RSS
Tähestikuline nimestik
See veebileht on kättesaadav 23 keeles
Uued kättesaadavad keeled:  BG - CS - ET - GA - LV - LT - HU - MT - PL - RO - SK - SL

We are migrating the content of this website during the first semester of 2014 into the new EUR-Lex web-portal. We apologise if some content is out of date before the migration. We will publish all updates and corrections in the new version of the portal.

Do you have any questions? Contact us.


Omavahendite mehhanism

Omavahendite küsimus on poliitiliselt väga oluline: lisaks ühenduse finantsautonoomiale kujundab vahendite päritolu kodanike, liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahelisi suhteid. Ühenduse omavahendite arutelu on seotud üldise aruteluga Euroopa integratsiooni tuleviku üle, kus vastandub kaks visiooni – föderalism ja valitsustevaheline koostöö.

1970. aasta omavahendeid käsitlev otsus eristab ühendusi muudest rahvusvahelistest organisatsioonidest, keda liikmesriikide osamaksetest rahastatakse.

Teel Euroopa Liidu rahalise sõltumatuse suunas: liikmesriikide osamaksetelt ühenduse omavahenditele

Euroopa Majandusühenduse rahastamise kohta on Roomas 25. märtsil 1957 alla kirjutatud lepingus sätestatud üleminekuperiood seoses liikmesriikide osamaksetelt omavahendite süsteemile üleminekuga. Omavahendite põhimõte on jäädvustatud juba Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 201: „Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid.” Omavahendeid võib määratleda kui liikmesriikidest sõltumatuid omafinantseerimisvahendeid. Tegemist on spetsiaalselt ühendusele eraldatud tuludega, et rahastada selle eelarvet, ilma et oleks tarvis liikmesriikide täiendavaid otsuseid. Seetõttu on liikmesriigid kohustatud tegema ühendusele kättesaadavaks eelarve osamaksed.

Esimene katse kanda üle tolli- ja põllumajandusmakse, mis on ühenduse poliitikate (tolliliit ja ühine põllumajanduspoliitika) kohaselt oma olemuselt omavahendid, luhtus 1965. aastal Prantsusmaa vastuseisu tõttu ja viis Luxembourgi kompromissini. Ühendusele teatud määral sõltumatust tagavale rahastamissüsteemile kavandatud üleminekut 1966. aastal ei toimunud. Kõnealuse ülemineku otsuse tegid Haagi tippkohtumisel 1969. aastal riigipead või valitsusjuhid, kes tahtsid aidata ühendusel rasketest aegadest üle saada. Seejärel võttis nõukogu vastu otsuse (mis tulenes 8. aprillil 1965 sõlmitud liitmislepingust) Euroopa ühenduste omavahendite kohta, millega kavatseti katta kõik ühenduse kulud. 21. aprilli 1970. aasta otsusega kehtestati üleminek liikmesriikide osamaksetelt, mis oli liikmesriikide ühenduste ettevõtluspoliitika kontrollivahend, ühenduste sõltumatule rahastamisele ühenduse nn traditsiooniliste omavahendite (põllumajandus- ja tollimaksud) ning käibemaksul (KM) põhineva vahendi abil.

Omavahendite päritolu

Traditsioonilisi omavahendeid peetakse oma olemuselt omavahenditeks, kuna erinevalt liikmesriikide osamaksetest saadavast tulust on tegemist ühenduse poliitika raames kogutud tuluga. Praegu koosnevad ELi vahendid omavahenditest, mille moodustavad põllumajandusmaksud ja tollimaksud, vahendid ühtlustatud käibemaksubaasilt ja kogurahvatulule kehtestatud määrast.

  • Tollimaksud.Tollimaksud on kehtestatud impordile kolmandatest riikidest. Ühtne tariif kehtestati 1968. aastal, kaks aastat varem kui algselt kavandatud. Tariifid olid Rooma lepingus välja toodud Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) kulutuste rahastamise vahenditena. Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) tollimakse hakati nendega liitma alates 1988. aastast.
  • Põllumajanduslikud vahendid. Kõige olulisemad selles kategoorias on põllumajandusmaksud. Neid makse hakati kasutama aastal 1962 ning need võeti ühendusse üle nõukogu otsusega 21. aprillil 1970. Esialgu põllumajandusmaksud kõikusid vastavalt maailmaturu ja Euroopa turu hindadele. Pärast mitmepoolsete kaubanduslepingute (Uruguay voor, 1994. aasta aprill) ülevõtmist ühenduse õigusesse on kadunud erinevus põllumajandusmaksude ja tollimaksude vahel. Põllumajandusmaksud on lihtsalt kolmandatest riikidest imporditud põllumajandustoodetele kehtestatud imporditollimaksud.

Neile maksudele lisatakse tööstusliku suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi maks. Erinevalt põllumajandustoodangu impordimaksudest kehtestatakse need ühenduse suhkrutootjatele. Kehtiva, 2000. aasta omavahendeid käsitleva otsusega antakse liikmesriikidele traditsiooniliste omavahendite summast 25 % maksude kogumise kulude katmiseks.

