EUROPA - EL lühidalt - Eurožargoon

csdadeetelenesfritlvlthumtnlplptskslfisv

Euroopa Liidu institutsioonides töötavad inimesed ja ELi tegemisi kajastav ajakirjandus kasutavad nn eurokeele sõnu ja väljendeid, millest saavad aru vaid nemad ise. Eurokeel võib laiale üldsusele olla väga eksitav ning seepärast oleme koostanud siinse lihtsa eurokeele sõnastiku, et teid aidata.

Märkus: siinne sõnastik ei sisalda tehnilisi ja õigustermineid ega sõnu, mis on levinud ainult ühes keeles. Selgitusi tehnilistele ja õigusalastele terminitele vaata sõnastikust , mis on eraldi tehnilisi termineid sisaldav veebisait.

Kui teie arvates on see sõnastik kasulik või kui avastate, et see ei sisalda mõningaid eurokeele sõnu, andke sellest teada meiliga või täitke küsitlusleht .

Agenda:

Sõna-sõnalt tähendab see termin: „tegemist vajavad asjad“. Tavaliselt tähistab see koosolekul arutamisele kuuluvate teemade loetelu, kuid poliitikute kõnepruugis tähistab see ka eesmärke, mida soovitakse saavutada. Näiteks on Euroopa sotsiaalagendas sätestatud eesmärgid, mida Euroopa Liit soovib lähiaastatel tööhõive- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas saavutada.

Ametlikud keeled:

1. jaanuarist 2007 on Euroopa Liidus 23 ametlikku keelt: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.
ELi õigusaktid ilmuvad kõigis ametlikes keeltes ning igaühel on kirjavahetuses ELi institutsioonidega võimalik kasutada ühte neist keeltest. Loomulikult räägitakse Euroopas veel teisigi keeli ning selle mitmekesisuse üle tunnevad eurooplased uhkust. Keelterohkus on osa eurooplaste rikkalikust kultuuripärandist. Euroopa Komisjon on keeleõppe ning keelelise mitmekesisuse edendamiseks käivitanud programmid.

Asutaja-isad:

Teise maailmasõja järgsetel aastatel unistasid riigimehed Jean Monnet ja Robert Schuman Euroopa rahvaste ühendamisest kestva rahu ja sõpruse kaudu. Järgneva 50 aasta kestel on nende unistus teoks saanud, Euroopa Liit on üles ehitatud. Seepärast kutsutaksegi neid ka Euroopa Liidu asutaja-isadeks.

Avatud koordinatsiooni meetod:

Kogu Euroopa Liitu hõlmava poliitika asemel kehtestavad ELi liikmesriikide valitsused paljudes poliitikavaldkondades (nt haridus ja koolitus, pensionid ja tervishoid, sisseränne ja varjupaigad) oma siseriikliku korra. Samas on mõistlik, kui liikmesriikide valitsused jagavad oma kogemusi (vt allpool) ja kooskõlastavad oma siseriiklikke poliitikavaldkondi. Sellist teistelt õppimise viisi nimetatakse avatud koordinatsiooni meetodiks.

„Brüssel on otsustanud…“:

Sõna „Brüssel“ kasutatakse ajakirjanduses tihtipeale ELi institutsioonide sünonüümina, sest enamik neist asub Brüsselis. Euroopa Komisjon algatab uued Euroopa Liidu õigusaktid, ent neid arutavad, neid parandavad ja nende vastuvõtmise üle otsustavad Euroopa Liidu Nõukogu (liikmesriikide valitsuste ministrid) ja Euroopa Parlament (mille valivad Euroopa kodanikud).

Demokraatia nappus:

Sageli öeldakse, et ELi otsustusmehhanism on liiga kaugel tavalisest inimesest, kes ei mõista selle keerukusi ega saa aru raskepärastest õigustekstidest. Euroopa Liit püüab sellest demokraatianappusest üle saada lihtsamate õigusaktide ja avalikkuse parema teavitamisega, andes ka kodanikuühiskonnale (vt allpool) suurema sõnaõiguse Euroopa poliitikas. Euroopa Parlamendi kaudu osalevad kodanikud juba praegu ELi otsustamisprotsessis.
Lisateave sõnastikust

Dialoog kodanikega:

Kodanikuühiskonnaga (vt allpool) peetavad arutelud, kui Euroopa Komisjon kavandab oma poliitikat ja koostab õigusaktide ettepanekuid. Tegemist on laiema mõistega kui sotsiaalne dialoog (vt allpool).

Eelarvepuudujääk:

Valitsemissektori tulude ja kulutuste vahe.

