulgas traditsiooniliselt neutraalsete riikide julgeoleku- ega kaitsepoliitikat;
  • vastastikuse kaitse klausel ei mõjuta Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) (EN) (FR) raames võetud kohustusi.

EUROOPA KAITSEAGENTUUR

Euroopa Kaitseagentuuri pädevust laiendatakse ja piiritletakse Lissaboni lepinguga. Selle agentuuri peamine eesmärk on parandada liikmeriikide sõjalist võimekust. Selleks peab agentuur:

  • sätestama liikmesriikide sõjalise võimekusega seotud ühised eesmärgid;
  • viima ellu programme ja neid eesmärkide saavutamiseks haldama;
  • ühtlustama liikmeriikide operatiivseid vajadusi ja parandama seega sõjavarustuse soetamise meetodeid;
  • juhtima kaitsetehnoloogiauuringuid;
  • aitama kaasa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamisele ning sõjaliste kulutuste optimeerimisele.

ALALINE STRUKTUREERITUD KOOSTÖÖ

Alaline struktureeritud koostöö tähendab teatud liikmesriikide senisest veel tihedamat kaitsealast koostöövormi. See on Lissaboni lepingule lisatud protokolli eesmärk.

Selle raames kohustuvad osalisriigid tõhustama oma kaitsevõimet ja varustama lahinguüksusi kavandatud missioonide jaoks. Osalisriikide panust hindab korrapäraselt Euroopa Kaitseagentuur.

Alaliseks struktureeritud koostööks tuleb saada luba nõukogult, kes langetab osalisriikide taotluse alusel otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. Selleks ei ole vaja liikmesriigi künnist. Kõigil liikmesriikidel on õigus alalisest koostööst loobuda või selles osaleda, kui see vastab kohustusega seotud tingimustele.

Viimati muudetud: 07.05.2010
Õigusteave | Selle saidi kohta | Otsi | Kontakt | Üles