Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglid

 

KOKKUVÕTE:

otsus 2013/94/EL – Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni sõlmimine

MIS ON OTSUSE EESMÄRK?

• Sellega viiakse lõpule Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite* piirkondliku konventsiooni sõlmimine.
• Käesolev konventsioon võimaldab Euroopa – Vahemere piirkonna riikidel (loetletud allpool põhipunktides) saada kasu ühistes eeskirjadest ja tollisoodustustest.
• Selle eesmärk on edendada ulatuslikumat majanduslikku integratsiooni ja tugevamaid kaubandussidemeid piirkonnas.

PÕHIPUNKTID

Euroopa – Vahemere piirkonnas kaubastatavate kaupade päritolu käsitlev piirkondlik konventsioon allkirjastati 2011. aasta aprillis. Konventsiooniga koondatakse ühte õigusakti kõik eeskirjad, mis käsitlevad kaubastatavate kaupade päritolu ligikaudu 60 kahepoolse vabakaubanduslepingu raames Euroopa – Vahemere piirkonna, sealhulgas ELi stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi riikide vahel.

Konventsiooniosalised

Lisaks ELile on konventsiooniosalised ka:

• Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits;
• Barcelona deklaratsioonile alla kirjutanud riigid: Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Maroko, Palestiina omavalitsus, Süüria, Tuneesia ja Türgi;
• Fääri saared;
• stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevad riigid: Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Albaania, Montenegro ja Serbia ning samuti Kosovo ⁽¹⁾;
• Moldova Vabariik, Gruusia ja Ukraina.

Päritolustaatusega tooted

Tariifsete soodustuste kohaldamiseks tuleb kindlaks määrata kaupade päritolu. Kaubad loetakse Euroopa - Vahemere piirkonna kumulatsioonialast pärinevateks toodeteks, kui need:

• pärinevad täielikult (nt kaevandatud, koristatud või elusloomade puhul seal sündinud ja kasvatatud) konventsiooniosalise territooriumilt;
• koosnevad materjalidest, mis pärinevad riikidest, mis ei ole konventsiooniosalised (päritolustaatuseta materjalid), kuid on konventsiooniosalise territooriumil läbinud piisava töö või töötluse (I liite II lisa);
• on imporditud Euroopa Majanduspiirkonnast (EMP) ja eksporditud teise konventsiooniosalise territooriumile.

Euroopa–Vahemere piirkonna kumulatsiooniala

Konventsioon toimib kumuleerimissüsteemi alusel, mille kohaselt võivad konventsiooniosalised kasutada üksteise päritolustaatusega tooteid nii, nagu oleks need kodumaiselt toodetud. Euroopa - Vahemere piirkonna päritolu kumulatsioonisüsteemi raames toimib ELi ja paljude asjaomaste riikide vahel diagonaalse kumulatsiooni süsteem.

Päritoleutõend

• Eksportiva riigi tolliasutus väljastab päritolu tõendamiseks liikumissertifikaadid EUR.1 või EUR-MED. See võimaldab importijatel teise konventsiooniosaliste territooriumil saada kasu tariifsest sooduskorrast.
• Päritoludeklaratsiooni või päritoludeklaratsiooni EUR-MED võib esitada ka heakskiidetud eksportija.

Halduskoostöö kord

Konventsiooniosaliste tolliasutused teevad omavahel koostööd (nt annavad üksteisele templijäljendid liikumissertifikaatide EUR.1 ja EUR-MED väljaandmiseks või päritoludeklaratsioonide kontrollimiseks).

Haldamine ja rakendamine

Ühiskomitee, mis koosneb kõigi konventsiooniosaliste esindajatest, tagab konventsiooni haldamise ja rakendamise.

⁽¹⁾ Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.

MIS AJAST OTSUST KOHALDATAKSE?

Seda kohaldatakse alates 26. märtsist 2012.

TAUST

Lisateave:

• Euroopa - Vahemere piirkonna kumulatsioon ja Euroopa - Vahemere piirkonna konventsioon (Euroopa Komisjon veebisait).

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 26. märtsi 2012. aasta otsus 2013/94/EL Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni sõlmimise kohta (ELT L 54, 26.2.2013, lk 3–158)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 14. aprilli 2011. aasta otsus 2013/93/EL Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta (ELT L 54, 26.2.2013, lk 1–2)

Viimati muudetud: 09.02.2018