EFTA:

Selle lühendiga tähistatakse Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni, mis asutati 1960. aastal vabakaubanduse edendamiseks sinna kuuluvate riikide vahel. EFTA esialgsed lepinguosalised olid Austria, Norra, Portugal, Rootsi, Šveits, Taani ja Ühendkuningriik. Soome ühines 1961. aastal, Island 1970. aastal ja Liechtenstein 1991. aastal. 1973. aastal lahkusid EFTAst Taani ja Ühendkuningriik ning ühinesid EMÜga (vt eespool) Sama tegid Portugal (1986) ning Austria, Rootsi ja Soome (1995). Praegu on EFTA riigid Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

EMP:

See lühend tähistab Euroopa Majanduspiirkonda, kuhu kuuluvad Euroopa Liit ja EFTA riigid (vt eestpool), välja arvatud Šveits. jaanuaril 1994 jõustunud EMP lepingu raames saavad Island, Liechtenstein ja Norra osa ELi ühtse turu hüvedest ilma Euroopa Liidu täisliikmesuse eeliste ja kohustusteta.

ERASMUS:

See sõna ei kuulu tegelikult eurokeelde. See on suure renessansiajastu õpetlase Erasmuse järgi nime saanud Euroopa Liidu toetatav haridusprogramm, mis sai alguse 1987. aastal. Üle 1,5 miljoni õpilase on saanud Erasmuse programmi kaudu stipendiume, mille abil saavad Euroopa üliõpilased esimest korda elus elada ja õppida välismaal.

Euroametnikud:

Need on tuhanded liikmesriikide kodanikud, kes töötavad Euroopa Liidu institutsioonides (parlamendis, nõukogus, komisjonis, jne).

Eurobaromeeter:

See 1973. a asutatud Euroopa Komisjoni talitus uurib ja analüüsib avalikku arvamust kõigis liikmes- ja kandidaatriikides. Rahva arvamuse tundmine aitab komisjonil koostada uusi õigusaktide ettepanekuid, langetada otsuseid ja hinnata oma tööd. Eurobaromeeter teeb küsitlusi ja uurib sihtrühmi.
Lisateavet saate Eurobaromeetri veebisaidilt

Euroopa aasta:

Iga aasta või paari järel juhib EL või Euroopa Nõukogu avalikkuse tähelepanu teatavale Euroopa küsimusele, korraldades sellega seoses mitmeid eriüritusi. 2011. aasta on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta.

Euroopa integratsioon:

Tähendab ühenduse loomist Euroopa riikide ja rahvaste vahel. Euroopa Liidus tähendab see, et liikmesriigid ühendavad oma ressursid ning otsustavad ühiselt. Ühises otsustamismenetluses osalevad erinevad ELi institutsioonid (parlament, nõukogu, komisjon jne).

Euroopa 2020:

Niimoodi nimetatakse ELi töökohtade ja majanduskasvu loomise kava aastani 2020. ELi juhid otsustasid selle aastal 2010 üleüldise raamistikuna reale erinevatele algatustele. Kava hõlmab muuhulgas turgude toimimise reforme ning täiendavaid investeeringuid haridusse ja teadusuuringutesse. Laialt on tuntud reklaamlause, et Euroopa 2020 tagab Euroopa aruka majanduskasvu (mis tugineb teadmistele ja uutele ideedele), jätkusuutliku majanduskasvu (rõhuasetus keskkonnasäästlikele teemadele) ja kaasava majanduskasvu (eelised ka nõrgematele kodanikele ja piirkondadele).

Euroopa kindlus:

Seda väljendit kasutatakse sageli, et määratleda hoiakut, mille eesmärk on kaitsta Euroopat välispidiste mõjutuste, eriti kultuurimõjutuste eest. Euroopa kindlusest kõneldakse sageli ka varjupaiga andmise ja sisserände korra aruteludel.

Euroopa päev, 9. mai:

9. mail 1950. a pidas toonane Prantsuse välisminister Robert Schuman kuulsa kõne, milles tegi ettepaneku Euroopa integratsiooni (vt eespool) kui ainsa viisi kohta, mis tagab sõjajärgsele Euroopale rahu ning viib õitsengule. Tema ettepanekud panid aluse praegusele Euroopa Liidule ning 9. maid tähistatakse igal aastal ELi sünnipäevana.

EUROPA:

See sõna ei kuulu tegelikult eurokeelde. See on Euroopa nimi ladina keeles, samuti Euroopa Liidu ametlik veebisait. Sealt leiab Euroopa Liidu kohta rohkesti kasulikku teavet. Lehekülge uuendatakse pidevalt ning veebisait on saadaval kõigis ELi ametlikes keeltes.

Euroriik:

Mitteametlik nimetus, et asendada mõisteid euroala ja eurotsoon. Käibel nende liikmesriikide kohta, kes on kasutusele võtnud ühisraha euro. Need riigid on praegu Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Portugal Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome.

Euroskeptik:

Seda terminit kasutatakse sageli, et tähistada isikut, kes on Euroopa integratsiooni vastu või kes on skeptiline Euroopa Liidu ja selle eesmärkide suhtes.