  • Käibemaks (KM). Käibemaksuvahendid loodi 21. aprilli 1970. aasta otsusega, kuna ELi eelarve rahastamiseks ei piisanud traditsioonilistest omavahenditest. Pärast edasisi viivitusi, mis olid tingitud käibemaksubaasi ühtlustamise vajadusest, ei rakendatud seda kompleksset vahendit enne 1980. aastat. Käibemaksu arvestusbaasi suhtes kohaldatakse nüüd liikmesriikidele ühtset määra. 1988–1994 oli arvestusbaasiks 55 % liikmesriikide kogurahvatulust. Alates aastast 1995 ei tohi see ületada 50 % kogurahvatulust liikmesriigi puhul, kelle kogurahvatulu elaniku kohta on väiksem kui 90 % ühenduse keskmisest. Seda piiravat määra laiendati aastatel 1995 kuni 1999 järk-järgult ning see kehtib nüüd kõigis liikmesriikides.

1970. aasta otsusega on käibemaksu-omavahendite sissenõudmise maksimaalne määr 1 %. Teise, 7. mai 1985. aasta otsusega omavahendite süsteemi kohta tõsteti seda määra 1,4 %-ni alates 1. jaanuarist 1986, mis langes ajaliselt kokku EL laienemisega Hispaaniasse ja Portugali. Seega oli selle määra suurendamine tingitud vajadusest rahastada laienemise kulusid. Neljandas, 31. oktoobri 1994. aasta otsuses omavahendite kohta otsustati aga õigluse huvides pöörduda järk-järgult tagasi aastatel 1995 kuni 1999 kehtinud 1 % piirangu juurde. Viimaks vähendati kehtiva, 2000. aasta omavahendeid käsitleva otsusega käibemaksuvahendite sissenõudmise maksimaalset määra praeguse tasemeni, st käibemaksubaasi suhtes kohaldatav ühtne ja piiratud määr on nüüd 0,5 %.

  • Kogurahvatulu. 1988. aastal otsustas nõukogu luua neljanda kogurahvatulul põhineva omavahendi (PNB), mis pidi asendama käibemaksu kui eelarve tasakaalustamisvahendit. Sama 24. juuni 1988. aasta otsusega kehtestati kõigi omavahendite ülemmäär protsendina kogurahvatulust, mis aastal 1988 oli 1,14 % ja aastal 1999 1,27 %. Praeguses omavahendeid käsitlevas otsuses laiendatakse Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (European System of Accounts 1995 – ESA 95) kohaldamist EL eelarve suhtes. Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteemis on rahvamajanduse kogutoodangu mõiste asendatud kogurahvatulu mõistega. Seetõttu asendatakse ka uues otsuses omavahendite arvutamisel rahvamajanduse kogutoodang kogurahvatuluga. Kuid selleks, et säilitada ühenduste rahalisi vahendeid muutumatul kujul, kohandati omavahendite ülemmäära vastavalt ELi kogurahvatulu protsendile. Uus eelarve ülemäär on praegu 1,24 % ELi kogurahvatulust.

Kogurahvatulul põhinevad omavahendid saadakse, kui kohaldatakse maksumäära, mis määratakse kindlaks iga-aastases eelarvemenetluses kogurahvatulu summa alusel ja turuhindades. Omavahendid arvutatakse kulude ja kõigi muude eelarvevahendite summa erinevuse alusel. Kogurahvatulul põhinev vahend on esmatähtis mitte ainult sellepärast, et sellega rahastatakse suurt osa eelarvest, vaid see määrab ära ka käibemaksubaaside piiristusmäära, Ühendkuningriigi tagasimakse rahastamise jaotuse ning ühenduse kehtestatud koguvahendite ülemmäära.

Liikmesriikide omavahendid tehakse ELile kättesaadavaks igakuiselt omavahendite-nimelisel kontol, mille komisjon avab tavaliselt riigi keskpangas. Traditsioonilised omavahendid kantakse igakuiselt kontole nende kogumise järjekorras. Käibemaksul ja kogurahvatulul põhinevatest omavahenditest eraldatakse komisjonile iga kuu esimesel tööpäeval üks kaheteistkümnendik ühenduse eelarve hinnangulisest summast. Siiski, arvestades põllumajanduskulude katmise konkreetseid vajadusi, palub komisjon liikmesriikidel kanda käibemaksu omavahendid ja/või kogurahvatulul põhinevad omavahendid kontole eelarveaasta esimeses kvartalis üks või kaks kuud varem.

Muud tulud.Eelarvet ei finantseerita täies ulatuses omavahenditest, vaid ka maksudest ja töötajate töötasude mahaarvamistest, kolmandate riikide osamaksetest ELi programmidele (nt teadusuuringud), ühenduse kasutamata abi tagasimaksest, hilinenud maksete intressidest ning ka eelmise majandusaasta jäägist.

Ühendkuningriigile tehtud erand

Fontainebleau nõukogu kehtestas 1984. aastal Ühendkuningriigile tagasimakse. Selle mehhanismiga hüvitatakse Ühendkuningriigile 66 % tema negatiivsest netojäägist. Ühendkuningriigile tehtavad tagasimaksed jagatakse teiste liikmesriikide vahel nende kogurahvatulu osakaaluga proportsionaalselt, välja arvatud Saksamaa, Austria, Madalmaade ja Rootsi puhul, kelle osa on vähendatud kolme neljandiku võrra. Tagasimaksed on jagatud 22 liikmesriigi vahel.

 
Viimati muudetud: 04.09.2007

Vt ka:

Täiendava teabe saamiseks omavahendite kohta külastage järgmisi veebisaite:

  • peadirektoraat EELARVE (DE) (EN) (FR)
Õigusteave | Selle saidi kohta | Otsi | Kontakt | Üles