RSS
Tähestikuline nimestik
See veebileht on kättesaadav 23 keeles
Uued kättesaadavad keeled:  BG - CS - ET - GA - LV - LT - HU - MT - PL - RO - SK - SL

We are migrating the content of this website during the first semester of 2014 into the new EUR-Lex web-portal. We apologise if some content is out of date before the migration. We will publish all updates and corrections in the new version of the portal.

Do you have any questions? Contact us.


Uue liikmesriigi ühinemise protsess

Euroopa Liidu (EL) laienemisprotsessil on ajalooline ülesanne: tagada Euroopa rahu, stabiilsus ja jõukus. EL on järk-järgult kehtestanud protsessi, et juhendada kandidaatriike ja aidata neil valmistuda liikmesriikide kohustusteks eeskätt ülemineku-, reformi- ning ELi õiguse ja poliitika rakendamise protsessis.

KOKKUVÕTE

Iga Euroopa riik, kes soovib Euroopa Liiduga ühineda, peab austama ELi ühiseid väärtusi, mis on määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2: inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, inimõiguste austamine, õigusriik ja vähemuste hulka kuuluvate inimeste õigused. Lisaks peab ta edendama oma väärtuseid ELis ja seoses kolmandate riikidega.

ELiga ühinemise kord on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 49. Kõigepealt esitab riik, kes ühineda soovib, nõukogule taotluse. Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele antakse sellest taotlusest teada. Nõukogu konsulteerib seejärel komisjoniga ja taotleb heakskiitu Euroopa Parlamendilt, kes langetab otsuse oma liikmete häälteenamusega. Heakskiidu korral langetab nõukogu ühehäälselt otsuse ühinemise kohta.

Liikmesriikide ja kandidaatriigi vahel lepitakse kokku ühinemistingimustes, aluslepingute ja institutsioonide muudatustes, mille see ühinemine kaasa toob. Selle kokkuleppe ehk ühinemislepingu ratifitseerivad kõik lepinguosalised.

Ühinemisprotsess

Kõigi ühinemistaotluste kohta esitab arvamuse komisjon ja teeb otsuse nõukogu, kes annab taotlejariigile kandidaatriigi staatuse. See staatus ei pruugi võimaldada ühinemisläbirääkimiste kohest avamist. Selleks peab kandidaatriik vastama teatud arvule tingimustele.

Riik peab vastama kõlblikkuskriteeriumidele, mis määratleti Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni kohtumisel 1993. aastal ja töötati lõplikult välja Euroopa Ülemkogu Madridi kohtumisel 1995. aastal. Need on järgmised:

  • poliitilised kriteeriumid: institutsioonide stabiilsus peab tagama demokraatia, õigusriigi, inimõigused ja ka vähemuste austamise ja kaitse;
  • majanduslikud kriteeriumid: elujõulise turumajanduse olemasolu, suutlikkus tulla toime konkurentsi surve ja ELi siseturu jõududega;
  • suutlikkus võtta endale ELi liikmesriigi kohustusi, mis tulenevad ELi õigusest ja poliitikast (ehk ühenduse õigustikust), sealhulgas poliitilise, majandusliku ja rahaliidu eesmärkide järgimine.

Kandidaatriik peab samuti looma integreerumiseks tingimused, kohandades oma haldusstruktuure.

Lääne-Balkani riigid peavad andma rahuldavaid tulemusi stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi raames (eriti seoses konkurentsiga) enne, kui EL nende võimalikud ühinemistaotlused läbi vaatab.

ELi vastuvõtuvõime (ehk integratsioonivõime) on teine ülioluline tegur. EL peab suutma võtta vastu uusi liikmeid, süvendades integratsiooni ja tagades oma institutsioonide ja poliitika toimimise. Uued liikmed peavad olema oma uueks liikmesriigi staatuseks hästi ette valmistatud. Laienemine peab samuti saama avaliku arvamuse toetuse liikmesriikides ja kandidaatriikides.

Kui kandidaatriik need kriteeriumid täidab, on aeg ühinemisläbirääkimiste alustamiseks küps. Euroopa Ülemkogu otsustab komisjoni arvamuse alusel, kas on võimalik läbirääkimistega alustada.

Ühinemisläbirääkimised moodustavad ühinemisprotsessi tausta. Läbirääkimisel keskendutakse ühenduse õigustiku kandidaatriigi-poolsele rakendamisele. Läbirääkimiste eesmärk on aidata kandidaatriikidel valmistuda oma kohustusteks liikmesriigina, kui ühinemine on toimunud. Läbirääkimisi, mille aluseks on iga kandidaatriigi enda teened, viiakse läbi eraldi: valmisoleku määr võib seega kandidaatriigiti erineda.