Eurotariifid:

Eurotariifidega piiratakse mobiilsideoperaatorite kehtestatavaid hindu muudes ELi riikides tehtud või vastuvõetud kõnede puhul.

Finantsperspektiiv:

Sõna „perspektiiv“ all tuleb siin mõista kava. Euroopa Liit peab oma tööd varakult plaanima ja tagama, et tal oleks piisavalt vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Seega peavad ELi põhiinstitutsioonid (parlament, nõukogu ja komisjon) eelnevalt kokku leppima järgmiste aastate prioriteetides ning kulutuste kavas ehk finantsperspektiivis. Finantsperspektiiv määrab ELi kulutuste piirmäära ning nende jaotuse.
Kasvavaid kulutusi arvestades on finantsperspektiivi eesmärk hoida Euroopa Liidu kulutusi kontrolli all

Föderalism:

Laiemas tähenduses on see valitsemissüsteem, mille puhul moodustavad riigid ühenduse, ent jäävad oma siseasjus sõltumatuks. Selle süsteemi pooldajaid nimetatakse sageli föderalistideks.
Mitmed riigid üle maailma, näiteks Austraalia, Kanada, Saksamaa, Šveits ja Ameerika Ühendriigid kasutavad föderaalset valitsemismudelit: osa küsimusi (näiteks välispoliitika) otsustatakse föderaalsel tasandil, samas jääb enamik muudest küsimustest eraldi otsustamiseks. Riigiti on see mudel üsna erinev.
Euroopa Liidu aluseks ei ole föderatiivne mudel, EL on ainulaadne liit, kus liikmesriigid on iseseisvad ja suveräänsed, ühendades suveräänsuse mitmes ühist huvi pakkuvas valdkonnas. See annab tugevuse ja mõjujõu maailmaareenil, mida ühelgi üksikul riigil ei ole.
Küsimus, kas EL peaks või ei peaks muutuma föderatiivsemaks, on üks osa Euroopa tulevikudebatist.

Hargmaine:

Seda sõna kasutatakse sageli, et kirjeldada koostööd äriettevõtete või organisatsioonide vahel, mis asuvad eri ELi liikmesriigis. ELi ülesandeks on edendada piiriülest ehk hargmaist koostööd.

Huvirühm:

Isik või organisatsioon, kellel on mingi huvi seoses ELi õigusaktide või poliitika kujundamisega. Euroopa Komisjon püüab enne uute õigusaktide või uute poliitiliste algatuste väljatöötamist konsulteerida nii paljude huvirühmadega kui võimalik.

Kandidaatriik:

Euroopa Liiduga ühinemiseks taotluse esitanud riik, kelle taotlus on ametlikult heaks kiidetud. Praegu on viis kandidaatriiki: Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Island, Montenegro ja Türgi. ELiga ühinemiseks peab kandidaatriik vastama Kopenhaageni kriteeriumidele (vt allpool).

Kodanikualgatus:

See on moodus, kuidas tavalised inimesed saavad Euroopa tasandil otsuste langetamises osaleda. See puudutab teatud kindlat protseduuri, mille puhul 1 miljon kodanikku vähemalt seitsmest ELi riigist kirjutavad alla uue ELi õigusakti vastuvõtmise ettepanekule. Kui see juhtub, on ELi institutsioonidel kohustus ettepanekut arutada ja selle kohta otsus vastu võtta. Lisateave.

Kodanikuühiskond:

Eri tegevusalasid, huvirühmi ja ühiskonna osi esindavate valitsusväliste organisatsioonide ja liitude ühisnimetus, Näiteks kuuluvad siia ametiühingud, tööandjate liidud, keskkonnakaitseorganisatsioonid, naisliikumisrühmitused, põllumehi ja puuetega inimesi esindavad organisatsioonid jne. Kuna nendel organisatsioonidel on omas valdkonnas palju teadmisi ning nad osalevad Euroopa Liidu poliitika rakendamisel ja järelevalves, siis konsulteerib Euroopa Liit kodanikuühiskonnaga korrapäraselt ning tahab seda rohkem kaasata Euroopa poliitika kavandamisse.

Kolmas riik:

Riik, mis ei ole ELi liige. Seda eelkõige juhul, kui räägitakse kahe ELi liikmesriigi ja veel mõne Euroopa Liidu välise riigi vahelistest suhetest.

Komiteemenetlus:

Selle all mõistetakse protsessi, mille käigus peab komisjon ELi õigust rakendades konsulteerima mõne liikmesriikide ekspertidest koosneva nõuandva erikomiteega.
Lähemalt vaata sõnastikust

Konvent:

Sellel sõnal on mitu tähendust. ELi kontekstis märgib ta eeskätt ELi institutsioonide ning liikmesriikide valitsuste ja parlamentide esindajate kogu, kelle ülesandeks on koostada tähtis dokument. Selline konvent koostas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja uued ELi lepingud.

