Navigatsioonitee

Euroopa Liidu ajalugu

ELi rajajad

Järgnevad ettenägelikud juhid andsid tõuke meie praeguse Euroopa Liidu loomiseks. Ilma nende motivatsiooni ja innuta ei elaks me praegu sellistes rahu ja stabiilsuse tingimustes, mida oleme harjunud enesestmõistetavaks pidama. ELi rajajate hulka kuulus väga mitmesuguseid inimesi vastupanuvõitlejatest advokaatideni, kuid neid ühendasid ühised ideaalid: rahulik, ühtne ja jõukas Euroopa. Lisaks järgnevatele ELi rajajatele on ka paljud teised teinud väsimatult tööd Euroopa „projekti” elluviimise nimel. Seepärast pole siinse lõigu nimekiri veel kaugeltki mitte lõplik.

Lisalugemist ELi rajajate kohta

1945 - 1959

Rahus elav Euroopa alustab koostööd

Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada naabritevahelised sagedased ja verised sõjad, mis tipnesid Teise maailmasõjaga. 1950. aastal algas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisega Euroopa riikide majanduslik ja poliitiline lõimimine, et tagada kestev rahu. Ühenduse asutajaliikmed olid Belgia, Madalmaad, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1950. aastaid iseloomustas külm sõda Ida ja Lääne vahel. 1956 surusid nõukogude tankid maha meeleavaldused Ungaris ning järgmisel aastal (1957) saavutas Nõukogude Liit – saates orbiidile esimese tehissatelliidi Sputnik 1 – juhtpositsiooni kosmosevõidujooksus. Samuti sõlmiti 1957. aastal Rooma leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ehk ühisturg.

Loe rohkem aastate 1945–1959 kohta

1960 - 1969

Svingikuuekümnendad – majanduskasvu periood

1960. aastatel tekkis nn noortekultuur – The Beatles´i taolised ansamblid meelitasid iga esinemisega kokku tohutuid teismeliste hulki hoogustades kultuurirevolutsiooni ja suurendades põlvkondadevahelist lõhet. Majandusele oli see aga hea aeg, osalt seetõttu, et kaotati tollid ELi riikide vahelises kaubanduses. Lepiti kokku ka toiduainetetootmise ühises korraldamises – seetõttu on praegu kõigil piisavalt süüa ning põllumajandust kummitab ületoodangu oht. 1968. aasta mai sai kuulsaks seoses Pariisi üliõpilasrahutustega ning mitmeid muutusi ühiskonnas ja käitumises hakati seostama nn 68. aasta põlvkonnaga.

Loe rohkem aastate 1960–1959 kohta

1970 - 1979

Liit kasvab – esimene laienemine

Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemine Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1973 tõstis liikmesriikide arvu üheksale. Lühike, kuid jõhker Araabia-Iisraeli sõda oktoobris 1973 tõi Euroopale kaasa energiakriisi ja majandusprobleemid. Viimased Euroopa parempoolsed diktaatorlikud režiimid leidsid oma lõpu, kui Portugalis kukutati 1974. aastal Salazari režiim ja Hispaanias suri 1975 kindral Franco. ELi regionaalpoliitika raames asuti eraldama suuri summasid, et luua vaestes piirkondades töökohti ja arendada infrastruktuuri. Euroopa Parlament suurendas oma mõju liidu poliitikale ning 1979. aastal said kõik kodanikud selle liikmeid esmakordselt otse valida.

Loe rohkem aastate 1970–1959 kohta

1980 - 1989

Euroopa nägu muutub – Berliini müüri langemine

Poola ametühing Solidarność ning selle juht Lech Walesa said pärast 1980. aasta suvel toimunud streike Gdanski dokkides üldiselt tuntuks nii Euroopas kui ka maailmas. 1981 võeti Kreeka kümnenda riigina ELi liikmeks ning viis aastat hiljem järgnesid Hispaania ja Portugal. 1986 allkirjastati ühtne Euroopa akt. See leping oli vundamendiks suurejoonelisele kuue aasta pikkusele programmile, mille raames kaotati ELi sisepiiridel kaubandustõkked ning loodi „ühtne turg“. Suur poliitiline murrang toimus 9. novembril 1989, mil lõhuti Berliini müür, Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir avati esimest korda pärast 28 aastat ning kaks Saksamaad ühinesid varsti üheks riigiks.

Loe rohkem aastate 1980–1989 kohta

1990 - 1999

Piirideta Euroopa

Kommunismi kokkuvarisemise järel kogu Kesk- ja Ida-Euroopas tihenesid eurooplaste suhted. 1993 jõuti lõpule ühtse turu projektiga, mis hõlmab nelja vabadust: kaupade, teenuste, inimeste ja raha vaba liikumine. 1990ndatel sõlmiti ka kaks lepingut: 1993. aastal Maastrichti ehk Euroopa Liidu leping ning 1999. aastal Amsterdami leping. Inimesed olid mures, kuidas kaitsta keskkonda ning arendada koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes. 1995 ühines ELiga kolm uut liiget: Austria, Soome ja Rootsi. Schengeni lepingud, mis võimaldasid inimestel edaspidi ilma passikontrollita piire ületada, said oma nime väikese Luksemburgi linna järgi. Miljonid noored läksid ELi toel õppima teistesse riikidesse. Ühendusepidamine muutus lihtsamaks, sest üha rohkem inimesi hakkas kasutama mobiiltelefone ja internetti.

Loe rohkem aastate 1990–1999 kohta

2000 – 2009

Edasine laienemine

Paljude eurooplaste uus raha on euro. 11. september 2001 märgib terrorismivastase sõja algust pärast seda, kui kaaperdatud lennukid rammisid hooneid New Yorkis ja Washingtonis. ELi liikmesriigid hakkavad kuritegevusega võitlemiseks rohkem koostööd tegema. Euroopa poliitilisele jagunemisele Idaks ja Lääneks teeb viimaks lõpu koguni 10 uue riigi ühinemine ELiga 2004. aastal, millele järgnevad veel kaks aastal 2007. Septembris 2008 tabab maailma majandust rahanduskriis, mille tulemusel tiheneb majanduslik koostöö ELi riikide vahel. Kõik ELi riigid ratifitseerivad Lissaboni lepingu, mis jõustub seejärel 1. detsembril 2009. Selle tulemusel saab EL tänapäevased institutsioonid ja tõhusamad töömeetodid.

Loe rohkem ajavahemikust 2000 - 2009

2010 – tänapäev

Võimaluste ja proovikivide kümnend

Uus kümnend algab ränga majanduskriisiga, kuid ka lootusega, et investeeringud uutesse keskkonna- ja kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse ning tihedam koostöö kogu Euroopa ulatuses tagab kestva majanduskasvu ja heaolu.

Loe rohkem ajavahemiku kohta 2010. aastast tänapäevani