Ühinemisläbirääkimiste kulg sõltub läbirääkimiste raamistikust, mille on kehtestanud nõukogu komisjoni ettepanekul. Läbirääkimisi, peetakse, arvestades iga kandidaatriigi olukorda ja eripära. Läbirääkimiste raamistik hõlmab järgmist:

  • läbirääkimiste põhimõtted ja kord;
  • punktid, mille üle läbirääkimisi pidama hakatakse, nagu finantsaspektid, ajutised erandid või kaitsemeetmed konkreetsetes õigustiku valdkondades (nagu inimeste vaba liikumine, struktuuripoliitika või põllumajandus);
  • poliitilised ja majanduslikud reformid;
  • läbirääkimiste tulemus, mis jääb lahtiseks;
  • eesmärk, milleks on ühinemine.

Läbirääkimistel keskendutakse ühenduse õigustiku vastuvõtmisele. Läbirääkimised algavad ettevalmistusetapiga ehk õigustiku analüütilise läbivaatamisega (analüüsimine), mille korraldab komisjon. Analüüsimise eesmärk on hinnata kandidaatriigi valmisolekut, tutvustada kandidaatriigile ühenduse õigustikku ja määrata kindlaks avatavad peatükid vastavalt võrdluskriteeriumitele (võrdlusalustele). Need võrdluskriteeriumid käsitlevad ettevalmistusetappe, mis on olulised ühenduse õigustikuga seotud lepingutel põhinevate lepinguliste kohustuste tulevaseks kooskõlastuseks ja täitmiseks. Nõukogu otsustab komisjoni soovituste alusel ühehäälselt võimalike võrdluskriteeriumite või peatüki avamise üle.

Läbirääkimised toimuvad valitsustevaheliste kahepoolsete konverentside kaudu, mille raames kohtuvad ELi liikmesriigid ja kandidaatriik.

Läbirääkimised lõpetatakse, kui kandidaatriik täidab peatüki sulgemiseks kindlaks määratud võrdluskriteeriumid (võrdlusalused) (näiteks: õigusloomemeetmed, õigus- või haldusasutused, õigustiku rakendatud osad, elujõuline turumajandus seoses majandust käsitlevate peatükkidega). Riik peab samuti nõustuma ELi ühise seisukoha projektiga, mille komisjon on välja töötanud ja nõukogu ühehäälselt vastu võtnud. Suletud peatükid võidakse siiski taas avada, kui kandidaatriigid enam nõuetele ei vasta.

Ühinemisläbirääkimised võib peatada ELi aluspõhimõtete raske ja pideva rikkumise korral. Komisjon võib siis soovitada omaalgatuslikult või ühe kolmandiku liikmesriikide taotlusel läbirääkimised peatada ja anda soovitusi läbirääkimiste jätkamise tingimusteks. Nõukogu võtab soovituse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega pärast seda, kui on asjaomase kandidaatriigi ära kuulanud.

Kui läbirääkimised kõigi peatükkide üle on suletud, jõuab ühinemisprotsess lõpule. Ühinemist on võimalik käivitada, ühinemislepingu sõlmimisega liikmesriikide ja kandidaatriigi vahel. Nõukogu otsustab siiski ühehäälselt, olles ära kuulanud komisjoni arvamuse ja Euroopa Parlamendi kinnitatud arvamuse protsess lõpetada. Ühinemisleping hõlmab järgmist:

  • ühinemisläbirääkimiste tulemused, ühinemistingimused ja kaitsemeetmed või edasilükkamismeetmed valdkondade puhul, mis nõuavad täiendavat süvaanalüüsi;
  • institutsioonide ja aluslepingute vastuvõtmine, häälte jagunemine nõukogu ja Euroopa Parlamendi hääletustel, Euroopa Parlamendi liikmete, Regioonide Komitee liikmete arv jne;
  • ühinemise kuupäev.

Ühinemislepingu ratifitseerivad kõik liikmesriigid ja tulevane liikmesriik. Kandidaatriik on nüüdsest ühinev riik ja läbib protsessi ühinemise suunas, kohandades valdkondi, milles komisjoni valvsal jälgimisel tuleb edusamme teha.

Ühinemisprotsessi vahendid

Iga ühinemisprotsessi ja iga kandidaatriigi jaoks on määratud kindlaks ühinemiseelne strateegia. Selle strateegiaga nähakse ette (allpool loetletud) vahendid, millega kandidaatriike ettevalmistamisel toetatakse.

ELi ja iga kandidaatriigi vahel sõlmitud kahepoolsed kokkulepped moodustavad dialoogi- ja läbirääkimiste raamistiku. Tegemist on näiteks Türgiga sõlmitud assotsiatsioonilepingu ja tolliliitu käsitleva lepinguga ning Lääne-Balkani riikide stabiliseerimislepingute ja ühinemislepingutega.