Kopenhaageni kriteeriumid:

Juunis 1993 kehtestasid Euroopa Liidu juhid Kopenhaagenis kriteeriumid, mida kõik kandidaatriigid (vt ülal) peavad Euroopa Liiduga ühinemiseks täitma. Esiteks peavad riigil olema stabiilsed institutsioonid, mis tagavad demokraatia, õigusriigi ning inim- ja vähemuste õiguste austamise. Teiseks peab riigil olema toimiv turumajandus. Kolmandaks peab ta üle võtma ühenduse õigustiku (vt allpool) ning järgima Euroopa Liidu eesmärke. Lisaks peavad kandidaatriigil olema vastavad haldusorganid, kes on võimelised rakendama ja haldama Euroopa Liidu õigustikku. EL jätab endale õiguse otsustada, millal on kandidaatriik need kriteeriumid täitnud ning millal on Euroopa Liit valmis uut liiget vastu võtma.

Kultuuripealinn:

Igal aastal saab üks või mitu Euroopa linna Euroopa kultuuripealinna staatuse. Eesmärk on tutvustada ja tähistada nende linnade kultuurisaavutusi ja -omapära ning suurendada Euroopa kodanike teadlikkust oma ühisest rikkalikust kultuuripärandist. Kultuuripealinnad

Kvalifitseeritud häälteenamus:

Enamiku küsimuste kohta võtab Euroopa Liidu Nõukogu otsused vastu hääletamise teel. Igal riigil on teatav arv hääli, mis on otseses seoses selle riigi elanikkonna arvuga. Häälte arv riikide kaupa on järgmine:

Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik	29
Hispaania ja Poola	27
Rumeenia	14
Madalmaad	13
Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Ungari ja Portugal	12
Austria, Bulgaaria ja Rootsi	10
Taani, Iirimaa, Leedu, Slovakkia ja Soome	7
Küpros, Eesti, Läti, Luksemburg ja Sloveenia	4
Malta	3
	345

Kvalifitseeritud häälteenamus loetakse saavutatuks, kui:

otsuse poolt on enamik liikmesriike (osadel juhtudel kaks kolmandikku);
poolthääli on vähemalt 255 ehk 73,9% häälte koguarvust.

Lisaks võib liikmesriik taotleda kinnitust, et poolthääled esindavad vähemalt 62% Euroopa Liidu kogurahvastikust. Vastasel korral otsust vastu ei võeta.

Asjakohast lisateavet leiab sõnastikust

Laienemine:

1950ndatel alustas Euroopa Liit kuue liikmesriigiga. Praegu on neid 27. Laienemise all mõistetaksegi liikmeskonna suurenemist ning laienemisi on olnud mitu:

1950 Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa, Saksamaa
1973 Iirimaa, Taani, Ühendkuningriik
1981 Kreeka
1986 Hispaania, Portugal
1995 Austria, Rootsi, Soome
2004 Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik, Ungari
2007 Bulgaaria ja Rumeenia.

Liikmesriik:

Rahvusvahelisse organisatsiooni kuuluvad maad on selle liikmesriigid. Sageli peetakse seejuures silmas eelkõige nende riikide valitsusi.
1.jaanuarist 2007 kuuluvad Euroopa Liitu järgmised liikmesriigid: Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovaki Vabariik, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi Vabariik, Ungari, Ühendkuningriik. Liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise aastad on esitatud rubriigis „laienemine“ (vt eespool).

Lissaboni leping:

See on praegune Euroopa Liidu asutamisleping, mis on hetkel jõus. Leping allkirjastati 13. detsembril 2007 Lissabonis, kuna Portugal oli sellel ajal Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik. See jõustus 1. detsembril 2009. Tehniliselt koosneb Lissaboni leping mitmetest konkreetsetest eelneva lepinguga võrreldes muudetud artiklitest. Seega loeksid ELi lepingut lugeda soovijad üldjuhul konsolideeritud lepinguid. See tähendab teksti, kus saab lugeda seda, mis kehtib praegu, olenemata sellest, kuidas see on muudetud eelmistest variantidest. Sõna lepingud on mitmuses, kuna Lissaboni leping jagas eeskirjad kahte ossa: Euroopa Liidu asutamisleping, mis sätestab lühivormis üldpõhimõtted, ja Euroopa Liidu toimimise leping, mis sisaldab rohkem üksikasju selle tegutsemispõhimõtete kohta.

Läbipaistvus:

Seda mõistet kasutatakse sageli ELi institutsioonide töö avatuse kirjeldamiseks. Euroopa Liidu institutsioonid püüdlevad üha suurema avatuseni. Püütakse parandada avalikkuse juurdepääsu informatsioonile ning muuta dokumente selgemaks ja mõistetavamaks. Seaduseelnõusid püütakse paremini koostada ning lõppeesmärk on ühtne, lihtsustatud ja lühendatud Euroopa Liidu alusleping.

