Euroopa Liidu Nõukogu

ELi Nõukogu on institutsioon, kus kõigi ELi liikmesriigikide ministrid kogunevad õigusaktide vastuvõtmiseks ning poliitika kooskõlastamiseks.

Seda organit ei tohi ajada segamini:

  • Euroopa Ülemkoguga, mis on veel üks ELi institutsioon, kus ELi juhid kohtuvad umbes 4 korda aastas, et arutada ELi poliitilisi prioriteete
  • Euroopa Nõukoguga DeutschEnglishfrançaisitaliano, mis ei olegi ELi organ.

Nõukogu tegevus

  1. ELi õigusaktide menetlemine.
  2. ELi liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine.
  3. Rahvusvaheliste lepingute allkirjastamine ELi ja kolmandate riikide vahel.
  4. ELi aastaeelarve heakskiitmine.
  5. ELi välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine.
  6. Liikmesriikide kohtute ja politseijõudude koostöö koordineerimine.

1. ELi õigusaktide menetlemine

Komisjoni esitatud ELi õigusaktide ettepanekute suhtes on lõpliku otsustamise õigus nii nõukogul kui Euroopa Parlamendil.

2. Majanduspoliitika koordineerimine

ELi liikmesriigid on otsustanud Euroopa ühise majanduspoliitika kasuks, mida koordineerivad liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid.

Täiendav eesmärk on luua töökohti ning parandada haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteeme. Kuigi iga riik vastutab oma poliitika eest ise, võivad nad seada ühised eesmärgid ning õppida teineteise kogemustest.

3. Rahvusvaheliste kokkulepete allkirjastamine

Nõukogu kirjutab ELi nimel alla lepingutele väga erinevates valdkondades – näiteks keskkonna, kaubanduse, arenguabi, tekstiilitööstuse, kalanduse, teaduse, tehnoloogia ja transpordi valdkondades.

4. ELi eelarve heakskiitmine

ELi aastaeelarve üle otsustavad koos nõukogu ja Euroopa Parlament.

5. Välis- ja kaitsepoliitika

Nendes poliitikavaldkondades on liikmesriikide valitsused sõltumatud, kuid nad teevad koostööd ühise välis- ja kaitsepoliitika (ühise välis- ja julgeolekupoliitika) väljatöötamiseks. Nõukogu ongi sellise koostöö peamiseks foorumiks.

ELil ei ole oma sõjaväge. Et olla paremini valmis kiireks reageerimiseks rahvusvaheliste konfliktide ja loodusõnnetuste korral, eraldavad mõned ELi liikmesriigid oma sõjajõude kiirreageerimisrühma tarbeks, kelle ülesanded piirnevad humanitaartöö, päästeoperatsioonide ja rahuvalvamisega.

6. Õigus

ELi kodanikel peaks olema võrdne juurdepääs õiguskaitsele kõikjal ELis. Nõukogus tegutsevad justiitsministrid selle nimel, et ühes ELi liikmesriigis tehtud kohtuotsused (näiteks lahutuse kohta) oleksid tunnustatud kõigis ELi liikmesriikides.

Justiits- ja siseministrid koordineerivad ELi välispiiride valvet ning võitlust terrorismi ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega.

Nõukogu liikmed

Kinnitatud liikmeid nõukogul ei ole. Igaks nõukogu istungiks saadab iga liikmesriik asjaomase poliitikavaldkonna ministri (näiteks keskkonnaministri, kui arutusel on keskkonnaküsimused). Seda nimetatakse siis nn keskkonnanõukoguks.

Istungite juhtimine

Välisministrite nõukogul on alaline eesistuja – ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja English (en) français (fr) .

Kõiki muid nõukogu istungeid juhivad asjaomased ministrid riigist, mis on sel hetkel roteeruvalt ELi eesistuja.

Näiteks keskkonnanõukogu istungit ajavahemikul, mil Eesti on ELi eesistujariik, juhatab Eesti keskkonnaminister.

Eesistujariigid 2011-2020

  • Ungari jaanuar–juuni 2011
  • Poola juuli–detsember 2011
  • Taani jaanuar–juuni 2012
  • Küpros juuli–detsember 2012
  • Iirimaa jaanuar–juuni 2013
  • Leedu juuli–detsember 2013
  • Kreeka jaanuar–juuni 2014
  • Itaalia juuli–detsember 2014
  • Läti jaanuar–juuni 2015
  • Luksemburg juuli–detsember 2015
  • Madalmaad jaanuar–juuni 2016
  • Slovakkia juuli–detsember 2016
  • Malta jaanuar–juuni 2017
  • Ühendkuningriik juuli–detsember 2017
  • Eesti jaanuar–juuni 2018
  • Bulgaaria juuli–detsember 2018
  • Austria jaanuar–juuni 2019
  • Rumeenia juuli–detsember 2019
  • Soome jaanuar–juuni 2020

Hääletamine

Üldjuhul võetakse ELi nõukogu otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega. Mida suurem on liikmesriigi rahvaarv, seda rohkem hääli tal on, kuid vastav arvutus on tehtud väiksema rahvaarvuga riikide kasuks.

  • Saksamaa , Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik 29 häält
  • Hispaania ja Poola 27
  • Rumeenia 14
  • Madalmaad 13
  • Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Ungari ja Portugal 12
  • Austria, Bulgaaria ja Rootsi 10
  • Horvaatia, Taani, Iirimaa, Leedu, Slovakkia ja Soome 7
  • Küpros, Eesti, Läti, Luksemburg ja Sloveenia 4
  • Malta 3

KOKKU 352

Nõukogu hääletusel kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust. Kvalifitseeritud häälteenamus in saavutatud, kui:

  • otsuse poolt on enamus (osadel juhtudel kaks kolmandikku) 28 liikmesriigist
  • hääletamisel osales vähemalt 260 häält võimalikust 352st

Liikmesriik võib lasta kontrollida, kas enamus esindab vähemalt 62% liidu kogurahvastikust. Kui see nii ei ole, siis otsust vastu võtta ei saa.

Tundlikel teemadel, nagu julgeolek, välisasjad ja maksustamine, peavad nõukogu otsused olema ühehäälsed. See tähendab, et üksainus riik võib blokeerida otsuse vastuvõtmise.

Alates 2014. aastast hakatakse kasutama nn topeltenamusel põhinevat hääletussüsteemi.

Ettepaneku vastuvõtmiseks on siis vaja kahesugust enamust: enamust riikidest (vähemalt 15) ning enamust ELi rahvaarvust (poolt hääletavate riikide rahvaarv peab olema vähemalt 65% ELi rahvaarvust).


 Vaata ka …

 Allalaadimine

Aidake meil veebisaiti täiustada

Kas leidsite otsitava teabe?

JahEi

Mida te otsisite?

Kas teil on ettepanekuid?