ELi ja iga kandidaatriigi vahel toimuvad protsessi konsolideerimiseks poliitilised ja majandusalased dialoogid. Tulemused kaasatakse ühinemisläbirääkimistesse.

Ühinemispartnerlused moodustavad iga kandidaatriigi jaoks eraldi raamistiku. Need esitatakse üksikasjalikult:

  • lühiajaliste ja pikaajaliste reformide prioriteedid vastavalt Kopenhaageni kriteeriumitele;
  • institutsioonide ja infrastruktuuride tugevdamise prioriteedid;
  • Euroopa fondide tagatud finantsabi võrdlusraamistik.

Ühinemispartnerlused näevad ette ja iga kandidaatriik kehtestab riiklikud programmid ühenduse õigustiku vastuvõtmiseks. Need kujutavad endast ajakava ühinemispartnerluste määratletud prioriteetide elluviimiseks ja ka nendele eraldatud inimressursse ja rahalisi vahendeid.

Kandidaatriikidel on võimalik võtta osa ELi programmide, asutuste ja komiteede tööst. Kandidaatriik teeb rahalise sissemakse; seepärast võib ühinemiseelne abi hõlmata osa sellest finantseeringust. Kandidaatriikidel on programmides, kus nad osalevad, siiski üksnes vaatleja staatus ning nad osalevad nende programmide järelevalvekomisjonide koosolekutel vaid siis, kui nad ise asjasse puutuvad (haridus, koolitus, noorus, keskkond, tervishoid jne). Nende osalemine asutuste töös varieerub asutuste kaupa, alates täisosalusest kuni osalise osaluseni.

Komisjoni hindamine (järelevalve) algab alates ühinemistaotlusest ja jätkub seni, kuni kandidaatriik on ELiga tegelikult ühinenud.

Selle hindamise käigus hinnatakse aastaaruandeid, mille puhul hindab komisjon kandidaatriikide suutlikkust endale liikmesriikide kohustusi võtta. Aruannetes keskendutakse Kopenhaageni kriteeriumide üksikasjalikule hindamisele, sealhulgas hindamisele peatükkide kaupa seoses ühenduse õigustiku vastuvõtmise ja rakendamisega.

Komisjon on kehtestanud korrapärasemalt ja kooskõlas oma iga-aastase hindamisega ühinemisläbirääkimiste kulgemise jälgimise protsessi. Selle protsessi aluseks on läbirääkimiste raamistik ja eesmärk on hinnata kandidaatriikide vastavust ühenduse õigustikule ja selle rakendamisele. Hindamine avaldatakse korrapäraselt järelevalvearuannetes.

Kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi eesmärk on ühendada ühinemisprotsessiga ELi ja kandidaatriikide kodanikuühiskond, et suurendada vastastikust mõistmist ja üksteise tundmist.

Ühinemiseelne abi toetab:

  • institutsioonide reforme ja infrastruktuuride loomist, mis on vajalikud, et olla kooskõlas ühenduse õigustikuga ja seda rakendada;
  • piirkondlikku ja piiriülest koostööd;
  • regionaalarengut;
  • ettevalmistusi ELi struktuurifondides osalemiseks.

Ühinemiseelne abi ja ühinemiseelne protsess sõltuvad teineteisest. Seepärast peab kõnealune abi olema kohandatud vastavalt kandidaatriigi edusammudele ja uute prioriteetide kindlaksmääramisele.

Ühinemiseelse abi rahastamisvahend kujutab endast finantsabi nii kandidaatriikide kui ka Lääne-Balkani potentsiaalsete kandidaatriikide toetuseks ajahemikul 2007–2013.

Lisaks sellele võivad kandidaatriike kaasrahastada rahvusvahelised finantsasutused, kellega komisjon on lepingud sõlminud. Lepingud võimaldavad lisaks institutsioonidevahelise koostöö tugevdamisele kanaliseerida paremini ühinemiseelse protsessi käsutusse antud laene ja rahalisi vahendeid. Euroopa Investeerimispank (DE) (EN) (FR) kui ELi ametlik finantsinstitutsioon mängib samuti olulist rolli.

Kontekst

EL on alates liidu loomisest 1957. aastal viis korda laienenud. EL, mis koosnes alguses kuuest liikmesriigist, koosneb nüüd 27 liikmesriigist.

2004. ja 2007. aasta laienemised olid pretsedenditud nii ühinenud riikide arvu kui ka väljakutsete poolest, mida ühinemine nende riikide jaoks endast kujutas. Tõepoolest, nii kõnealuste riikide poliitiline kui majanduslik olukord vajasid täiendavat ettevalmistust. Lisaks sellele pidi EL ise nende vastuvõtmiseks valmistuma. Seepärast oli laienemisprotsess väga põhjalik.

Viimati muudetud: 16.03.2010
Õigusteave | Selle saidi kohta | Otsi | Kontakt | Üles