Maastrichti kriteeriumid:

Viis kriteeriumi, mille alusel otsustatakse, kas ELi riik on valmis võtma eurot kasutusele. Need kriteeriumid on:

Hindade stabiilsus:
Riigi inflatsioon ei tohi ületada enam kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme madalaima inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist inflatsiooni;
Eelarvepuudujääk:
(Vt eespool): riigi aastane eelarve puudujääk ei tohi ületada 3% selle riigi aastasest SKTst;
Võlakoormus:
Riigi valitsussektori võlakoormus ei tohi ületada 60% selle riigi aastasest SKTst; suurema võlakoormusega riikidel on siiski võimalus euro kasutuselevõtuks, kui nad tõestavad, et võlakoormus väheneb pidevalt;
Intressimäärad:
Riigi inflatsioon ei tohi ületada enam kui 2 protsendipunkti võrra kolme madalaima inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist inflatsiooni;
Vahetuskursi stabiilsus:
Riigi omavääring ei tohi euro suhtes kahe aasta jooksul kõikuda üle kehtestatud määra.

Need kriteeriumid sätestati Maastrichti lepinguga, siit ka nende nimi.

Mitteametlikud dokumendid:

Tegemist on mitteametlike dokumentidega, mis ei ole läbinud ametlikku vastuvõtmismenetlust ja mille kasutusala ei ole piiratud.

Monopolidevastane:

ELi sihiks on kindlustada aus ja vaba konkurents ühtsel turul ning tagada, et ettevõtted omavahel konkureeriks. ELi eeskirjade kohaselt on keelatud konkurentsi piiravad kokkulepped (nt ettevõtete salalepped kunstlikult kõrgete hindade määramiseks) ning valitseva seisundi kuritarvitamine turul. Neid eeskirju tuntakse monopolidevastaste õigusaktidena. Euroopa Komisjonil on piisav õigus keelata konkurentsivastane tegevus ning määrata süüdiolevatele ettevõtetele trahve.

Naabruspoliitika:

Euroopa naabruspoliitika töötati välja ELi 2004. aastal toimunud laienemist silmas pidades, et hoiduda lõhest laienenud ELi ning naaberriikide vahel ning tugevdada kõigi riikide stabiilsust, julgeolekut ning heaolu. Naabruspoliitika tugineb ühistele väärtustele: demokraatia, inimõigused, õigusriik, hea valitsemistava, turumajandus ning jätkusuutlik areng. Suhete tugevus sõltub sellest, kui suures ulatuses nimetatud väärtusi jagatakse. Naabruspoliitika põhiteljeks on naabruspoliitika tegevuskavad, mille EL on sõlminud iga partnerriigiga. Tegevuskavades määratakse kindlaks poliitilise ja majandusreformi lühikese ja keskpika tähtajaga eesmärgid.

Neli põhivabadust:

ELi üks suuremaid saavutusi on sisepiirideta ala loomine, kus 1) inimesed, 2) kaubad, 3) teenused ja 4) raha saavad vabalt liikuda. Seda neljakordset vabadust kutsutakse vahel neljaks põhivabaduseks.

Nõukogu:

Kolmel erineval Euroopa asutusel sisaldub nende ingliskeelses nimes sõna council.

Euroopa Ülemkogu: Tähendab Euroopa Liidu liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhtide (st presidentide ja/või peaministrite) kohtumist, millest võtab osa ka Euroopa Komisjoni president. Euroopa Ülemkogu kohtumised toimuvad tavaliselt neli korda aastas ning seal lepitakse kokku ELi üldpoliitilistes küsimustes ja antakse hinnang tehtud tööle. Ülemkogu on Euroopa Liidu kõrgeim otsustav kogu, seepärast nimetatakse neid kohtumisi sageli tippkohtumisteks.
Euroopa Liidu Nõukogu: See institutsioon, mida varem nimetati ministrite nõukoguks, ühendab kõigi ELi liikmesriikide valitsuste ministreid. Nõukogu kohtumised toimuvad korrapäraselt ja seal võetakse vastu üksikasjalikke otsuseid ning Euroopa Liidu õigusakte.
Euroopa Nõukogu: See ei ole Euroopa Liidu institutsioon. Selle Strasbourgis asuva valitsustevahelise organisatsiooni eesmärk on kaitsta inimõigusi, edendada Euroopa kultuurilist mitmekesisust ja võidelda sotsiaalsete probleemidega, näiteks rassilise eelarvamuse ja sallimatusega. Euroopa Nõukogu asutati 1949. aastal ning selle üks esimesi saavutusi oli Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine. Kodanikele konventsiooniga tagatud õiguste kaitsmiseks loodi Euroopa Inimõiguste Kohus.

Paindlikkus ja turvalisus:

See on heaoluriigi mudel, kus rakendatakse proaktiivset tööpoliitikat. Mudelis on ühendatud lihtsustatud töölevõtt ja töölepingu lõpetamine (paindlikkus tööandjatele) ning suured hüvitised ja väljaõpe töötutele (töötajate kindlustatus). Mõnikord on peetud niisuguse mudeliga riigiks.Taanit.

Parim tava:

Üks võimalus Euroopa Liidu poliitika tõhustamiseks on võrrelda end muude Euroopa Liidu riikidega ning vaadata, mis toimib paremini. Parimat tava saab üle võtta, kohandades seda oma riiklikele ja kohalikele tingimustele.

Peadirektoraat:

Põhilised Euroopa Liidu institutsioonid (komisjon, nõukogu ja parlament) on jaotatud eri osakondadeks, mida nimetatakse peadirektoraatideks ning mis tegelevad nende pädevusvaldkonda kuuluvate ülesannete või poliitikavaldkondadega. Peadirektoraati juhib peadirektor. Peadirektoraati ja peadirektorit tähistab sageli lühend DG.

Poolaasta:

Euroopa poolaasta on ELi riikide majanduspoliitikaalase koostöö meetod. Nimetus tuleneb asjaolust, et tegu on umbes kuus kuud kestva toiminguga. See viiakse läbi iga aasta esimesel poolaastal alates aastast 2011. Pärast esimest mõttevahetust selle kohta, kuidas majandusel läheb, esitab iga ELi riik oma riigieelarve ja majanduskasvu loomiseks kavandatud strateegiate kavad ning seejärel võetakse vastu otsused suuniste kohta.

Pädev asutus:

Riigiasutus või muu asutus, kes vastutab konkreetse küsimuse lahendamise eest. Sõna „pädev“ tähendab siin õigusvõimet ja vastutust.

Pädevus:

Selle eurokeele sõna all mõistetakse volitusi ja vastutusala. Seda kasutatakse poliitilistes aruteludes selle kohta, millised volitused ja milline vastutus peaks olema ELi institutsioonidel ning milline vastustus peaks jääma liikmesriikidele ning piirkondlikule ja kohalikule võimule.

Randevuu (rendez-vous) klausel:

Vahel juhtub, et ELi juhid ei jõua olulise juriidilise dokumendi arutelus mõne punkti suhtes kokkuleppele. Sellisel juhul võivad nad otsustada teema juurde hiljem tagasi pöörduda. Nende otsus kuulutatakse väljaning see lisatakse klauslina arutatavasse juriidilisse teksti. Seda klauslit nimetatakse randevuu klausliks.

Riigiülene:

Siseriiklikust tasandist kõrgem tasand; ei tähenda valitsustevahelist (vt allpool) tasandit. Paljud ELi otsused tehakse riigiülesel tasandil, st ELi institutsioonide tasandil, kuhu ELi riigid on delegeerinud oma volitused otsuste tegemiseks. Mitte segi ajada terminiga „hargmaine" (vt eespool).

Schengen (Schengeni ala, Schengeni riigid):

1985. aastal otsustasid viis ELi riiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Luksemburg ja Holland) loobuda nende reisijate kontrollimisest, kes liiguvad kõnealuste riikide vahel. Loodi territoorium, kus ei olnud sisepiire ja mida hakati nimetama Schengeni alaks. (Schengen on Luksemburgi asula, kus leping alla kirjutati).
Schengeni riigid lõid ühtse viisapoliitika kogu Schengeni alal ning leppisid kokku välispiiride tõhusa kontrolli suhtes. Kontrolli sisepiiril võib kehtestada vaid piiratud ajaks, kui avalik kord või riiklik julgeolek selle tarvilikuks muudavad.
Vähehaaval laienes Schengeni ala peaaegu kõigi ELi liikmesriikideni, lisaks Islandi, Norrani ja Šveitsini; ning Schengeni leping kaasati ELi lepingutesse. Iirimaa ja Ühendkuningriik ei osale ühises piirikontrolli- ning viisasüsteemis. ning Bulgaaria, Küpros ja Rumeenia ei ole Schengeni riigid Lisateave

Sotsiaalne dialoog:

See tähendab nii Euroopa tööturu osapoolte (vt allpool) vahelisi arutelusid, läbirääkimisi ja ühistegevust kui ka tööturu osapoolte ja ELi institutsioonide vahelisi arutelusid.
Lähemalt vaata sõnastikust

Sotsiaalpartnerid:

Siin mõeldakse tööandjaid ja töötajaid. Euroopa Liidu tasandil esindab neid kolm organisatsiooni:

Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC), esindab töötajaid;
Euroopa Tööandjate Föderatsioon (UNICE), esindab erasektori tööandjaid;
Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP), esindab riigisektori tööandjaid.

Euroopa Komisjon konsulteerib eelnimetatud organisatsioonidega sotsiaal- ja tööalaste õigusaktide ettepanekute koostamisel.
Lähemalt vaata sõnastikust

Strasbourg:

Prantsuse linn, mis asub Saksamaa piiri lähedal. Kord kuus toimuvad seal nädal aega kestvad Euroopa Parlamendi täiskogu istungid. Seal asuvad ka Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu, mis kumbki ei ole ELi institutsioonid. Sõna „Strasbourg“ kasutatakse vahel ajakirjanduses emmast-kummast rääkides.

Subsidiaarsus:

Subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõte tähendab, et ELi otsused tuleb langetada kodanikule nii lähedal kui võimalik. Teisisõnu ei asu EL tegutsema enne (v.a juhtudel, kui see on tema ainuvastutuses), kui on selge, et ELi tegutsemine on tõhusam kui tegutsemine riiklikul, regionaalsel või kohalikul tasandil.

Suutlikkus (abi vastu võtta):

Riigi või organisatsiooni võime abi vastu võtta ja seda tõhusalt kasutada. Arengumaadel sageli see võime puudub. Näiteks võib mõni riik saada niipalju raha, et kõik lapsed võiksid koolis käia, ent õpetajate ja koolide puudumise ning viletsa riigijuhtimise tõttu ei ole seda raha võimalik lähiajal kasutada. Kõigepealt tuleb koolitada õpetajaid, ehitada koole ning tõhustada juhtimist, suurendades seeläbi suutlikkust abi vastu võtta.

Süvalaiendamine:

Lihtsustatult öeldes tähendab süvalaiendamine küsimuse kaasamist ja sellega arvestamist Euroopa Liidu poliitika kõigis valdkondades. Näiteks tuleb arvestada ELi iga poliitilise otsuse keskkonnamõjusid, ehk keskkonnamõjusid on süvalaiendatud.

Süvendatud koostöö:

See on kokkulepe, mille puhul rühm ELi liikmesriike teeb koostööd mingis valdkonnas hoolimata asjaolust, et teised ELi maad ei soovi või ei ole suutelised selles etapis koostööga liituma. Kõrvalejäänutel peab soovi korral olema võimalus hiljem ühineda.

Taotlejariik:

See on riik, kes on esitanud taotluse ühineda Euroopa Liiduga. Kui taotlus kiidetakse ametlikult heaks, saab taotlejariigist kandidaatriik (vt eespool)

Tippkohtumine:

Euroopa Ülemkogu (vt eespool) kohtumisi nimetatakse vahel Euroopa (või ELi) tippkohtumisteks, sest kohal on ELi riigipead või valitsusjuhid. Mõnda riiki esindab peaminister, teist jälle president, mõnda aga mõlemad korraga. See sõltub riigi põhiseadusest.

Vabakaubanduspiirkond:

Riikide rühm, kes on omavahelises kaubanduses kaotanud tõkked (tollimaksud ja kvoodid). Maailmas on mitmeid vabakaubanduspiirkondi, nt Mercosur Lõuna-Ameerikas, NAFTA Põhja-Ameerikas ja EFTA Euroopas. Ka Euroopa Liit on vabakaubanduspiirkond, ent siiski midagi enamat, sest selle aluseks on majanduslik ja poliitiline integratsioon ühise otsustamisega mitmes valdkonnas.

Valitsustevaheline:

Tähendab: valitsuste vahel. See on rahvusvahelise koostöö traditsiooniline meetod, mis erineb Euroopa Liidus valdavalt kasutusel olevast ühenduse meetodist (vt allpool). Siiski on mõned ELiga seotud asjad (nt julgeoleku- ja kaitseküsimused), mille puhul otsused võetakse vastu ainult valitsustevaheliste kokkulepete raames (nt ELi liikmesriikide valitsuste vahelised kokkulepped).

Valitsustevaheline konverents (VVK):

Konverents, kuhu kogunevad liikmesriikide valitsuste liikmed, et muuta Euroopa Liidu asutamislepinguid.

Võrdlusuuring:

Näitab kui hästi üks riik, ettevõte, tööstusharu jne edeneb võrreldes muude riikide, ettevõtete, tööstusharudega. Võrdlusuuringu alusel saab hinnata näitajaid.

Ühehäälsus:

Mõnede teemade kohta käivad otsused tuleb Euroopa Liidu Nõukogus vastu võtta ühehäälselt, st kõik riigid peavad hääletama poolt. Juba üks vastuhääl tähendab, et otsust ei võeta vastu. Selline kord on 27 riiki hõlmava Euroopa Liidu edukaks toimimiseks keeruline, seepärast rakendatakse ühehäälsuse reeglit sellistes eriti tundlikes valdkondades nagu varjupaiga- ja maksupoliitika ning ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Enamikus valdkondades langetatakse otsused kvalifitseeritud häälteenamuse alusel (vt eespool).
Lähemalt vaata sõnastikust

Ühendus / ühendused:

1950ndatel aastatel otsustasid kuus Euroopa riiki ühendada oma majandusressursid ja luua majandusküsimuste lahendamiseks ühise otsustamissüsteemi. Selleks moodustasid nad kolm organisatsiooni:

Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ)
Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom)
Euroopa Majandusühendus (EMÜ)

Need kolm ühendust (Euroopa ühendused) on tänase Euroopa Liidu alus. Varsti muutus EMÜ nendest kolmest ühendusest kõige tähtsamaks ning selle uueks nimeks sai Euroopa Ühendus (EÜ).
2009. aastal vastu võetud Lissaboni lepinguga kadus sõna „ühendus” ja asendus täielikult „Euroopa Liiduga”. Ent sõna „ühendus” tarvitatakse jätkuvalt paljudes dokumentides ja see tähendab enam-vähem sama, mis „EL”.

Ühenduse meetod:

See on ELi tavapärane otsuse langetamise meetod: Euroopa Komisjon esitab ministrite nõukogule ja parlamendile ettepaneku, mida viimased arutavad, teevad selle puhul parandusettepanekuid ning võtavad ettepaneku viimaks ELi õigusaktina vastu. Seejuures konsulteeritakse sageli ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega. Muu hulgas vastandub see valitsustevahelisele koostööle (vt eespool)

Ühenduse õigustik (acquis):

Eestikeelne vaste prantsuse sõnapaarile acquis communautaire ning tähendab ELi liikmesriikide ühiseid õigusi ja kohustusi. Acquis hõlmab kõiki ELi lepinguid ja seadusi, deklaratsioone ja resolutsioone, ELi rahvusvahelisi lepingud ja Euroopa Kohtu otsuseid. Sinna kuuluvad ka liikmesriikide valitsuste ühistegevus justiits- ja siseküsimustes ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Ühenduse õigustiku ülevõtmine tähendab ELi käsitlemist sellisena nagu ta on. Kandidaatriigid peavad enne ühinemist õigustiku üle võtma ja muutma ELi õiguse oma riigi õiguse osaks.
Lähemalt vaata sõnastikust „Ühenduse õigus“

Ühine põllumajanduspoliitika:

Ühine põllumajanduspoliitika käivitati 1960. aastal eesmärgiga tagada Euroopa toiduainetega varustatus sobiva hinnaga. Põllumajandus jääb üheks suurimaks valdkonnaks, millega EL tegeleb.

Ühisturg:

Kui EMÜ (vt eespool) 1957. a asutati, oli selle aluseks ühisturg. See tähendab inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel ilma piirikontrolli ja tollimaksuta. Ühisturu lõplik jõustumine võttis siiski aega ning EMÜ riikide vahelise kaubavahetuse tollimaksud kaotati täielikult alles 1. juuliks 1968. Muudegi tõkete kaotamine nõudis aega ning ühtse turu (nagu seda nüüd hakati nimetama) kujunemine jõudis lõpule alles 1992. a lõpul.

Ühtekuuluvus:

Sõna-sõnalt tähendab see ühtehoidmist. Eurokeele väljend „sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine“ tähendab, et Euroopa Liit soovib kindlustada (nt vaesuse, tööpuuduse ja diskrimineerimise probleemide lahendamisega), et igal inimesel oleks ühiskonnas oma koht. Euroopa Liidu eelarves on rida „Ühtekuuluvusfond“, millest rahastatakse projekte, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu ühtekuuluvuse edendamine. Sellest fondist rahastatakse näiteks uute teede ja raudteede ehitust, mille tulemusena tekivad ebasoodsates piirkondades paremad võimalused Euroopa Liidu majanduses osalemiseks.

Ühtlustamine:

Liikmesriikide õigusaktide omavaheline vastavusse viimine, et kõrvaldada takistused, mis piiravad tööjõu, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist. Teisisõnu peab ühtlustamine tagama, et igas ELi vastutusalasse kuuluvas küsimuses seavad erinevate liikmesriikide poolt kehtestatud reeglid kõigile kodanikele samasugused kohustused ning et igas riigis oleks tagatud teatav kohustuste miinimummäär.
Ühtlustamine võib tähendada ka liikmesriikide tehniliste eeskirjade kooskõlastamist, et tagada kaupade ja teenuste vaba liikumine kogu Euroopa Liidus. Vastupidiselt argimüüdile ei tähenda see kõige mõttetut standardiseerimist alates banaanikõverusest ja lõpetades porgandite värviga. Sageli tähendab see lihtsalt, et ELi riigid tunnustavad üksteise tooteohutusnorme.